Tagasi: Antiigiveeb | Batrachomyomachia

Ilmunud: Meelejahutaja I raamat, 1879, lk 266-276. (Värsid 112-119 ilmunud ka: Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamat 6, 1878, lk 40.)

Batrachomyomachia

ehk

Hiirte ja Konnade sõda.

Ühe Greeka lauliku luuletus.

Algusel kuule mind, Muusa, kes Heliko kõrgemal kingul
Elad, ning tule ja võta mu südames enesel aset!
Avalda armsamat laulu, mis kaunimais kõrvades kõlab,
Kuuluta, osavam hüüdja, mull’ hirmsate sõdade käiku,
Ilmuta hiilgavat mõeka ning kisavat Arese mängu: (5)
Kõnele, kuda kord Hiired ja Konnad on võitlemas olnud,
Kuda nad vahvaste teinud on kangema tugeva tegu,
Kuda nad hakkasid pääle, kuis viimati lõpetud töö sai.
Järvele jõudis kord Hiir, kes küüsi ei sattunud Kassil’,
Ilmutas enese jänu ning kummardas kenamat konu, (10)
Rõõmuga lakkus ta vet, mis magusam maitses kui mesi.
Vesine Vaakuja nägi ning avaldas säärase sõna:
“Võeras, kes oled? Kust rannast sa tuled? Kes sünnitas sinu?
Kuuluta tõeste kõik, sest valet ei salli ma mitte.
Aga kui sõbruse väärt sind leiaksin, viiksin su koju, (15)
Kaasa sull’ annaksin kinki kui võeralle palju ning hästi.
Aga sull’ ütlen, kes olen ma: Konnade kuningas Pakspõsk.
Vaata, siin järves mu koda, kuis tore ning kuninglik on ta!
Punnpale sünnitas mind, kui armu ta maitsenud oli
Vaakuja kaasaga Soo jõe kenamal kõrgemal kaldal. (20)
Näust ju näen, et sa kena ning kõikidest tugevam palju:
Kuningas oled sa vistist’ ning sõdades võidelda oskad.
Nimeta nime ka mulle ja kuuluta isa ning sugu.”
Raasuksenäppaja varsti tal vastas ja valjuste ütles:
“Miks sa mu sugu nii nõuad, oh sõber, ta tuttav on kõigil! (25)
Rahvad ja jumalad, loomad ja linnud, kõik tunnevad teda.
Raasuksenäppaja nimeks on minul ja kuulus on isa
Raasukseraksija sõdamees; aga veel tutvam on ema
Tusttolmulimpsija, ise ju Koopaja kuninga tütar.
Ilmale uhkemas hoones tõi minu ja toitis mind rohkest’: (30)
Andis mull’ õunu ja pähklid ning paremaid roogasid ikka.
Laenetav vesi su koda, mul paremaks paigaks on kuiv maa.
Olen ka harjunud sööma, mis paremat inime teinud:
Ei mina unustaks mitte, kuis maitses mul magusam meesai,
Ei ka kaunimat kooki, kus kallimat juustu on juures, (35)
Ei ka kintsude kilda, ei kumerakuuelist maksa,
Ei ka värskemat juustu, mis kohutud magusast piimast,
Ei meekooki, mis rahval ja jumalail ühtlasi armas,
Ei ka rooga, mis teha veel oskavad kavalad kokad,
Kuna veel kaunile juure nad lisavad maitsevaid rohte. (40)
Sõdade kisa ep ole ma iialgi pelganud mitte:
Taplusse tõttasin ikka, kus leekimas palavam tuli.
Isegi inimest mina ei karda, ehk keha küll suur tal:
Tipsasin korra ta sängi ja kiipsasin teravat varvast,
Kabasin kõhtu ja rinda, ei maikugi aimanud töös mind, (45)
Ega talt lahkunud uni, mil hambad mul haavasid teda.
