Aisopos (tlk. Ed. Tasa)


Tagasi: Antiigiveeb | Aisopos


Ilmunud: Äsopi valme. Eestindanud Ed. Tasa. Ed. Tasa kirjastus, Kodijärve 1932.

 

Peremees ja ta koerad.

Keegi rikas peremees sõitis talveks oma mõisa, mis asus mägestikus. Parajasti oli sel talvel käre külm. Lumi kattis mäed ja teed nii et talu oli nagu äralõigatud muust ilmast. Et end ja oma pere toita, pidi ta tapma kõik lambad üksteise järgi, Kui need lõppesid, käskis ta surmata härgi.

Seda märkasid koerad ja arutasid:

“Kui peremees ei halasta isegi härjile, kes tublisti töötavad, mis ootab siis meid? Lõpuks jõuab kord meiegi kätte, olgugi et me pole armuleiva sööjad. Hoiame ju kogu talu ohtude eest. Sellepärast põgenegem siit, kuni on veel aega!”

Hirmunud koerad põgenesid, vaatamata suurile lumehangile. Lõpuks jõudsid nad kohta, kust ei pääsenud enam edasi ega tagasi… Nii pidid vaesed koerad asjatult hukkuma. Siis ütles neist üks viimsel hingetõmbel:

“Ehk kartsime asjatult?! Sest kas tahtis peremees meid süüa või mitte, see on ikka teadmata. Kuid et me siin hukkume, on kindel;”

Ja teine lisas:

“Hirmul on alati suured silmad. Inimesed kõnelevad tõtt, et argpüks tihti hukkub oma argusest.”

Karjus.

Ühel karjusel kadus kord parim härg kogu karjast. Asjatult hüüdis ta seda kui oma lihast poega, asjatult kaebles ja nuttis ta härduses. Härjast polnud kusagil mingit jälge.

Meeleheites pöördus karjus Zeusi enda poole palvega, et see näitaks talle röövli kes viis härja. Selle tasuks lubas ta ohverdada noore kitse. Zeus täitis ta palve. Ootamatult sattus karjus metsas parajasti härga sööva lõviga vastamisi, kes pööras temale oma vihase pilgu.

Hirmust lõdisedes palus karjus nüüd Zeusi, et see päästaks teda hirmsast ohust. Nüüd ei lubanud ta enam kitse vaid suure härja kui aga pääseks ohust. Zeus nüüdki täitis ta palve ja kui karjus oli juba ohutus kohas, kuulis ta taevast järgmised sõnad:

“Ei ole kõik, mida inimesed paluvad jumalailt, õnneks ja kasuks neile!”

Petetud hunt.

Näljane hunt nuuskis küla ääres, lootes leida midagi söödavat. Korraga kuulis ta, et ühes onnis keegi nimetas teda. Hunt peatus akna all ja kuulatas. Sees noomis ema last:

“Kui sa ka edaspidi oled paha, siis annan su hundile ja see sööb sinu!”

“Kus see hunt on?” päris ehmunud väike poiss.

“Polegi kaugel,” vastas ema huupi, “seisab akna all ja ootab et ma sinu temale annaksin.”

Hundil hakkas tublile õhtusöögile mõteldes sülg nõrguma ning ta isegi neelatas.

“Olgu”, mõtles ta, “ootan siis siin.”

Möödus hulk aega, kuid hunt ootas asjatult. Laps, kartes ähvardust, hakkas ema paitama, ei lubanud enam vallatada ja olla edaspidi parem.

“Hää-küll, hää-küll — ei anna sind hundile. Ja kui ta julgeks siis tulla, küll ta saaks keretäie!”

Hunt ehmus seda kuuldes ja pistis jooksma pomisedes:

“Näed, ja usu siis pärast seda veel lubadusi! ..”

Ahne kuldnokk.

Kuldnoke hulgas on häid laulikuid. Muidugi ei laula nad nii hästi kui ööbikud, kuid siiski mitte pahasti. Sellepärast püüavad linnupüüdjad neid müügiks.

Kord nägi üks kuldnokk metsas korvi, mis oli täis maitsevaid marju.

“Aha,” mõtles ta. “See on tore! Lõpuks saan kord hästi süüa …”

Ta tormas magusate marjade kallale sellise ahnusega, et unustas ettevaatuse. Mida enam ta neid sõi, seda suuremaks läks isu.

Samal ajal ligines tasa ja märkamatult linnupüüdja. Ta silmas kuldnokka ja heitis võrgu nii osavalt, et kuldnokk sattus kohe võrku. See hakkas süüdistama end kergemeelsuses ja ütles:

“Ah, milline rumal ma olin, et lasin end meelitada maiustusiga! Miks ei mäletanud ma et ülearune maiustamine võib hävitada meie vabaduse ja mõnikord isegi elu!”

