Tagasi: Antiigiveeb | Aischylos
Ilmunud: Äschylos. Kinnineeditud Prometheus. Kreeka keelest ümber pannud J. Jõgever. Tartus, 1908. E. K. S. Rahvakirjanduse toimekonna kirjastus. (E. K. S. Rahvakirjanduse toimekonna väljaanne. Rahvakirjandus 2.)
Osalised:
Hephästos, jumalik sepp, Kreeka peajumala Zeus’i poeg.
Kratos (Jõud) – Hephästose teenistuses.
Bia (Vägi) – Hephästose teenistuses.
Okeanos, ilmamere jumal.
Mereneitsid, Okeanose tütred.
Hermes, jumalate saadik, Zeus’i poeg.
Jo, Inachose tütar.
Prometheus, hiiglane (titan), Japeti poeg.
Mängukoht: Kõrbeline kaljustik kaugel ilmamere rannas (Kaukasuses?)
(Hephästos toob Kratose ja Bia abil kinniseotud Prometheuse kaljustikusse).
Kratos.
Meie oleme nüüd ilma ääre jõudnud.
Eluta ja tühja Skythi kõrbe randa.
Hephästos, nüüd pead sa täitma isa käsku,
Mis ta sulle andnud, ja siin seda süüdlast
Kaljumäe kõrge ladva külge köitma
Raudisahelatega, mis katkemata,
Sest su kuulsuse, su kallid tulekiired
On ta varastand ja andnud surelistel.
Selle süü eest peab ta jumalate viha
Kandma, et ta õpiks Zeusi võimu kartma,
Ega julgeks inimesi armastada.
Hephästos.
Miski küll ei Kratos sind ei Biat keela
Zeusi käsku kärmalt täitmast, aga mul on
Kole jumalat, kes mulle sugulane,
Siia kare tormi teele naelutada.
Siiski sunnitud ma olen julgust võtma:
Raske süü on isa käsku mitte täita.
(Prometheusele). Kudas õige Themisi nii tarka poega,
Kudas pean sind kurba kurvalt köitma
Katkemata ahelates siia kõrbe,
Kus ei kuuldu sureliste häält ei astet,
Kus sul kõrvetava päikse kiirte tuli
Ihu sööb ja ainult pime öö nii armsalt
Varjab pilguks kõrvetavat tuleleeki,
Kuna homikune päike jaheduse
Jälle röövib. Nõnda igaveste kurnab
Sind see piin, sest kuskil pole lunastajat.
Seal su inimeste-armastuse vili:
Jumal, jumalate vihast hoolimata,
Olid sa liig helde sureliste vastu.
Selle eest pead seda paljast, järsku kalju
Valvama nüüd uneta ja liikumata.
Asjata on ohked kõik ja kaebamised:
Ei nad jõua liigutada meeli Zeus’il,
Karedal ja noorel taeva valitsejal.
Kratos (kärsitult).
Olgu nii! Mis viivitad ja kaebad tühjalt?
Eks sa põlga jumalat, kes jumalatest
Põlgtud, et ta surelistel tule andis!
Hephästos.
Vägevaste mõjub sugulus ja sõprus!
Kratos.
Isa käsust hoolid sa siis nõnda vähe!
Arvan, enam maksaks siiski seda karta!
Hephästos.
Ikka armuta ja kare on su mõte.
Kratos.
Sinu pisarad ei aita ometigi,
Mis sa asjata siis oma südant vaevad.
Hephästos.
Äraneetud olgu minu hirmus amet.
Kratos.
Asjata sa vannud! Sinu amet pole
Selles viletsuses vähematki süüdi.
Hephästos.
Peaks ta mõne teise kätte kingitama.
Kratos.
Valida ei ole jumalatel õigust,
Sest ei keegi pole vaba peale Zeusi.
Hephästos.
Tean küll ja vastu vaielda ei tohi.
Kratos.
Alga siis ja köida ahelad tal ümber,
Muidu märkab Isa, et sa viivitamas.
Hephästos.
Valmis ongi ahelad ning käe pärast.
Kratos
(Bia abil Prometheust keskmise kalju juure vedades).
Seo raudsed rõngad talle käte ümber!
Kindlalt naeluta nüüd rõngad kalju külge!
Hephästos
(paneb raudrõnga Prometheuse parema käe ümber).
Aega viitmata on kõik, mis tarvis, tehtud.
Kratos.
Tõmba kõvemine! Kitsamaks tee rõngad!
Mõistab ta ju kitsamatestki end päästa.
Hephästos.
Tehtud. Ei nüüd enam pääse käsi rõngast.
Kratos.
Teine käsi nüüd! Las õpib kordki mõistma,
Et tal vähem kavalust kui Zeusil.
Hephästos
(paneb Prometheuse pahema käe ahelasse).
Laita minu tööd küll muu ei või, kui tema.
Kratos.
Rinnast läbi tao tal nüüd raudne teivas,
Teiva terav ots löö kindlalt kalju sisse!
Hephästos
(kuna teised käerõngaid kalju külge naelutavad).
Prometheus! Mu meel on kurb su piina pärast.
Kratos.
Jällegi sa viivled, Zeusi vaenlast kurtes,
Hoia, et sa enda eest ei pruugiks nutta!
Hephästos.
Näed ju isegi, kui kole on see vaatus.
Kratos.
Näen, et süüdlane on õiget palka leidnud . . .
Tõmba nüüd tal ahel ümbert kinni!
Hephästos.
Tarvis küll. Kas veel on käskusid sul anda?
Kratos.
Muidugi ja kindlamalt veel ütlen sulle:
Tule ülevalt ja seo ta põlved kinni!
Hephästos.
Veikse vaevaga on seegi töö nüüd tehtud.
Kratos.
Köida nüüd ta jalad kitsa rõngastesse;
Aga kõvaste, sest nalja ei tee Isa!
Hephästos.
Küll su nägu käib su sõnadega kokku.
Kratos.
Ole ise pehmeke, kuid ära laima
Minu meele karedust ja vihaleeki!
Hephästos (kurvalt).
Lähme ära: Kinni on ta küllalt kindlalt.
Kratos (Prometheusele):
Kiitle nüüd ja varasta veel jumalatelt
Nende kuulsust oma igapäivistele.
Kas nad lugu pidada su piinast mõistvad!
Valelik, kes Prometheuseks sind hüüab:
Enda eest ei mõistnud hoolitseda! Parem
Hoidnud ennast selle eest, mis sulle sündind. (Ära.)
Prometheus (üksi).
Jumaline õhk, oh kergejalgsed tuuled,
Jõe sooned, lugemata merelained,
Maa, sa kõige ema, päikse ratas,
Kõigenägija, teid tunnistajaks kutsun
Sellel’, mis ma, jumal, jumalatelt kannan.
Vaadake, mis viletsusi,
Kinninaelutatud, pean tundma
Lõpmata aja;
Mida õndsate noor valitseja
Minu jaoks välja valitsenud.
Oh, oh! Kaebama ma pean ühte viisi
Praegust häda, nagu tulevaidki:
Iial minu piin ei lõppe.
Aga mis ma kaeban? Tulevik on selgelt
Minu ees, ja teadmata ei sünni mulle
Ühtki häda, ning mis tuleb, tahan mina,
Kergelt, kui see iial võimalik on, kanda.
See, mis peab, ei või ju tulemata jääda.
Pean ma vaikima? Kui mitte, mis siis ütlen?