Kõikidest loomadest kahte ma kardan, kes elavad maa pääl:
Kulli ja Kassi, kes ikka on kurjemad vaenlased mulle,
Aga ka ohkavat lõksu, kus kavalus valmistab surma:
Kassi veel kõikidest enam ma kardan, kes vägevam kõigist: (50)
Ülesse otsib ta needgi, kes elavad koobastes maa all.
Lauku ei rõigast, ei kapsast, ei kõrvitsat taha ma süüa,
Kupud ja kõrkad ning lehed ei maitse mul maikugi mitte.
Aga mis rooga sa anda siis suudad siin sügavas järves?”
Vastates naeratas talle siis Konnade kuningas Pakspõsk: (55)
“Võeras, nii palju sa räägid mul kõhust, ka paljugi meil on
Järves, mis imedam ime on ilmas küll kuulda, küll näha.
Esiteks elugi meile on jagatud loomusest kaheks:
Karata kuival kui loom, vees ujuda kiirelt kui kala;
Teiseks on rajatud koda mul kenamalt põhjusel kahel. (60)
Osa ehk nõuad sa sest? Siis tule, sest kerge see suur töö!
Tõtta mu turjale, kaba mu kaela, et maha ei kuku,
Rõõmuga laulad sa lusti ning tuled mull’ õisates võeraks.”
Ütles ja kummardas maha; Hiir ronis ta turjale ruttu,
Hakkas tal hellaste kaela, ei teinud tall’ hüpates haiget. (65)
Esiteks rõõmustas väga, kui nägi ta lähemat lahte,
Kuningat ujuvat nähes ta rõõmustas; aga kui teda
Purpuripunased lained ju puutusid, hakkas ta nutma:
Asjata kahetses, kaebas ta hädas, kui tundis, et karv märg.
Jaladgi kiskus ta kokku, et kõhu all käbaras seisid. (70)
Täis aga hirmu tal süda: ta soovis, et jõuaks veelt mäele.
Haledast’ ohkas ta väga, sest varaks ju oli tal külm hirm.
Esiteks tõukas ta saba siis vette kui aeruga sõudes,
Palus ka jumalailt abi, et päästaksid laenetest teda:
Purpuripunased lained ei hoolinud, hüüdis siis appi, (75)
Kisendas viimaks ja ütles, kui abi ei ilmunud, nõnda:
“Nõnda ju muiste viis Härg, kui armastus leekis tal rinnus,
Kretasse Asia piirilt Europa ka laenetest läbi,
Kuda mind ujudes nüüd Konn kannab majasse kukil,
Kuna tal vähete veest siin paistab ta kollakas keha.” (80)
Äkiste ilmus suur madu, kes koledam elukas vees on,
Kõigutas koledat keha vee-laenete kõrgemal tipul.
Pakspõsk ehmatas ära ning kukutas rutuga põhja,
Ilma et mõtleski, keda ta järvele surema jättis,
Uputas kiireste alla ning hukatus laskis ta küüsist. (85)
Üksina hirmunud Hiir läks külili, selili vette,
Ringutas kartuses käsi ning rabeles surres veel hästi:
Sagedast’ alla ta vaus ning sagedast’ ülesse tõusis
Sibeldes, siiski ei võinud ta pääseda pahemast surmast,
Ega ei keelanud karvad, et ’poleks ta langenud põhja. (90)
Viimati viimasel jõuul neid sõnu veel kisendas tema:
“Pakspõsk, teadmata ’pole siin kavalat tegu sa teinud
Visates õnnetut meest oma seljast kui kivikest merde!
Kuival, oh nurjatum, ’poleks ma iialgi alla sust jäänud
Rusikatapluses, jooksus või odal, vaid oled mind pettes (95)
Vedanud vette. Kuid õiged on alati jumala silmad:
Nuhtluse kannatad sina, sult nõuavad tasumist Hiired!”
