Tagasi: Antiigiveeb | Caesar

---

Ilmunud: Gajus Julius Caesar, Esimene raamat Gallia sõjast = Commentarii de bello Gallico, Liber I. Tõlge ladina keelest. Toimetanud O. Kool. Autori kirjastus, Tartus 1939.

I. Geograafilisi andmeid Galliast.

I.

(1) Gallia on (kõik) jagatud kolme ossa, milledest üht asustavad belglased, teist akvitaanlased (ja) kolmandat (need rahvad), keda nende omas keeles kutsutakse keltideks, meie (keeles aga) gallideks. (2) Need (kolm rahvast) erinevad kõik üksteisest keele, asutiste ja seaduste poolest. Galle lahutab^[1] akvitaanlastest Garumna^[2] jõgi, belglastest (lahutavad neid) Matrona ja Sequana. (3) Nendest kõigist kõige vahvamad on belglased, sellepärast et nad asuvad provintsi kultusest ning humaansusest kõige kaugemal ja nende juurde tulevad väga harva kaupmehed ning veavad sisse neid asju, mis on seoses hingede naisestumisega, ning kõige lähemad on germaanlastele, kes teisel pool Reini elavad (ja) kelledega nad vahetpidamata sõda peavad. (4) Ka helveetslased ületavad teisi galle^[3] vahvuse poolest sel põhjusel, et nad germaanlastega peagu igapäevastes lahingutes võitlevad, kuna^[4] nad neid kas oma rajadest tagasi hoiavad või ise nende rajades sõda peavad. (5) Nendest maadest üks osa, mida, (nagu) öelnud on, gallid valdavad^[5], algab Rhodanuse jõest peale, piirdub Garumna jõe, ookeani ja belglaste maaga, puudutab sekvanlaste ja helveetslaste poolt küljest ka Reini jõge; ta on põhja pool. (6) Belglaste maa algab kõige kaugematest Gallia rajadest ja ulatub Reini jõe alamosani; ta on põhja ja ida vahel (kirdes). (7) Akvitaania ulatub Garumna jõest Pürenee mägedeni ja ookeani selle osani, mis on Hispaania juures; ta on lääne ja põhja vahel (loodes).

II. Sõda helveetslastega.

Orgetorix’i nõuannete kohaselt valmistuvad helveetslased oma kodumaalt lahkuma.

II.

(1) Helveetslaste juures oli kaugelt kõige suursugusem ja kõige rikkam (mees) Orgetorix. Tema, kui Marcus Messala ja Marcus Piso olid konsulid, valitsemisihast aetud^[6], sepitses suurnikkude vandenõu ja soovitas kodanikele, et nad omalt maalt kõige varandusega välja läheksid: (2) Olevat väga kerge, kuna nad vahvuse poolest kõigist üle olevat, terves Gallias võimu (oma kätte) haarata. (3) Ta veenas neid selles seda kergemini, et helveetslased koha iseloomu tõttu igast küljest kokku surutakse: ühelt poolt väga laia ning väga sügava Reini jõega, mis helveetslaste põldu germaanlastest lahutab, teiselt poolt väga kõrge Juura mäestikuga, mis on sekvanlaste ja helveetslaste vahel; kolmandalt poolt Lemannuse (Genfi) järve ja Rhodanuse jõega, mis meie provintsi helveetslastest lahutab. (4) Neist asjaoludest järgnes, et nad rändasid mitte väga laialt ning ei saanud naabreid mitte väga kergesti rünnata, mispärast sõjahimulised inimesed olid suures mures. (5) Vastavalt aga inimeste suurele hulgale ja sõjakuulsusele ning vahvusele nad arvasid endid (ise) omavat kitsaid maa-alasid, mis ulatusid pikkuses 240 tuhat ja laiuses 180 tuhat sammu.

III.

(1) Nende asjaolude pärast ja Orgetorix’i autoriteedi mõjul on nad otsustanud (kõike) seda, mis teeleasumisega seoses olevat olnud, valmistada, veoloomi ning vankreid võimalikult suurel arvul kokku osta, külvid võimalikult suured teha, et teel viljatagavara jätkuks, ja lähimate riikidega rahu ning sõprust kinnitada. (2) Nende asjade läbiviimiseks arvasid nad kahest aastast küllalt olevat: kolmandale aastale määravad^[7] nad seadusega teelemineku. (3) Neid asju täide saatma valitakse Orgetorix. See võttis enese peale saadiku kohustused (teiste) riikide juures. (4) Sellel ringkäigul veenab ta Casticust, Catamantaloedes’e poega, sekvanlast, kelle isa sekvanlaste maal palju aastaid kuningas oli olnud ja keda rooma rahva senati poolt sõbraks oli nimetatud, et ta haaraks omas riigis valitsusvõimu, mis isa enne oli omanud; (5) ning samuti veenab ta Divitiacus’e venda äädulast Dumnorix’i, kes sel ajal oli riigis esikohal ja kes rahvale üliarmas oli, et ta katsuks sedasama teha, ja annab oma tütre temale naiseks. (6) Neil (mõlemail) olevat kavatsust ülikerge teostada, tõendab (Orgetorix), sellepärast et tema ise oma riigis vallutavat valitsuse; ei olevat kahtlust, et terves Gallias helveetslased suudavad kõige rohkem ära teha; (7) ta kinnitab, tema oma vahendite ja sõjaväega hankivat neile valitsusvõimu. (8) Sellest kõnest (said) mõjutatud (Casticus ja Dumnorix): nad annavad (kolmekesi) omavahel tõotuse ning vande ja, kui võim haaratud, loodavad võivat vallutada kolme kõige vägevama ning kõige tugevama rahva abil terve Gallia.

Kohus Orgetorix’i üle; tema äkiline surm.

IV.

(1) Sellest asjast on helveetslastele salakaebuse teel teatatud. Oma kommete kohaselt sundisid nad Orgetorix’i vangiraudus kohtus (ennast) kaitsma. Kui tema oleks süüdi mõistetud, oleks pidanud järgnema karistus, et tema tules oleks ära põletatud. (2) Määratud kohtupäevaks (kaitse päevaks) ajas Orgetorix igalt poolt kohtu juurde kokku kõik oma orjad, ligikaudu 10 000 inimest, ning kogus sinnasamasse kõik oma kaitsealused ja võlgnikud, keda omas suure arvu; nende abil, et mitte vastust anda, põgenes ta ära. (3) Kui rahvas, sellest asjast ärritatud, relvadega katsus oma õiguse eest seista ja kui valitsusvõimud kogusid küladest suure hulga inimesi, siis suri Orgetorix; (4) ning ei puudu kahtlus, et ta tegi ise enesele otsa peale, nagu helveetslased arvavad.

Helveetslased lõpetavad oma ettevalmistused väljarändamiseks.

V.

(1) Pärast tema surma katsuvad helveetslased mitte sugugi vähem seda teha, mis nad otsustanud olid, et omalt maalt välja pääseksid. (2) Niipea kui nad endid selleks asjaks juba valmis arvasid olevat, panevad nad põlema kõik oma linnad, arvult ligikaudu 12, umbes 400 küla (ja) muud era-ehitised; (3) nad põletavad ära kõik vilja peale selle, mis enestega kavatsesid ühes võtta, et, koju tagasimineku lootus hävitatud, nad oleksid enam valmis kõiksugustele ohtudele vastu minema; nad käsivad, et igaüks viiks kodust välja enesele kolmeks kuuks jahu. (4) Nad soovitavad tungivalt naabritele — rauriklastele, tulinglastele ja latoviiklastele, et need, tarvitades sama plaani, pärast oma linnade ja külade ärapõletamist nendega ühes kaasa läheksid, ja nad ühendavad enestega vastuvõetud liitlastena boilased, kes olid elanud teisel pool Reini ja kes olid üle läinud Noorikumi maa-alale ja Noreia linna rünnanud.

Teed, mida mööda helveetslased välja võisid minna.

VI.

(1) Oli kõigest kaks teed, mida mööda nad võisid kodumaalt välja minna: üks läbi sekvanlaste maa, kitsas ja vaevaline, Juura mäestiku ja Rhodanuse jõe vahel, mida mööda vankreid vaevalt ühekaupa veeti; väga kõrge mäestik kerkis peale selle järsku üles, nii et hoopis vähesed (vaenlased) oleksid võinud (neid) tagasi hoida; (2) teine läbi meie provintsi, palju kergem ning vabam, sellepärast et helveetslaste ja hiljuti rahustatud^[8] allobroglaste rajade vahel jookseb (ainult) Rhodanus, temast käiakse (aga) mõnedes kohtades põhja mööda läbi. (3) Allobroglaste kõige kaugem linn Genava (Genf) on helveetslaste rajadele kõige lähem. Sellest linnast läheb sild helveetslaste juurde. Nad otsustasid allobroglasi kas veenata, kuna need ei paistnud rooma rahva vastu mitte veel sõbralikud olevat, või jõuga sundida, et nad neid läbi oma rajade lubaksid minna. (4) Kui kõik ettevalmistused teele-asumiseks olid tehtud, määravad nad päeva^[9], kunas kõik peavad Rhodanuse kaldale kokku tulema. See päev oli viies päev enne aprillikuu kalende (28. märts), kui Lucius Piso ja Aulus Gabinius konsulid olid (58. aasta e. Kr.).

Caesar ei lase helveetslasi läbi Rooma provintsi minna, sellepärast lähevad nad läbi sekvanlaste maa.

VII.

(1) Kui Caesarile sellest teatati, et nemad katsuvad läbi meie provintsi liikuda, ruttab ta (Rooma) linnast minema ja nii suurte päevateekondadega kui iganes võimalik tõttab Taga-alpsesse Galliasse ja saabub Genava lähedale. (2) Ta käsib tervel provintsil anda võimalikult suurel arvul sõdureid (Taga-alpses Gallias oli kõigest üks leegion); silla, mis oli Genava juures, käsib ta ära lõhkuda. (3) Niipea kui helveetslased tema tulekust kuulda said, läkitavad nad tema juurde saadikutena riigi kõige suursugusemaid isikuid; selle saatkonna eesotsas olid Nammeius ja Verucloetius, kes ütlesid, neil olevat kavatsus ilma mingi vägivallata läbi provintsi minna, sest et muud teed nad ei evivat mingisugust: nad paluvat, et tema nõusolekul seda neil lubataks teha. (4) Caesar, kuna ta mäletas konsuli Lucius Cassiuse helveetslaste poolt tapetud olevat ja tema sõjaväe löödud ning ikke alt läbi aetud, arvas, et ei tule järele anda; (5) ta mõtles, et vaenulised inimesed, kui on antud võimalus läbi provintsi minna, ei hoidu tagasi ülekohtust ja vägivallast. (6) Siiski, et aega võiks mööda minna, kuni sõdurid, keda ta oli käskinud värvata, tulevad kokku, ta vastas saadikutele: ta võtvat aega mõtlemiseks, kui nad midagi tahavad, tulgu aprilli iididel (13. aprillil) tagasi.

VIII.

(1) Vahepeal valmistab ta selle leegioniga, mis ta enesega omas, ja sõduritega, kes provintsist kokku olid tulnud, Lemannuse järve äärest, millest Rhodanuse jõgi välja voolab^[10], kuni Juura mäestikuni, mis sekvanlaste maad helveetslastest lahutab, 19 000 sammu pikkuse ja 16 jala kõrguse valli ning (peale selle) kraavi. (2) See töö lõpetatud, asetab ta kaitsesalgad ja kindlustab bastionid, et seda kergemini, kui nad vastu tema tahtmist prooviksid läbi minna, ta võiks takistada. (3) Kui see päev, mis ta saadikutega oli määranud, kätte oli jõudnud ja saadikud tema juurde tagasi olid tulnud, ta keeldub: rooma rahva kombe ja eeskuju kohaselt ei võivat ta mingisugust teed läbi provintsi anda ja teatab, kui nad jõudu katsuvat tarvitada, siis ta takistavat. (4) Helveetslased, sellest lootusest heidutatud, proovisid, kas nad ei saa läbi murda: (ühed) ühendatud laevadel ja paljudel ehitatud parvedel, teised Rhodanuse koolmeid mööda, kus jõe sügavus oli vähim, mõnikord päeval, tihemini öösel; (kuid) kindluse tugevusest, sõdurite rünnakust ja nooltest tagasi löödud, loobusid nad sellest katsest.