Ihnus.

Kord elas väga ihne inimene. Kogu oma elu ei mõtelnud ta muule kui ainult rahale. Ta tihti nälgis, külmetas ja oli uneta et aga rikastuda. Raha oli temale ainsaks rõõmuks elus.

Kord müüs ta oma maja, oma põllud ja karjamaa, oma karjad ja kõik mida omas kuldrahade eest. Siis sulatas need kokku ja peitis varjulisse kohta. Iga päev käis ta oma vara juures ilutsemas. See oli temale suurimaks õnneks. Ta haaras oma kullakamba, surus selle vastu südant, suudles ja kallistas seda nagu oma last.

Seda märkas üks ta naabreist. Kui ihnus lahkus, kaevas ta kulla ja kauem mõtlemata viis endaga.

Kes suudab kirjeldada ihnuse kohkumist ja meeleheitu kui ta järgmisel päeval ei leidnud oma aaret! Ta kitkus juukseid, nuttis, needis inimesi, kaebles enda saatusele…

Samal ajal juhtus mööduma keegi. Imestudes kuuldut päris see ihnuselt, mis sellega juhtunud. Kui see temale oli jutustanud omast murest, püüdis ta teda lohutada:

“Ära nuta,” ütles ta ihnusele. “Mina mõtlen, et see polegi nii kole kaotus kui see sulle tundub! Vaata, tee nii! Võta sama suur kivi, kui oli su kullakamp, peida see koopasse ja kujutle et see ongi su aare. Sa ei märka mingit vahet, sest kivist on sulle sama kasu kui kullast. Pea meeles, et mitte raha omamine vaid selle arukas kasutamine toob inimesele õnne.

Eesel lõvi nahas.

Ükskord võttis eesel lõvi naha ümber ja jalutas uhkelt metsas, möirgas kõigest jõust.

Sellega tahtis ta hirmutada teisi loomi. Tõepoolest, kõik kohkusid ja jooksid laiali.

Üksi rebane ei ehmunud. Ta ligines eeslile ja ütles pilgates:

“Kallis eesel! minagi oleksin kartnud sind, poleks ma sind tunnud möirgamisest. Sa vaeneke olid ja jääd alati eesliks. Ja kuidas sa ka ei riietuks, tuntaks sind kohe kui avad oma suu. Kuid ütlen sulle salakesi järgmist:

Pole sa esimene ega viimne. Pole ilmas vähe inimesi, kes on riietatud kallisse ja kaunisse riidesse kuid on siiski eeslid. Neid austatakse seni kuni nad ei räägi.

Sellepärast on lollel kasulikum vaikida, kuna vaikimine vähemalt ei paljasta et nad on eeslid.

Kotkas ja vares.

Kotkas, lindude valitseja, keerles kõrgel taevas, Sealt valis ta saagi lambakarjast, mis sõi aasal. Kotkas märkis rammusa talle ja noolena laskus sellele. Ta lõi sellesse oma teravad küüned ning viis saagi pessa.

Seda nägi vares ja mõtles:

“Katsun korraks ka seesugust tempu!”

Ta laskus oinale, takerdus selle tihedasse villa ning hakkas lendu kiskuma. Kuid see oli ülejõu. Oinas ehmus vähe, kuid enam ehmus vares. Ta ei suutnud oinast üles viia ja isegi vabaneda selle villust. Mida enam ta rabeles, seda rohkem takerdus.

Karjane, kes seda nalja jälgis, oli suremas naerust. Siis jooksis ta oina juurde, haaras varese, lõikas selle tiivaotsad, et ta ei saaks enam lennata ja viis oma lastele.

“Oi, oi!” hüüdsid lapsed rõõmsalt, “Isa, mis lind see on?”

“Tund aega tagasi ta pidas end kotkaks, kuid veendus äsja, et ta on ainult vares!”

Siis jutustas ta loo oinast ja varesest ja ütles:

“Olgu see lugu teile, lapsed õpetuseks edaspidises elus: ärge haarake tööd mis pole teie kohane.

Rebane ja kits.

Juhtusid kord rebane ja kits käima ühist teed. Oli kole kuum. Kuumusest kuivasid nende kõrid ning neil oli jänu. Tee ääres silmasid nad kaevu, kuid õnnetuseks polnud sääl mingit nõu vee võtmiseks. Pikema mõtlemiseta hüppasid nad mõlemad kaevu ja hakkasid ahnelt jooma.