Selle eest et surelisi õnnelisteks
Püüdsin teha, mõisteti mind piinadele,
Selle eest, et puusse panin tule kiired,
Mille abil surelised õppisivad
Kallid kunstisid, see ongi süü, mis pärast
Pean rippuma siin õhus ahelates!
Oh, oh!
Misukene kohin! Kes see sõuab siia?
On tall jumala või sureliste loomus
Või ehk mõlemad? Kas tuleb tema kõrbe
Minu valu vaatama, või mis ta tahab?
Vaadake siis jumalat siin kütkes,
Zeus’i vaenlast, kõige jumalate
Vihaalust, sest et liiga
Sõbraline olin surelistel’!
Häda! nagu linnu parve kohin
Hõljub jälle õhus! Õhk see oigab,
Kergest tiiva löögist lõhkendatud.
Iga tahes on hirmus, mis tuleb!
(Üksteise järel ilmuvad mereneitsid kaljudele.)
Mereneitsite koor.
Ära karda, sest see salk on sõbraline,
Kergeil tiivul lendasime
Siia kõrbesse, kui vaevalt
Isa käest seks luba saime.
Haamri hoobid kõlasivad
Meie sügavusteni ning peletasid
Õrna häbi meilt, ja kiired tuuled kandsid
Meie salka siia linnu tiivul.
Prometheus.
Häda! häda!
Laste-rikka Thetys’i võsud, —
Ümber maade vahutaval lainel,
Ilma puhkamata, jooksva isa
Okeanose tütred!
Vaatke, kudas ahelates,
Kinni seotud,
Mäe ladval, tuulte karedusel,
Pean kurba vahti!
Mereneitsite koor.
Näen, Prometheus, ja ahastusest jooksvad
Pilvil pisarad mu silmist,
Kui ma vaatan, kudas raudses köites,
Kalju külge naelutatud,
Pead kannatama sarnast piina.
Jah, Olympusel on uued tüüril,
Zeus teeb oma volil uusi seadusi,
Vanu, auusaid kombeid hävitades.
Prometheus.
Võiks ta Maanala mind, Hadesisse —
Otsatuma surma-varjuvalla
Kuristikku saata,
Köidikutesse nii kõvast seotud,
Et sest jumal ega inimene
Rõõmu leiaks!
Aga, vilets, vaenlaste rõõmuks
Pean rippuma siin õhus!
Mereneitsite koor.
Kes nii kare jumalatest,
Et ta sellest rõõmu tunneks?
Kes su viletsust ei leinaks
Peale Zeusi? Vankumata valjusega
Uranose sugu
Rõhub tema, kuni soovib meel, ehk kuni
Keegi kavalusel
Valitsust ei kisu temalt ära.
Prometheus (pooleti enesele kõneldes).
Olgu praegu mina häbistavas köites,
Siiski tuleb aeg, kus minu abi
Taevaliste valitsejal tarvis,
Et tal kuulutaks, kes riisub temalt
Auu ja valitsuse kepi,
Aga ei ta mesikeelsed
Palumised
Pehmenda mind, iial ähvardusi
Karda ma, vaid hoian seda sala,
Kuni ta mind ahelaist ei päästa
Ning ei tasu
Selle piina eest, kuis kohus.
Mereneitsite koor (kartlikult).
Kibedate sõnadega
Iial sa ei päästa ennast;
Liiga vaba on su kõne.
Sügav kartus tungib minul südamesse,
Sinu saatus teeb mull hirmu.
Millal ometigi, vilets,
Näed sa häda lõppu: ligipääsemata
Loomus ja süda,
Halastust tundmata, on Kronose pojal.
Prometheus.
Kare on küll Zeus, ning peab
Õigust vangis; siiski üks kord läheb temal
Süda pehmeks,
Kui on hoop ju puutund teda.
Viha jättes tuleb ta siis,
Armu, sõprust igatsedes,
Minu, igatseja, juure.
Mereneitsite koor.
Avalda meil kõik, ning ütle selgel sõnal,
Misukese süü eest nõnda auutumalt,
Nõnda karmilt Zeus sind karistada võtnud?
Ütle, kui sull kõne ei tee liiga valu.
Prometheus.
Valus on nii hästi sellest kõneleda,
Nagu vaikidagi, — ühte viisi piinav.
Siis kui esimest kord jumalate keskel
Mäss ja tüli lõivad leegitsema, — kuna
Ühed tahtsid Kronost troonilt ära heita,
Zeusi trooni peale tõstes, teised jälle
Soovisid, et jumalate üle iial
Zeus ei valitseks, — ei jõudnud, ehk küll püüdsin
Kõige paremat, siis Maa ja Uranose
Laste Hiiglaste poolt usaldust ma leida.
Aga Themis oli mitu kord ja Gaia,
Minu mitmenimeline ema, mulle
Tulevikku, kuis see lõpeb, kuulutanud,
Et ei toorel jõuul, ega vägivaldselt,
Ainult kavalusega võib võitu saada.
Nõnda noomisin ma neid, kuid minu sõnust
Ei nad hoolind, ega tähele neid pannud.
Kõige parem, mis mull, ema hoiatusi
Meeles pidades, siis teha jäi, see oli
Rõõmsalt rõõmsa jumalale abiks heita.
Minu soovi peale kattis Tartarose
Pime haud nii hästi vana Kronost,
Nagu tema kaaslasigi. Sarnast abi
Sellel ajal minult saanud jumalate
Vägivalitseja tasub nüüd mull’ nende
Piinadega. Vägivalla haigus on ju,
Et ta oma sõpru usalda ei suuda.
Küsiks keegi, misukeste süüde pärast
Karistab ta mind, siis sellele ma vastan:
Vaevalt oli isa troonile ta astund,
Kohe nimetas ta iga jumalale
Ise-ameti ja enda valitsuse
Korraldas ta, aga vaestest surelistest
Polnud juttugi, ta soovis nende sugu
Hävitada, uued inimesed luua.
Keegi peale mind ei seisnud selle vastu.
Mina üksi julgesin, ning surelisi
Hadesisse heitmisest ma päästsin.
Selle eest ma kannan valukütkeid,
Kurvad kanda, nutuväärilised näha.
Halastaja sureliste vastu, ise
Halastust ei leidnud ma, nii armutumalt
Karistud, mis Zeusile just auuks pole.
Mereneitsite koor.
Raud ja kivi on küll selle süda, kellel
Sinu piina kohta, Prometheus, ei oleks
Kaasatundmist. Iial ma ei lootnud näha
Sarnast valu, mida nähes süda lõhkeb.
Prometheus.
Jah, ma olen sõpradele ahastuseks.
Mereneitsite koor.
Ega midagi sa rohkem teind, kui seda?
Prometheus.
Sureliste eest ma peitsin tuleviku.
Mereneitsite koor.
Mille läbi said sa seda korda saata?
Prometheus.
Pime lootuse ma istutasin nendes.
Mereneitsite koor.
Oh kui suure hää sa surelistel tegid!
Prometheus.
Peale seda kinkisin ma neile tule.
Mereneitsite koor.
Igapäev siis tuld nad võivad tarvitada?
Prometheus.
Selle abil on nad mitmed kunstid leidnud.
Mereneitsite koor.
Nende süüde eest nüüd Zeus sind nõnda rängalt —
Prometheus.
Karistab, ning iial kergitust ei saada.
