Caesar, De bello Gallico 1 (tlk. P. Seeberg ja Fr. Narusk)

Tagasi: Antiigiveeb | Caesar

Ilmunud: C. Julius Caesar. Ajaloolised ülestähendused Gallia sõja üle I r. (Commentarii de bello Gallico. Liber I). Ladina keelest Eesti keelde tõlkinud P. Seeberg ja Fr. Narusk. Kirjastus A.-S. “Varrak”. Tallinnas, 1923.

C. JULII CAESARIS
commentarii de bello Gallico
COMMENTARIUS PRIMUS

Viiskümmend kaheksa aastat enne Kristuse sündimist.

I
Cap. I Gallia kirjeldus etnograafilises ja geograafilises suhtes.

1. Kõik (terve) Gallia on jagatud kolme jakku, mille ühes jaos belglased elavad, teises akvitaanlased, kolmandas, kes omas keeles keltideks, meie keeles gallialasteks nimetatakse.
2. Nemad kõik eralduvad keele, asutuste ja seaduste poolest isekeskis. — Gallialasi lahutab akvitaanlastest Garumna jõgi, belglastest Matrona ja Sekvana jõgi.
3. Nendest kõige vahvamad on belglased, sellepärast et nemad provintsi haridusest ja inimsusest (ehk kommete peensusest) väga kaugel seisavad ja kõige harvemini nende juurde kaupmehed käivad ja seda, mis meeste (hingede) hellitamisele viib, sisse toovad (veavad), ja kõige lähemal elavad germaanlastele, kes sealpool Reini jõge elavad, kelledega nad alati sõda peavad.
4. Sel põhjal seisavad ka helveetslased oma vahvuse poolest teistest gallialastest ees, sellepärast et nad pea igapäevastes võitlustes germaanlastega kokku põrkavad, kuna nad kas oma piiridest neid eemal hoiavad ehk ise nende maal sõda peavad.
5. Üks jagu nendest (rahvastest), kelle maal, nagu öeldud, gallialased elavad, algab Roone jõest peale, on Garumna jõega, ookeaniga ja belglaste maaga piiratud, puutub ka kokku sekvaanlaste maa ja helveetslaste maa poolt Reini jõega, laotab ennast välja põhja poole.
6. Belglaste maa algab kõige kaugematest Gallia piiridest, küünib kuni Reini jõe suuni (s. o. alama jooksuni), ulatab põhja-ida poole.
7. Akvitaanlaste maa ulatab Garumna jõest kuni Püreneei mägedeni ja kuni maailmamere (ookeani) selle jaoni, mis puutub kokku Hispaaniaga; ta seisab põhja-lääne pool.

II
Sõda helveetslastega C. II—XXIX.
Orgetorix’i arvamise järele valmistavad helveetslased endid omalt maalt väljaminekuks ette.

1. Helveetslaste juures oli kõige suurtsugusem ja kõige rikkam Orgetorix. See tegi, kui Marcus Messala ja Marcus Piso konsulid olid, valitsusehimust aetud aadeliga vandeseltsi ja meelitas kodanikud omalt maalt terve oma varandusega (ja omastega) välja kolima.
2. (Tema ütles): Oleks väga kerge, sest et nad vahvuse poolest kõigist üle käivad, kogu Gallia üle valitsust oma kätte võtta.
3. Selleks meelitas ta neid seda kergemini, et helveetslased igalt poolt maa seisu poolest ümber piiratud on: ühelt poolt väga laia ja sügava Reini jõega, mis helveetslaste maad germaanlaste omast lahutab; teiselt poolt väga kõrge Juura mägestikuga, mis sekvaanlaste ja helveetslaste vahel on; kolmandalt poolt Genfi järvega ja Roone jõega, mis meie provintsi helveetslaste maast lahutab.
4. Sel põhjusel sündis, et nad vähem kaugele ümber kolida ja vähem kergemini oma naabritega sõda pidada võisid; ja sellest küljest said sõjahimukad inimesed suure kurbtusega täidetud.
5. Rahva arvu kohta aga ja sõja kuulsuse ja vahvuse pärast arvasid nad oma maa piirid liig kitsad olevat. Sest helveetslaste maa ulatas pikuti kakssada nelikümmend tuhat sammu, aga laiuti sada kaheksakümmend tuhat sammu.