Kui jänu oli kustutatud, hakkasid nad mõtlema, kuis pääseda jälle üles. Kaevu seinad olid siledad ning kuhugi ei pääsenud toetama jalga.

“Häda!” kurtis kits, “näib et peame siia hukkuma…”

Rebane vangutas pääd, mõtles ja ütles:

“Ah, mis siin ikka norutada, seltsimees! Ma tean mil viisil siit pääseda. Kuula! Seisa tagumisile jalgule ja toeta esimesed vastu seina ning siruta pää ja sarved üles. Siis ronin ma sinu selga mööda üles ja aitan ka sinu välja!”

Kits täitis käsu ja rebane väljus kiirelt kaevust. Kits rõõmustus, mõteldes et rebane nüüd tedagi aitab välja. Kuid rebane ei mõtelnudki sellele. Ta kummardus kaevu üle ning sõnas pilgates:

“Kaevus mõtlesin ma küll nii ja naa. Kuid nüüd üleval olles näen siiski, et sind kuidagi aidata ei saa. Lahkudes peab sulle ütlema et oleks sul niigi palju aru peas kui karvu habemes, siis poleks sa iialgi kaevu hüpanud. Sa oleksid pidanud enne mõtlema, kas suudad sealt välja ronida. Nüüd aga, seltsimees, hüvasti! Pean ruttama. Nägemiseni !”

Rebane ja eesel.

Rebane ja eesel olid ammused sõbrad ning käisid koos jahil. Kord juhtus neil äpardus. Kui nad läksid tasa metsa, et jälgida saaki, hüppas lõvi ootamatult esile.

Eesel karjus hirmunult kuna rebane vahtis ringi, et leida varju. Kuid pääsu polnud kuhugi. Seda nähes laskus rebane kavalusse. Tehtud südamelikkusega ligines ta lõvile ja sõnus mesitselt:

,,Ma ei karda sind sugugi, vägev valitseja! Ma tean et sa oled õilne ja ei surma sellist väetit olendit, nagu olen mina. Ja millise kasugi saaksid sa sellest? Kuid kui sulle meeldib minu seltsilise maitsev liha, siis ütle aga. Viin ta kohe soovitud paika.”

Lõvi nikutas pääd ja rebane talutas eesli lõvi koopasse. Ehmunud eesel ei teadnud isegi kuis ta sinna sattus. Samal hetkel kargas vihane lõvi rebasele ja hüüdis kohutaval häälel:

“See lollike juba ei põgene, kuid sind, reetja, murran ma esimesena. Tea, et reetmist võetakse vastu meelsasti, kuid reetjasse suhtuvad kõik põlgtusega.”

Luiskaja.

Keegi rikas nooruk läks matkama. Mõne aja pärast tuli ta tagasi kodulinna ja jutustas igasuguseid olematuid seiklusi oma matkalt. Eriti uhkustas ta oma kangelastegudega, mida ta olla toiminud kaugeil võõrail mail. Lapsikud kuulajad uskusid ta sõnu, kuid targemad vangutasid kaheldes pead.

Kord näiteks jutustas ta sellise loo:

“Kui ma olin Rodosel, siis tegin sellise hüppe, et vaatlejad avasid imestusest isegi suud. Tuhanded inimesed imestasid mu hüpet ja keegi ei suutnud nii kaugele hüpata kui mina.”

“Kas see on tõsi ?” päris üks kuulajaist.

“Noh, kui te ei usu, siis pärige Rodose elanikkelt — need jutustavad teile”, vastas luiskaja julgelt.

“Kuule” — ütles see, “usume sinu sõna. Milleks meile vaja tunnistajaid? Läki parem laiale lagendikule ja sääl näitad sa oma imeväärset hüpet. Kujutle, et see oleks Rodos ja sa näitad omi võimeid.’”

Luiskaja kohmetus ja ei teadnud mida vastata. Lõpuks ütles :

“Võiksin ju seda teha kuid kahjuks pole mul aega …”

Selle peale eemaldus ta kiirelt.

Kuulajad naersid talle järgi ja üks neist ütles:

“Ärge uskuge luiskajaid kuni nad omi sõnu pole tõestanud tegudega”.

Kolm härga ja lõvi.

Kolm härga sõlmisid lepingu, mille järgi nad üksteist pidid aitama õnnetuse korral. Nii ei kartnud nad isegi lõvi, kes kaugelt vahtis neid kurjal pilgul.