Mereneitsite koor.
Kas siis ühtki lõppu pole sinu piinal?
Prometheus.
Mingisugust, kuni seda Zeus ei taha.
Mereneitsite koor.
Kudas peaks ta tahtma? Misukene lootus!
Kas ei näe, et eksind oled! Kudas, sellest
Kõnelda on sulle valus, mulle ei tee rõõmu.
Parem katsu kudagi end piinast päästa!
Prometheus.
Hea on sellel, kelle jalad võrgust vabad,
Köidetulle nõuu ja õpetusi anda.
Mina aga teadsin kõike seda ette,
Meelega ma patustasin, ega salga.
Surelisi päästes leidsin endal piina.
Muidugi ma sarnast karistust ei ootnud,
Rippuda siin palja, külma kalju ladval,
Eluta ja tühja kõrbe kurval pinnal.
Aga ärge kurtke kauem praegust piina,
Astke ligemale, kuulge, mis veel tuleb,
Et te põhjani mu viletsusi tunneks.
Kuulge mind, oh kuulge mind, ja kurvastage
Veel mu vaese üle. Nõnda rändab ümber,
Ikka ühe rinnast teise rinda, häda.
Mereneitsite koor.
Ei sa vastupanejale
Seda, Prometheus, ei hüüdnud!
Vankrit jättes, mis meid mööda linnu
Õhu rada
Siia kandis, läheneme
Terav-kalju pinnal jalgsi,
Lõpuni su
Viletsusi, vilets, kuulma.
Okeanos (astub kiirelt ette).
Kauge sõidu lõpule ma olen
Sinu juure, Prometheus, nüüd jõudnud;
Mitte ohje, ainult käsku
Tarvitas mu sulgis-hobu:
Sest su valu liigutab mu südant.
Juba suguluski selleks, arvan,
Kohustab mind,
Aga ilma selletagi pole
Mulle keegi sinust kallim:
Seda pead sa teadma. Tühjad sõnad
Pole minu asi. Ütle ruttu,
Kudas võin sull’ kasuks olla.
Küll sa kohe näed, et Okeanos
Kõige kindlam sõber sulle oli.
Prometheus.
Oh, kas minu häda tunnismeheks tuled
Sinagi? Kuis julgesid sa maha jätta,
Oma laine riiki, vete kalju koopaid,
Ise endid võlvijaid, ja üles tulla
Maa, see raua ema, pinnale. Kas tulid
Kurtma minu häda ning mu piina nutma?
Näe siis seda näitlust, vaata Zeusi sõpra,
Kes on tema vägivalla põhjendanud,
Misukesi piinasi ma see eest kannan!
Okeanos.
Näen, Prometheus, ning soovida ma tahan
Kõige paremat sull’, ehk sa tark küll ise:
Tunne ennast, võta uued viisid vastu,
Valitseja on kord uus nüüd jumalatel.
Nõnda karedaid ning raskeid sõnu, nagu
Sina kõneled, Zeus kuuleb liiga kergest,
Olgu küll ta troon nii kõrgel; nüüdist häda
Pead sa siis kergeks lapse mänguks.
Vaigista siis, õnnetu, nüüd oma viha,
Otsi ärapääsmist nendest viletsustest!
Mis ma räägin, on sull muidugi ju tuttav.
Aga, Prometheus, nii taltsimata keeltel
Juhtub sagedasti seda: küllalt pole
Sinul sellest hädast, sa ei heida alla,
Tahad praegustele lisada veel uusi.
Oh, et võtaksid sa minu sõnu kuulda,
Ning ei tõrguks vastu, sest sa näed ju, kudas
Vägivalitseja karedaste nuhtleb.
Mina lähen nüüd ja katsun, kas ei jõuaks
Päästa sind sest hädast. Sina aga
Vaiki, ära enam laima! Kas ei näe,
Kuna sa ju mõistlik oled, selgest, kudas
Mõtlemata kõned trahvi kõrgendavad.
Prometheus.
Kaetsuse vääriline, sina oled
Vaba, ehk küll minuga kõik kaasa tegid.
Aga jäta nüüd ja ära ennast vaeva!
Tema meel ei muutu, ei ta kuule palveid.
Hoia, et ei ise viha alla lange.
Okeanos.
Nagu näha, hoolitsed sa palju parem
Võõraste kui enda eest, kuid iga tahes
Taganda ei jõua mind mu ettevõttest,
Sest ma loodan, loodan Zeusilt, et ta kingib
Mulle luba nendest ahelaist sind päästa.
Prometheus.
Kiidan alati ka edaspidi, et sull
Headest tahtmistest ei ole puudust, aga
Ära nüüd end vaeva, sest see oleks
Asjata ja mulle kasuta, kui väga
Sa küll ennast vaevaks. Jää siis vaik ja vaba:
Ma ei tahaks iial, et ka mitmed teised,
Kuna mina hädas, langeks viletsusse.
Ei, — sest venna Atlassigi saatus südant
Rõhub mull, kes, kaugel õhtu piiril seistes,
Kannab oma õlal maa ja taeva sambaid, —
Mitte kerge koorm. Niisama nutan
Karedat Maa poega Tüphonit, kes elas
Kilikia koobastes, üks kole ime,
Sajapealine, keda vägivaldselt
Köideti, sest kõige jumalate vastu
Sõdis tema, hirmsal hamba kirinal neil
Surma ähvardades, kuna silmist loitis
Hukkav läige, Zeusi taeva trooni tahtes
Väel purustada, aga hävitavalt
Trehvas Zeusi valvas pikse nool ja hukkas
Hoopleja, sest otse südamesse tungis
Temal taeva välk ja põrmu sisse heitis
Kõue jõuetumalt suurustleja.
Abita ja nutuvääriline näitlus —
Lamab tema kitsa merekaela rannas
Ätna mäe juurte all nüüd vangistatud,
Kuna Hephästose sepahaamer välgub
Mäe ladval, seal, kust jõgedena tuli
Välja tormates ja ahnelt hävitades
Matab ükskord Sikelia armsad aasad.
Sarnast vihaleeki sülitab siis Tüphon
Kustumata tule nooledena välja,
Ehk küll ise Zeusi välgust põletatud.
Aga rumal pole sa, ning õpetajaks
Pruugi mind, vaid päästa ennast, kudas mõistad!
Mina tahan kanda, mis mull osaks seatud,
Kuni Zeusi süda viha talitsenud.
Okeanos.
Kas sa, Prometheus, ei tea, et mõistlik sõna
Kõige parem arstirohi viha vastu?
Prometheus.
Jah, kui õigel ajal südant pehmendakse,
Mitte aga leeki väel kustutades.
Okeanos.
Aga katsuda ja julgeda, mis kahju
Näed sa sellest tõusvat, ütle, seleta mull!
Prometheus.
Tühja vaeva; headust, raisatud nii muidu.
Okeanos.
Las mind olla selles haiguses, sest targal
Liiga targaks ennast pidada ei kõlba.
Prometheus.
Minu kanda tuleks seegi julguskatse.
Okeanos.
Sinu sõna saadab siis mind tühjalt koju?
Prometheus.
Jah, et kaaslik meel sind hädasse ei heidaks.
Okeanos.
Karedast küll valitseb uus valitseja!
Prometheus.
Hoia siis, et sa ei vihastaks ta südant.
Okeanos.
Sinu häda, Prometheus, mull õpetajaks.
Prometheus.