III

1. Nende asjaolude pärast ja Orgetorix’i mõjuvõimu tagajärjel (mõjuvõimust aetud) võtsid nõuks seda, mis nende arvates väljarändamiseks tarvis oli, ette valmistada, võimalikult suurt arvu veoloomi ja kaarikuid kokku osta, võimalikult palju maad täis külvata, et reisi peal viljatagavara jätkuks, lähemate riikidega rahu ja sõprust kinnitada.
2. Nende ettevalmistuste täidesaatmiseks arvasid nad omale kahest aastast küllalt olevat; kolmanda aasta peale määrasid nad väljarändamise seaduse läbi kindlaks.
3. Selle kordasaatmiseks sai Orgetorix valitud (teine tekst: Orgetorix sai juhatajaks valitud). See võttis enese peale riikide saadiku ameti.
4 Selle reisi peal meelitab ta sekvaanlast Casticus’t Catamantaloedes’i poega, kelle isa sekvaanlaste maal palju aastaid kuninglikku valitsust enda käes hoidnud ja senati poolt rooma rahva sõbraks oli nimetatud, et see kuningliku võimu oma riigis enda kätte võtaks, mis tema isa käes enne oli olnud (mis tema isal enne oli olnud).
5. Niisama meelitab ta ädulast Dumnorix’i, Divitiacus’e venda, kes sel ajal riigis ülemaks oli ja kõige enam rahva poolt heameelega vastu võeti, sedasama katsuda, ja annab oma tütre talle abikaasaks.
6. Tema tõendab neile, et väga kerge olevat seda ettevõtet täide saata, sellepärast et ise valitsust (oma) riigi üle oma kätte mõtleb võtta. Ei olevat kahtlust, et helveetslased terves Gallias kõige vägevamad on; tema kinnitab, et ta oma abinõudega ja oma sõjaväega nendele kuninga võimu kätte annaks.
7. Selle kõne järele annavad nad teineteisele vandega lubamise ja loodavad, et kui nad kuningliku võimu kätte saaksid, kolme vägevama ja kindlama rahva abil terve Gallia üle võimu oma kätte võiks saada.

Kohus Orgetorix’i üle ja tema ootamata surm.

1. See ettevõte sai helveetslastele ülesandmise teel teada antud. Oma kombe järele sundisid nad Orgetorix’i raudades vastust andma. Kui ta oleks süüdlaseks mõistetud, siis pidi tema peale karistus langema nõnda, et ta tulega saaks ära põletatud.
2. Kindlaks määratud kohtupäeval kutsus Orgetorix kohtusse igalt poolt omad orjad kokku, umbes kümmetuhat inimest, ja kõik lihtkodanikud ja võlgnikud, keda tal suur hulk oli; nende abil pääsis ta lahti, et ei tarvitsenud ennast kaitsta.
3. Kui kodanikud, sellega vihale ärritatud, väevõimuga oma õigust kätte saada katsusid, ja valitsus suure hulga inimesi maalt kokku ajas, suri Orgetorix ära;
4. ja, nagu helveetslased arvavad, ei puudu kahtlust, et tema otsustas ise surma minna.

Helveetslased jätkavad oma ettevalmistust maalt väljaminekuks.

1. Pärast tema surma katsuvad helveetslased mitte vähem seda, mis nad otsuseks tegid (s. o. oma endist otsust), täide saata, et nad omalt maalt välja rändaks.
2. Kui nad selle jaoks arvasid juba valmis olevat, panevad nad kõik oma arvu poolest umbes kaksteistkümmend linna ja umbes nelisada küla, peale selle kõik eramajad põlema,
3. kõik vilja, peale selle, mis nad kaasa võtta tahtsid, põletavad nad ära, et kodutulemise lootuse kaotuse järele nad enam valmid oleksid kõigile hädadele vastu minema; nemad käsivad, et igaüks enesele jahvatatud toidutagavara (s. o. jahu) kolmeks kuuks kodust kaasa võtaks.
4. Nemad meelitavad oma naabreid rauriklasi, tulinglasi ja latoviklasi sellesama plaani järele, peale oma linnade ja külade põletamist, nendega ühes välja rändama; ja boilased, kes olid sealpool Reini jõge elanud ja Noorikamaale elama läinud ning Noreeja linna ümber piiranud, võtavad nad vastu ja ühendavad need oma liitlasteks.

Kahe tee kirjeldus, mis helveetslastele võimalikud olid.

