Tagasi: Antiigiveeb | Anacreontea

---

Ilmunud: Sakala lisaleht 30 (1898), 124-125.

10.

Ma nägin noortmeest müüvat
Erose vahast kuju,
Ma läksin temast mööda
Ja küsisin talt naerdes:
“Ma tahaks pilti omal’,
Kui kõrge on ta hind?”
“Sa õpi teda tundma –
– Mull lühidelt ta ütles –
Siis anna, kuidas arvad,
Ma pole kunstnik ju!”
“Üks drahma pole kallis?
Jah, anna seie, meie
Just kokku passime!
Kui minu armu tuld
Nüüd, Eros, sütitad;
Küll siis sa varsti ise
Saad tules sulama!

11.

Kuis pian, pääsukene,
Sind karistama mina?
Kas pian su nobed tiivad
Ma maha lõikama?
Kas pian su keelekese, –
Kui ükskord suur Tereus
Ma välja kiskuma?
Ma magan, aga sina
Mind unest äratad,
Ja nõiduslikud pildid
M’ust kaugel’ peletad.

12.

Kohitsetult piab Attis
Mööda välja luusima,
Ühtepuhku saadab tema
Õhkamist Kybebe poole;
Phöbus laseb hallikaida
Klarosessa maa seest tõusta;
Need, kes nende vetta maitsvad,
Piavad vaimustatult laulma.
Kui Lyäose heledad anded,
Kalli sõbra naljatused,
Salvi hais sind joovastavad –
Tuksu, süda tugevaste!

13.

Tuksub armastuse võimul
Tormiliselt minu süda!
Kui mind Eros noores põlves
Püüdis oma alla saada,
Ei ma kuulan’d tema kõnet.
Ruttu võttis ta siis vibu,
Võttis selgest kulllast kilbi
Ja mind kutsus võitlusele.
Mina, kui Achilles, julgelt
Võtsin kätte kilbi, oda,
Vapraste tal vastu ast’sin
Asjata ta laskis nooli
Kuni need kõik otsa saivad;
Suures vihas kargas ta siis
Võitjana mu südamesse:
Mis nüüd aitab kilp ehk oda,
Ehk kõik minu sõjariistad?
Südames mul nüüd ta sõdib!

14.

Kui Gyges, Sarde kuningas
Ei otsi auu mina;
Ei tunne mina kadedust
Ei kaetse teiste elu:
See on mu mure üksinda,
Et salvitud mu habe,
Et kaunid roosi vannikud
Mu pääd ehiksivad!
Mu mure üksnes tänaseks,
Kes teab, mis tuleb homme?

15.

Sina laulad Thebä sõjast,
Teine Phryge lahinguist,
Mina aga omast hädast:
Mind ei võitnud sõjavägi,
Ega ratsaliste salgud,
Oli see üks teine vägi:
Haavasid mind neiu silmad.