Mine ruttu siis ja pea seda meeles!
Okeanos.
Valmis leiab mind su sõna. Kiirelt koju
Pikka õhu-rada mööda linnu-hobu
Tiivul kannab mind, sest kodu tallis
Põlvi paenutada igatseb ka tema. (Okeanos läheb ära.)
Koor.
Kurdan sinu hirmust piina, Prometheus!
Pisarate jõed, jookstes
Rohkelt õrnust silmist, katvad
Niiskeis ojades mu põski,
Sest et Zeus nii halastumalt,
Oma tehtud seadust täites,
Vana jumalate üle
Uhket võidu oda lehvib.
Kurbdusega täidetud on ilma piirid —
Mälestades sinu endist
Kõrget auu, nutvad need, kes
Aasiamaa pühal pinnal
Asuvad, sest surelised
Kõik on sinu viletsuste
Nutuväärilise valu
Kurvad kaasakannatajad.
Jah, ka Kolchis’i maa julged,
Sõjahimulised neitsid;
Sküthi rahvas ka, kes asub
Viimsel ilma piiril, ümber
Maiotis’i järve; —
Arabia kuulsad mehed;
Nii ka Kaukasuse kõrget
Kaljulinna kaitsja rahvas,
Harjund sõdijad, kes sõja
Oda helistavad; —
Nägin enne teise jumalagi
Titani suurt piina raudseis ahelates,
Nagu Atlassigi ülemäärast jõudu,
Nii et õhates ta kannab oma õlal
Maad ja taeva võlvi; —
Mere kohin kaebab haledaste;
Sügavused hoigavad kõik kaasa;
Hadesi must kõri hulub; pühad jõed,
Jõehallikad, nad valus
Oigavad kõik kaasa.
Prometheus.
Ärge mõtelge, et nõtrusest ehk vihast
Vaikin ma, vaid südant närib mõte,
Kudas minuga nüüd halvast ümber käidaks,
Kuna ometi ei keegi muu, kui mina,
Valitsuse uutel’ jumalatel andsin.
Parem vaikin sellest, pealegi et asjust,
Mis teil endil teada, kõneleksin, aga
Sureliste hädast kuulge, keda enne
Pimedaid ma valgustin ja targaks tegin.
Mitte laituseks ma inimestest seda
Kõnelen, vaid abi, mis ma annud, näites.
Silmad olid neil, kuid nad ei näinud;
Kõrvad, aga nad ei kuulnud; kaua aega,
Nagu une kujud, segasivad nemad
Korratumalt segamine kõik, ei teadnud
Nemad majasid ei ehituse kunsti.
Veikse sipelgate viisi otsisivad
Koopa urgastes nad endil eluaset.
Kindlat tundemärki talve tarvis polnud
Neil, ei lillelise kevade, ei suve,
Lõikusrikka, jaoks, vaid mõtlemata nemad
Tegivad kõik, kuni mina neile näitsin,
Kudas tähed tõusevad ja looja lähvad.
Teadushallika, see rehkenduse kunsti,
Andsin mina neile, kirja tarvituse,
Siis ka kunsti, tööka ema mälestuse.
Ikkesse ma panin esimesed loomad
Surelisi teenima, et abilisteks
Raske tööde juures surelistel nemad
Oleksivad, vankri ette rakendasin
Ohja-rõõmsad hobused ma esimeseks,
Üle mere lendvad, purju-tiivulised
Meremeeste sõidu-riistad ehitasin.
Kuna aga surelistele ma leidsin
Kõik need kunstid, ei ma vilets mõista, kudas
Ise ennast võiksin päästa sellest hädast.
Koor.
Kurja häda kannatad sa! Valu kütkes
Halva arstina su vaim ilmabitumalt
Eksib ümber, ega leia sulle rohtu,
Millega sa võiksid ennast päästa.
Prometheus.
Kuulge edasi ja imestlema teie
Saate rohkem veel, mis kunstisid ja nõuusid
Leidsin ma. Siis kõige pealt, kui keegi langes
Haigusesse, ühtki arstirohtu, ega
Jooki, ega salvi polnud neil, vaid rohu
Puudusel nad närtsisivad, kuni mina
Näitasin neil rohu tervist-andvat jõudu,
Kellega kõik haigused nad parandavad.
Siis ka ettekuulutuse kunsti neile
Õpetasin, unenäost tulevikku
Seletama, tumedate saatushäälte
Tähendust ja teede salamärka mõistma.
Kõverküüsiliste lindude siis lendu
Seletasin ma, mis tähendus ja vahe
Paremat ja pahemat kätt lendavatel,
Kes neist vaendlust, sõprust, seltsi kuulutavad.
Ohvri sisikonna pehmust siis ja karva,
Kudas jumalatele see kõige rohkem
Meele pärast oleks, nii ka sapi, maksa
Muutlist kuju, rasvast kaetud reied,
Laja selja, misuksena nemad kõige
Paremad, kõik seda rasket kunsti
Surelistel’ õpetin ja ohvri tule
Sala tähendused tegin neile selgeks.
Seda kõik ma tegin. Aga varandused,
Mis on inimeste eest maa rüpes peidus,
Vase, raua, hõbeda ja kulla, kes küll
Kiitleks, et ta enne mind nad üles leidnud?
Keegi, kes ei taha tühja valetada!
Lühidalt ja ühe sõnaga kõik öeldud:
Prometheuse töö on sureliste kunstid.
Mereneitsite koor.
Jäta liiga sureliste armastamist,
Enda häda püüa aidata, ning kindlalt
Loodan ma, et kui sa ahelatest pääsed,
Sina mingis asjas Zeusist nõrgem pole.
Prometheus.
Veel ei ole Moira, see, kes saatust juhib,
Seda tahtnud. Tuhat-kordist piina pean ma
Kannatama enne veel, kui kütkist pääsen.
Jõuetu on tarkus pidamise vastu.
Mereneitsite koor.
Kes on pidamise tüüri juhatajad?
Prometheus.
Tasujad Erinüed ja kolmed Moirad.
Mereneitsite koor.
Aga kas siis Zeuski nõrgem on kui nemad?
Prometheus.
Ei ka tema pääse sest, mis tema osa.
Mereneitsite koor.
Kas ta valitsus siis igavest ei kesta?
Prometheus.
Ära päri seda, mis ei tohi teada!
Mereneitsite koor.
Misukene saladus see võiks küll olla?
Prometheus.
Räägi muust, sest õige aeg ei ole praegu
Sellest kõnelda, vaid võimalikult sala
Peab see hoitud saama. Ainult siis ma pääsen
Nendest piinade ja häbi ahelatest.
Mereneitsite koor.
Ei ma iial taha
Kõige valitseja Zeusi vasta panna!
Ei ma jumalatel’ läheneda
Ohvrite ja palvetega
Iial unusta mu isa laine vallas,
Ega sõnadega
Iial teuta neid, vaid ikka seisku meeles:
Õnnis on, kes lootes
Kõnnib pikka eluteed, sest lootus
Täidab vaikse rõõmuga ta südant.
Kuid su tuhatkordist piina
Nähes, Prometheus, värisen ma,
Sest et sa ei hooli,
Surelisi liialt armastades, Zeusist!
Oh, mis rõõmu-vaene armastus! Kas, sõber,
Sa ei näe, et vangis, abita ja pime,
Sureliste sugu sulle
Mingit abi jõua anda,
Iial, iialgi sind kütkist päästa suuda?