1. Oli kõigest (ainult) kaks teed, mida mööda helveetslased võisid kodunt ära minna: üks läbi sekvaanlaste maa, kitsas ja raske, Juura mäe ja Roone jõe vahel, kus vaevalt igakord ainult üks vanker teise järele sõita võis, peale selle seisis selle tee kohal üleval väga kõrge mägi, et väga vähe (inimesi) kergesti (teekäijaid) takistada võisid;
2. teine (tee) läbi meie provintsi, palju kergem ja lahedam, sellepärast et helveetslaste ja allobroglaste vahel, kes hiljuti olid rahustatud, Roone jõgi jookseb, ja sellest mitmes madalas kohas üle käiakse (s. o. võib sulistades läbi käia).
3. Kõige kaugem allobroglaste linn, helveetslaste maale kõige lähem, on Genfi linn. Selle linna juurest viib üks sild helveetslaste maale. Nemad uskusid, et allobroglasi, olgu meelitamise teel, sellepärast et nad, nagu näha, veel mitte rooma rahva vastu sõbrameelsed ei olnud, või ka väevõimuga sundida saaks, et nad neid omast maast läbi laseks.
4. Kui kõik ettevalmistused väljareisimiseks tehtud olid, määravad nad ühe päeva kindlaks, millal kõik Roone jõe kaldale kokku tuleksid. See päev oli viies päev enne aprillikuu esimest päeva (s. o. kahekümnekaheksandal märtsil), konsulite Lucius Pison’i ja Aulus Gabinius’e ajal (s. o. viiekümnekaheksandal aastal enne Kristuse sündimist).

Helveetslased katsuvad Rooma provintsist läbi minna, aga Caesari poolt takistusi leides, lähevad läbi sekvaanlaste maa.

VII

1. Kui Caesar’ile see teada anti, et nad läbi meie provintsi oma reisi katsuvad teha, ruttab ta linnast välja (minema) ja tõttab võimalikult suurte päevareisidega sinnapoole Galliasse ja jõuab Genfi linna.
2. Tervele provintsile käsib ta võimalikult kõige suuremat arvu sõjamehi (selle all mõeldud: välja saata) [oli sealpool Galliat (ainult) üks leegion], silla, mis Genfi linna ligidal oli, käsib ta ära lõhkuda.
3. Kui helveetslased tema tulekust teada said, saadavad nad kõige suurtsugusemad mehed saadikutena tema juurde; selle saatkonna eesotsas olid Nammeius ja Verucloetius, kes pidid ütlema, et neil olevat mõttes ilma ühegi kuriteota (s. o. rahulikul viisil) teekonda läbi provintsi teha, sest et neil teist teed sugugi ei olevat; nad paluda, et neile lubataks tema nõusolemisel seda teha.
4. Et Caesar’il hästi meeles oli, et konsul Cassius helveetslaste poolt ära tapetud oli ja tema sõjavägi löödud ja ikke alt läbi aetud sai, ei arvanud ta võimaliku olevat (seda) lubada;
5. ka ei uskunud ta, et vihameelse mõtlemisviisiga inimesed, kui võimalus saaks antud, oma teekonda läbi provintsi teha, ennast ülekohtust ja kuriteost ära hoidma saavad.
6. Siiski, et selle vahel aega võita, kuni sõjamehed, keda ta oli käskinud välja saata, kokku tuleksid, vastas ta saadikutele, ta võtaks omale tähtaja järelemõtlemiseks; kui nad midagi tahavad, tulgu nad tagasi aprilli iididel (s. o. kolmeksteistkümnendaks aprilliks).

VIII

1. Sel ajal teeb ta selle leegioniga, mis temal oli ja (nende) sõjameestega, kes provintsist kokku olid tulnud, Genfi järve äärest, millest Roone jõgi välja voolab, kuni Juura mägestikuni, mis sekvaanlaste maad helveetslaste omast lahutab, üheksateistkümnetuhande sammu pikkuse ja kuusteistkümmend jalga kõrge mullavalli ja ühe kraavi.
2. Kui see kindlustuseliin valmis oli, seab ta valvekohad üles ja ehitab kindluse kantsid, et seda kergemini, kui nad vastu tema tahtmist katsuvad läbi minna, neid takistada võiks.
3. Kui see päev, mille ta saadikutega kindlaks oli määranud, kätte oli tulnud ja saadikud tagasi olid jõudnud, teatas ta, et rooma rahva kombe ja eeskuju järele kellelegi teed läbi provintsi lubada ei võivat, ja kui nemad vägivalda saavad tarvitama, seletab ta, et ta seda takistama saab.
4. Petetud selles lootuses, katsusid helveetslased, ühed kokkuköidetud laevadega ja mitme ehitatud parvega, teised Roone jõe madalatel kohtadel, kus jõe sügavus kõige väiksem oli, mõnikord päeval, sagedamini ööl, kas nad ei võiks läbi murda, aga tagasi visatud kindlustustest ja kokkujooksnud sõjameeste tormijooksust ning (nende) sõjariistust, jätsid nad oma katse maha.

