Tagasi: Antiigiveeb | Arrianos

Ilmunud: Üldajaloo lugemik. I vihk: vana-aeg. Valiku teinud ja redigeerinud Pärtel Haliste, tõlkinud Ervin Roos. Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus, Tartus 1933, lk 32-34.

(Issose lahing (a. 333 e.Kr.)

Aleksander viis oma sõjaväge edasi rivikorras teatud aja, võimaldades meestele aegajalt puhkust, nii et nende edasitungimine tundus üpris aeglasena. Dareios ei liikunud talle vastu oma barbaritega tavalises rivikorras, vaid ootas jõe¹nimelt Pinaros’e. kaldal, mis oli paljudest kohtadest järsk ja paiguti, kus juurdepääs kerge, valliga palistatud. Sellest selgus Aleksandri meestele kohe, et Dareios on rusutud meeleolus. Kui sõjaväed olid juba üksteise lähedal, ratsutas Aleksander veel kõikjal ringi ja õhutas oma mehi vaprusele. Igalt poolt hüüti talle, et ta ei viivitaks, vaid tungiks vaenlaste kallale. Kuigi eemalt nähti juba Dareiose vägesid, liikus Aleksander alguses veel rivistatult sammkäigus, et hoogsama marsi puhul faalanks²Muistse Kreeka jalaväe rivistu lahingus. ei lööks lainetama ja ei katkeks selle tagajärjel. Jõudnud lasukaugusele, tormasid paremal tiival asuvad Aleksandri kaaslased ja ta ise kohe joostes jõkke, et pealetungi ägedusega pelutada pärslasi ning, jõudnud kiiremini käsitsivõitlusse, vähem kahjustuda ambureist. Ja sündiski nii, nagu Aleksander oli arvanud. Sest niipea kui oldi käsitsi kokku mindud, löödi pärslaste väe pahem tiib taganema ja selles osas saavutas Aleksander oma kaaslastega hiilgava võidu. Sellal aga kui ta sööstis kiiresti jõkke ja sõlmides käsitsivõitluse tõrjus tagasi seal rivistunud pärslased, ei suutnud rivi keskossa reastatud makedoonlased, kes ei asunud ründama sama kiiruga ja sattusid paljudes kohtades järskude kallaste vastu, pidada faalanksi rinnet ühtlases liinis, vaid sellesse rebenes parema tiiva suunas lünk, kusjuures Dareiose poolt võitlevad kreeka palgasõdurid tungisid peale makedoonlastele just sealt, kust nad nägid neil faalanksi niimoodi kõige rohkem katkenud olevat. Siin kujunes kange heitlus, kusjuures ühed püüdsid makedoonlasi jõkke tõrjuda ja ikkagi võitu kindlustada oma juba põgenevaile kaaslasile, makedoonlased aga ei tahtnud maha jääda Aleksandrist, kes oli juba tunduvalt soodsamas seisukorras, ega tumestada faalanksi kuulsust, mida oli senini peetud üldiselt võidetamatuks. Siia seltsis ka veel osa kreeklaste ja makedoonlaste omavahelisest rahvuslikust ülekaalupüüdest.

Kui siis paremal tiival rivistunud väeosad nägid, et nende vastas asuvad pärslased on löödud juba taganema, põikusid nad Dareiose võõraste palgasõdurite vastu, kes rõhusid nende seltsilisi, tõrjusid nad jõest eemale ja ümber haarates pärslaste sõjaväest lahku hargunud väeosa, tungisid sellele külgedelt peale, pannes toime palgaliste hulgas massilise tapmise. Pärslaste ratsanikud, kes olid rivistatud tessaallaste vastu, ei püsinud võitluse kestel siinpool jõge, vaid läbisid selle hoogsalt ja ründasid tessaallaste eskadrone. Siin sõimus äge ratsavõitlus, kusjuures pärslased ei taganenud enne, kui nad märkasid Dareiost põgenemas ja kui neist lahutatud palgavägi purustati makedoonlaste faalanksi poolt. Nüüd järgnes täielik ning üldine põgenemine.

Niipea kui pärslaste pahem tiib oli võitluse alguses Aleksandri poolt kohkvele aetud ja Dareios märkas, et see osa on muust sõjaväest eraldatud, hakkas ta kohe, nii nagu ta oli, oma vankril koos kõrgemate aukandjatega põgenema. Seni kui põgenemine toimus tasasel maapinnal, püüdis ta vankril pääseda; kui ta aga sattus kuristikele ja muile raskkäidavaile paigule, loobus ta vankrist, heitis endast ka kilbi ja mantli, jättis isegi ammu vankrisse, hüppas hobuse selga ja põgenes edasi. Varsti saabunud öö takistas teda Aleksandri poolt kinni võetamast. Sest seni kui oli veel valge, jälitas Aleksander teda kõigest jõust, kui aga pimenes juba ja ei olnud enam võimalik näha kuigi kaugele, pöördus ta tagasi sõjaväe juurde, võttis aga kaasa Dareiose vankri ühes kilbiga, mantli ja ammu.

Dareiose laager vallutati kohe esimesel rünnakul; ta ema ja naine, kes oli ühtlasi ka Dareiose õde, ta alaealine poeg ja kaks tütart ühes mõningate teiste pärsia suurnikkude naistega sattusid vangi.

Kuigi Aleksander oli puusast saanud mõõgaga vigastada, käis ta järgmisel päeval haavatuid vaatamas; langenute laibad laskis ta koguda ja suure toredusega maha matta, kusjuures terve sõjavägi rivistus hiilgavalt otsekui lahinguks; kiitusega ülendas ta neid, keda ta ise teadis mõne silmapaistva teo lahingus korda saatnud olevat või kelle kohta ta kuulis seda teistelt; ka austas ta neid igaüht teenete kohaselt rahaliste kinkidega.

Märkused

• 1
  nimelt Pinaros’e.
• 2
  Muistse Kreeka jalaväe rivistu lahingus.