Zeusi otsust sureliste nõuu ei muuda!
Seda on mull’ õpetand su kurblik osa.
Teisiti ma sooviks täna ennem laulda,
Kui ma laulsin pulma lõbus,
Kuna, rikas peigmees, sina
Armsaks abikaasaks endal meie õe
Hesione kosisid ja koju viisid.
Jo
(loomasarved peas, kärisenud riietes, juuksed segamine, kiirelt ette).
Misukene maa? Mis rahvas? Keda
Tuulte volil kalju ahelates
Näen mina?
Mida süüd sa pead siin lepitama?
Seleta mull’,
Kuhu mina vaene tulnud?
Häda! häda!
Uuest täidab hirmu värin hinge!
Argose — maa poja — kuju
Seisab jälle
Ees mull, tuhatsilmaline, kole.
Kavalalt ta vahib minu otsa,
Hauaski ei varja maa mind temast.
Sügavusest tõusnud, minu peale
Peab ta jahti, kihutab mind peatamata
Mööda mere randa!
Kas veel vahast võitud kandli keel ei laula
Uinutuse heli mulle?
Häda! Kuhu viib see tee mind viimaks,
Kus ma kaua eksind?
Mida süüd, Kronid, oh, mida süüdi
Leidsid sa mu juurest, et sa nõnda
Hirmsalt karistad mind,
Et mind nõdra-meele sisse heidad
Piina hirmsa valu läbi?
Hävita mind välguga, ehk haua põhja
Heida mind, ehk vete rüppe!
Kuule minu palvet,
Valitseja!
Tulgu minu rändamistel
Üks kord ots, sest muidu iial ma ei pääse
Sellest piinast!
Kas sa kuuled sarvis-naise häda hüüdu?
Prometheus.
Kuis ma õnnetuma häält ei peaks küll kuulma,
Inachose tütre hüüdmist, kellel Zeus on
Südamesse süüdand armastuse leegi,
Mille eest nüüd Hera viha teda kiusab!
Jo.
Kudas tead sa minu isa nime?
Ütle vaesel’, kes sa oled,
Et mind valurikast nõnda õigest tunned,
Ehk küll vilets ise?
Jah, sa nimetasid haigust, mis mind hirmsalt,
Nõrgameele terav-okastega
Kõrvetades, kurnab.
Hinge ahastuses tormiliselt
Jooksen mina, põgenedes
Hera viha eest, mis halastust ei tunne.
Oh kui õnnetud, kes näevad
Minu sarnast piina!
Aga ütle,
Mis on veel mull kannatada?
Juhata, kui tead, kust võiksin mina abi,
Kust ma rohtu leida.
Ütle mulle valurikkal neitsil’.
Prometheus.
Tahan ütelda sull selgest kõik, mis soovid,
Ilma tähenduseta ja lihtsal sõnal,
Nagu sõbrale on kohus öelda. Olen
Prometheus, kes surelistele tõi tule.
Jo.
Sureliste sugu helde avitaja,
Õnnetu Prometheus, miks kannatad sa?
Prometheus.
Praegu lõpetasin enda häda kurtmist.
Jo.
Kas sa tagasi siis lükkad minu palve?
Prometheus.
Ütle, mis sa soovid? Kõik sa pead kuulma.
Jo.
Avalda mull’, kes sind needis kalju külge.
Prometheus.
Zeusi käsk ja Hephästose käsi.
Jo.
Misukeste süüde eest sind karistakse?
Prometheus.
Seda ära küsi: ma ei suuda kosta.
Jo.
Ütle siis, kui kaua minu piin veel kestab,
Millal näen ma vilets rändamise lõppu?
Prometheus.
Parem sellest vaikida, kui avaldada.
Jo.
Mis sest varjata, mis ometi mull kanda.
Prometheus.
Usu, kadedaks ei tee mind küll see sõnum.
Jo.
Miks siis viivitad mull kõike teadustamast.
Prometheus.
Kade pole ma, sind hirmutada kardan.
Jo.
Ära mu eest rohkem karda, kui mull armas.
Prometheus.
Sina soovid. Kõnelema peab siis: kuula!
Mereneitsite koor.
Mitte veel, vaid võta meie soovi kuulda!
Las me enne kuuleme ta endist häda!
On ta ise valurikkast minevikust
Kõnelnud, siis kuulgu tulevikku sinult.
Prometheus.
See on sinu asi, laps, siis võta täita
Palvet: sinu isa õed on ju nemad.
Pealegi on suureks kergituseks vistist
Seal, kus kaasatundlik süda paistab silmist
Kõigil kuuljail, oma valu üle nutta.
Jo.
Ei ma tea, kuis võiksin teile vastu seista.
Selgeste siis kõik, mis soovisite,
Peate teie kuulma, ehk küll kõneleda
Häbenen ma jumalikust marust, mis mind,
Näost nõnda muutes, häda sisse heitis.
Igal öösel minu neitsilikku tuppa
Ilmusivad meelitajad nägemised,
Sosistes: “Oh, üliõnneline neiu,
Miks nii kaua neitsi põlves? kuna sind ju
Ülikõrge kihlus ootab, sest su järel
Zeus on igatsuse noole välja saatnud.
Sina aga, lapsukene, ära põlga
Zeusi voodit, mine Lerna niiske orgu
Karjamaale isa karjaaia juure,
Et seal Zeusi silm võiks igatsused täita!”
Säherdusi nägemisi igal öösel
Nägin mina, vilets, kuni jutustada
Julgesin ma isale neist viirastustest.
Pythosse ja Dodonasse saatis isa
Osavaid orakliküsijaid, et kuuleks,
Mis tal jumalate meeleheaks on teha
Teo ehk sõnadega, aga vastus oli
Mõistatuseline, segane ja tume.
Viimaks tuli Inachosel’ selge vastus;
Arusaadavalt see kuulutas ja käskis
Isamajast, isamaalt mind välja heita,
Eksima maailma kõigeviimsel piiril,
Muidu Zeusi põlev välgunool ta peale
Langevat ja hävitavat kõik ta sugu.
Säärasid Loksiuse orakli sõnu kuuldes
Vastu oma tahtmist a’as mind isa majast.
Sõna kuulsin ma. Sest vägivaldselt sundis
Zeusi tahtmine kõik seda täide saatma.
Silmapilk sai muudetud mu meel ja nägu.
Moonutud, kuis näete, nõrga-meele sunnil
Tormasin ma hullustuses, kuni jõudsin
Lerna hallikale, kus Kerchneia jõgi
Armsalt vuliseb, ja karjatsena kõndis
Maa poeg kivimeelne Argos minu järel,
Teravsilmil tähelpannes minu jälgi.
Ootamata saatus järsku viis ta elu,
Aga jumalate vitsa all pean mina
Nõdrameeliselt veel ikka põgenema.
Nüüd sa tead, mis sündind; võid sa kuulutada
Hädasid, mis ees, siis räägi, aga härdalt
Ära meelita mind valega, sest valet
Nimetan ma kõigist jäledamaks asjaks.
Mereneitsite koor.
Hirmus, hirmus! Peata! Oh!
Iial, iial pole minu kõrvad
Nõnda võõraid sõnu kuulnud asjust,
Mis on hirmsad näha, rasked kanda.
Hukatus, jälestus, ehmatus südant
Tarduma sunnivad minul.
Oh, saatus, saatus!