IX.

(1) Jäi järele ainus tee läbi sekvanlaste maa, mida mööda (aga) vastu sekvanlaste tahtmist kitsuste pärast nad ei võinud minna. (2) Kuna (= et) nad neid omal jõul ei suutnud veenata, siis läkitavad nad saadikuid äädulase Dumnorixi juurde, et tema vahetalitusel sekvanlastelt luba saada. (3) Dumnorixil oli armastuse ja helduse pärast õige suur mõju sekvanlaste juures ja ta oli helveetslaste vastu sõbralik, sest et ta oli sellest riigist naiseks võtnud Orgetorixi tütre, ja, aetud himust valitseda, püüdis uuenduste poole ning (sellepärast) tahtis omada võimalikult palju riike, mis oleksid seotud (mõne) tema heateoga. (4) Niisiis tema võtab asja ajamise enese peale ja saavutab sekvanlastelt, et nad lubavad helveetslastel läbi oma maa minna, ja ta korraldab, et nad üksteisele pantvange annavad: sekvanlased (selles mõttes), et nad ei takista helveetslasi teel; helveetslased (selles mõttes), et nad lähevad läbi (sekvanlaste maa) ilma vägivallata ja ülekohtuta.

Caesar tõttab Eesalpsesse Galliasse abivägesid tooma.

X.

(1) Caesarile teatatakse, et helveetslastel olevat kavatsus minna läbi sekvanlaste ja äädulaste maa santonlaste rajadele, mis^[11] ei ole mitte kaugel tolosaatlaste maast, milline riik on provintsis. (2) Tema teadis, kui see sünniks, provintsile olevat suureks hädaohuks (see asjaolu), et ta omaks naabritena sõjakaid inimesi, rooma rahva vaenlasi, lahtistes ja väga viljakais kohtades. (3) Neil põhjustel määras ta sellele kindlusele, mille ta oli teinud, ülemaks legaadi Titus Labienuse; ise tõttab ta suurte päevateekondadega Itaaliasse, värbab seal kaks leegioni ja viib kolm leegioni, kes Aquileia ümber talvitasid, talikorteritest välja ja ruttab nende viie leegioniga lähimat teed mööda üle Alpide Taga-alpsesse Galliasse^[12]. (4) Seal katsuvad tseutronlased, graiotsellased ja katuriiglased sõjaväge teel takistada, kuna nad olid okupeerinud kõrgemad kohad^[13]. (5) Olles löönud neid mitmes lahingus, jõuab ta Ocelumist^[14], mis on siinpoolse provintsi kõige kaugem (linn), seitsmendal päeval sealpoolse provintsi vokontialaste maa-alale, sealt viib ta sõjaväe allobroglaste maale, allobroglaste juurest segusiaavlaste maale. Need on väljaspool provintsi üle Rhodanuse esimesed.

Äädulased paluvad ühes teiste gallidega Caesarilt abi helveetslaste vastu.

XI.

(1) Helveetslased olid juba oma rahvahulgad läbi kitsuste ja sekvanlaste maa viinud ning äädulaste maa-alale jõudnud ja rüüstasid nende põlde. (2) Äädulased, kuna nad endid ega oma (vara) nende eest ei suutnud kaitsta, läkitavad saadikuid Caesari juurde abi paluma: (3) Nemad olevat kõik aeg niivõrd rooma rahvale kasulikud olnud, et peagu meie sõjaväe silma all ei oleks pidanud põlde rüüstatama, nende lapsi orjusesse viidama ja linnu ära võetama. (4) Selsamal ajal, mil äädulased, ambarlased, äädulaste sugulased ja hõimud, teatavad Caesarile: nemad löövat peale põldude rüüstamist suure vaevaga (mitte kergesti) vaenlaste väge linnadelt tagasi. (5) Samuti tulevad põgenemisega Caesari juurde varjule allobroglased, kes teisel pool Rhodanust küli ja valdkondi omasid, ja tõendavad: neil polevat peale palja maa mitte midagi järele jäänud. (6) Nende asjaolude pärast otsustas Caesar, et ta ei tohi oodata, kuni, olles hävitanud kõik liitlaste varandused, helveetslased tulevad santonlaste maale.

Caesar hävitab ühe osa helveetslasi Arari jõe ääres.

XII.

(1) Jõgi Arar (Saône), mis äädulaste ja sekvanlaste maadest läbi Rhodanusse voolab, on uskumata aeglase jooksuga, nii et silmadega ei saa otsustada, kummale poole ta voolab. Sellest katsusid helveetslased mööda kokkuseotud parvi ja lootsikuid üle minna^[15]. (2) Niipea kui Caesar luurajate kaudu teada on saanud, et helveetslased olevat juba 3/4 rahvahulkadest sellest jõest üle viinud (ja) et peagu 1/4 olevat jäänud siiapoole Arari jõge, läks ta kolmanda valvekorra ajal kolme leegioniga laagrist välja (ja) tuli selle osa juurde, mis ei olnud veel jõest üle läinud. (3) Ta ründas neid mittevalmitena võitluseks ootamata ja lõi suure osa neist maha; ülejäänud põgenesid ära ja peitsid endid lähimatesse metsadesse. (4) Seda suguharu kutsuti tiguriinuse suguharuks; nimelt terve Helveetsia riik on jagatud nelja suguharru. (5) See suguharu üksi, kui ta meie isade ajal kodumaalt välja oli läinud^[16], tappis konsuli Lucius Cassiuse ja ajas tema sõjaväe ikke alt läbi. (6) Nõnda, kas juhuslikult või suremata jumalate nõu järgi, seda Helveetsia riigi osa, mis rooma rahvale tähelepandava kaotuse tekitas, karistati esimesena. (7) Selle teoga maksis Caesar kätte mitte üksnes riiklikud, vaid ka isiklikud ülekohtud, kuna tiguriinlased samas lahingus, milles Cassiuse, olid ära tapnud (ka) tema äia Lucius Piso vanaisa, legaadi Lucius Piso.

Helveetslaste saadikud Caesari juures; nende ettepanek ja ähvardused.

XIII.

(1) Pärast seda lahingut, et ta võiks ülejäänud helveetslaste hulki taga ajada, hoolitseb ta silla ehitamise eest Arari jõele ja viib niiviisi sõjaväe üle (jõe). (2) Helveetslased, tema äkilisest tulekust erutatud, kuna nad said aru, et tema tegi ühe päevaga selle (id) valmis, mis (quod) nemad ise suure vaevaga 20 päevaga korda saatnud olid, et üle jõe minna, läkitavad saadikuid tema juurde; selle saatkonna peamees oli Divico, kes sõjas Cassiuse vastu oli olnud helveetslaste juht. See rääkis Caesariga nii: (3) Kui rooma rahvas teeb^[17] helveetslastega rahu, lähevad helveetslased sinna kohta ja on seal, kus Caesar neid käsib peatuda ja tahab, et nad oleksid; (4) kui ta aga sõjaga kangekaelselt (neid) taga kiusab, tuletagu meelde rooma rahva vana kaotust ja helveetslaste endist vahvust. (5) Mis puutub sellesse, et ta ootamata on rünnanud ühte suguharu, kui need, kes jõest üle on läinud, omadele ei olevat saanud abi anda, ärgu tema sellepärast mitte andku väga palju tähtsust oma vahvusele ega ärgu vaadaku mitte kõrgilt nende peale alla. (6) Nemad olevat oma isadelt ja esivanematelt õppinud enam vahvusega kui kavalusega võitlema ja mitte salasepitsustele toetuma^[18]. (7) Sellepärast tema ärgu tehku, et see koht, kuhu^[19] nad seisma on jäänud, rooma rahva õnnetusest ja sõjaväe hukust saaks nime või jäädvustaks mälestuse.

Caesari vastus ja helveetslaste pahameel.

XIV.

(1) Neile Caesar vastas nii: Temal enesel olevat seda vähem kahtlust (temale enesele antavat seda vähem kahtlust), kuna ta neid sündmusi, mida helveetsia saadikud meelde tuletanud, mäletavat; ning tema olevat seda enam pahane, mida vähem need olevat rooma rahva süü pärast juhtunud; (2) sest kui tema (rooma rahvas) oleks teadlik olnud mõnes oma ülekohtus, siis ei oleks tal mitte raske olnud ettevaatlik olla, aga teda olevat petetud sellest, et ta ei teadnud omalt poolt (midagi) tehtud olevat, mispärast karta, ega arvanud, et ilma põhjuseta peaks kartma. (3) Kui tema tahakski unustada vana teotust, kas tema võiks siis meelest lasta ära minna ka hiljutised ülekohtud, et nad vastu tema tahtmist vägivaldselt on püüdnud provintsist läbi minna ja et nad äädulasi, ambarlasi ning allobroglasi on piinanud? (4) Mis puutuvat sellesse, et nad omast võidust nii uhkelt kiitlevad ja imetlevad, et nii kaua ülekohtuid karistamata kannatatakse, (siis see) kuuluvat sinnasamasse (nende asjade hulka, mida ta unustada ei võivat). (5) Tõesti, surematud jumalad olevat harjunud andma neile, keda nad nende roimade pärast nuhelda tahavad, vahel õnne ja kaua-aegset viivitust karistuses (kaua-aegsemat karistamatust), et inimesed seda enam valu tunneksid asjaolude muutumisel. (6) Kuigi see nii olevat, siiski, kui nende poolt temale pantvange antavat, et ta teaks neid seda tegevat, mida nad lubavad, ja kui nad rahuldavat äädulasi ülekohtute pärast, mis nad neile enestele ja nende liitlastele teinud, samuti, kui nad rahuldavat allobroglasi, tema tegevat nendega rahu. (7) Divico vastas: Helveetslasi olevat nende esivanemate poolt nii õpetatud, et nad on harjunud pantvange võtma, aga mitte andma. Selle asjaolu tunnistajaks olevat rooma rahvas. See vastus antud, läks ta ära.

Helveetslased lähevad edasi äädulaste maal ja löövad tagasi Caesari ratsaväe. Caesar ei jää neist maha.

XV.

(1) Järgmisel päeval liigutavad nad laagri sellest kohast ära. Sedasama teeb (ka) Caesar ja saadab terve ratsaväe ette, arvult ligikaudu 4000 sõdurit, keda ta omas kogutuna tervest provintsist, äädulastelt ja nende liitlastelt, et nad vaataksid, kuhupoole (millistesse kohtadesse) vaenlased lähevad. (2) Aga need, ajades liiga südilt järelväge taga, astuvad helveetslaste ratsaväega mittesündsas kohas lahingusse; ja vähesed meie omadest langevad. (3) Helveetslased, selle lahingu üle uhked, et nad 500 ratsanikuga ajasid (olid ajanud) minema nii suure hulga ratsanikke, jäid vahel julgemini seisatama ja hakkasid järelväega meie omasid lahingusse kutsuma. (4) Caesar hoidis omi lahingust tagasi ning arvas antud juhul küllaldaseks takistada vaenlast röövimises, loomatoidu muretsemises ja rüüstamises. (5) Nad läksid umbes 15 päeva nii, et vaenlaste järelväe ja meie eelväe vahel ei olnud rohkem vahet kui 5 või 6 tuhat sammu.