1. Jäi üle (ainult) üks tee läbi sekvaanlaste maa, mille kaudu sekvaanlaste tahtmise vastu nad mitte minna ei võinud.
2. Et nad neid mitte oma tahtmise järele ära meelitada ei võinud, saatsid nad saadikud ädulase Dumnorix’i juurde, et tema eestkostmise läbi sekvaanlaste käest luba saada.
3. Dumnorix’il võis meeldivuse ja helduse pärast väga palju mõju olla sekvaanlaste juures, ja oli helveetslaste sõber, sest et sellest riigist Orgetorix’i tütre abikaasaks oli võtnud, ka oli uuendustehimuline valitsuse võimu pärast ja tahtis võimalikult palju riikisid oma heateo läbi oma külge köita.
4. Sellepärast võtab ta oma peale selle ülesande ja saab sekvaanlastelt luba, et nad helveetslased omast maast läbi lasevad, ja saavutab, et nad teineteisega pantvange vahetasid: sekvaanlased (annavad pantvange), et nad helveetslasi teekonnal ei takistaks, helveetslased (annavad pantvange), et ilma kuriteota ja ülekohtuta läbi reisiks.

Caesar ruttab siiapoole Galliat abivägede järele.

1. Caesar’ile antakse teada, et helveetslastel olevat mõttes sekvaanlaste ja ädulaste maast teed läbi teha santoonlaste juurde, kes mitte kaugel ei ela tolosaatide maast, kelle riik provintsis on.
2. Tema sai aru, et kui see sünniks, siis oleks see suur hädaoht provintsile, et sõjahimulised ja rooma rahvale vaenulised inimesed lahtisel ja viljarikkal maal naabriteks oleksid.
3. Sel põhjusel seab ta etteotsa kindlustustele, mis ta oli ehitanud, legaadi Titus Labienus’e; tema ise ruttab pikkade päevareisidega Itaaliasse, kogub seal kaks leegioni ja viib kolm, kes Akvileeja ümber ületalve olid, talvekorteritest välja, ja kus kõige lähem tee sinnapoole Galliat läbi Alpide viis, tõttab ta teele nende viie leegioniga.
4. Seal katsuvad ceutroonlased ja graioceellased ja caturiiglased, kui nad kõrgustikud oma alla võtsid, sõjaväge teekonnal takistada.
5. Kui nad mitmes lahingus löödud olid, jõuab ta Ocelum’ist, mis siinpoolse provintsi kõige kaugem linn on, vokontilaste maale sealpoolsesse provintsi seitsmendal päeval; sealt viib ta sõjaväe allobroglaste maale, allobroglaste juurest segusiavlaste maale. Need on esimesed (asunikud) väljaspool provintsi sealpool Roone jõge.

Ädulased ja teised gallialased paluvad Caesar’ilt abi helveetslaste vastu.

1. Helveetslased olid maakitsusest ja sekvaanlaste maast oma sõjalased läbi viinud ja olid juba ädulaste maale jõudnud ning hävitasid nende põldusid.
2. Et ädulased mitte iseennast ega oma varandust kaitsta ei võinud, saadavad nad saadikud Caesari juurde, et abi paluda; (nad ütlesid:)
3. Nemad olevat igal ajal rooma rahva poolt enesele oma teguviisi läbi lugupidamist ära teeninud, et peaaegu meie sõjaväe silma ees põldusid mitte ei oleks tohtinud ära hävitada, lapsi vangi viia, linnu ära võtta.
4. Selsamal ajal (kui ädulased) teatavad ädulaste liitlased ja suguvennad ambarlased, et nad pärast (nende) põldude hävitamist mitte kergesti ei võivat (s. o. ainult vaevaga) pealetungimist linnade kallale ära hoida.
5. Nõndasamuti tulevad allobroglased, kelle külad ja maad sealpool Roone jõge olid, põgenedes Caesari juurde tagasi ja seletavad, et neil peale põllupinna midagi muud ei olevat.
6. Selle sõnumi mõjul otsustas Caesar mitte enam oodata kuni helveetslased santoonlaste maale peale liitlaste varanduse hävitamist tulevad.

Caesar võidab ühe jao helveetslasi Arari jõe kaldal ära.