Kui lõvi nägi et ainult jõuga ei suuda jagu saada kolmest tugevast härjast, siis katsetas ta teisiti. Ta kihutas nad tülli üksteisega ning külvas vihavaenu nende keskele. Siis härjad katkestasid lepingu ja igaüks sammus oma teed. Ja mis juhtus? Ei möödunud kümmetki päeva kui lõvi sõi kõik kolm härga, surmates igat üksikult.

Süües maitsevat liha pomises härg endamisi:

“Lollid härjad! Nad unustasid et ühenduses on jõud.”

Hunt ja kurg.

Näljane hunt lömitas põõsas ja piilus lambakarja mis sõi metsa ääres. Üks lambaist tahtis maitsevamat toitu ja lipsas metsa. Siis hunt kargas selle kallale, murdis maha ja kandis sügavasse metsa kus asus ahnelt sööma selle liha. Kuid selline ahnus ei möödunud äparduseta: tal jäi lambakont kõrri.

Ehmunud hunt jooksis aasale, kus parajasti seisis kurg ja hakkas paluma abi, lubades rohket tasu kui see tiriks kondi tal kõrist.

Kurg asus tööle, pistis oma pika noka hundile kurku ja tiris säält kondi välja. Siis hakkas ta nõudma hundilt lubatud tasu.

“Millist?” hüüdis hunt imestanult. “Mille eest? Kas selle eest et sa vigastamatult võtsid oma pää minu lõugade vahelt? Kasi minema kuni pole veel hilja ja täna Jumalat et sa jäid ellu!”

Kurg kohkus ja tõusis kiirelt lendu. Kui ta oma seigast jutustas sõbrale, vanale kurele, siis ütles see:

“Teine kord tead juba et kurjalt ei maksa oodata tänu hääteo eest!

Haige ja tohter.

Keegi rikas haigestus raskelt ja palus tohtrit, et see igal päeval külastaks teda.

“Kuis möödus teil see öö?” päris tohter haigelt järgmisel päeval.

“Ma higistasin koledasti!” vastas haige.

“Kui nii, siis on see hästi!” ütles tohter. “Jatkake kirjutatud arstimi tarvitamist.”

Siis lahkus ta.

Järgmisel päeval küsis tohter jälle sama ja haige vastas :

“Värisesin kogu öö nagu palavikus!”

“Ka see on hää,” vastas tohter naeratades.

Kolmandal päeval vaatles ta jälle haiget ja päris jälle kuis see oli veetnud öö.

“Mul valutas kõht koledasti?” vastas haige.

“Seegi on hää,” kinnitas tohter.

Samal hetkel tuli haiget sõber vaatama ja küsis:

“Kuis tunned sa ennast?”

“Ah,” vastas haige, “tunnen endal nii hää olevat et tohtri järgi võin surra sellest!”

“Ei, ei,” kinnitas tohter, “teie peate ainult julgelt kõik ära kannatama ja kõik muutub hääks.”

Siis lahkus ta ja haige sõber ütles talle järgi:

“Kui kogu aeg ainult oodata, siis võime tõesti oodata häda saabumise. Kutsu parem teine tohter, sest see kõneleb hästi, kuid tegutseb halvasti.”

Maiad kärbsed.

Kusagil sahvris hakkas potist mesi välja tilkuma. Seda nägid kärbsed ja tormasid ahnelt mee kallale.

Kui neil kõhud täis said tahtsid nad minema lennata et ka teistele jutustada omast leiust. Kuid häda! Maiustajad märkasid alles nüüd, et ei suuda liigutada jalgu ega tiibu. Kleepiv mesi oli nagu sidunud ühed ja teised. Kärpsed olid meeleheitel.

“Ah,” kaeblesid nad, “oleksime teadnud et meid ootab hukkumine, me poleks maiustanud ja söönud magusat mett!”

Hobune ja eesel.

Keegi talunik asetas hobusele ja eeslile võrdsed koormad ning läks nendega turule. Kuid teel osutus et ta oli ülihinnanud eesli võimeid, kes oli märksa nõrgem hobusest. Kui enamus teed oli juba käidud, tundis eesel et ta jõud on lõpul. Sellepärast pöördus ta hobuse poole palvega:

“Halasta mulle vaesele! Oled tugevam: võta osa minu koormast endale!”

Kuid hobusel oli kuri süda ja sellepärast ei halastanud ta vaesele eeslile. Ta vastas pahaselt:

“Mul on endalgi raske koorem, millest mulle jatkub.”

Kõike oma jõudu pingutades kandis eesel veel tükk aega koormat kuni maha langes.