Hirmuga ma vaatan Jo elu.
Prometheus.
Veel on vara nutta, vähe põhjust hirmul,
Oota kuni kuuled, mis veel tulemas on.
Mereneisite koor.
Räägi, õpeta! Sest haigel on ju armas
Selgest ette teada valusid, mis ees veel.
Prometheus.
Esimene palve sai küll kergest täide,
Sest, kuis soovisite, jutustas ta ise
Enda suuga Teile oma viletsustest.
Kuulge edasi nüüd, misukesed valud
On veel neitsil Hera viha läbi kanda.
Sina aga, Inachose võsu, märka
Hoolega mu sõnu, et sa võiksid teada
Rändamise lõppu. — Kõige pealt, siit pöördes
Päikse tõusu poole, harimata maadest
Rändad läbi, tuled Skythi rahva juure —
Kolijad, kes vankrites, mis katustega
Üle punutud on, elavad ja uhkelt
Ambusid, mis kaugelt sihti laskvad, kandvad.
Ära lähene neil, mööda kohisevat
Kalju randa mine nende piirist läbi.
Pahemale poole jäta siis Khalybid,
Võõraid vihkajad ja metsalised sepad.
Tuled Kõrkjõe juure — õigest nimetatud,
Ära katsugi tast üle: see on raske,
Enne kui sa jõuad Kaukasuse mäele,
Kõige kõrgemale mägedest, kus jõgi
Mäe ladval jõudu kosutama hakkab.
Oled tähtedele liginevailt ladvult
Üle roninud, siis pööra lõuna poole,
Seal sa leiad Amasonide naisväge,
Meestepõlgajaid, kes ükskord Themiskyras,
Thermodoni ümber peavad asunema,
Kus on Salmydessi terav kaljunina,
Laevameeste vaenlane ja võõrasema
Laevadele. Heal meelel juhatavad
Amasonid teed, mis nende juurest viib sind
Kitsast kaljurada mööda mererannas
Kimmeria merekitsusele, kellest
Lahkudes sa uju julgest Maiotia
Sügavusest üle. Igaveste saavad
Surelikud seda mäletama, kuna
Bosporuseks nad see mere hüüdvad. Nõnda
Lahkudes Europa pinnalt, astud sina
Aasiamaa kindlamaale. — Kas ei ole
Jumalate valitseja vägivaldne?
Seda surelikku suuteleda tahtes
Nii ta piinab teda. Armutuma mehe
Oled, neitsi, kahtlemata endal leidnud.
Jo.
Häda mulle! Häda! Oh! Oh!
Prometheus.
Jälle nutad sa ja kaebad! Aga mis sa
Teed, kui lõpuni kõik oled kuulda saanud?
Mereneitsite koor.
On sull veel siis hädasi tall avaldada?
Prometheus.
Tormiline meri valusid ja vaeva.
Jo.
Mis mull elust kasu? Parem kukutada
Ennast kiireste siit kindlalt kaljult alla,
Nii et purustatud, korraga ma kõigist
Valudest end vabastaks, sest ükskord surra
Parem, kui et igapäev nii kannatada.
Prometheus.
Raske oleks sull siis minu valu kanda,
Kuna suremataks saatus mind on määrand!
Surm ju oleks pääsemine sellest piinast,
Aga nüüd ei ole piinal ühtki piiri,
Kuni ükskord Zeus saab troonilt ära aetud.
Jo.
Kudas? Kas siis Zeus võib trooni kaotada?
Prometheus.
Arvan, rõõmuga ta langemist sa näeksid!
Jo.
Kudas mitte, kuna Zeus mind nõnda piinab!
Prometheus.
Noh, siis tea, et tõtt sull kuulutanud olen.
Jo.
Aga kes talt riisub vägivalla kepi?
Prometheus.
Tema enda kurjasüdamlised soovid.
Jo.
Kuda viisi? Ütle, kui sest kahju p’ sünni!
Prometheus.
Pulmapidu on, mis teda hukka saadab.
Jo.
On see surelik või jumal? Tead, siis ütle!
Prometheus.
Ära küsi! Seda öelda ma ei tohi.
Jo.
Abikaasa vistist siis ta trooni riisub?
Prometheus.
Poja toob ta ilmale, kes isast võimsam.
Jo.
Kas tall mingit pääsmist hädaohust pole?
Prometheus.
Ei. Ehk olgu siis, et mind saab vabastatud.
Jo.
Aga kes sind vabastab, kui Zeus ei soovi?
Prometheus.
Määratud on keegi sinu järelsugust.
Jo.
Mis sa ütlesid? Kas minu laps sind päästab?
Prometheus.
Kolmas võsu pärast kümmet põlve.
Jo.
Seda ettekuulutust on raske mõista.
Prometheus.
Ära siis ka enda hädast enam päri!
Jo.
Sina lubasid! Kas tahad nüüd mind petta?
Prometheus.
Kahest sõnumist ma avaldan sull teise
Jo.
Misukese? Nimeta, ja las ma valin.
Prometheus.
Vali siis: Kas avaldan, mis sull veel kanda,
Või ma seletan, kes mind kord ära päästab?
Mereneitsite koor.
Teine sõnum ütle talle, teine meile!
Oh, et võtaksid sa kuulda meie palvet!
Neitsil’ kuuluta, mis tall veel kanda,
Meile, kes sind päästab, seda palume sult.
Prometheus.
Et te soovite, siis vastu ma ei seisa,
Ega vaiki millestki, mis soovisite.
Esmalt sulle, Jo, räägin sinu reisist,
Kujuta see hinge mälestuse tahvlil’. —
Kui sa üle maade vahemere saanud,
Mine tulisilma-päikse tõusu vastu
Läbi kohiseva mere, kuni jõuad
Sa Kisthene’sse, Gorgona väljadele:
Seal Phorkidid asuvad, kolm vana neitsit,
Luige kujud, jäledate nägudega,
Ühehambalised, keda päikse kiired
Ega öösel kuu ei pääse kumendama.
Nende ligi on kolm tiivadega õde,
Inimestest põlatud Gorgonad, kellel
Juuksed madudest, ja keda nähes rindu
Igal surelikul raugeb hingamine.
Hoiatand sind olen! Kuule veel ja hoia
Zeusi teravhammastega tumma koerte
Gryp’ide eest eemal, nii ka Arimaspi
Ühesilmiliste ratsameeste eest, kes
Pluto kulda jooksva jõe maadel sõitvad.
Neile ära lähene. Nüüd kauge maale
Jõuad musta rahva keskele, kes päikse
Hallikatel asuvad, kus Äthiopi
Jõgi. Tema kaldal mine, kuni tuled
Kosele, kus Byblioni mäe ladvalt kallab
Püha Niilus oma maitsvad veed alla.
Kolmenurgelisesse Neiloti maale
Juhatab sind jõgi. Selle maa on saatus
Kauaks asupaigaks sulle ja su lastel
Määrand. — Näib sull midagi veel selguseta,
Küsi: kõigest pead sa selget aru saama.
Aega on ju minul rohkemgi kui tarvis.
Mereneitsite koor.
On sull lisaks midagi ehk täienduseks
Neitsile veel öelda tema reisi üle,
Räägi siis. Kui aga kõik ju jutustatud,
Täida meie palvet, mis sull vistist meeles.
Prometheus.