Äädulased ei hangi Caesarile sõjamoona. Liscus teatab Caesarile Dumnorixi äraandlikkusest.

XVI.

(1) Vahepeal nõudis Caesar iga päev äädulastelt vilja, mis nad ametlikult olevat lubanud^[20]. (2) Sest külma pärast, kuna Gallia asub põhja pool, nagu enne üteldud on, ei olnud põldudel mitte üksnes valmis vilju, vaid isegi loomatoitu ei jätkunud küllalt suurel hulgal; (3) seda vilja aga, mida (quod) ta laevadega Arari jõge mööda järele oli vedanud, sai ta sellepärast vähe kasutada, et helveetslased, kelledest ta ei tahtnud lahkuda, pöördusid (olid pööranud tee) Arari jõest ära. (4) Äädulased venitasid päevast päeva (ja) ütlesid: kantavat kokku, veetavat kokku, olevat kohal. Niipea kui ta aru sai, et teda liiga kaua kinni peetakse (petetakse) ja et päev jõuab kätte, kunas sõdureile on vaja vilja välja anda, olles kutsunud kokku nende pealikud, keda suurel hulgal laagris omas, nende seas Divitiacuse ja Liscuse, (5) kes oli kõige kõrgema valitsuse eesotsas, keda äädulased kutsuvad vergobretiks, kes valitakse iga aasta ja kes omab võimu oma kaaskodanikkude (in suos) elu ja surma üle (otsustada), (6) süüdistab neid raskesti, et (teda), kuna ei osta ega põldudelt võtta ei saa, nii hädaohtlikul ajal, nii vaenlaste ligidal nende poolt ei aidata; iseäranis aga sellepärast, et ta olevat sõja ette võtnud peaasjalikult nende palvete mõjul, ta kaebab veel palju raskemini, et ta olevat maha jäetud.

XVII.

(1) Siis alles, Caesari kõne mõjul, teatab Liscus, millest ta enne oli vaikinud: Olevat mõned, kellede autoriteet rahva juures väga palju maksvat, kes erateel rohkem suutvat ära teha kui valitsusvõimud ise. (2) Need hirmutavat inimesi mässulise ja autu jutuga, et nad vilja kokku ei tooks, mida nad (aga) olevat kohustatud (tegema). (3) Olevat parem, kui juba nemad Gallias esikohta endi käes ei suuda hoida, alistuda gallialaste kui roomlaste ülemusile; (4) nemad ei kahtlevat, kui roomlased on ületanud helveetslased, et (siis) nad võtavad vabaduse (ka) äädulastelt ühes muu Galliaga. (5) Nendesamade kaudu meie plaanid ja mis laagris tehakse, antavat vaenlastele teada: neid ei jõudvat tema taltsutada (need ei võivat tema poolt taltsutatud saada). Ta teadvat isegi siis, kui ülitarvilikku asja on sunnitud olnud Caesarile teatama, kui suure hädaohuga ta seda on teinud, ja sel põhjusel ta olevat vaikinud, nii kaua kui võinud.

XVIII.

(1) Caesar märkas, et Liscuse selle kõnega tähendatakse Dumnorixi, Divitiacuse venda, aga kuna ta paljude juuresolekul ei tahtnud neid asju arutada, saadab ta koosoleku ruttu laiali, Liscuse peab ta kinni. (2) Ta küsib (temalt) üksikult sellest, millest ta koosolekul oli rääkinud. Ta räägib vabamini ning julgemini. Sedasama küsib ta salaja teistelt; (3) leiab olevat õige: Dumnorix ise, väga vahva (inimene), rahva juures helduse pärast suures lugupidamises, olevat uuendustehimuline; mitmed aastad olevat tema käes (tema omavat) rendil tollirahad ja kõik muud äädulaste maksud madala hinnaga, sellepärast et, kui tema lubavat (hinna), üle (vastu) ei julgevat keegi pakkuda. (4) Sellega olevat ta suurendanud oma isiklikku varandust ja valmistanud ette suuri võimalusi heldeks kinkimiseks; (5) ta toitvat omal kulul alati suurt hulka ratsaväge ja hoidvat (omavat) enese ümber, (6) ja mitte ainult kodumaal, vaid ka naaberriikides olevat ta võimukas, ja selle võimukuse (alalhoidmise) pärast olevat ta andnud ema bituriiglaste maale (seal) kõige suursugusemale ja kõige vägevamale inimesele mehele, (7) tal endal olevat naine helveetslaste hulgast, ema poolt poolõe ja oma naissugulased pannud ta teistesse riikidesse mehele. (8) Selle suguluse tõttu hoidvat ta helveetslaste poole ja soovivat (neile) head, vihkavat isegi isiklikult Caesarit ja roomlasi, sest et nende tulekuga vähendatud tema võimu ja vend Divitiacus saanud tagasi endisele mõju ja au kohale. (9) Kui roomlastega midagi juhtuks, siis temal olevat väga suur lootus helveetslaste abil kuningaks saada; rooma rahva võimu ajal mitte ainult kuningliku au, vaid ka selle mõju, mis ta omab, pidavat ta lootuseta kadunuks. (10) Küsimise kaudu sai Caesar ka teada, et õnnetus ratsaväe lahingus mõni päev tagasi selle põgenemise algus olevat tehtud Dumnorixi ja tema ratsanikkude poolt (sest ratsaväel, kelle äädulased Caesarile appi olid saatnud, oli Dumnorix ülemaks); nende põgenemisega olevat ülejäänud ratsaväge hirmutatud.

Caesar peab Dumnorixi venna Divitiacusega nõu ja annab Dumnorixile andeks.

XIX.

(1) Kui need asjaolud olid teatavaks saanud ja kui neile kahtlustustele lisandusid kõige kindlamad seigad, et ta olevat juhtinud helveetslasi läbi sekvanlaste maa, et ta olevat hoolitsenud, et nad omavahel pantvange annaksid, et seda kõik olevat ta teinud mitte ainult tema enese ja kodanikkude (riigi) käsuta, vaid koguni nende teadmata ja et teda süüdistatakse äädulaste valitseva isiku poolt (vergobret Liscuse poolt), arvas ta küllalt põhjust olevat, mispärast teda kas ta ise karistab või riiki käsib karistada. (2) Kõige selle vastu oli ainult see (üks), et ta teadis (tema) venna Divitiacuse väga suurt kalduvust rooma rahva poole, väga suurt heatahtlikkust enese vastu, ülihead ustavust, õiglust ja mõõdukust; ta kartis nimelt, et tema karistamisega ta haavaks Divitiacust. (3) Ja nii, enne kui midagi ette võtta, käsib ta Divitiacuse enese juurde kutsuda ja, olles kõrvaldanud harilikud tõlgid, räägib temaga Caius Valerius Troucilluse kaudu, kes oli Gallia provintsi ülem ja tema sõber ning keda ta kõigis asjus väga usaldas; (4) ühtlasi tuletab ta meelde, mis tema enese juuresolekul gallide koosolekul Dumnorixist on räägitud, ja seletab, mis igaüks üksikult temast tema juures on ütelnud. (5) Tema (Caesar) palub ja manitseb, et ta ilma teda (Divitiacust) haavamata kas ise tema (Dumnorixi) suhtes, kui asi on uuritud, otsustab ehk riiki käsib otsustada.

XX.

(1) Olles võtnud Caesaril (põlvede) ümbert kinni, hakkas Divitiacus pisarsilmi paluma, et ta venna suhteis mitte liiga raskesti ei otsustaks: (2) tema teades olevat see kõik tõsi ja sellest ei saavat mitte keegi rohkem kurvastatud kui tema, sellepärast et, kuna tema ise mõju poolest kodus ning mujal Gallias väga palju suutnud ära teha, too (aga) oma nooruse pärast väga vähe, olevat ta tema abil kõrgemale tõusnud; (3) seda varandust ja jõudu kasutavat ta (Dumnorix) mitte ainult tema (Divitiacuse) mõju vähendamiseks, vaid peagu tema hävitamiseks. Teda siiski liigutavat vennaarmastus ja rahva arvamine. (4) Sest kui Caesari poolt temale (Dumnorixile) midagi liiga karmilt juhtuks, kuna tema ise (Divitiacus) on temaga (Caesariga) niisuguses sõpruses, siis mitte keegi ei arvaks, et see on ilma tema (Divitiacuse) tahtmiseta tehtud; sellest järgneks, et terve Gallia pöörduks temast ära. (5) Kui ta seda rohkete sõnadega Caesarilt nuttes palus, võtab Caesar tema parema käe ja nõuab lohutades, et ta teeks lõpu palumisele; ta seletab, tema sõprus olevat talle nii kallis, et ta andvat tema soovi ja palvete pärast andeks ülekohtu riigi vastu ja enese haavamise. (6) (Caesar) kutsub Dumnorixi enese juurde, peab venna kinni ja seletab, mis ta temas laidab; ta esitab, mis ta ise teab ja mis kodanikud kaebavad; ta manitseb, et ta tulevikus väldiks kõiki kahtlustusi; ta ütleb andvat Divitiacuse pärast vennale mineviku andeks. Dumnorixi paneb ta valve alla, et ta teada võiks, mis ta toimetab ja kelledega kõneleb.

Publius Considiuse eksitus.

XXI.

(1) Selsamal päeval teatati talle salakuulajate poolt, et vaenlased olevat peatunud mäe jalal 8000 sammu kaugusel tema laagrist^[21]. Ta saatis järele vaatama, milline on mäe iselaad ja milline on ümbruses tõus mäkke. Läkitati sõnum, et olevat kerge. (2) Ta käsib Titus Labienusel, preetori asetäitjal legaadil, kolmanda öövalve ajal kahe leegioniga ja nende juhtidega, kes teed tundma olid õppinud, üles mäe tippu minna; ta seletab, mis plaan tal on. (3) Neljanda öövalve ajal tõttab ta ise sama teed mööda, mida mööda vaenlased olid läinud, nende juurde ja saadab terve ratsaväe enese ette. Publius Considius, keda peeti kõige paremaks sõjaasjanduse tundjaks ja kes Lucius Sulla ja pärast Marcus Crassuse sõjaväes oli olnud, saadetakse salakuulajatega ette.

XXII.

(1) Väikese (esimese) valge ajal, kui Titus Labienus mäe tipus oli ja ta ise vaenlaste laagrist mitte kaugemal ei olnud kui 1500 sammu, nagu ta pärastpoole vangidelt kuulda sai, ei olnud tema ega Labienuse tulek (vaenlastel) teada, (2) ruttab Considius tema juurde hobust tuhatnelja ajades ja ütleb, et mägi, mille vallutamist ta Labienuse poolt oodanud (tahtnud), olevat vaenlaste käes: seda olevat tema ära tundnud gallia relvadest ja märkidest. (3) Caesar viib oma väeosad lähimale künkale ja korraldab kolonni. Labienus, nagu tal Caesari poolt oli kästud, et ta lahingut ei algaks, välja arvatud juhtum, kui tema enese väeosad vaenlaste laagri lähedal näha on, et rünnak sünniks vaenlastele igalt poolt ühel ajal, olles vallutanud mäe, ootas meie omi ja hoidus lahingust tagasi. (4) Alles päise päeva ajal sai Caesar luurajate kaudu teada, et mägi on oma meeste käes, et helveetslased on laagriga edasi liikunud ja et Considius hirmu tõttu, mis ta mitte ei olnud näinud, temale nähtuna oli teatanud. (5) Sel päeval järgneb ta vaenlastele harilikus kauguses ja lööb 3 tuhat sammu eemal nende laagrist laagri üles.