Asjatult püüdis peremees teda löökide ja meelitusiga sundida tõusma — eesel ei suutnud enam tõusta ja lõppis varssi. Ei saanud muud, kui pidi eesli koorem kõik panema hobusele. Ja et mitte eesli nahka kaotada, nülgis peremees selle ja pani ka hobusele, kes mõtles:

“Väikese jõu kulutusega oleksin võinud aidata eeslit ning hoida teda suremast. Kuid nüüd pean kandma kogu ta koorma ja isegi ta naha. Nüüd seisab mul eluks ajaks meeles, et tuleb aidata teisi hädas, kui nad seda paluvad.

Kotkas ja kilpkonn.

Kilpkonn ihkas lennata. Ta hakkas kotkast paluma: “Õpeta mulle seda kunsti!”

Asjatult püüdis kotkas talle selgitada et see osutub võimatuks. Kilpkonn kordab aga ikka oma: “Õpeta ja õpeta!”

Ei suutnud kotkas kannatada enam neid palveid ja võttis lõpuks oma küünte vahele ning lendas kõrgele taeva alla. Kui ta jõudis mõnesaja meetri kõrgusele, laskis ta kilpkonna lahti, kes kiirul kukkus allapoole kuni prantsatas maale ja lendas tükkideks.

Lõvi ja kits.

Metskits sõi kõrgel kaljul. Seda silmas lõvi ja hüüdis: “Tule siia, kitsekene! Siin on maitsevam rohi kui kaljul. Siin on nii kena karjamaa et tore vaadata! Mis sa sääl nälgid?”

Kuid kits taipas kohe lõvi kavatsuse. Ta polnud nii rumal nagu lõvi arvas. Sellepärast vastas ta:

“Tänan nõuande eest! Sind ei huvita mu nälg vaid mu liha. Siin kaljul olen ma ohutus kohas kuid sääl all sööksid sa mu kohe. Ei, tänan! Ma kuulen meelsasti nõuandeid, kuid tean, et võõra aruga ei saa elada vaid aru olema peab ka endal!”

Lõvi, eesel ja rebane.

Lõvi, eesel ja rebane läksid kord jahile. Enne aga leppisid kokku et saagi jagavad võrdselt üksteise vahel. Saak osutus suureks. Siis asuti jagama.

Lõvi käskis eeslit et see hakkaks jagama. Käsku täites jagas eesel saagi kolme võrdsesse ossa. Siis kummardus ta lõvi poole ja palus seda valida üht osa endale. Kuid lõvi hüppas eesli juurde ja ainsa käpa hoobiga surmas selle.

Siis käskis lõvi rebast jagamist teostada. Kaval rebane taipas kohe millega jagamine võib lõppeda. Sellepärast asetas ta kõik kolm osa jälle kokku ning sinna peale asetas veel surmatud eesli.

Siis kummardas alandlikult lõvile ja ütles:

“See on sinu osa, vägev valitseja! Võta see armulikult omale ja maitsegu see sulle! Kuid minu, sinu väeti sulase, jaoks eralda see, mida leiad võimalikuks!”

Lõvi naeratas vastuseks sellisele kõnele ja küsis:

“Suurepäraselt! Kuid ütle mulle kust õppisid sa nii tarka jagamist?”

Rebane sügas kukalt ja vastas alandlikult:

“Eesli saatusest, Teie Kõrgus.”

See on kena,” ütles lõvi “On näha et mu õpetus polnud asjata.”

Puuraidur ja rebane.

Puuraidur, kes elas metsas, lõhkus kord tammepakku. Korraga jookseb rebane lõõtsutades ta juurde. Väsimusest ja hirmust langeb see puuraiduri jalgu ette.

“Ah, päästa mind!” hoigas ta. “Terve salk kütte jälgib mind koerte karjaga… Peida mind kuhugi mõneks hetkeks kuni nad mööduvad! Halasta mu pääle, olen sulle surmani tänulik!..”

Puuraidur kuulis eemalt küttide hüüdeid ning koerte haukeid. Ja kuna ta oli hääsüdameline, siis hakkas tal kahju jälgitavast loomast.

,,Peida end minu onni! Sääl oled sa julges kohas!” ütles ta rebasele.

Rebane oli ühe hüppega onni juures, lipsas sinna sisse ja sulges ukse. Säält jälgis ta aknast kuis teda kütid otsivad.

Kuid kuni kütid sinna jõudsid tuli puuraidurile meelde et rebane on kahjulik loom. Kui kütid saabusid ja pärisid kas ta on näinud rebast, vastas ta kõvasti:

“Ei, ma pole teda näinud!”

Kuid seda üteldes osutas ta sõrmega kuhu rebane oli end peitnud. Kuid kütid ei saanud aru ta näitamisest ja kihutasid edasi.