Reisi loo, mis ees, on neitsi täielt kuulnud,
Kuid et lugu p’ arvaks tühjaks ajaviiteks,
Jutustan veel, mis ta varem kannatanud:
See peab tunnistama, et mu sõnad tõde.
Kõik, mis asjata, ma jätan ütlemata.
Pööran otse tema reisi sihi poole. —
Kui Molossa tasandikule sa olid jõudnud,
Küngastele, mis Dodona ümber, seal kus
Zeusi tempel ja orakli koht, ning tammed,
Tervitades, selgest, mitte mõistu viisil,
Aga valeliselt kuulutasid, sina
Saavat Zeusi armastatud abikaasaks —
Kas see nimetus sind peaks meelitama?! —
Siis sa nõdrameeleliselt tormasid sealt
Mööda randa Rhea laia lahe juure,
Kust sa läbi tormide ja halva ilma
Tulid siia, aga tea, et tulevikus
Nimetatakse see lahe Joni mereks
Mälestuseks surelistel sinu reisist.
Tunnistagu sinule see minu mõistust,
Et ma rohkem tean, kui muile teada antud.
Aga endist juttu jälle üles võttes
Ütlen, mis veel öelda, neitsile ja teile:
Seal, kus Kanobuse linn on, ilma piiril,
Niiluse jõe limulise suu juures,
Annab Zeus su mõistuse sull jälle, kuna
Tasa, õrna käega tast puudutatud,
Sünnitad sa musta Epahvosse, kes on
Sellest õrnast teost nime saand ja kelle
Oma kõik, mis Niilus jõuab kosutada.
Viies põlv siis, viiekümnelapseline,
Vastu tahtmist tuleb jälle Argosesse,
Ühe ema tütred, põgenedes kihlust
Vennapoegadega, aga hullustuses,
Nagu kullid tuvikesi kaugelt püüdes,
Ajavad neid taga, peavad, kui neid taband,
Kõlvatumat pulma, ehk küll jumal kade.
Nõnda lõpeb Pelasgia sugu, kuna
Kosilasi öösel valvsad naised ära
Surmavad, sest iga naine võtab mehel elu,
Mõõka kaheteralist ta kurku pistes.
Võiks mu vaenlastele Kypris seda saata!
Ühte neitsit aga armastus teeb pehmeks,
Ta ei surma meest, vaid muudab oma otsust
Soovib parem nõrgaks nimetatud saada,
Kui et “verest üle pritsitud” ta hüütaks.
Argo kuningliku sugu sünnitab ta. —
Asjata veel palju sõnu kulutada.
Sellest võsust võrsub ükskord vägilane,
Kuulus ambukütt, kes köidikust mind päästab.
Seda ettekuulutust on minu ema,
Vana päevist Themis, Titanite sugust,
Mulle avaldand, kuid millal? kudas? oleks
Kaua seleta ja teil sest poleks kasu.
Jo.
Hõissa! hõissa!
Häda! Jälle hullustuse tuli
Uimastab mind, pea aju
Närib kiil, ning
Hirmul hüppaks süda rinnust välja.
Silmad keerlevad mull ümber ringi;
Hullustuse maru nõdrameelist
Paiskab tee pealt kõrvale mind; juba
Keel on kange, mõistuseta sõnad
Segaselt mu huultelt lendvad!
Mereneitsite koor.
Oh kui tark, kui tark küll oli
See, kes esimeseks ära tundis ning ka
Sõnadega ütles:
Abielu ainult oma-sarnasega
Õnne toob, siis ärgu ihaldagu madal
Abikaasaks endal uhket rikast,
Ega kõrge sündimise üle kõrki!
Iial, oh iial, ärge mind laske,
Jumalised Moirad, Zeusi kaissu minna
Abikaasana, ei mitte
Teistelegi taevalistest ligineda.
Sest ma värisen, kui vaatan, kudas neitsi,
Kudas Jo, peigmeest põgenedes,
Hera hirmust viha peab kandma.
Abielu omasarnasega sünnis
Meilegi. Oh, et ei otsiks
Vägevate jumalate armastus meid!
Sest et asjata on võitlus nende vastu.
Kes võib abi anda!
Zeusi käest ei pääse,
Kuhu sa küll jookseks!
Prometheus.
Siiski tuleb aeg, kus Zeus, kes nüüd nii uhke,
Alandud saab, sest ta abielust sünnib
See, kes vägivõimusest ja troonilt teda heidab;
Täiest läheb siis ka vanne täide, mida
Tema isa Kronios kord vandus, kui ta
Poja läbi langes oma muistselt troonilt.
Kudas hädaohust pääseda, ei keegi
Jumalatest, pääle minu, tea küll öelda.
Ainult mina tean, mill viisil. Las ta nüüd siis
Suurustlegu troonil kõue mürinaga,
Tule nooli välja pillates. Ei aita
Teda see, ei iial kaitse häbistava
Langemise eest, mis tingimata sünnib.
Ise enda vastu üks kord vägilase
Valmistab ta, kelle jõud on määramata,
Kelle tulukene välgu noolest võimsam,
Kelle mürin kõue kõminast on kangem,
Jah, kes Poseidonilgi ta sõjariista
Maade väristaja triaina kord lõhub.
Õnnetuses õpib Zeus siis tundma vahet
Valitsemise ja teenimise vahel.
Mereneitsite koor.
Oma sooviga näid Zeusi ähvardama!
Prometheus.
Kõnelen, mis tuleb. Muidugi ka soovin.
Mereneitsite koor.
Peab siis tõest uskuma, et Zeus kord kukub?
Prometheus.
Jah, ja sellest palju hirmsamaidki asju.
Mereneitsite koor.
Kuis ei karda säherdusi sõnu öeldes?
Prometheus.
Mida? Surma mulle määratud ju pole.
Mereneitsite koor.
Piina, sellest rängemat, võib Zeus sull saata.
Prometheus.
Saatku! Mina olen kõige peale valmis.
Mereneitsite koor.
Targad heitvad endid Adrasteia alla.
Prometheus.
Rooma, kumarda ja palu valitsejat!
Mina hoolin temast vähem, kui ei miskist.
Las ta valitseb see lühikese aja,
Kudas iial soovib. Kaua see ei kesta.
Näe, sealt tuleb Zeusi tuttav käsukandja,
Selle noore vägivalitseja teener!
Vistist toob ta õige värskid sõnumid mull.
Hermes.
Sina ülitark ja rängalt teotaja,
Jumalate vastu patustaja, kes sa
Varastasid tuld ja andsid surelistel,
Sulle ütlen: Isa käsib kõneleda,
Misukese abielu läbi, nagu
Kiidad, tema võimust kaotab, ning seda
Avalda sa täielt, selgelt, mitte mõistu.
Hoia, et sa mull siin segama ei hakka!
Tead, sarnasid, kui sina, Zeus ei paita.
Prometheus.
Uhkust täis ja suurustlemist on su kõne!
Nagu kunagi eht jumalate käskjalg!
Noored omamoodu valitsejad, jääda
Lustilossidesse igavest te sooviks.
Kas ei näind ma kahte ju sealt välja aetud?
Kolmanda, kes praegu valitsemas, näen ma
Varsi häbiga ka välja visatama.
Arvad vahest kartvat mind ja värisevat?
Kaugel sellest! Mine aga rahus
Tuldud teed sa tagasi, sest kõigest, mis sa
Küsisid, ei kõnele ma sulle sõna!
Hermes.