Ütles ja vaus ning uppus. Kuid kõik seda juhtumist nägi
Taldrekulakkuja kaldalt, kus pehmema sambla sees istus:
Haledast’ ohkas ta, jooksis ja kuulutas teistele lugu. (100)
Tuline viha, kui kuulsid, mis sündinud, täitis neid kõiki:
Käskjalad saadeti välja, et kutsuksid kogudust kokku
Raasukseraksija kotta, kus küllalt kõigile ruumi.
Õnnetum isa, kel poeg oli järvele uppunud ära,
Kellel veel ujumas keha, ehk hing küll ju Hadesse läinud, (105)
Leinas, et matta ei võinud, kuis kohus, ta tapetud ihu.
Aga kui hommikul Hiired ju kokku kõik koiduga tulnud,
Raasukseraksija tõusis ning kõigile kuuldavalt ütles:
“Sõbrad! Küll üksina mina nüüd kannatand Konnadelt paha,
Ometi kõigisse puudub see lugu: ta valmistud kurjast. (110)
Halastust nõuda ma võin: kolm lapsukest saivad mul surma!
Esimest kägistas hilja, kui koopast ta kiskunud välja,
Tigedam vaenlane Kass, sõi liha ning luiega tükis.
Inime teisele süüks, et ta suhu just surmale jooksis,
Kes täis kavalust nüüd veel hirmsama riistapuu tegi: (115)
Lõksuks nad kutsuvad ise, kuid Hiirile tema on surmaks.
Kolmas veel elas, küll mulle, küll auusalle emale armas:
Aga ta kukutas vette ning uputas kuningas Pakspõsk.
Tehkem kõik sõtta sest valmis ning tõtakem vaenlaste vastu,
Võtkem küll vahedaid mõeku, küll piikisid, odasid kaasa!” (120)
Ütles ja sellega sundis, et valmis kõik tegivad sõjaks.
Ares neil ülevalt siis raudkübarad ehitas pähä.
Soomusesäärikud seadsid nad endille esite säärde
Haljaist ubade vartest, mis ehtisid kenaste väga:
Ööseti väljadelt ise neid olid nad võtnud ehk söönud. (125)
Selga neil roogude putk raudriideid tugevaid andis:
Ükskord nülgida Kassi ta roostikust olivad toonud.
Küünlate keskpaik oli neil kilbiks ja teravam oda
Kaunike vaskine nõel, mis mõnusam Arese tööriist.
Poolikult pähklite koor raudkübaraks kummiti pähä. (130)
Varsti nii mõekade all kõik Hiired ju seisivad valmis.
Kuid sest kuulsivad Konnad ning kogusid kiireste vetest,
Rääkisid rahutust loost, kuis sõjast nad sõnume saanud.
Kuna nad küsisid, kust poolt tulemas häda ja oht neil’,
Astus ju käskjalg ligi, tal oli, kuis kohus on, käes kepp, (135)
Mehise Juustniku noor poeg Potisseroomaja, kes neil’
Avaldas sõnume sõjast ning kuulutas üteldes nõnda:
“Konnad! Teid vandudes võlla mind Hiired on siia nüüd saatnud
Ütlema: “Sõudemas sõda on Hiirte ja Konnade vahel!”
Selgeste nägivad kõik vees uppunud kuninga keha: (140)
Tema ju Pakspõsk tappis, kes kuningaks teile on järves.
Aga nüüd julged ja vahvad, et sõdige, võidelge hästi!”
Kuulutas nõnda ja läks. Aga kõne läks kõigile kõrvu,
Kihutas keema neil vere, kes Konnadest olivad julged.
Kuna veel kisasid nemad, ju tõusis ja pajatas Pakspõsk: (145)
“Sõbrad! Ei tapnud ma Hiirt, ega näinud, kuis läinud ta hukka.