Kui rebane nägi et oht möödus, hüppas ta majast ja läks oma teed. Möödudes puuraidurist ei ütelnud ta sellele isegi “jumalaga”.

“Selline on siis sinu tänu?” ütles puuraidur etteheitvalt.

Rebane peatus minutiks ja ütles: “Oleksin olnud sulle tänulik nagu lubasin. Kuid kogenesin et sa kõneled üht ja sõrmega näitad teist. Sa olid kahekeelne ja ei vääri tänu!”

Vaskne kastrul ja savist pott.

Ühel suvel sadas rohkesti vihma ja sellepärast tõusid jõed üle kallaste. Algas suur uputus. Jõgi muutus mereks. Kõike mida haarasid ta kiired vood, kandis ta endaga kaasa.

Lainetel ujusid kõrvu vaskne kastrul ja savist pott. Mõlemad kihutasid pöörasel kiirusel. Kuid pott püüdis kõigest väest hoiduda eemal kastrulist. Ta teadis väga hästi et põrkudes kõva kastruliga, tal läheb halvasti…

“Miks sa minust eemale hoidud?” päris kastrul. “Ära karda, ma ei tee sulle mingit halba.”

“Tänan sinu osavõtu, eest,” vastas pott. Kuid kui ma ligineksin sinule ei oleks sellest mulle mingit hääd loota. Jätkub kergest tõukest et ma hukuksin. Sellepärast hoidun parem sinust eemale!”

Lõvi, hunt ja rebane.

Vana lõvi lebas tõbisena omas koopas. Kõik loomad käisid teda külastamas, ainult rebane ei tulnud. Seda juhust kasutas hunt, et mustata oma vihatud vaendlast.

Kui lõvi päris nõrgal häälel: “Miks siis rebast näha pole?” astus hunt esile ja ütles kurjalt:

“Kas selline röövel hoolibki et ta valitseja haigestus? Ta on ju omakasu püüdja ja upsakas! Tal puudub armastus ja austus oma hääle valitsejale!..”

Kuid parajasti kui hunt seda kõneles, tuli rebane. Ta märkas kohe, et valitseja on vihane temale, kuid tegi näo et midagi ei kuulnud ega tea. Ta ligines alandlikult lõvile ja ütles kurval häälel:

“Andesta, suur valitseja, et ma hilinesin! Kuid see ei sündinud mitte sellest et ma kergelt oleksin suhtunud oma kohustusisse. Vastupidi, see sündis sinu tervenemise pärast. Kui ma kuulsin sinu haigusest, pidi mu süda lõhkema kaastundest! Kuid ma ei raisanud aega pisaratega ega jooksnud sinu juurde et ärritada sind oma kaebetega. Ma pöördusin selle eest tarkade poole, et leida sulle tervendavaid rohte. Ja, tänu Jumalale, see õnnestus mul! Nüüd võin ma kergendatult hingata…”

Pärast neid sõnu tõstis ta silmad taeva poole ja ohkas nagu oleks tal mägi laskunud õlgult…

Niisuguste sõnade järele sulas lõvi viha nagu lumi päikese paistel ja haige valitseja, huvitatud tema sõnust küsis:

“Ja millise arstimi tõid sa mulle?”

Rebane ligines veelgi ja ütles ärritatul häälel kuid aeglaselt:

“Teadjad andsid niisugust nõu: kui loomade valitseja tahab ruttu terveneda, siis pangu oma rinna ja seljale…”

“Mida?” päris lõvi kärsitult.

“Sooja, värskelt nülitud hundi naha,” vastas rebane.

Õnnelik lõvi käskis kohe hundi surmata ja sellelt naha maha nülgida. Kuid enne kui seda teostati, sai rebane sosistada hundile kõrva: “Makstud võlg on kaunis.”

Vähk ja ta poeg.

“Siis roni ometi ükskord otse edasi!” hüüdis vähi-isa oma pojale.

“Ah, isa, sa tead ju et ma ei saa seda teha,” vastas see pisarsilmil.

“Mis tähendab “ei saa”? Sa katsu ainult ja küll sa oskad!” kinnitas isavähk

“Siis näita isa, kuis seda tuleb teha!” ütles poeg.

Kuid kuis ka vana vähk ei katsunud edaspidi roomata, ei õnnestunud see.

“See vähk on rumal!” ütles vares, kes istus puuoksal ning jälgis sündmust. “Ta nõuab teiselt seda, mida isegi ei oska.”

Metskits ja viinamari.