Helveetslaste lüüasaamine ja põgenemine.

XXIII.

(1) Järgmisel päeval, kuna ainult kaks päeva järele oli jäänud, kui sõjaväele oli tarvis vilja välja anda (vilja oli tarvis mõõta), ja kuna ta Bibraktest, kaugelt kõige suuremast ja rikkamast äädulaste linnast, mitte rohkem kui 18 tuhat sammu eemal oli, siis arvas ta, et vaja on toitlusasja eest hoolt kanda: ta pöörab tee helveetslaste juurest ära ja ruttab Bibraktesse. (2) Sellest teatatakse vaenlastele gallide ratsanikkude dekuriooni Lucius Aemiliuse põgenikkude kaudu. (3) Helveetsiased, kas sellepärast, et nad arvasid hirmu tõttu roomlasi eneste kannult lahkuvat, seda enam, et eelmisel päeval, kuigi kõrgemad kohad olid (roomlaste poolt) vallutatud, nad ei alanud lahingut, ehk sellepärast, et nad lootsid võivat ära lõigata (meid) viljatagavarast, plaan muudetud ja teelt kõrvale pööratud, hakkasid meie omi järelväe poolt (küljest) taga ajama ja lahingusse kutsuma.

XXIV.

(1) Caesar viis pärast seda, kui ta sellele tähelepanu oli pööranud, oma väeosad lähima künka peale ja saatis ratsaväe vaenlaste rünnakut tagasi lööma. (2) Ta ise korraldas vahepeal künka külje keskkohas kolmekordse kolonni neljast veteraanide leegionist; (3) aga mäe tippu käskis ta paigutada kaks leegioni, mis ta Eesalpses Gallias hiljuti oli värvanud, ja kõik abiväed ning täita terve mäe inimestega ja samal ajal kanda kraam kokku ühte kohta ja seda neil kindlustada, kes ülemises kolonnis seisid. (4) Helveetslased, järgnedes kõigi oma vankritega, kogusid voori ühte kohta; nad ise, kui meie ratsavägi oli tiheda kolonniga tagasi löödud ja kilprinne^[22] (faalanks) tehtud, liikusid meie esimese kolonnini.

XXV.

(1) Caesar laskis esiti oma, siis kõigi teiste hobused silmade eest ära viia, et, kõikide hädaoht võrdseks tehtud, hävitada põgenemise lootust; ta julgustas oma mehi ja algas võitlust. (2) Sõdurid, visates piike kõrgemast kohast, murdsid kergesti vaenlaste kilprinde läbi. See laiali aetud, mõõgad paljastatud, ründasid nad neid. (3) Gallidele (= helveetslastele) oli võitluses suureks takistuseks see asjaolu, et, paljud nende kilbid ühe hoobiga piikidega (piikide ühe hoobiga) läbi löödud ja üksteise külge kinnitatud, kuna raud läks kõveraks, nad ei saanud (neid) välja tõmmata ega, vasem käsi koormatud, küllalt vabalt võidelda, (4) nii et paljud, kaua vehelnud käega, arvasid paremaks kilbi käest ära heita ja kaitsmata kehaga võidelda. (5) Lõpuks, haavadest nõrkenud, hakkasid nad samm-sammult tagasi nihkuma ja, kuna lähedal oli umbes 1000 sammu kaugusel mägi, sinna taganema. (6) Kui mäele oli jõutud ja meie omad liginesid, ründasid boilased ja tulinglased, kes ligemale 15 000 mehega vaenlaste väe sulgesid ja järelväele kaitseks olid, teel meie omi lahtiselt küljelt ning piirasid ümber; helveetslased, kes mäele olid taganenud, nägid seda ja hakkasid jälle peale tungima ja võitlust uuendama. (7) Roomlased viisid ümberpööratud lipud kahelt poolt peale (pöörasid ümber ja ründasid kahelt poolt): esimene ja teine kolonn, et võidetuile ja tagasilööduile vastu seista, kolmas, et pealetungijaid tagasi hoida.

XXVI.

(1) Nõnda võideldi kahel rindel kaua ja ägedasti. Kui nad kauem ei suutnud meie omade ründamisele vastu panna, taganesid ühed, nagu olid alanud, mäele, teised kogunesid voori ja oma vankrite juurde. (2) Siiski, tervel selle lahingu ajal, ehk küll võideldi seitsmendast tunnist õhtuni, keegi ei saanud näha vaenlast põgenejana. (3) Voori juures võideldi koguni hilise ööni, sest et nad seadsid valli asemel vankrid ette ja heitsid kõrgemast kohast meie meeste peale, kes liginesid, nooli, ja mõned pildusid vankrite ja tõldade vahelt alt üles visk- ja rihmodasid ning haavasid meie mehi. (4) Kui kaua oli võideldud, vallutasid meie mehed voori ja laagri. Seal võeti vangi Orgetorixi tütar ja üks poegadest. (5) Sellest lahingust jäi järele umbes 130 000 inimest ja need läksid pidevalt (edasi) terve selle öö; nad jõudsid neljandal päeval lingonlaste maale, kusjuures tee ei olnud katkestatud ühekski öö osaks (= nad läksid terved ööd ja päevad); kuna meie mehed viitsid kolm päeva ära sõdurite haavade ja surnute matmise pärast, siis ei saanud nad neid taga ajada. (6) Caesar saatis käskjalad kirjaga lingonlaste juurde (ja nõudis), et nad neid ei aitaks ei söögikraami ega millegi muu asjaga: kui nad aitavat, siis tema kohtlevat neid nagu helveetslasi. Ta ise hakkas neid peale kolmepäevast viivitust terve sõjaväega taga ajama.

Helveetslased ja nende liitlased alistuvad Caesarile ja ta käsib neil tagasi minna omale maale. Boilastele, kellede eest äädulased paluvad, annab ta luba äädulaste maale asuda.

XXVII.

(1) Helveetslased, kõigi asjade puudusest aetud, saatsid volinikke tema juurde alistumise pärast (rääkima). (2) Kui need teda teel kohtasid ning jalgade ette endid maha heitsid, alandlikult rääkisid ja nuttes rahu palusid ning kui ta neid seal kohas, kus nad siis olid, oma tulekut käskis oodata, kuulasid nad sõna. (3) Pärast, kui Caesar sinna tuli, nõudis ta pantvange, relvi ja orje, kes nende juurde olevat joosnud. (4) Sel ajal kui seda kõik öö tulekul otsitakse ja kogutakse, ligikaudu 6000 inimest sellest suguharust, keda verbigenuseks kutsutakse, kas hirmu pärast, et, kui relvad on käest ära antud, nad tapetakse, ehk jälle pääsemise lootuses, kuna nad arvasid, et nii suure alistunute hulga juures nende põgenemine võib kas jääda varju või koguni teadmatuks, läksid öö algul helveetslaste laagrist välja ja ruttasid Reini ja germaanlaste rajade poole.

XXVIII.

(1) Kui Caesar omakorda seda teada sai, käskis ta neil, kellede maast nad läbi olid läinud, et nad (neid) üles otsiksid ja tagasi tooksid, kui nad endid vabandada tahavad (süüst puhtad olla tahavad); (2) tagasitooduid kohtles ta vaenlastena; kõik muud, pantvangid, relvad ja ülejooksikud välja antud, võttis ta alluvusse vastu. (3) Helveetslasil, tulinglasil ja latoviiklasil käskis ta tagasi minna omale maale, kust nad olid välja tulnud, ja et (neil), kuna kõik põllusaadused olid hävitatud, kodus midagi ei olnud, millega nälga vaigistada, siis käskis ta allobroglastel neid viljaga varustada; neil enestel käskis ta uuesti korda seada linnad ja külad, mis nad olid ära põletanud. (4) Ta tegi seda kõigepealt selles mõttes, et ta ei tahtnud, et see koht, kust helveetslased olid lahkunud, jääks tühjaks ja et põldude headuse tõttu germaanlased, kes sealpool Reini elavad, ei tuleks omalt maalt helveetslaste maale üle ja ei oleks Gallia provintsi ja allobroglaste naabriteks. (5) Äädulastele, kes palusid, et nad paigutavad boilased oma rajadesse, kuna need olid ülivahvatena tuntud, andis ta järele; nendele andsid nad maad ja võtsid pärast nad (eneste hulka) vastu võrdsel, nagu ise olid, õiguse ja vabaduse tingimusel.

Helveetslaste ja nende liitlaste arv enne ja pärast sõda.

XXIX.

(1) Helveetslaste laagrist leiti kreeka tähtedega valmistatud tabelid ja toodi Caesari kätte, neis tabeleis oli nimede järgi tehtud kokkuvõte, milline arv kodust välja oli läinud neid, kes relvi kanda suutsid, ja samuti eraldi lapsed, vanamehed ja naisterahvad. (2) Kõigi nende inimeste üldarv oli: helveetslasi 263 tuhat, tulinglasi 36 tuhat, latoviiklasi 14 tuhat, rauriklasi 23 tuhat, boilasi 32 tuhat, nende hulgas (neist), kes relvi kanda suutsid, ligi 92 tuhat. (3) Kõigi summa oli ligikaudu 368 tuhat. Nende arv, kes koju tagasi läksid, peale ülelugemist, nagu Caesar oli käskinud, leiti olevat 110 tuhat.

III. Sõda Ariovistusega.

Gallide kaebused Ariovistuse peale. Germaanlaste asumislugu sekvanlaste maale.

XXX.

(1) Sõda helveetslastega lõpetatud, tulid peagu tervest Galliast kokku riikide pead saadikutena Caesari juurde õnnitlema: (2) Nemad saavat aru, kuigi tema sõjaga on karistanud helveetslasi vanade ülekohtute pärast rooma rahva vastu, siiski see olevat juhtunud mitte vähem Galliamaa kui rooma rahva kasuks, (3) sellepärast et, ehk küll olukord olnud kõige õitsvam, olevat helveetslased omad kodud maha jätnud niisuguse plaaniga, et tervele Galliale sõjaga peale minna, võimu haarata, valida suurest hulgast koht eluasemeks, mille nad on arvanud tervest Galliast kõige kohasemaks ning kõige viljakamaks, ja omada teised suguharud maksualustena. (4) Nad palusid, et neil lubataks kindlal päeval välja kuulutada kogu Gallia nõupidamine ja et seda võiks teha Caesari loaga: Neil olevat mõned asjad, mida nad temalt tahavad üldisel nõusolekul paluda. (5) See asi lubatud, määrasid nad koosolekuks päeva ja kinnitasid omavahel vandega, et keegi ei teataks sellest, välja arvatud need, kellel üldisel koosolekul on kästud.

XXXI.

