Anacreontea 37-40 (tlk Homo Quidam, -ck)


Tagasi: Antiigiveeb | Anacreontea


Ilmunud: Sakala lisaleht 9 (1899), 69.

37.

Õnnelikuks pian sind mina
Armas rohutirtsukene,
Kui sa halja metsa vilus
Kuninglikult laulu laulad.
Kõik on ju sääl sinu oma,
Mida mööda metsasida
Hored laial’ pillutanud;
Põllumees sind rahul hoiab,
Kui sa vaatad tema töösi;
Linna elanik sind auustab,
Kui tood temal jälle suve.
Muusedel sa armas oled,
Armas isegi Apollol,
Sest et sinu õrnast rinnast
Ikka laulu heli tõuseb.

38.

Kord Kythere abikaasa
Tagus nooli Lemnosessa,
Võttis tulest kuuma raua
Pani ruttu alasile.
Aphrodite aga ise
Kastis noole otsakesi
Karastas mee’ kruusi sisse,
Eros lisas sappi juurde.
Ares tuli uhkelt sinna,
Rasket oda võngutades,
Naeris nende noolte üle.
Eros aga ütles temal’:
“Katsu, kas nad on nii kerged!”
Ares võttis naerul noole,
Naeris kavalalt Kythere.
“Aga nad on tõesti rasked,
Võta tagasi nad ruttu!”
Eros naeris: “hoia omal’!”

39.

Armuta on elu kibe,
Kibem armastus veel ise,
Sest et armastus on tühi,
Süda üksi valu küüsis.
Seisus midagi ei maksa,
Tarkus, mõistus ka niisama,
Raha see on ülem asi.
Neetud olgu sest siis rikkus,
Mis on väga mitmel armas,
Nende keskel külvab tüli,
Lapsed teeb ta tänamataks,
Valmistab meil tapmist, sõda!
Sagest pimestab ka seda,
Kes meil kindlat truudust vandund.

40.

Kelle kunsti rikas mõistus
On see mere kujutanud
Seie peegli klaasi pääle?
Kes see kunstnik, kes see seie
Kunstlikult on uuristanud
Õrna Aphrotite kuju
Mängides ta näitab ennast
Heljuvatel vete laendel.
Nüüd ta ujub laende turjal,
Just kui mere roosikene
Liigub vete langemisel,
Kastab keha laente süles,
Tõstab üles õrna kaela,
Näitab oma kõrget rinda.
Just kui roosi lille hulgas,
Nõnda Kypris kesket merda
Kiigub kõrgel laente turjal.
Himerus ja Eros sõitvad
Naerates delphini seljas.
Kalad suurte parvedena
Mängivad sääl tema ümber.