Metskitse jälgisid kütid koertega. Õnneks silmas ta tihedat viinamarja põõsast ja sai end peita selle väätidesse. Jälgimisest ärritatud koerad ei märganud teda ja tormasid edasi. Nende järel möödusid ka kütid.

Kuid vaevalt olid vaendlased kadunud, kui kits unustas ohu ja selle, kes teda kaitses ning päästis surmast. Ta hakkas ahnelt viinamarja lehti sööma. Sääl juures purustas ja rabistas ta lehti ettevaatamatult.

Seda rabinat kuulis kütt, kes oli teistest maha jäänud. Ta vaatas hoolega ringi ja märkas kitse pead. Mõne hetke pärast sündis lask ja kits oli surnud.

Kuid kits taipas mis oli põhjustanud ta surma ja hoigas valuliselt surres:

“Ma olen teeninud selle karistuse rumala tänamatusega oma päästja vastu…”

Metssiga ja rebane.

Kord nägi rebane kuis metssiga teritas omi kihvu vastu tamme tüvi. See hämmastas teda.

“Miks sa seda teed?” päris ta kuldilt. “Kõik ümbrus on rahulik ja pole kusagil sõda näha?”

“See on tõsi,” vastas metssiga. “Kuid kuna on rahulik aeg, siis tuleb valmistada sõjale. Sest kui peab minema lahingu, on hilja veel korraldada relvu.”

Neptun ja puusepp.

Üks puusepp töötas mere kohal ja laskis kogemata kukkuda kirve merde. Vesi sel kohal oli väga sügav ja vaene puusepp ringutas meeleheitel käsi. Mida teeb ta tulevikus kirveta? Teist osta ta ka ei saanud, kuna oli väga vaene.

Siis pöördus puusepp palvega Neptuni poole paludes sellelt abi. Merejumal halastas vaesekesele, ujus ligi ja näitas talle kuldset kirvest.

“Kas see on sinu kirves?” päris ta puusepalt.

“Ei,” vastas see õiglaselt.

Siis sukeldus Neptun tagasi merepõhja ja tuli hõbedase kirvega. Kuid sedagi ei võtnud puusepp vastu.

Neptun sukeldus kolmandat korda ja tuli raudse kirvega, millel oli puust vars.

“Siis on see kindlasti sinu oma?” päris ta jälle puusepalt.

“Minu, minu!” hüüdis see. “Just see kirves kukkus mul merde.”

“Tea,” ütles Neptun, “nende kirveste abil tahtsin ma teada saada kas sa õigust kõneled. Olen rõõmus et sa vaatamata oma vaesusele oled aus. Selle tasuks annan sulle kõik need kolm kirvest.”

Sellest imelisest seigast jutustas puusepp oma sõbrule. Üks neist tahtis Neptuni petta ja viskas oma kirve meelega merde. Ja kui ta hakkas nutma ning jumalalt abi paluma, ilmus see kuldkirvega.

“Kas sa ei kaotanud vast selle kirve?”

“Jah selle!” hüüdis petis ning sirutas käe võtma kuldkirvest.

“Häbemata valelik! Sa julged petta isegi jumalaid!”

Nende sõnadega eemaldus ta põlgtusega valelikust ning kadus mere lainetesse ühes kuldse kirvega. Sel viisil häbistatud petis ei saanud üksi kuldkirvest vaid jäi ilma isegi omast raudsest.

Täitmata lubadus.

Keegi inimene haigestus raskelt. Kui ta nägi et tohtrid ei suuda teda vähematki aidata, pöördus ta jumalate poole paludes päästmist.

“Oh surematud jumalad! Kui te annate mulle tagasi mu tervise, siis ohverdan teile sada härga!..”

Seda kuulis ta tubli naine ja ütles:

“Kuis võid sa kergemeelselt lubada nii suurt ohvrit? Kust hangid sa sada härga kui tervened?”

“Ära kõnele rumalusi!” pahandas mees. “Kas jumalad on siis nii ahned et tahaksid saadagi kõike sadat härga? Ja kui ma ei täida omi lubadusi, ega nad mind sellepärast kohtusse tiri?”

“Ah nii!” ohkas naine. “Kui sul on häda, pöördud jumalate poole, aga kui see möödub, siis tahad unustada omi tõotusi. Kuid mis siis saab kui jumalad teavad su mõtteid? Sellepärast soovitan sulle: parem ära luba midagi, kui sa ei suuda pidada oma sõna.”

Konn, hiir ja kurg.

Konn tülitses hiirega soo omamise õiguse üle. Konn kinnitas!

“See soo kuulub juba esiisadest saadik mulle!”

Kuid hiir ei jäänud rahule. Ta vaidles:

“Teen sulle tunnistajatega selgeks, et see soo on minu! Sa pead seda nägema!”