(1) See koosolek laiali saadetud, tulid needsamad riikide pead, kes enne olid olnud, Caesari juurde tagasi ja palusid, et neil lubataks temaga salaja peidus rääkida nende eneste ja kõikide heaolust. (2) See saavutatud, viskasid kõik endid nuttes Caesari jalgade ette: Nemad pingutavat jõudu ja hoolitsevat mitte vähem selle eest, et ei tehtaks avalikuks seda, millest nad on rääkinud, kui selle eest, et saavutada, mida tahavad, sellepärast et, kui tehtaks avalikuks, siis nad nägevat endid minevat vastu kõige suuremale (kõrgemale) piinamisele. (3) Nende eest rääkis äädulane Divitiacus: Terves Gallias olevat erakondi kaks, nendest ühes olevat esikohal äädulased, teises arvernlased. (4) Kuna need väga palju omavahel võimu pärast mitu aastat riielnud, olevat juhtunud, et arvernlaste ja sekvanlaste poolt kutsutud tasu eest germaanlased. (5) Neid olevat esiti ligi 15 tuhat üle 5 Reini tulnud; pärast seda, kui toored ja harimata inimesed hakanud armastama gallide põlde, haridust ja rikkust, toodud rohkem üle; nüüd olevat (nende) arv Gallias ligi 120 tuhat. (6) Nendega olevat äädulased oma klientidega ühtelugu sõdinud, neid (äädulasi) olevat suuresti ja õnnetult löödud (neid olevat löödud ja nad kannatanud suurt viletsust), nad olevat kaotanud terve aadli, terve senati ja terve ratsaväe. (7) Neist lahinguist ja õnnetusist murtud, need, kes oma vahvuse ja rooma rahva külalislahkuse ning sõpruse tõttu ennem Gallias kõige vägevamad olnud, olevat sunnitud sekvanlastele pantvangideks andma riigi kõige suursugusemaid isikuid ja vandega riiki kohustama pantvange tagasi mitte nõudma ega rooma rahvalt abi paluma ega keelduma, et nad alati on nende alluvuses ja käsutuses. (8) Tema üksi olevat terves äädulaste suguharus (riigis), keda ei ole suudetud sundida ei vanduma ega oma lapsi pantvangideks andma. (9) Sellepärast olevat ta riigist põgenenud ja Rooma senatisse tulnud abi nõudma, kuna tema üksi ei ole ei vandega ega pantvangidega seotud. (10) Ent võitjatel sekvanlastel olevat halvemini läinud kui võidetud äädulastel, sest et Ariovistus, germaanlaste kuningas, asunud nende maale elama ja vallutanud ühe kolmandiku sekvanlaste põllust, mis olevat kõige parem olnud terves Gallias, ja nüüd käskivat ta sekvanlasi teisest kolmandikust lahkuda, sellepärast et mõne kuu eest tulnud tema juurde 24 000 haruudlast, kellele valmistatavat kohta ja aset. (11) Mõne aasta pärast juhtuvat, et nad kõik aetakse Gallia rajadest välja ja kõik germaanlased tulevad üle Reini, ei saavat ju kõrvutada Gallia põldu germaanlaste (omaga) ega võrrelda siinset eluviisi sealsega (seda eluviisi harjumust tollega). (12) Ariovistus aga, et kord gallide väed lahingus võitnud, milline lahing löödud Admagetobrigas, käsutavat uhkelt ja toorelt ja nõudvat pantvangideks igaühe suursuguseima (isiku) lapsi ja saatvat nende kallal korda kõiksugu karistusi ja piinamisi (teistele hirmuks), kui mõnda asja ei tehta kas tema näpunäite või tahtmise järgi. (13) Ta olevat harimatu, äkiline ja tujukas inimene, tema korraldusi ei suudetavat kauem kannatada. (14) Kui Caesarist ja rooma rahvast mingit abi ei olevat, siis pidavat kõik gallid sedasama tegema, mis helveetslased on teinud, et lähevad kodumaalt välja, otsivad teist eluaset ja teisi peatuskohti, mis eemal on germaanlastest, ja proovivad saatust, mis iganes juhtub. (15) Kui sellest teatataks Ariovistusele, ta ei kahtlevat, et ta tapaks kõik pantvangid, kes tema juures on, kõige hirmsamal viisil ära. (16) Caesar võivat kas oma ja sõjaväe autoriteediga või hiljutise võidu või rooma rahva nimega hirmutada, et suuremat hulka germaanlasi üle Reini ei toodaks, ja ta võivat tervet Galliat Ariovistuse vägivalla eest kaitsta.

XXXII.

(1) See kõne Divitiacuse poolt peetud, hakkasid kõik, kes kohal olid, suure nutuga Caesarilt abi paluma. (2) Caesar pani tähele, et kõigist üksi sekvanlased ei teinud midagi, mis teised tegid, vaid vahtisid norguspäi kurvalt maha. Imestades küsis ta neilt, mis selle põhjuseks on. (3) Sekvanlased ei vastanud midagi, vaid vaikisid sellessamas kurbuses edasi. Kui ta 3 neilt mitu korda oli küsinud ja üldse häält tegema ei jõudnud sundida, seesama äädulane Divitiacus vastas: (4) Sekvanlaste saatus olevat seda viletsam ja raskem teiste omast, et nad üksi isegi mitte salaja ei julgevat kaevata ega abi paluda, nad kartvat julmust Ariovistuse poolt, kes on kaugel ära, nagu oleks ta isiklikult kohal, (5) sest et teistel olevat siiski põgenemise võimalus, sekvanlased aga, kuna nad Ariovistuse omale maale (sissepoole oma piire) vastu võtnud ja kuna kõik nende linnad olevat tema võimuses, pidavat ära kannatama kõik piinad.

Põhjused, mispärast Caesar arvab hädavajaliku olevat gallide eest seista.

XXXIII.

(1) Kui need asjaolud olid teatavaks saanud, julgustas Caesar galle sõnadega ja lubas, et tema hoolitsevat selle asja eest tulevikus: tal olevat suur lootus (ta omavat suure lootuse), et tema heateo ja autoriteedi mõjul Ariovistus teeb lõpu ülekohtutele. (2) See kõne peetud, saatis ta koosoleku laiali. Pärast seda kohe mitmed seigad mõjutasid teda, mispärast ta arvas enesel tarvis olevat seda järele mõtelda ja ette võtta; kõigepealt nägi ta, et äädulased, keda senati poolt sagedasti vendadeks ja veresugulasteks (hõimlasteks) oli nimetatud, olid germaanlaste orjuses ja alluvuses, ja ta teadis, et nende pantvangid olid Ariovistuse ja sekvanlaste man, mida ta pidas nii suure rooma rahva võimu juures enesele ja vabariigile väga häbistavaks. (3) Teiselt poolt, ta nägi rooma rahvale hädaohtliku olevat, et germaanlased harjuvad vähehaaval Reinist üle käima ja neid suurel hulgal tuleb Galliasse; (4) ja ta mõtles, et metsikud ja harimata inimesed ei hoidu tagasi, kui nad on vallutanud terve Gallia, nagu enne kimberlased ja teutoonlased tegid, minemast provintsi ja sealt Itaaliasse ruttamast, iseäranis sellepärast, et sekvanlasi meie provintsist lahutab (ainult) Rhodanus; ta arvas, et selle vastu tuleb võimalikult aegsasti abinõusid leida. (5) Ariovistus aga ise oli läinud nii uhkeks ja nii kõrgiks, et ta näis väljakannatamatu olevat.

Caesari esimene saatkond Ariovistuse juures ja Ariovistuse vastus.

XXXIV.

(1) Sellepärast otsustas ta läkitada Ariovistuse juurde saadikuid, kes temalt nõuaksid, et ta valiks mõne koha ühekaugusel neist mõlematest läbirääkimiseks: tema tahtvat temaga riigist ja mõlemaile ülitähtsaist asjust kõnelda. (2) Sellele saatkonnale Ariovistus vastas: Kui temal Caesarilt midagi vaja oleks, tema läheks tema juurde; kui tema (Caesar) temalt midagi tahab, siis olevat tarvis tema juurde tulla. (3) Pealegi ei julgevat ta minna ilma sõjaväeta neisse Gallia osadesse, mis Caesar valdab, ja ta ei võivat ilma suure varustiseta ega vaevata sõjaväge ühte kohta koguda. Teiselt poolt — temale näivat imelik, mis asja on kas Caesaril või üldse rooma rahval tema Gallias, mille ta olevat sõjas ära võitnud.

Caesari teine saatkond Ariovistuse juures.

XXXV.

(1) Need vastused Caesari kätte toodud, läkitab Caesar uuesti tema juurde saadikud järgmiste volitustega: (2) Kui juba^[23] tema ja rooma rahva nii suure heateo osalisena, kuna teda tema konsuliks olemise ajal olevat senati poolt kuningaks ja sõbraks nimetatud, sellise tänuga temale ja rooma rahvale vastavat, et ta, olles kutsutud, tõrgub kohtumisele tulemast ja ei arva enesel tarvis olevat rääkida üldisest asjast ega seda teada, (siis), mis ta temalt nõuab, olevat järgmine: (3) Esiteks, et ta ei tooks mingisugust inimeste hulka enam üle Reini Galliasse, teiseks, et ta annaks tagasi pantvangid, keda ta omab äädulastelt, ja teeks korralduse sekvanlastele, et neid, keda need omavad, tema (Ariovistuse) nõusolekul lubataks tagasi anda neile (äädulastele), ja ei ärritaks ülekohtuga äädulasi ning ei tungiks neile ega nende liitlastele sõjaga peale. Kui ta nii teeks, oleks temal ja rooma rahval temaga kestev armastus ja sõprus; kui ta (aga) ei peaks saavutama, (mida tahab), siis tema ei jätvat tähele panemata liigategemisi äädulastele, sest et, kui Marcus Messala ja Mareus Piso olnud konsulid, olevat senat otsustanud, et igaüks, kes Gallia provintsi valitseb, kaitseb (ka) äädulasi ja teisi rooma rahva sõpru (nii palju), kui palju ta võib seda teha, arvestades riigi kasu.

Ariovistuse vastus ja ähvardused.

XXXVI.

(1) Selle peale Ariovistus vastas: Olevat sõjaõigus, et need, kes on võitnud, neid, keda nad on võitnud, käsutavad, kuidas tahavad; samuti olevat rooma rahvas harjunud käsutama võidetuid mitte mõne teise eeskirja, vaid oma arvamise järgi. (2) Kui tema ise rooma rahvale ette ei kirjutavat, kuidas see oma õigust tarvitab, siis ei olevat kohane rooma rahval teda tema õiguses takistada. (3) Äädulased olevat tehtud tema maksualusteks, sest et nad olevat katsunud sõjaõnne ja võidelnud relvadega ning allutatud. (4) Caesar tegevat suurt ülekohut, kuna ta oma tulekuga vähendavat tema sissetulekuid. (5) Ta ei andvat äädulastele pantvange tagasi ja ei alustavat nendega ega nende liitlastega ülekohtuselt sõda, kui nad selle juurde jäävat, milles kokku olevat lepitud (mis tingimuseks tehtud), ja iga aasta maksu ära maksvat; kui nad seda ei tegevat, siis ei aitavat neid kaugeltki mitte rooma rahva venna nimi. (6) Mis puutuvat sellesse, et Caesar talle teatavat, ta karistavat äädulastele tehtud ülekohtute eest, siis mitte keegi ei olevat temaga ilma oma hukuta võidelnud. (7) Kui ta tahab, mindagu kokku: tema teadvat, mis võitmatud germaanlased, kes väga vilunud relvades ja kes 14 aasta jooksul ei olevat katuse all (elamus) käinud, vahvusega suudavad teha.

Caesari sõjakäik Ariovistuse vastu ja Vesontio linna vallutamine.

XXXVII.

(1) Selsamal ajal^[24], kui Caesarile neid mandaate esitati, tulid saadikud äädulaste juurest ja treverlaste juurest: (2) äädulased (tulid) kaebama, et haruudlased, kes hiljuti olid Galliasse toodud, rüüstavad nende maad: nad ei olevat jõudnud isegi pantvange andes Ariovistuselt rahu lunastada; (3) treverlased aga (tulid kaebama), sada küla sueeblasi olevat asunud Reini kaldale, et katsuda Reinist üle tulla; nende eesotsas olevat vennad Nasua ja Cimberius. (4) Caesar, sellest tugevasti erutatud, otsustas rutata, et mitte, kui uus salk sueeblasi vanade Ariovistuse vägedega on ühinenud, ei oleks vähem kerge (= raske) vastu panna. (5) Ja nõnda, kui varustusasi oli võimalikult kiiresti korraldatud, ruttab ta suurte päevateekondadega Ariovistusele vastu.

XXXVIII.