XII

1. Arari jõgi, mis ädulaste ja sekvaanlaste maast läbi Roone jõkke voolab, on uskumata tasase vooluga, nõnda et silmadega otsustada ei või, kuhu poole ta jookseb. Temast läksid helveetslased kokkuseotud parvede ja lootsikute peal üle.
2. Kohe, kui Caesarile luurajate kaudu teada oli antud, et helveetslased kolm osa oma sõjameestest üle jõe olevat viinud, aga umbes neljas osa siinpool Arari jõge järele jäänud olevat, läheb Caesar veel kolmanda öösise vahetuse ajal kolme leegioniga laagrist välja ja jõuab selle osani, mis veel mitte üle jõe ei olnud läinud.
3. Tungides nende peale, kes (üleminekus) takistatud ja (hädaohtu) mitte ei aimanud, lööb ta suurema jao nendest maha; ülejäänud põgenesid ära ja peitsid endid lähematesse metsadesse.
4. Seda rahvasugu kutsuti tigurinlasteks; sest terve Helveetsia riik on nelja kantooni jagatud.
5. See rahvasugu üksi, selle järele kui ta kodust omalt maalt meie isade ajal välja oli kolinud, oli konsul L. Cassiuse ära tapnud ja tema sõjaväe läbi ikke ajanud.
6. Nõnda, olgu juhtumise pärast (juhuslikult), või suremata jumalate nõu järele, see Helveetsia maa jagu, mis rooma rahvale suure kahju tegi, sai esiti nuhtluse.
7. Seal juures ei tasunud Caesar mitte kätte üksi riigi, vaid ka isiklikud haavamised, sest et tigurinlased samas lahingus, kus Cassiuse, ka naiseisa Lucius Pisoni vanaisa, legaadi Lucius Pisoni, ära olid tapnud.

Helveetslased saadavad saadikud Caesari juurde; nende ettepanekud ja ähvardused.

XIII

1. Et pärast seda lahingut ülejäänud helveetslaste sõjameeste hulkasid kätte saada, muretseb ta silla ehitamise eest üle Arari jõe ja sel viisil viib ta oma sõjaväe üle.
2. Helveetslased olid tema ootamata tuleku üle ärritatud, sest nad nägid, et ta ühel ainsal päeval seda teinud oli, mis nad ise kahekümne päeva sees kõige suurema vaevaga korda saatsid, et nad üle jõe läksid. Sellepärast saadavad nad saadikud tema juurde. Selle saatkonna eesotsas oli Divico, kes sõjas Cassiuse vastu helveetslaste juhataja oli.
3. Tema arutab Caesariga nõnda: Kui rooma rahvas helveetslastega rahu teeks, siis läheksid helveetslased sinna kohta ja jääksid sinna (elama), kuhu Caesar neid elama asutaks ja sooviks, et nad sinna jääksid.
4. Kui aga Caesar jätkab sõjaga neid taga kiusata, siis tuletagu omale meelde nii rooma rahva endist kaotust kui ka helveetslaste endist vahvust.
5. Kui ta ootamata ühe suguharu peale olla tunginud, sel ajal, kui need, kes üle jõe olid läinud, omadele mitte ei võinud abi anda, siis ärgu ta mitte oma vahvust nii palju ülistagu, ega ka mitte neid ära põlaku.
6. Nemad olla oma esivanemate käest õppinud enam vahvusega võitlema kui kavaluse ja ootamata kallaletungimise peale toetuma.
7. Sellepärast ärgu lasku ta niikaugele minna, et see koht, kus nad seisavad, rooma rahva kaotusest ja sõjaväe hävitamisest oma nime saaks, et mälestus (sellest) alale jääks.

Caesari vastus. Helveetslaste meelepaha.

XIV

1. Caesar vastas neile nõnda: temal olevat seda vähem põhjust kahtluseks, sest et ta neid sündmusi, mida helveetslased mäletasid, hästi meeles pidavat; ja tema kannatavat seda raskemini, mida vähem rooma rahvas seda ära teeninud olevat;
2. sest kui tema (s. o. rooma rahvas) mõnd ülekohut enda juures oleks ära tunnud, siis ei oleks raske olnud ennast ära hoida; aga ta on selle läbi petetud, sest et ta mitte ei olevat mõtelnud (sest et ta ei olevat näinud) midagi teinud olevat, mispärast ta kartma peaks, ega uskuvat, et ilma põhjuseta kartma peab.
3. Kui tema soovikski vana teotust ära unustada, kas ta võiks ka meelest heita värsked haavamised, nimelt, et nad vastu tema meelt olid katsunud vägivallaga teed läbi provintsi teha, et nad ädulasi, ambarlasi, allobroglasi piinanud olid?
4. Kui nad oma võitu nõnda liialdatult kiitvat, kui nad imestavat, et nõnda kaua ilma karistamata ülekohut tegid, kuuluvat samuti sinna (kuhu too, s. o. mida ta unustada ei või).
5. Sest suremata jumalad olevat harjunud lubama mõnikord suuremat õnne ja kauavältavat karistuseta olekut neile (inimestele), keda nad nende kuritegevuse eest karistada tahtvat, et nad selle läbi enam valu ja vaeva tunneksid saatuse muutuse läbi.
6. Ehk küll see nõnda olevat (s. o. sellest hoolimata), siiski, kui pantvange temale antakse, et ta ära näeks, et nad seda, mis nad lubavad, tegema saavad, ja kui nad ädulastele haavamiste eest, mida nad neile ja nende liitlastele teinud olevat, tasu saavad andma, samuti ka allobroglastele, siis teeks ta nendega rahu.
7. Divico vastas, (et) helveetslased olevat esivanematelt õppinud harilikult pantvange võtma, aga mitte andma; selle tunnistajaks olevat rooma rahvas. — Selle vastuse järele läks ta ära.