Kuid konn karjus et ümbrus kajas:

“Kasi siit, hulgus! Soo oli ja jääb mulle! Kasi minema!”

Lõpuks mõlemad läksid nii vihaseks et asi muutus kakluseks. Muidugi oli hiir tugevam ja konn nägi peagi et tal läheb halvasti. Hiir oli aga kindel omas võidus, nii et ta ei märganudki et ka teda ähvardab oht.

Tüli algusest saadik oli neid jälginud kurg. Kui nad läksid kokku, lendas kurg juurde ja neelas mõlemad. See on alati nii et kui kaks kaklevad, on sellest kasu kolmandale.

Põder ja lõvi.

Põtra ajasid taga hurdad. Põder oli surmani kohkunud ega teadnudki mis teeb ning hüppas kuhugi koopasse. Omaks õnnetuseks sattus ta aga lõvi koopasse kes kohe kargas ta kallale ning surmas ta ainsa käpahoobiga.

“Ah, millised õnnetud olendid me oleme!” sosistas põder surres. “Kui põgeneme ühest ohust, siis sattume tahtmatult kohe teisi…”

Sellepeale ütles lõvi rahulikult:

“Selliseid õnnetuid lollikesi on palju ilmas. Kes põgeneb häda eest ei tohi vahtida ainult taha, vaid peab vaatama ka ette.”

Ennustaja.

Kord püstitas suurele turule keegi petis telgi. See oli päris väikene kuid sissekäigu kõrval ilutses silt:

“Siin võib saada teada oma saatust.” Telgi ette kogus palju rahvast. Paljud uudishimulikud läksid sisse ja väljusid jälle. Ja petis ennustas tulevikku nagu raamatust: ühele kätt vaadates, teisele kaartelt, kolmandale huupi.

Häkki jooksis telki keegi inimene ja kisendas: “Kuule sõber; Sa ennustad siin teistele tulevikku kuid ei teagi mis sul endal kodus sünnib? Su maja on avatud! Sinna on sissemurdnud vargad ja ära viinud viimse niidijupi!..”

Sellest teatest häiritud ennustaja kahvatus valgeks nagu lina. Siis hüppas telgist ja tormas kodu poole. Keegi ei suutnud imestusest lausuda ühtki sõna. Lõpuks ütles üks auväärne kodanik:

“Näete armsad inimesed, kuis võib uskuda ennustajat. Ta ennustab teistele seda mis peab sündima ligemas tulevikus kuid ei tea ise sedagi mis tal kodus alles hiljuti juhtus.

Ahne koer.

Rikka inimese matusteks keedeti toitu. Kuna ta oli kõige jõukam inimene külas, siis ootasid kõik tublit peosööki ja kiriku kogunes hulk inimesi. Sellepärast tuli ka palju keeta: ei keedetud mitte üksi köögis vaid ka lageda taeva all.

Märkamatult hiilis naiste ligi, kes olid jutuhoos näljane koer ja näppas tüki liha. Naised tõstsid kisa ja kihutasid koerale järgi, kuid selle õnneks voolas ligiduses jõgi. Koer jooksis jõele ja hakkas ujuma. Nüüd oli ta pääsenud.

Koer ujus, liha suus ja vaatas läbipaistvasse vette ning märkas oma hämmastuseks sääl teist koera ka lihaga. Koera peas välgatas mõte:

“Mul võiks olla veel üks lihatükk. Tarvis ainult naabrilt see ära võtta!”

Nende sõnadega avas ta suu ja tormas larinal koera kallale, keda nägi vees. Kuid mis juhtus? Vesi muutus poriseks ja vood kandsid liha kes teab kuhu… Ja kui koer tõusis veepinnale, ei näinud ta enam teist koera ega oma lihatükki.

Kirp.

Ah siis isegi kirbust kirjutatakse valmi? Ei, siin pole jutt kirbust vaid inimesest kes ei saanud jagu kirbust. Lugu oli nii:

Ühele inimesele hüppas kirp jalale. Kas ei suutnud ta kummarduda või kartis et ei taba kirpu — pole teada. Jatkub sellest kui teada, et ta palus Herkulest aidata tal kirpu surmata. Samal hetkel hüppas kirp ta jalalt minema. Siis hüüdis ta pahaselt:

“Oo, Herkules! Kuis usaldan ma paluda abi sinult hädas, kui sa isegi kirpu ei aidanud mul kinni püüda?”

Seda kurtmist kuulis keegi tark inimene ja ütles:

“Aita end ise ilma teiste abita kui suudad seda.”