(1) Kui ta oli edasi läinud 3 päeva tee, teatati talle, et Ariovistus ruttavat kõigi oma sõjavägedega vallutama Vesontiot, mis on sekvanlaste kõige suurem linn, ja ta olevat ära käinud 3 päeva tee omalt maalt. (2) Caesar otsustas väga ettevaatlik olla, et seda ei juhtuks. (3) Sest selles linnas oli väga suur tagavara kõiksugu asju, mis sõjas kasutatavad, (4) ja ta oli koha iseloomu poolest nii kindlustatud, et pakkus suure võimaluse sõda pikale venitada, kuna Dubise jõgi, nagu sirkliga tõmmatud, ümbritseb peagu tervet linna; (5) ülejäänud vahe, mida ei ole rohkem kui 1600 jalga ja kus jõgi puudub, võtab enese alla väga kõrge mägi, nii et mäe jalg puudutab mõlemalt poolt jõe kaldaid. (6) Selle (mäe) muudab ümber ehitatud müür kindluseks ja ühendab linnaga. (7) Siia ruttab Caesar suurte päevaste ja öösiste teekondadega ja, linn vallutatud, paigutab sinna^[25] kaitseväe.

Kabuhirm rooma sõjaväes.

XXXIX.

(1) Sel ajal, kui ta mõned päevad Vesontios toitlusasja ja transpordi pärast viivitab, meie meeste järelepärimise ja gallide ning kaupmeeste juttude põhjal, kes rääkisid, et germaanlased olevat hiiglasuure^[26] kasvuga, uskumata vahvad ning osavad relvades (nad ütlesid, tihti, kui nad nendega kohanud, ei olevat nad suutnud kannatada isegi nende nägu ja silmade teravust), nii suur hirm vallutas järsku terve sõjaväe, et ta tegi kangesti segaseks kõikide mõtted ja meeled. (2) See (hirm) tekkis esiti sõjatribuunidest ja teistest pealikutest, kes, olles järgnenud Caesarile (Rooma) linnast sõpruse pärast, ei omanud suurt vilumust sõjaasjanduses; (3) mõni nendest, mingisugune põhjus esitatud, mille ütles enesel minekuks ülitarviliku olevat, palus, et lubataks lahkuda tema nõusolekul; mõned jäid häbi pärast, et vältida kahtlustust hirmus. (4) Need ei jõudnud teeselda ega vahel pisaraid tagasi hoida: telkidesse peitu pugenud, nad kas kaebasid oma saatuse üle või halisesid oma sõpradega üldise hädaohu pärast. (5) Igal pool terves laagris kinnitati testamente. Nende kõnede ja hirmu mõjul vähehaaval isegi need, kes laagrielus suurt vilumust omasid, sõdurid ja tsenturioonid ning need, kes ratsaväge juhatasid, lõid kartma. (6) Kes neist tahtsid, et neid arvataks vähem argadeks, need ütlesid, nad ei pelgavat (vereri) vaenlast, vaid nad kartvat (timere) tee kitsusi (kitsaid teid) ja metsade suurust (suuri metsi), mis on nende ja Ariovistuse vahel, ja kas jõutakse küllalt hõlpsasti moona juurde vedada. (7) Mõned olid teatanud isegi Caesarile, kui ta käskivat laagriga liikuma hakata ja lippe kanda, siis sõdurid ei kuulavat käsku (ei alistuvat käsule) ja hirmu pärast ei hakkavat^[27] nad lippe kandma.

Caesari rahustav kõne.

XL.

(1) Kui ta (Caesar) seda oli märganud ja koosolek oli kokku kutsutud, millel omati kohal kõikide järkude tsenturioonid, süüdistas ta neid raskesti: Esiteks, kas nad arvavat, et nendel tuleb küsida või arutada, millisesse külge või millise eesmärgiga neid viiakse. (2) Kui tema konsul olnud, olevat Ariovistus väga kangesti püüdnud sõprust sobitada rooma rahvaga, mispärast võiks keegi arvata, et tema nii mõtlemata kohustusest (rahu pidada) loobub? (3) Tema uskuvat nimelt kindlasti, et, olles teada saanud tema (Caesari) nõudmised ning nähes ära tingimuste õiglust, ta ei lükkavat tagasi ei tema ega rooma rahva sõbralikkust. (4) Kui tema aga hullusest ning meeletusest hakkavat sõdima, mis nad lõpuks kartvat? või mispärast nad ei lootvat oma vahvusele või tema korralikkusele? (5) Selle vaenlasega olevat proovitud sõdida (hädaohtu) meie isade ajal, kui selgunud pärast kimberlaste ja teutoonlaste purustamist Gaius Mariuse poolt, et sõjavägi pälvinud mitte vähem kiitust kui pealik ise. Olevat proovitud ka hiljuti Itaalias orjade mässu ajal, keda toetanud siiski mõneski suhtes kogemused ja kord, mis nad meilt olevat õppinud. (6) Sellest võivat arvata, kui palju headust omab eneses püsivus (kui hea asi on püsivus), sellepärast et nad olevat mõnel ajal põhjuseta kartnud neid (vaenlasi), kes relvadeta, pärast olevat nad neid, relvastatud ja võidukaid (vaenlasi), ületanud (püsivusega). (7) Lõpuks, need olevat needsamad, kelledega helveetslased, kes ei olevat siiski suutnud võrdsed olla meie sõjaväega, tihti olevat võidelnud, mitte ainult omal, vaid isegi nende maal, ja enamasti võitnud. (8) Kui mõnesid peaks heidutama gallide õnnetu lahing ja põgenemine, need, kui nad uuriksid, võiksid leida, kuna gallid olnud kauasest sõjast väsinud, et Ariovistus, kuna ta hoidnud end mitmed kuud laagris ja soodes varjul ning ei olevat omalt poolt teinud võimalikuks (lahingut alata), tunginud äkki peale neile, kes lahingu pärast juba lootuse kaotanud ja laiali läinud, ja võitnud rohkem kavala plaani kui vahvusega. (9) Selle kavalusega, mis oli kohane harimata ja vilumata inimeste vastu, tema isegi lootvat, et ei võivat petta meie sõjavägesid. (10) Need, kes oma kartuse seovad moona juurdeveo ja tee kitsustega^[28], talitavat häbematult, kuna nad näivat kas ülemjuhataja kohustetäitmise korralikkuses lootuse kaotanud olevat või (temale) ette kirjutavat. (11) See olevat tema mure; moona hankivat sekvanlased, leuklased ja lingonlased, ja juba olevat viljad väljadel valmis; tee üle võivat nad varsti ise otsustada. (12) Mis puutuvat sellesse, et öeldakse, nad ei kuulavat käsku ega hakkavat lippe kandma, siis teda see sugugi ei heidutavat, kuna ta teadvat, et neil, kelle käsku sõjavägi ei olevat kuulanud, puudunud õnn kas asja halvasti juhtimise pärast või mõne avastatud roima puhul olevat paljastatud ahnust; (13) tema süütus paistvat tervest elust, õnn sõjast helveetslastega. (14) Järelikult ta tegevat seda kohe, mida kavatsenud edasi lükata (kaugemale päevale kanda), ja lähimal ööl neljanda öövalve ajal liikuvat laagriga edasi, et võimalikult ruttu võiks teada saada, kas nende juures kehtib häbi- ja kohusetunne või hirm. (15) Kui aga peale seda keegi ei peaks talle järgnema, ta minevat siiski üheainukese kümnenda leegioniga, milles ta ei kahtlevat, ja see olevat talle ihukaitseks. Seda leegioni Caesar hoidis iseäranis ja usaldas kõige rohkem vahvuse pärast.

XLI.

(1) Selle kõne järele muutusid imelisel viisil kõikide mõtted, tekkis suurim vaimustus ja võitlushimu, (2) ja kümnes leegion tänas esimesena teda sõjatribuunide kaudu, et ta nende üle parima otsuse oli teinud, ja kinnitas, ta olevat täiesti valmis sõja vastu. (3) Selle järele rääkisid läbi teised leegionid sõjatribuunidega ja esimese järgu (esimeste tsentuuriate) tsenturioonidega, et nad paluksid Caesarilt andeks: nad ei olevat kunagi kahelnud ega kartnud ega mõtelnud, et kõige tähtsamais sõjaasjus kehtib nende, (4) aga mitte ülemjuhataja arvamine. Olles vastu võtnud nende vabanduse ja olles otsinud Divitiacuse abil, kuna teda usaldas ta gallidest kõige rohkem, (niisuguse) tee, et üle (enam kui) 50 000 sammu võis viia sõjaväe ringi lagedaid kohti mööda, neljanda valvekorra ajal, nagu ta oli ütelnud, asus ta teele. (5) Seitsmendal päeval, kuna ta teed ei olnud katkestanud, kuulis ta luurajailt, Ariovistuse sõjavägi olevat meie omadest 24 000 sammu kaugel.

Caesari kohtumine Ariovistusega.

XLII.

(1) Kui Caesari tulekust kuuldi, saadab Ariovistus volinikke tema juurde (ütlema): Võivat see, mis (quod) kohtumise suhtes enne nõudnud, tema poolt toimuda, kuna ta (Caesar) olevat tulnud lähemale ja tema mõtlevat võivat seda teha ilma hädaohuta. (2) Caesar arvas, et ta on juba õpetust võtnud, ja ei lükanud ettepanekut tagasi, kuna seda, mida enne palvest hoolimata (paluvale) keeldus (tegemast), (nüüd) vabatahtlikult lubas; (3) ta hakkas kindlasti lootma, et ta loobub isekusest tema oma ja rooma rahva nii suurte heategude pärast tema vastu, kui tema nõudmised on teada saadud. (4) Kohtumiseks määrati sellest päevast viies päev. Kuna volinikke sel ajal sageli sinna ja siia nende vahel saadeti, nõudis Ariovistus, et Caesar ei tooks läbirääkimise juurde ühtegi (mõnda) jalaväelast: ta kartvat, et teda tema poolt kavalal kombel (hakatakse) võrgutama; mõlemad tulgu ratsaväega; muul tingimusel ta ei tulevat. (5) Et Caesar ei tahtnud sel põhjusel katkestada läbirääkimist ja et ta ei julgenud oma elu usaldada gallia ratsaväe kätte, siis pidas ta kõige kohasemaks, kui gallia ratsanikelt olid kõik hobused ära võetud, sinna (nende selga) paigutada kümnenda leegioni, mida ta kõige rohkem usaldas, legionääre, et ta omaks kaitse võimalikult sõbraliku, kui midagi oleks tarvis teha. (6) Kui see oli toimunud, keegi kümnenda leegioni sõdureist ütles mitte ilma naljata: Caesar olevat teinud rohkem kui lubanud; ta olevat lubanud, et kümnes leegion on talle ihukaitseväeks, (aga) tõstnud (neid ise) ratsanikkude seisusse.

XLIII.