Helveetslased jätkavad reisi läbi ädulaste maa ja löövad Caesari ratsaväe tagasi. Caesar käib nende kannul.

1. Järgmisel päeval jätavad (helveetslased) selle koha maha ja lähevad teele. Sedasama teeb ka Caesar ja saadab ette terve ratsaväe, arvu poolest kuni nelituhat, mida ta tervest provintsist ja ädulastelt ja nende liitlastelt kokku kogunud oli, kes nägema pidid, kuhu poole vaenlased lähevad.
2. Need kiusasid tagaväge liig ägedalt ja astusid mitte sündsas kohas lahingusse helveetslaste ratsaväega, ja neist mõned üksikud langesid.
3. Selle lahingu läbi uhkeks saanud, kuna nad ainult viiesaja ratsamehega nii suure hulga ratsanikke põgenema lõid, hakkasid helveetslased mõnikord julgemini seisatades vastu panema ja hakkasid järelväest neid võitlustele välja kutsuma.
4. Caesar (aga) hoidis omi (sõjamehi) võitlusest kõrvale, ja temal oli küllalt seks korraks vaenlast röövimistest ja toidutoomisest ja rüüstamistest ära hoida.
5. Nõnda käidi umbes viisteistkümmend päeva, et vaenlaste järelväe ja meie eelväe vahel mitte enam kui (iga kord) viis- kuni kuustuhat sammu oli.

Ädulased ei anna Caesarile mitte sõjamoona, Liscus andis Caesarile Dumnorix’i äraandmisest teada.

XVI

1. Vaheajal nõudis Caesar iga päev ädulaste käest vilja, mis nad ametlikult lubanud olid.
2. Sest külma pärast (teine tekst: sest et Gallia, nagu eelpool öeldud, põhjapool on) ei olnud üksi vili põldude peal mitte valmis, vaid ka loomatoidust ei olnud küllalt suurt tagavara.
3. Aga seda vilja, mis ta Arari jõe peale laevadesse oli lasknud järele vedada, võis ta sellepärast seda vähem tarvitada, et helveetslased Arari jõest kõrvale olid läinud; ja nendest ei tahtnud ta mitte ära minna.
4. Päevast päeva hoidsid ädulased teda kinni; nad ütlesid, et see (s. o. vili) olevat kokku kantud, olevat kokku veetud, olevat juba kohal.
5. Kohe, kui ta aru sai, et teda niikaua petetakse ja päev varsti kätte jõuab, millal ta sõjameestele vilja kätte peab mõõtma, kutsus ta nende pealikud kokku, kellest tal suur hulk laagris oli, nende seas Divitiacus ja Liscus; see seisis kõige kõrgema valitsuse eesotsas. Seda ametit nimetavad ädulased vergobretiks (s. o. kohtumõistjaks), keda iga aasta valitakse ja kelle käes võim elu ja surma üle on,
6. Caesar kaebab raskesti nende peale, et teda nende poolt mitte ei aidata, ehk küll seda (s. o. vilja) mitte osta ega põldude pealt niisugusel raskel ajal nii vaenlaste ligilähedal koguda ei saa; iseäranis aga sellepärast, et peaasjalikult nende palvete läbi sõda on alanud; veel raskemini kaebab ta, et ta (nende poolt) maha on jäetud.

