Tagasi: Antiigiveeb | Aischylos
Ilmunud: Inimene näitelaval. Julius Babi dramaturgia näitlejale. A. Haava tõlge. Teine kõne. Greeka tragöödia. – Valge raamat: ajakiri näitelava tegelastele ja näitemängust osavõtjatele 2 (1919), lk. 22-23.
Klytemnestra:
Mis ma ka, ajakokkukõlas, ennem rääkinud,
Ei punasta ma, selle vastandid nüüd lausmast.
Kes vihatule, sõbra arus, vaenulist
Koob vaikselt, seal ohuvõrgu kõrgesse
Ning kindlatks, et ei peasmist. Aastaid toimisin
Ma juba seda viibind-viha võitlust, ning
Nii jõus see kätte. Siin ma tema tapsin!
Siin seisan oma teo peal ning ei salga,
Et mingit kaitset, ega peastmist temal jäänd,
Püüdkoe, otsatu kui kalanooda, löön
Ma voodsais vollides ta ümber mässi, löön
Tad kakskord, kargatab ta kakskord valuga,
Ja lõdvalt langevad ta liikmed kägara;
Maas annan temale veel hoobi kolmanda.
Heaks tänuks koolja peasturile olla
Haadere. Nõnda maha rabatud,
Koriseb tema oma hinge välja!
Ning kurgust purskavast veel mürtsujoast
Tabab mind tume piisk kui purpurkastega —
Oh lõbusust! nii joodab taevapilvist märg
Vast janust seemet, kui see oma karikas
Pakitseb paisuda. — Nii seisab lugu,
Väärtaulsad selle linna vanemad; kui luhil,
Siis rõõmustage — mina hõiskan suure
Häälega. Ja kui kõlbus on, veel tänukahja
Kallata üle laiha, sündgu kõigiti,
Mis paras temale ning üliparas.
Nii äärselt täitnud on ta needekarika;
Ning koju tulles joob ta selle ise.
Koorijuhataja:
Kui juhmilt joubeldad sa oma kuriteost!
Ja triumfeerid oma mehe üle!
Klytemnestra:
Oo, usutab veel mind, mõistuseta naist!
Ei värise mu süda! lausun lausa teile,
Kes isegi küll teate! kiidan, laidan end,
Mull’ üks; see siin on Agamemnon, minu kaas,
Nüüd surnud, minu paremkäe meistritöö,
Ning õieti on toimetand see kunstnik! Küll!
(v. 1372-1406)
Koor:
Oh deemon sa, kes kahevõrd alla tulnd
Tantalor poegade koja üle
Inimlik-naistena, sarnandid sulle!
Valuga valdad sina meie meelt!
Kui kannates ronk seisab ta seal laiba peal
Ja tõstab kraaksudes oma mõrtsuklist rõõmu.
Klytemnestra:
Ah, viimaks ometi ütlesid tõtt:
Hüütasid selle soo deemonit!
Tema see on, kes seeskonnas toidab
Mõrtsuklist, põlevat janu, juua
Värsktilkvat merd
Veel enne kui pahkunud vana haav.
Koor:
Jah, vihas on vägev deemon,
Nuheldes maja, keda sa nimetad!
Õnnetu nimi! süükoormatud-kurb,
Ning otsatu ohtudest nõretav!
Kuid ah! eks kõige asja algaja
Ja kõige täidesaatja Zeusi tahtel!
Sest mis võib siin maailmas sündida,
Mis Zeus ei taha? mis on,
Mis meile mitte taevast saadetud.
(v. 1468-1488)