(1) Oli suur tasandik ja temal küllalt kõrge mullaküngas. See koht oli peagu ühekaugusel Ariovistuse ja Caesari laagreist. Sinna, nagu oli kokku lepitud, tulid nad läbi rääkima. (2) Caesar rivistas leegioni, mille ta hobustel kaasa oli toonud, kahesaja sammu kaugusel sellest künkast. Ka Ariovistuse ratsanikud peatusid samal kaugusel. (3) Ariovistus nõudis, et räägitaks hobuste seljast ja peale enese kumbki võtaks ühes läbirääkimise juurde 10 (inimest). (4) Kui sinna oli jõutud, tuletas Caesar kõne algul oma ja senati heategusid tema suhtes meelde, et teda olevat senati poolt kuningaks ja sõbraks nimetatud ja olevat väga rikkalikult kingitusi saadetud; ta tõendas, et selline asi olevat juhtunud vähestele ja olevat lastud harilikult osaks saada suurte teenetega inimestele (inimeste suurte teenete eest); (5) tema, kuigi ta ei olevat omanud võimalust ega õiget põhjust nõuda, saanud need autasud tema (Caesari) ja senati armu ja helduse pärast. (6) Ta seletas ka, kui vanad ja kui tõelised olevat sõpruse põhjused neil (roomlastel) äädulastega, (7) millised senati otsused, mitu korda ja kui austavad nende suhtes olevat tehtud, kuidas äädulased olevat olnud kõik aeg Gallias esikohal, veel enne meilt sõpruse otsimist. (8) Rooma rahva komme olevat niisugune, et ta tahab, et liitlased ja sõbrad omast mitte ainult midagi ei kaotaks, vaid et nad mõju, väärikuse ja au poolest kõrgemale saaksid; kes võiks ometi lubada, et see^[29] neilt ära võetaks, mis nad rooma rahva sõpruse juurde on kaasa toonud? (9) Edasi nõudis ta sedasama, mis ta volinikel mandaatides oli käskinud ütelda: Et ta ei hakkaks sõdima ei äädulaste ega nende liitlastega, et ta annaks tagasi pantvangid; kui ta ei võivat mingit osa germaanlastest tagasi saata, et siis vähemalt ta ei lubaks neid (mõnesid) rohkem üle Reini tulla.

XLIV.

(1) Ariovistus vastas Caesari nõudmiste peale vähe, (aga) oma voorustest rääkis ta palju: (2) Ta olevat üle Reini tulnud mitte omal tahtel, vaid palutud ja kutsutud gallide poolt; ta olevat jätnud maha kodumaa ja sugulased mitte ilma suure lootuseta ja suurte tasudeta; ta omavat Gallias nende eneste (gallide) poolt loovutatud asukohad; pantvangid olevat antud nende omal tahtel; maksu võtvat ta sõjaõiguse põhjal, mis võitjad võidetuile peale panema on harjunud. (3) Mitte tema ei olevat gallidega, vaid gallid olevat temaga sõdima hakanud: kõik Gallia suguharud olevat tulnud teda ründama ja temaga sõdima (olevat omanud laagrid tema vastu); kõik need sõjaväed olevat tema ühe lahinguga minema kihutanud ja ära võitnud. (4) Kui nad uuesti sooviksid katsetada, oleks tema valmis uuesti otsustavalt võitlema; kui nad tahaksid rahu kasutada, oleks ülekohtune keelduda sõjamaksust, mida vabatahtlikult selle ajani on maksnud. (5) Rooma rahva sõprus pidavat temale olema ehteks ja kaitseks, mitte kahjuks, ja selles lootuses olevat ta seda kätte saada püüdnud. Kui rooma rahva pärast peaks vähenema sõjamaks ja alistunud peaks ära kistama, siis loobuvat tema mitte vähem meelsasti rooma rahva sõprusest, kui (ta seda) kätte saada olevat püüdnud. (6) Mis puutuvat sellesse, et ta toovat hulka germaanlasi Galliasse, siis tegevat ta seda enese kaitseks, aga mitte Gallia ründamiseks; selle asja tõenduseks olevat see, et, kui teda ei oleks kutsutud, ta ei oleks tulnud ja tema ei olevat peale tunginud, vaid kaitsenud. (7) Tema tulnud enne Galliasse kui rooma rahvas. Mitte kunagi enne seda aega ei olevat rooma rahva sõjavägi Gallia provintsi rajadest välja läinud. (8) Mida ta siis õieti tahtvat? Miks tulevat ta tema valdkonda? See Gallia olevat tema provints nagu too meie oma. Nagu talle ei oleks tarvis järele anda, kui ta meie maale peale tungiks, nii olevat meie samuti ülekohtused, kuna meie segavat teda tema õiguses. (9) Mis puutub tema ütlemisse, et äädulasi on vendadeks nimetatud, siis tema ei olevat nii metsik ega nii asjatundmatu, et ta mitte ei teaks, et viimases sõjas allobroglastega äädulased ei aidanud roomlasi, ega olevat nad ka ise kasutanud rooma rahva abi neis võitlusis, mis nad (äädulased) tema enesega ja sekvanlastega pidanud. (10) Mis puutub sõjaväe omamisse Gallias, siis ta pidavat arvama, et Caesar, teeseldes sõprust, omab (selle) tema hävitamise põhjusel. (11) Kui ta (= qui) ära ei minevat ja sõjaväge ära ei viivat neist kohtadest, siis ei pidavat ta teda mitte sõbraks, vaid vaenlaseks. (12) Kui ta aga tema ära tapaks, teeks ta meelt mööda paljudele rooma rahva tuntud isikuile ja aukandjaile; seda olevat ta kindlasti teada saanud neilt enestelt nende käskjalgade kaudu, nende kõikide tänu ja sõprust võiks ta tema surmaga osta. Kui ta aga ära minevat ja Gallia talle vabaks valdkonnaks andvat, kinkivat ta talle suure autasu ja kõik sõjad, ükskõik missugused ta tahab pidada, ilma igasuguse tema (Caesari) vaevata ja hädaohuta viivat tema lõpule.

XLV.

(1) Caesari poolt räägiti palju selles mõttes, mispärast ta ei võivat (oma) nõudmisest loobuda: Ei tema ega rooma rahva komme ei lubavat maha jätta väga teenekaid liitlasi, ka ei arvavat ta, et Gallia on ennem Ariovistuse kui rooma rahva oma. (2) Arvernlased ja ruteenlased olevat Quintus Fabius Maximuse poolt sõjas ära võidetud, neile olevat rooma rahvas andestanud ja (nende maad) provintsiks mitte muutnud ega maksu peale pannud. (3) Järelikult, kui kõige vanemat aega olevat tarvis silmas pidada, siis rooma rahva valitsus olevat igal juhul (= kindlasti) Gallias kõige seaduslikum; kui aga senati otsuse järele olevat tarvis käia, siis Gallia pidavat vaba olema, kuna tema olevat tahtnud, et ta võidetuna kasutaks oma seadusi.

XLVI.

(1) Sel ajal kui seda läbirääkimisel arutatakse (= arutati), teatati Caesarile: Ariovistuse ratsanikud tulevat künkale lähemale ja ratsutavat meie omade poole, pildudes meie omade peale kive ja nooli. (2) Caesar teeb (= tegi) lõpu rääkimisele ja taganes omade juurde ning käskis neil üldse noolt vaenlastele vastu mitte visata. (3) Tõepoolest, ehkki ta nägi valitud leegionil lahingu ratsaväega ilma igasuguse ohuta olevat, arvas ta siiski seda mitte alata, et, kui vaenlased on löödud, võiks ütelda: Neid on tema poolt läbirääkimisel usalduse (kurjastipruukimise) tõttu petetud. (4) Kui pärast seda terves sõjaväes levinud oli, millist kõrkust Ariovistus läbirääkimisel tarvitades ei olnud kogu Galliat roomlastele mitte lubanud ja (millise kõrkusega) tema ratsanikud olid teinud kallaletungi meie omadele ning kuidas see oli katkestanud läbirääkimise, tekkis sõjaväes väga suur (palju suurem) vaimustus ja väga suur võitlusind.

Caesar keeldub teisele kohtumisele minemast. Ariovistus vangistab Caesari saadikud.

XLVII.

(1) Kahe päeva võrra hiljem saadab Ariovistus Caesari juurde volinikud (ütlema): Tema tahtvat neist asjust, milledest nende vahel rääkima hakatud, aga mitte lõpetatud, temaga rääkida: et kas ta ei määraks uuesti kohtumiseks päeva või, kui ta seda mitte ei taha, ei läkitaks kedagi omadest saadikuna tema juurde. (2) Caesarile ei paistnud kohtumiseks põhjust olevat ning seda enam, et eelmisel päeval germaanlased ei suutnud tagasi hoiduda noolte pildumisest meie omade peale. (3) Ta arvas, et voliniku omade hulgast läkitaks ta tema juurde suure hädaohuga ja tooks ohvriks metsikutele inimestele. (4) Kõige kohasem näis tema juurde läkitada (ad eum mittere) Gaius Valerius Procillus, Gaius Valerius Caburuse poeg, väga vahva ja haritud noormees, kelle isa sai Gaius Valerius Flaccuselt rooma kodaniku õigused kingituseks, niihästi ustavuse kui ka gallia keele oskamise pärast, mida Ariovistus pika harjumuse tõttu juba palju tarvitas, ja sellepärast, et germaanlastel ei olnud põhjust temale (in eo) paha teha, ning Marcus Metiust, kes kasutas Ariovistuse külalislahkust (= oli Ariovistuse sõber). (5) Neil käskis ta teada saada, mis Ariovistus ütleb, ja enesele edasi anda. (6) Kui Ariovistus neid enese juures laagris silmas, hakkas ta oma sõjaväe juuresolekul kisendama: Miks tulevat nad tema juurde? Kas luuramise pärast? Kui nad katsusid rääkida, takistas ta (neid) ja pani (nad) raudu.

Kokkupõrked germaanlaste ja roomlaste vahel.

XLVIII.

(1) Selsamal päeval viis ta laagri edasi ja peatus mäe jalal 6000 sammu kaugusel Caesari laagrist. (2) Järgmisel päeval juhtis ta oma sõjaväed Caesari laagrist mööda ja tegi laagri üles 2000 sammu kaugusel temast teisel pool selle kavatsusega, et Caesarit eraldada viljast ja moonast, mis veeti sekvanlaste ja äädulaste maalt. (3) Sellest päevast alates viis Caesar viiel päeval vahetpidamata oma sõjaväed laagri ette välja ja omas korraldatud kolonnis, et, kui Ariovistus tahaks võidelda, tal ei puuduks võimalus. (4) Kõigil neil päevadel hoidis Ariovistus sõjaväe laagris, ratsaväe lahingut arendas ta iga päev. Võitlusvõte, milles germaanlased olid endid harjutanud, oli järgmine: (5) Oli 6000 ratsanikku, arvult sama palju väga kiireid ja tugevaid jalaväelasi, keda nemad tervest sõjaväest igaüks ühe enese kaitseks välja olid valinud; nendega nad viibisid lahingutes. (6) Nende juurde taganesid ratsanikud; need jooksid kokku, kui kuskil oli raskusi (kui midagi oli kõvem); nad võtsid oma kaitse alla (ümbritsesid), kui mõni, olles saanud raske haava, hobuse seljast oli maha kukkunud; (7) kui kuhugi kaugemale oli tarvis minna või rutem taganeda, oli nende kiirus harjutuse mõjul nii suur, et, hoides hobuste lakkadest kinni, nad võrrutasid jooksu (hobustega).

XLIX.

(1) Niipea kui Caesar märkas, et ta hoidub laagris ja et teda kauem ei takistataks moonaveos, teisel pool seda kohta, kus germaanlased asusid, ligikaudu 600 sammu neist, valis laagri jaoks sündsa koha ning, kolmekordne kolonn tehtud, tuli sinna kohta. (2) Ta käskis esimesel ja teisel kolonnil relvis olla ning kolmandal laagrit kindlustada. (3) See koht, nagu öeldud, oli vaenlasest umbes 600 sammu kaugusel. Sinna saatis Ariovistus arvult ligikaudu 16 000 lahinguvalmis meest terve ratsaväega, et need väed hirmutaksid meie omi ja takistaksid kindlustamist. (4) Caesar, sellele vaatamata, nagu enne oli otsustanud, käskis kahel kolonnil vaenlast tagasi tõrjuda ning kolmandal kindluse valmis teha. (5) Kui laager oli kindlustatud, jättis ta sinna kaks leegioni ja osa (poole) abivägedest, neli ülejäänud (leegioni) viis ta suuremasse laagrisse tagasi.