Juba varem oli sinu kiuslik meel see,
Mis sind siia viletsuse sisse saatis.
Prometheus.
Sinu orjameel mind saatis viletsusse,
Siiski sinuga ei taha vahetada.
Hermes.
Orjata siin seda kalju on siis, arvan,
Parem vist kui Zeusi ustav teener olla!
Prometheus.
Teotades tõtt sa oled kõnelenud.
Hermes.
Sinu olek näib sull õige meele pärast.
Prometheus.
Meele pärast? Jah, kui kõik mu vastalisi
Ühes sinuga ses olekus ma näeksin!
Hermes.
Kas siis minulgi su viletsustes süüdi?
Prometheus.
Lühidalt, ma, jumalad, teid kõiki vihkan,
Kes mind piinate see eest, et head ma tegin.
Hermes.
Nagu näha, oled tõesti vaimuhaige.
Prometheus.
Jah, kui vastalisi vihata on haigus.
Hermes.
Ei sind suudaks kuulda, käiks su käsi hästi!
Prometheus.
Hästi? Oh!
Hermes.
Ei Zeus sest ohkest teada taha.
Prometheus.
Küll ta õpib aja jooksul mõnda teadma.
Hermes.
Sina aga aja käest ei õppind tarkust!
Prometheus.
Jah, sest siis ma sinu orjaga ei räägiks!
Hermes.
Midagi siis sest, mis nõuab Zeus, ei ütle?
Prometheus.
Millega ta oleks seda ära teenind?
Hermes.
Nagu lapsega sa minuga käid ümber.
Prometheus.
Kas sa pole laps ja rumalam veel lapsest,
Kui sa uskusid, et midagi mult kuuled?
Ei neid piinasi, ei kavalusi leidu,
Millega Zeus seda välja nõuda suudaks,
Kui ta enne ahelatest mind ei päästa!
Las ta saadab peale kõrvetavad välgud,
Lumetuisu hirmsa kõue mürinaga,
Las ta vapustab ja vangutab maailma!
Ei ta painuta mind, ei ta kuule minult
Kelle läbi võimuse ta ükskord kaotab.
Hermes.
Vaata parem, kas see sinule ka pääsmist saadab.
Prometheus.
Ammu juba on see nõnda otsustatud.
Hermes.
Rumal, saa kord ometigi aru, kudas
Sinul selles viletsuses teha tuleks!
Prometheus.
Asjata, kui trööstides, sa tuletad mull
Valu meele. Kuid ei iial saa sa näha,
Et ma Zeusi viha kartes araks saaksin,
Et ma naise kombel põlastavalt Zeusi,
Käsi ringutades, paluksin, et päästaks
Ahelatest mind. Ei, seda ärgu sündku!
Hermes.
Näha, asjata mu sõnad kulutatud.
Ei nad suuda pehmendada sinu südant.
Nagu vars, kes ohjadega harjumata,
Trambid sa ja kargled, ohje hammustades.
Aga nõrgad on need toed, mis peale toetad.
Iseenesest ei anna rumalale
Kangekaelsus vähematki tugi.
Märka siis, kui minu sõnu sa ei usu,
Misukene häda-maru tuleb
Pääsemata sulle: nimelt lõhub esmalt
Isa selle sinu teravkalju põrmuks
Kõue kärgatusel välgu leekidega,
Paiskab siis sind sügavuste kalju-sülle,
Kust sa alles siis, kui ajavool on ümber,
Mis sul pikalt määratud on, jälle tõused,
Kus siis Zeusi kole vereahne kotkas
Näljaselt su purustatud keha lõhub,
Igapäine palumata külaline,
Verejanu sinu maksast kustutades.
Ei sa enne pääse sellest viletsusest,
Kui ei ilmu keegi jumalate sugust,
Kes su eest on valmis Hadesisse,
Pimedasse Surmamaale astma.
Otsusta nüüd ise! Ei see, mis ma öelnud,
Pole tühi, väljamõeldud kiitlemine:
Iial Zeusi huultele ei ilmu valet.
Täielt läheb täide kõik, mis kuulutatud.
Vaata sa siis ette, hoia, et ei arva
Oma kangekaelsust ülemaks kui mõistust.
Mereneitsite koor.
Õige näib, mis Hermes soovitas, ka meile,
Sest ta nõuab, et sa, kangekaelsust jättes,
Mõistust järelmõtlemist nüüd kuulda võtaks.
Tee siis seda: eksida on targal häbi.
Prometheus.
Teadsin ju ennegi, mida ta ütleb.
Korras on täitsa, kui vaenlaselt kurja
Kannatab vaenlane. Alusta peale!
Pilluta keerlevaid välkude madusid
Taevast mu kaela. Las värinal õhud
Metsiku maru käes hoigavad hirmul.
Kõikugu ilmade alused kohkel,
Müraval marude möllul, ja mered
Tormaku taevani lainete vahus,
Uputust tõstes tähtede teele!
Heitku ta pimeda tartari põhja,
Põhjata kuristikkude kurku
Looduse mässavas keerus mu keha:
Surmata mind ta ei saa!
Hermes.
Kuulge missugusid segasid sõnu
Tarvitab tema nüüd segases meeles!
Nõrgameelne narr! Kas kordki
Paindud ja taltsutad rumalat uhkust!
Nüüd aga, naised, kes haledust tundes,
Olete kogunud ringis ta ümber,
Rutake kaugele ära siit paigast,
Muidu võib kõue kärgatus meeli teil
Röövida koledal vapustusel.
Mereneitsite koor.
Soovita muud, kui soovid, et täidaksin.
Raske on kuuldagi seda su kõnet,
Aga veel raskem su soovitust täita:
Kudas võid nõuda nii võimatut minult.
Kanda ma tahan, mis temagi kannab,
Kui see nõnda on määratud ette.
Äraandjaid ma põlgama harjund:
Jälgimat haigust ei olegi, mida
Vihkaksin rohkem kui äraandmist.
Hermes.
Pea siis meeles, et hoiatand olen,
Nurin on hilja, kui saatus sind tabanud.
Ära siis kaeba, et hädade sisse
Zeus sind hoiatamata on heitnud.
Mitte; vaid ise te süüdi; ei järsku,
Ega kavalalt saatus ei püüa
Oma võrku teid kinni, vaid enda
Kangekaelus ja rumalus on teil
Kohutavat hukatust toonud.
(Viimaste sõnade juures läheb Hermes eemale; vihane maru hakkab möllama, pikse paugud ja välgulöögid käivad ikka sagedamini üksteise järel, mustad pilved katavad taeva kinni ja lasuvad ümberseisvate mägede tippudel. Maa väriseb ja mägede alused kõiguvad. Mereneitsid langevad põlvili).
Prometheus.
Sõnast saab tegu: maapind on vankumas,
Kärkimas kõue kohutav kõmin.
Välkude tulised leegid on looklemas.
Tolmu pilvesid mustades sammastes
Keerutab marude vihane kari.
Metsikus mässus on taevas ja meri
Ühinend ühtlaseks segaseks koguks.
Nõnda ligineb, jumalast saadetud,
Koledal kiirusel,
Minule määratud saatus.
(Kõige koledam looduse vägede heitlemine.)
Oh minu püha ema! Oh, õhuruum,
Sa kõige ilma valguse hallikas,
Vaadake, mäherdust ülekohut
Kannatan mina.
(Prometheus vajub ühes kaljuga maa alla.)