XVII

1. Nüüd alles teatab Liscus, Caesari sõnade mõjul, millest ta enne vaikinud oli: olevat mõned, kelle mõju rahva juures palju maksvat, kes isiklikult enam võivat, kui isegi riigivalitsus.
2. Nemad püüdvat hirmutada rahvahulkasid mässulise ja kuritahtliku kõne läbi seda vilja kokku toomast, mida nad (kokku tooma) pidavat.
3. Olevat parem, kui nad Gallia ülivõimu mitte ei võiks oma käes pidada, Gallia kui Rooma valitsust kanda.
4. Ja nemad ei kahtlevat mitte, et kui roomlased helveetslased ära võidaksid, siis nad üheskoos teiste gallialastega ka ädulaste käest vabaduse ära riisuks.
5. Nendesamade kaudu saavat teada antud meie plaanid ja kõik, mis laagris sündivat; nad ei võivat neid mitte eemal hoida.
6. Sellevastu, kui ta ühe tarviliku asja sunnitud olevat Caesarile teatama, saavat ta aru, missuguse suure hädaohuga ta seda tegi, ja sel põhjusel olevat ta vaikinud niikaua kui võis.

XVIII

1. Caesar tundis, et selle kõne läbi Divitiacus’e venda Dumnorix’i tähendatakse; aga et ta paljude juuresolekul mitte ei tahtnud neid küsimusi (asju) läbi arutada, lõpetab ta ruttu koosoleku, aga Liscus’e jätab ta sinna.
2. Ta küsib temalt neljasilma all (s. o temaga üksi olles) järele selle üle, mis ta koosolekul ütles. Tema kõneleb vabamalt ja julgemalt.
3. Sedasama küsib ta salamahti teiste käest; ta leiab, et see tõsi on. Dumnorix olla tõesti ise, kõige suurema julgusega, suures lugupidamises rahva juures oma helduse poolest, uuendustehimuline; mitme aasta jaoks olla ta tolliraha ja kõik teised ädulaste maksud väikese tasu eest ära rentinud, sellepärast, et kui ta ühe (hinna) pakkuvat, keegi sellest üle pakkuda ei julgevat.
4. Selle läbi olevat ta oma eravaranduse suurendanud, niisama ka suured rahasummad kingitusteks kokku korjanud;
5. suure hulga ratsaväge pidavat ta omal kulul ikka veel üleval ja hoidvat selle enda juures;
6. ja mitte üksi kodus, vaid ka naaberriikides olevat tal suur mõju; selle võimu tõttu olevat ta oma ema bituriglaste maal seal väga suurtsugu ja vägevale mehele pannud,
7. temal endal olevat naine helveetslaste seast, oma poolõe ja lähedalseisvad naisterahvad olevat ta teistesse riikidesse mehele pannud.
8. Ta olevat väga heatahtlik (s. o. ta olevat heatahtlik ja heasooviline) helveetslaste vastu selle suguluse pärast, tema vihkavat ka isiklikkudel põhjustel Caesarit ja roomlasi, sest et nende sinnatulekul tema võim vähendatud olevat ja vend Divitiacus oma endisele mõjurikkale ja aulisele kohale tagasi olevat seatud.
9. Kui roomlastele midagi juhtuks, siis võiks ta kõige enam loota helveetslaste läbi kuningliku valitsuse võimule pääseda; rooma rahva valitsuse all pidavat ta maha jätma mitte üksi kuningliku valitsuse, vaid ka oma poolehoiu, mis tal olla.
10. Caesar sai järelpärimise juures teada sellest, mis mõne päeva eest olnud ratsaväe õnnetusse lahingusse puutub, et põgenemise algus olevat tehtud Dumnorix’i ja tema ratsameeste poolt, sest selle ratsaväe eesotsas, mille ädulased Caesarile appi saatsid, seisis Dumnorix; tema ratsa väe põgenemise läbi olevat ka muu ratsavägi ära hirmutatud.

Caesari nõupidamine Divitiacus’ega. Dumnorix’ile andeksandmine.