Osa germaanlasi ründab ühte Caesari laagrit. Põhjus, mispärast Ariovistus otsustavasse lahingusse ei astunud.

L.

(1) Järgmisel päeval viis Caesar oma harjumuse kohaselt sõjaväed mõlemast laagrist välja, läks vähekene suuremast laagrist kaugemale, korraldas kolonni ja tegi vaenlastele võimalikuks võidelda. (2) Niipea kui ta märkas, et nad isegi sel korral välja ei tule, viis ta keskpäeva ümber sõjaväe laagrisse tagasi. Alles siis saatis Ariovistus osa oma sõjavägedest väiksemat laagrit ründama. Mõlemal pool võideldi vihaselt kuni õhtuni. (3) Paljud haavad löödud ja saadud, viis Ariovistus pärast päikese loojangut oma väed laagrisse tagasi. (4) Kui Caesar vangidelt küsis, et mispärast Ariovistus otsustavalt ei võitle, sai ta teada, et põhjus on see, et germaanlastel on niisugune komme, et nende pere-emad määravad liiskude ja ennustuste kaudu, kas lahingut lüüa on kasulik või mitte; need ütlevat nii: Ei olevat võimalik, et germaanlased võidavad, kui nad enne noorkuud võitlevad.

Otsustav lahing; germaanlaste kaotus ja põgenemine. Ariovistuse pääsemine; tema perekonna saatus.

LI.

(1) Teisel päeval jättis Caesar mõlemale laagrile kaitse, mis küllalt paistis olevat ning asetas kõik abiväed vaenlaste nähes väiksema laagri ette, et neid (abivägesid) silmakirjaks (petteks) tarvitada, kuna sõdurite-legionääride hulga poolest, võrreldes vaenlaste arvuga, ta oli nõrgem; tema ise, kolmekordne kolonn tehtud, tungis vaenlaste laagrini. (2) Nüüd alles tõid germaanlased häda sunnil oma väed laagrist välja ja seadsid suguharude kaupa ühekaugusele üksteisest: haruudlased, markomanlased, triboklased, vangionlased, nemetlased, sedusilased, sueeblased, ning ümbritsesid terve oma kolonni tõldade ja vankritega, et ei jääks mingit lootust põgenemiseks. (3) Sinna asetasid nad naisterahvad, kes lahingusse minejaid väljasirutatud kätega nuttes palusid, et nad ei annaks neid roomlastele orjusse.

LII.

(1) Caesar tegi (üksikute) leegionide ülemateks (üksikud) legaadid ja kvestori^[30], et igaüks omaks neid oma vahvuse tunnistajatena; (2) ta ise algas lahingut paremalt tiivalt, kuna ta oli märganud, et see vaenlase osa on kõige vähem tugev (= kõige nõrgem). (3) Kui signaal oli antud, tungisid meie omad nii ägedasti vaenlastele peale ning vaenlased jooksid nii äkki ja ruttu ettepoole, et ei antud aega visata vaenlaste peale piike. Piigid ära visatud, võideldi käsitsi mõõkadega. (4) Aga germaanlased tegid ruttu oma kombe järgi kilprinde ja kannatasid mõõkade hoobid välja. (5) Leidus palju meie sõdureid, kes kargasid faalanksi (kilprinde) peale ja kiskusid kätega kilbid ära ja lõid haavu ülaltpoolt. (6) Kuna vaenlaste kolonn vasemal tiival oli löödud ja põgenema aetud, surusid nad paremal tiival oma hulgaga tugevasti meie rinnet. (7) Kui seda märkas noormees Publius Crassus, kes ratsaväge juhatas, saatis ta, sest et ta oli vabam kui need, kes rindel liikusid, kolmanda kolonni meie omadele, kes hädas olid, appi.

LIII.

(1) Nii alustati lahing uuesti, aga siis pöörasid kõik vaenlased seljad ja ei lakanud enne põgenemast, kui olid jõudnud Reini jõe äärde (juurde), ligikaudu 50 000 sammu sellest kohast. (2) Ainult mõned püüdsid seal kas jõule lootes üle ujuda või otsisid enestele pääsu leitud lootsikute abil. (3) Nende hulgas oli (ka) Ariovistus, kes, kui ta oli leidnud kaldale kinniseotud lootsiku, põgenes selles; kõik muud, ajades ratsaväega taga, tapsid meie omad ära. (4) Oli kaks Ariovistuse naist, üks rahvuse poolest sueeblane, kelle ta kodust oli enesega ühes toonud, teine nooriklane, kuningas Voccio õde, kelle ta Gallias oli naiseks võtnud ja kes venna poolt oli saadetud: mõlemad hukkusid sel põgenemisel; kaks tütart: üks neist surmati, teine võeti vangi.

Procilluse ja Metiuse vabastamine.

(5) Gaius Valerius Procillus, kui teda, kolme ketiga seotud, vahtide poolt põgenemisel veeti, langes Caesari enese kätte, kes vaenlasi ratsaväega taga ajas. (6) Just see asi valmistas Caesarile mitte vähem rõõmu kui võit ise, kuna ta nägi väga ausat Gallia provintsi inimest, oma tuttavat ja sõpra, ära kistud vaenlaste kätest ja temale tagasi toodud, ja tema õnnetuse pärast saatus ei vähendanud midagi (nii) suurest rõõmust ja hõiskamisest. See rääkis (is dicebat), et tema juuresolekul olevat kolm korda tema pärast liisku heidetud, kas teda kohe tules ära hukata või mõneks teiseks ajaks alles hoida: liiskude armust olevat ta terve. Samuti leiti ja toodi tema (Caesari) juurde tagasi Marcus Metius.

Sueeblaste taganemine. Talikorterid. Caesari lahkumine Itaaliasse.

LIV.

(1) Kui sellest lahingust üle Reini teada oli antud, hakkasid sueeblased, kes Reini kallastele olid tulnud, koju tagasi minema; ubilased, kes Reinile kõige lähemal asuvad, märkasid, et nad on hirmunud, ajasid neid taga ja tapsid suure hulga neist ära. Caesar, kaks suurimat sõda ühe suvega lõpetatud, viis sõjaväe vähe varem, kui aastaaeg nõudis, sekvanlaste maale talikorteritesse; talikorterite ülemaks pani ta Labienuse; ise tõttas ta Eesalpsesse Galliasse kohut mõistma.

 

[1] Predikaat dividit on kolme aluse Garumna, Matrona ja Sequana juures ainsuses, ühildub lähimaga neist. Kolm jõge moodustavad ühe asja — piiri, mis mõtte poolest ongi aluseks.

[2] Jõgede praegused nimed: Garumna — Garonne, Matrona — Marne, Sequana — Seine, Rhodanus (II, 3) — Rhône (ô = oo), Arar (XII, 1) — Saône, Dubis (XXXVIII, 4) — Doubs (1.: duub).

[3] Caesar nimetab vahel helveetslasi gallideks (gallialasteks). Vaadata ka XXV, 3. Helveetslased kuulusid Gallia suguharude hulka.

[4] Vahel on tõlgitud sidesõnad cum ja quod, kus võimalik, eesti keelde kuna abil. Nii saab hoiduda liigsetest “et” kordumistest.

[5] Acc. c. inf. on vabamalt tõlgitud, puudub “et”.

[6] Sõna-sõnalt: indutseeritud.

[7] Praesens historicum: määravad (2) — määrasid, valitakse (3) — valiti, veenab (4) — veenas jne.

[8] Võib tõlkida: kes hiljuti rahustatud. Sõnade järjekord oleks siis aga teistsugune.

[9] Edasi võib tõlkida: et sellel päeval kõik Rhodanuse kaldale kokku tuleksid.

[10] Sõna-sõnalt oleks: mis voolab Rhodanuse jõkke. Järvest jookseb vesi jõkke, sellega nagu jookseks järv jõkke.

[11] Sõna-sõnalt: “kes”, sest maad on nimetatud rahva nime järgi.

[12] S.-s.: ja, kustkaudu lähim tee taga-alpsesse Galliasse üle Alpide oli, nende viie leegioniga püüab minna.

[13] S.-s.: kuna kõrgemad kohad olid okupeeritud.

[14] Tõlgitud on tekst: … pulsis, ab Ocelo quod. Teine tekst on ilma komata “ab” ees: … pulsis ab Ocelo, quod … Viimasel juhtumil oleks tõlge: …sundides taganema Ocelumist, milline…

[15] Transibant — imperfectum de conatu, näitab proovimist, katsumist.

[16] Exissent … interfecerat … miserat. Sõnasõnaline tõlge: välja olnud läinud (kaudse kõneviisi enneminevik, leidub vanemates eesti keele grammatikates) … oli tapnud … oli ajanud.

[17] Eesti keeles kaudse kõne vormid arvus, ajas ja kõneviisis üldiselt ei erine vastavatest otsese kõne vormidest. Järelikult, et tõlkes kaudset kõnet edasi anda, peame ette kujutama, missugune on vastav otsene kõne.

Selgituseks võtame mõned laused. Otsene kõne. See rääkis Caesariga nii: “Kui rooma rahvas teeb helveetslastega rahu, lähevad helveetslased sinna kohta ja on seal, kus sina neid käsid peatuda ja tahad, et nad oleksid; kui sa aga sõjaga neid kangekaelselt taga kiusad, tuleta meelde rooma rahva vana kaotust ja helveetslaste endist vahvust!”

Kaudne kõne. See rääkis Caesariga nii: Kui rooma rahvas teeb helveetslastega rahu, lähevad helveetslased sinna kohta ja on seal, kus Caesar neid käsib peatuda ja tahab, et nad oleksid; kui ta aga sõjaga neid kangekaelselt taga kiusab, tuletagu meelde rooma rahva vana kaotust ja helveetslaste endist vahvust.

Nagu toodud näitest selgub, erineb kaudne kõne üsna vähe otsesest kõnest. Et kõne kaudsust kuidagiviisi välja tõsta, on käesolevas tõlkes tarvitatud kohati kaudse kõneviisi vorme kaudsete kõnede kõrvallausetes ja seal, kus otseses kõnes seisaks kindel kõneviis. Niisugune kaudse kõne edasiandmine on grammatiliselt ka lubatav.

[18] Võib tõlkida: esivanematelt nii õppinud, et nad võitleksid enam vahvusega, kui toetuksid kavalusele või salasepitsustele.

[19] Ladina keeles: ubi — kus.

[20] Sõna-sõnalt: olnud lubanud (vt. vanemaid eesti keele grammatikaid).

[21] Lühike, ühelauseline kaudne kõne, nagu siin, muutub tõlkes sihitislauseks ja sellena võib teda vaadelda.

[22] Kilprinne (phalanx) tehti nii: Esimese rea sõdurid hoidsid oma, kilbid ees püsti, teine rida hoidis oma kilbid esimese rea peade kohal, kolmas rida hoidis kilbid teise rea peade kohal jne. Read hoidusid tihedasti kokku ja külgmised katsid oma kilpidega küljed kinni.

[23] Quoniam = quum iam, cum iam.

[24] Tõlgitud on, nagu seisaks: Eodem tempore, quo … referebantur, legati … veniebant.

[25] Tekstis: ibi — seal. Eesti keeles: paigutama kuhu? — sinna.

[26] Ablativus qualitatis — nimisõnad on tõlgitud omadussõnadega.

[27] “Hakkama” väljendab siin tulevikku.

[28] Võiks tõlkida: oma kartuse omistavad moona juurdeveole ja tee kitsustele.

[29] Mõeldakse: see, mis neil oli enne liitu rooma rahvaga, s. o. iseseisvus ja esikoht Gallias.

[30] Kvestor juhatas ühte leegioni.