Tagasi: Antiigiveeb | Appianos

Ilmunud: Üldajaloo lugemik. I vihk: vana-aeg. Valiku teinud ja redigeerinud Pärtel Haliste, tõlkinud Ervin Roos. Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus, Tartus 1933, lk 42-43.

(Agraarküsimuse arenemine Roomas ja Itaalias enne Gracchus’i)

Vallutades ositi Itaaliat sõja teel, võtsid roomlased ühe osa maast enestele, ehitasid seal linnu või valisid juba olemasolevaisse liisu läbi eneste hulgast asunikke. Need asundid pidid täitma kindluste aset. Haritud põllud, mis omandati vallutatud maal, jaotati, müüdi või renditi asunikele; mis aga sõja tagajärjel olid sööti jäänud — ja neid oli eriti rohkesti —, nende väljaloosimiseks ei võetud aega, vaid tehti avalikult teatavaks, et soovijad võivad harida neid tingimusel, et nad maksavad saagist iga-aastast andamit ja nimelt põlluviljadest kümnendiku, puuviljadest aga viiendiku. Ka karjapidajate andamid määrati kindlaks nii suuremate kui vähemate loomade kohta. Seda tegid roomlased itaalia soo rahvaarvu tõstmiseks, mis näis neile olevat eriti sitkeloomuline, et saada sõjaks sündsaid liitlasi. Kuid tagajärg oli hoopis vastupidine. Sest rikkad haarasid suurema osa sellest jagamatust maast eneste kätte ja, muutudes aja jooksul julgeks, et neilt midagi enam ära ei võeta, ostsid üles ka läheduses asuvad vaesemate maatükid osalt nende eneste nõusolekul, osalt vägisi võõrandades, ja harisid nüüd väikeste kruntide asemel suuri maaomandeid, tarvitades sealjuures orje põldurite ja karjustena, sest vabad mehed oleks võetud neil põldudelt sõjateenistusse. Ka tõi orjandus neile ühtlasi sellest küljest suurt kasu, et sõjateenistusest ohustumatult võisid orjad oma lasterohkuse tõttu jõudsasti sigida. Nii rikastusid võimukamad kõigiti ja maa kubises peagi orjadest, ítallasi aga tabas rahvakehvus ja meestenappus, sest nad olid kurnatud vaesusest, maksudest ja sõjateenistusest. Ja kui nad vabanesidki sellest, olid nad sunnitud tegevusetusele, sest maa oli rikaste käes, kes tarvitasid põlluharimiseks vabade inimeste asemel orje.