Uppus vist mängides ise, mil järves ta järele teha
Konnade ujumist püüdis, kuid nurjatult kisavad nüüd nad:
Olla kõik minule süüks! Aga vaenlastel hakkame vasta,
Tapame Hiiri, et maa päält sugugi surmame ära! (150)
Tahan sest ütelda nüüd, kuis näitab mull’ olevat parem:
Ehtigem hoolsaste ning siis seiskem kõik julgeste järvel
Järskudel kallastel, kus maa kõrgelt äkitselt langeb.
Kui nemad tungides pääle siis ülevalt tormavad jooksta,
Kahmame kiivritest kinni, kes ligi meil’ iialgi tuleb, (155)
Viskame nendega tükis neid endid ka kaugelle järve.
Nõnda nad upuvad varsti, sest ujuda halbid ei oska.
Aga siis Konnele auks ning Hiirile häbiks saab sammas!”
Ütles ja sõlmitas mõega siis kõvaste enese vööle.
Maltsade lehtisse siis omad sääred nad tubliste matsid; (160)
Haljaist kuppude lehtist neil olivad soomuseriided;
Kapsaste lehtedest tegid nad endille kenamad kilbid;
Odaks nad võtsivad kõrkja: ta oli neil tugevam tööriist,
Ning karptigude sarved, need katsivad kangemaid päid neil.
Mõteldes seisivad nemad siis järskudel kallastel järvel, (165)
Vehkisid odasid, täitis ka igaüht määratu julgus.
Jumalad kutsus siis Zeus kõik tähtedest rikkasse taeva,
Kuulutas kurjemat sõda ning vägevaid võitlejaid ühes,
Palju ja kangemaid mehi, kes tugevaid mõekasid kandsid,
Kuis kentauride vägi kord läks gigantide vasta. (170)
Magusast’ naerdes ta küsis ka nendelt, kes Konnele aitjaks,
Ehk kes kurvele Hiirile. Aga Athenele ütles:
“Tütar! Eks Hiirile lähe sa ometi appi nüüd ruttu?
Sinugi kojas nad tihti ju hilpavad, kargavad rõõmsalt,
Otsides rasva ning tundes sääl ohvrite magusat lõhna.” (175)
Pilkusel nõnda Kronides. Kuid temale kostis Athene:
“Isa, ei iialgi läheks ma kurvele Hiirile appi,
Sest et nad sagedast’ mulle on paljugi paha ju teinud
Rikkudes lampide tahti mu kaunimas pühamas kojas.
Ära mul võerutas südant, mis kurjalt tegivad mulle: (180)
Mantli mul närisid nemad, mis tegin ma peeniksest lõngast;
Käärisin, kudusin kanga just peenemast lõuendi lõimest:
Augu tal närisid sisse, küll tuli siis paikama rätsepp,
Aga mu viha on suur ning Hiirile andeks ei anna,
Peavad tasuma seda, ehk jumalail’ hirmus ka see on! (185)
Tahtsin uut seelikut teha, kuid kangast ep olnud mul võtta.
Aga ka Konnasid mina ei taha nüüd aidata mitte,
Sest et ka nemadgi ’pole hääd südamest, sest kui ma ükskord
Väsinud sõdade sõidust und nõudsin, ei lasknud nad mind siis
Uinuda: kõige see öö nemad kisasid, nurjatud loomad: (190)
Uneta ohkasin voodis, ei saanud ma silmagi kinni,
Valutas pää, kunni kukk juba kirgamas hommiku laulu.
Jäägem sest rahule kõik: erapooletult vaatame lugu!
Ohtu ep oleks küll karta, kui läheme Hiirile vasta:
Ükski ei puuduks ei oda, ei piigi, ei mõekade otsa, (195)
Sest et nad sõdivad ligi, või astuks ka jumal neil’ ette.
Nõnda ta ütles: Ta sõna kõik jumalad rõõmuga kuulsid,
Läksivad üheskoos kõik mäeringaku kõrguse pääle,
Saatsivad käskjalad säält, et nad kuulutaks kuulsamat sõda.
