Tagasi: Antiigiveeb | Appianos

Ilmunud: Üldajaloo lugemik. I vihk: vana-aeg. Valiku teinud ja redigeerinud Pärtel Haliste, tõlkinud Ervin Roos. Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus, Tartus 1933, lk 44-45.

(Kodusõda Marius’e ja Sulla’ vahel)

(Üldine seisukord. Appianos 1.55, 60)

Senised tapmised ja rahutused olid olnud üksikute parteide omavaheliseks asjaks. Nüüdsest peale lõid mässujuhid suurte väesalkadega üksteise vastu päris lahinguid nagu sõjas ja isamaa oli võiduhinnaks keskel. Ei lakanud enam rahutused, mis otsustati sõjalise jõuga. Vahetpidamata kordusid rünnakud Rooma linnale, müürivallutused ja muu, mida sõda toob endaga kaasa, sest võimumeestel polnud mingit häbi seaduste, riigi ja isamaa ees.

(Esimene võitlus Mariuse ja Sulla vahel. Appianos 1.55, 57, 58, 61)

Alguseks ja sissejuhatuseks sellele sai kohe pärast liitlaste sõda järgmine asjaolu. Kui Mithridates, Pontuse ja teiste maade kuningas, tungis Bitüüniasse, Früügiasse ja naabruses olevaisse Väike-Aasia osadesse¹a. 86 e. Kr., sai Sulla, kes oli siis konsuliks, liisu teel ülemjuhatuse Aasias ja sõjas Mithridates’e vastu. Ta viibis alles Roomas, kui Marius, kes pidas seda sõda kergeks ning tulutoovaks ja himustas ülemjuhatust, meelitas paljude lubadustega rahvatribuun Publius Sulpicius’e enesele selle nõutamises abiks olema. Ühtlasi andis ta Itaalia uutele kodanikkudele, kes jäid hääletamistel vähemusse, lootusi, et ta jaotab nad kõikidesse valimisringkondadesse²mis puhul uute kodanikkude hääled oleksid saanud valimistel sama kandejõu, kui see oli põlistel Rooma kodanikel., ilma et oleks neile midagi rääkinud oma vajadustest, nagu tahaks ta neid pärast kasustada kõigeks poolehoidlikkude käsilastena.

Kui Sulla oli saanud seda kuulda, otsustas ta lahendada asja relvade jõul ja kogus oma sõjaväe koosolekule, kes ihaldas saagilootuses samuti sõjakäiku Mithridatese vastu ja arvas, et Marius määraks nende asemele teised sellest osa võtma. Sulla jutustas neile Sulpiciuse ja Mariuse vägivaldsusest enese vastu, ei teatanud aga midagi konkreetsemat, sest ta ei söandanud veel rääkida sõjast, mida ta kavatses, vaid manitses neid ainult valmis olema tema käskusid täitma. Tema sõdurid said aru, mis ta mõtles, ja kartes eneste pärast, et nad jäävad sõjakäigust ilma, paljastasid ise Sulla kavatsuse ja käskisid, et ta viiks nad julgel meelel sõtta Rooma vastu. Rõõmuga asus Sulla teele kuue leegioni saatel. Väejuhid, peale ühe kvestori, jätsid ta maha ja tõttasid Rooma, sest nad ei talunud juhtida sõjaväge oma isamaa vastu. Kui ta sai linna ligidale, tuli tema juurde Pompeius, tema ametivend, kiites ning pooldades seda tegu ja lubades kõiges kaasa aidata. Marius ja Sulpicius aga astusid talle vastu niipaljudega, kui nad äsja olid suutnud relvistada. Tekkis otsekui vaenlastevaheline võitlus, esimene sellesarnane Roomas, mitte enam rahutuse ettekäändel, vaid lausa trompetite ja lippude saatel, nagu see sõjas viisiks. Säherdune õnnetus tekkis sellest, et rahutusi oli võetud liiga kergelt. Kui Sulla sõdurid hakkasid taganema, haaras Sulla ise lipu ja sööstis esiritta. Mariuse mehed panid nõrgalt vastu väsimatuile pealetungijaile, kutsusid kokku teised alles majades võitlevad kodanikud ja kuulutasid orjadele vabaduse, kui nad peaksid tahtma neile abiks olla võitluses. Kui aga keegi ei seltsinud nendega, kaotasid nad täiesti lootuse ja põgenesid kohe linnast. Marius pääses tagaajajate käest Minturnasse ilma ühegi teenija saatmata.

Märkused

• 1
  a. 86 e. Kr.
• 2
  mis puhul uute kodanikkude hääled oleksid saanud valimistel sama kandejõu, kui see oli põlistel Rooma kodanikel.