Anacreontea 22-26 (tlk Homo Quidam, -ck)


Tagasi: Antiigiveeb | Anacreontea


Ilmunud: Sakala lisaleht 34 (1898), 141-142.

22.

Maali, maali kuulus meister,
Kes sa õppind Rhodosessa,
Maali minu kallimada,
Kes nüüd praegu minust kaugel!
Maali nõnda tema juuksed:
Süsi-mustad, siidi pehmed,
Ja, kui võid seda sa teha,
Magust haisu, mis neist lõhnab!
Maali roosi karva põsed
Musta juukse salga varjul,
Siis veel valget otsaesist;
Tumemustad silma kulmud,
Silmadesta aga paistku
Otse välja välgu kiired,
Olgu selged, kui Athenel,
Kirdelised, kui Kytherel!
Põsed maali roosi karva,
Huuled maali nii, kui Peithol
Musu andmiseks pool lahti!
All pool ilusamat kaela
Ümber valgeid õlasida:
Heljugu sääl lusti meelel
Kõik Carited ringitantsul!
Ehi teda ilusamalt
Kalli purpur-riietega,
Lase aga keha vormid
Kergelt, õrnalt välja paista!
Küllalt … Juba näen ma seda
Pilt saab otse nii, kui elav!

23.

Sa tuled pääsukene,
Mu juurde kevadella
Ja ehitad siin pesa,
Siis aga talveks jälle
Sa Memphisesse lendad.
Nii vahetpidamata
Mul südames ka Eros
Teeb endal ikka pesa;
Kui ühel’ Erosele
On juba kasvand tiivad
Siis teine juba munas
Ja kolmas poolteed väljas!
Nad karjudessa ootvad
Suu lahti söögi järel,
Sääl tulevad siis vanad
Ja neile toitu toovad;
Kui saavad need ka suureks
On teised varsti platsis.
Mis tegema küll pian?
Nii palju ei mu süda
Või välja kannatada!

24.

Ära maali mul’ Hephästos
Hõbedase karikale
Ilusamaid sõjariistu –
Mis mul nendega on asja?
Sa tee mulle kallis peeker –
Sügav, et võiks viina juua!
Kuid ta pääle ära lõika
Mitte Plejadide kuju,
Ega Orioni nägu,
Mis teeb kahju villapõllul,
Ei ka mitte vanat vankrit,
Ega hiilg’vat põhja naela.
Maali sinna viinamarjad,
Mida, rõõmust laulu lauldes,
Kandvad Lyäosel, Mänaded!
Nendest surume siis välja
Kulda karva vedelikku;

25.

Kui läheneb mul Bacchus
Siis vaikivad kõik mured,
Ei hooli siis mu süda
Kröösuse rikkusestki.
Kui epheu vannik piirab
Mu otsaesist, siis ma
End arvan õnnelikuks!
Kui sina võitled sõjas
Siis lõbustan end mina.

26.

Bacchus, mure kustutaja,
Zeusi poega, valuvõtja
Valitseb mul südamessa,
Õpetab mind lustiliselt
Tantsu lõõma rõõmu pidul.
Oh, kui armas on siis minul
Juua ja, kui süda rõõmul,
Laulda lõbusamat laulu,
Ja kui kutsub Aphrodite
Heljun rõõmsast’ ringistantsul!