Sääsed siis, kellel ju käes ilmmääratud pasunad olid, (200)
Hüüdsivad jäledast: “Sõda ju sõudemas! Sõda!” ja taevast
Müristas valjuste Zeus sõja hirmsamaks alguse täheks.
Esite Limpsijat pistes sääl Kisaja odaga haavas,
Seisavat kõikide ees, lõi kõhtu, just keskelle maksa;
Sirutas selili ennast ning tolmutas kenamaid karvu. (205)
Kukkudes kolises tema ning munder tal kõlises ümber.
Koobasnik odaga tappis siis vahvama Punapale poja,
Lõi talle rinnasse haava ja langeja vägeva võttis
Omale osaks must surm, hing põgenes ihu seest ära.
Kuppudekaapija haavas siis Potisseroomaja südant. (210)
Kaunadeküünija kurbust sääl tundis ning odaga pistis.
Leibadelõhkuja siis lõi Valjusterääkija kõhtu:
Ninali kukkus ta kohe, hing põgenes ihu seest välja.
Tiigiveesõber, kui nägi, et hukka läks Valjusterääkja,
Koobasnikku ta kohe siis suurema kiviga haavas, (215)
Kukkus tal keskelle pähä ja pimedus kattis tal silmad.
Lüpsikulakkujat haavas ta enese ilusam oda
Juhtudes maksasse püsti; kui seda talt Kapsastesööja
Nägi, siis jooksis ta ligi ning lükkas ta kalda päält alla;
Rabas ka Kiiksuja kiivrist ta kinni ja kukutas vette; (220)
Salvedesõelujat sagas ta sabast ja odaga haavas,
Langes ja pillutas verd: järv punasest verest sai osa,
Aga ta rasvane keha jäi kaldalle ronkade roaks;
Isegi Juustnikku haavas sääl kalda pääl kergeste tema.
Kintsudekoopajat nähes läks Laukudesööja täis hirmu: (225)
Põgenes hüpates järve ning kilbigi enesest viskas.
Armuveehukkaja tappis siis mehine Mudaseesseisja.
Suretas Kintsudesööja siis kuningas Veesõber ära,
Visates kiviga pääd: pää-ajud need purskasid välja,
Jooksivad suust tal ja ninast ning punasest verest sai täis maa. (230)
Taldrekulakkuja tappis siis julgemat Mudaseesseisjat
Mõegaga tundides; aga tal kattis paks pimedus silmad.
Roostikurõhkuja kabas siis Praadidenuusijast kinni,
Kukutas enese vette ja surus ka vaenlase alla.
Raasukseraksija aga, kui nägi, siis kahmas ta oda, (235)
Sihtis ja viskas ning juhtus just Roostikurõhkuja rindu:
Langes sääl otseti, hing läks lennates Hadesse alla.
Mudaseesastuja nähes üht pandakat mulda maast võttis,
Viskas ja puutus ta silmi ning pimestas natukseks ajaks.
See läks siiski nii julgeks, et virutas tugeva käega (240)
Päratu kivi säält põllult, mis kündjalle alati tüliks,
Mudaseesastjalle jalgade vasta, et murdis tal kohe
Parema jalaluu pooleks ning kukkus ta selili põrmu.
Kisaja julguse joonel läks Halliku kallale kähku,
Lõikas siis lõhki ta kõhu, kõik sisikond jooksis tal välja, (245)
Teda ju Kisaja mõek nii kauniste kiskuda oskas;
Uhkeste astus ta säält: suur oli ta tegu mis teinud.
Nisudesööja, kui nägi, mis sündis ta nähtaval järvel,
Läks ära longates sõjast, sest hirmu ju tundis ta väga,
Hüpates kargas ta kraavi, et pääseks seekordgi veel surmast. (250)
Raasukseraksija haavas siis kiviga Pakspõse varvast;
Aga ta põgenes ära ja hüppas säält rutuste järve.
Laugnik nägi, et oli ju Raasukseraksija väsind,
Jooksis ta ette ja siis teda terava kõrkjaga viskas,
Aga ei murdund ta kilp, vaid sisse jäi teritus seisma. (255)
Kärmema kübarat puutus, mis tugev ja mitmegikordne,
Jumalik Sitikasööja, kes võitles või Arese kombel,
Kes ükspäinis sääl oli, kes Konnadest tapluses kangem;
Kuid talle tungiti pääle; ei jäänudgi nähes ta seisma
Vahvama vaenlaste ette, vaid põgenes ära vee alla. (260)
Hiirtest üks oli veel noor, aga kõikidest oli ta kangem,
Ligidalsõdija mees, kes sündinud Raasuksevargast,
Arese sarnane käskja ja vägevam Raasuksevõtja:
Vahvamast’ võidelda oskas ta üksina osavaist Hiirtest.
Üksina seisis ta järvel täis uhkust ja suurelist kõrkust, (265)
Ähvardas hukatust ülbelt ta kõigele Konnade soole.
Seda ta oleks ka teinud, sest tugev, suur oli ta jõud küll,
Kui ’poleks kõikide isa sääl juures veel teisite mõelnud,
Hale meel oli tal sellest, et Konnad nii õnnetust kandsid,
Raputas pääd ning ütles niisuguse sõna ta valjust’: (270)
“Ime, mis päratut tööd oma silmaga selgeste näen nüüd:
Palju ei puudu, siis tapab kõik Konnad veel Raasuksevõtja!
Nõnda ju soovib ta meel. Aga saatkem siis meie ka ruttu
Pallast, kes sõdadeseadja, ehk vägevat võitlejat Arest.
Need teda keelaksid sõjast, ehk olgu küll tema nii tugev.” (275)
Kingul nii ütles Kronides. Kuid temale kostis siis Ares:
“Ise Athenegi võim ehk Arese vägi ei suudaks
Ära sääl Konnadest nüüd veel koledat hukatust pöörda.
Läki siis appi nüüd kõik, ehk saada sa enese tööriist:
Vehkelgu väga su titanitõukaja, äikesetooja, (280)
Kellega titanid tapsid, kes kõikidest kangemad olid.
Ükskord leidis ta läbi ju tugevam Kapanes surma,
Vägevam Enkladus ning gigantide sõjaväed otsa.
Vehkelgu! Sest sel viisil saab võidetud kõikidest kangem.”
Nõnda ta ütles. Kronides siis kähvatas kollakat välku. (285)
Esite müristas tema ning põrutas väga Olympust,
Aga siis välku, mis temal on hirmsamaks nuhtluse riistaks,
Saatis ta keerates; ning nool lendas siis käskija käe seest,
Mõlemaid hirmutas tema, küll Hiiri, küll Konnasid saates.
Siiski veel järele Hiired ei jätnud, vaid toibusid ehmust, (290)
Tungisid edasi ikka, et kautaks Konnad kõik ära.
Kuid Kronionil oli Olympuses meel väga hale,
Saatis sest Konnele varsti, kes olivad aitajaiks neile.
Äkiste tulivad soomusesseljad ja kõverasküüned,
Konksakad, vildakilkäijad ja käärissuud, kooreselkondid, (295)
Luised ning lagedasseljad ja imedalt läikivatturjad,
Kumerad, pikutikäed ning rinnuli sõrvitivahtjad,
Kaheksajalgsed ning kaksikupäised ja käsitud, nimelt
Vähid! – Need hakkasid Hiiril siis sabadest suudega kinni,
Kätest ja jalgadest ka ning kõveraks tehti siis odad. (300)
Aga neid kartsivad Hiired, ei enam nad jäänud sääl seisma,
Põgema pöörsivad kõik. Ka päikese valgus ju kustus:
Ainsamal päevasel sõjal sai lõpetus sellega tehtud.