XIX

1. Caesar oli seda kuulda saanud; ja kui neile kahtlustuste põhjustele juurde tulid veel kindlamad tõeasjad, sellepärast et tema oli esiti helveetslased läbi sekvaanlaste maa viinud, siis oli ta selle eest hoolitsenud, et nad vastastikku teineteisele pantvange andsid, ja veel oli ta kõik seda teinud mitte ainult ilma tema ja riigi (s. o. valitsuse) käsuta, vaid ka üsna ilma nende teadmata, viimati, et ädulaste kõrgem ametnik teda süüdistas, arvas ta endal küllalt põhjust olevat, mispärast ta ise teda võiks karistada ehk riigivalitsust üles kutsuda teda nuhtlema.
2. Kõige selle vastu seisis (ainult) üks asjaolu: tema tundis nimelt Divitiacuse venna täielist poolehoidu rooma rahva vastu, suuremat heatahtlikkust tema enda vastu, haruldast ustavust, õiglust ja enesevalitsemist; sellepärast kartis ta, et ta tema karistuse läbi Divitiacuse meelt haavaks.
3. Sellepärast laseb ta Divitiacuse enese juurde kutsuda, enne kui ta midagi ette võtab, ja kui ta igapäevased tõlgid ära minna laskis, räägib ta temaga Caius Valerius Troucillus’e kaudu. See oli Gallia provintsi pealik, temale lähedal seisev mees, keda ta kõigis asjus kõige
enam usaldas.
4. Ühtlasi tuletab ta temale seda meelde, mis tema juuresolekul koosolekul Dumnorix’i kohta öeldud oli, ja seletab, mis salamahti temale igaüks ütles.
5. Ta palub teda tungivalt, ilma et ennast haavatud tunneks olevat, peale asja läbiuurimist, kas ta ise enda üle otsustaks, ehk riigivalitsust üles kutsuks seda otsustama.

1. Divitiacus võttis (rohkeid) pisaraid valades Caesari ümbert kinni ja hakkas teda ärdasti paluma, et ta midagi liig rasket (valjut) ta venna vastu ette ei võtaks.
2. Tema teadvat, et see õige olevat, ja keegi teine ei tundvat tema üle nii palju pahandust kui tema, sellepärast et ta sel ajal, kus tal endal väga palju kodus ja mujal Gallias, temal väga vähe oma nooruse pärast mõju olla olnud, oma venna läbi kõrgele olevat tõusnud.
3. Seda mõju ja võimu ei tarvitavat ta üksi mitte tema tähtsuse vähendamiseks, vaid ka peaaegu tema hävitamiseks. Siiski laskvat ta ennast liigutada venna armastuse ja rahva arvamise läbi.
4. Sest kui temale Caesari poolt midagi liig valjusti sünniks, siis ei usuks keegi, et see mitte tema tahtmise järele sündinud ei ole, sest et ta selles sõprusvahekorras tema juures seisvat. Selle tagajärjel tuleks, et terve Gallia temast ära taganeks.
5. Kui ta sellepärast veel enam (sõnadega) Caesarit nuttes palus, võtab Caesar tema paremast käest kinni. Ta trööstib ja palub teda oma palvet lõpetada. Nii kalliks pidavat ta tema poolehoidmist, et ta riigivalitsuse vastu haavamise ja oma pahanduse ta heatahtmise ja palve pärast andeks andvat.
6. Dumnorixõi kutsub ta enese juurde, venna võtab ta tunnistajaks. Mis ta tema juures laidab, seda ta ütleb; mis ta ise teab ja mille üle riik kaebab, paneb ta temale ette; ta manitseb teda, et ta tulevikus kõigist kahtlastest tegudest ennast eemale hoiaks. Seda, mis minevikus tehtud, annab ta Divitiacusele andeks. Dumnorix’i paneb ta järelvalve alla, et ta teaks, mis ta teeb ja kellega kõneleb.

Caesari ettevalmistus lahingu vastu.

XXI

1. Samal päeval teatatakse temale salakuulajate poolt, et vaenlased mäe jalal laagrisse olevat löönud, kaheksatuhat sammu tema laagrist kaugel; ja ta saadab (inimesi) välja, kes järele kuulama pidid, missugune mägi oma looduse poolest on ja missugune ülesmineku võimalus ümberringi on olemas. Temale teatatakse tagasi, et see olevat kerge.
2. Veel kolmanda vahikorra ajal käsib ta praetoril, s. o. ülemjuhataja asetäitjal legaadil Titus Labienus’el kahe leegioniga ja nende juhtidega, kes teed tundsid, mäe kõige kõrgema tipu otsa minna; ta teatab, missugune ta kava on.
3. Ta ise ruttab neljanda vahikorra ajal sedasama teed mööda, mida mööda ka vaenlased läksid, nendele järele ja saadab terve ratsaväe enese ette.
4. Publius Considius, keda sõja asjus väga suureks asjatundjaks peeti ja kes Lucius Sulla ja pärast Marcus Crassuse sõjaväes oli teeninud, saadetakse salakuulajatega ette.

Publius Considiuse eksitus.

XXII

1. Koidu ajal, kui mäetipp Labienuse käes oli, (aga) ta ise vaenlasest mitte kaugemal ei olnud kui tuhat viissada sammu, ning kui ta pärast vangide käest teada sai, et ta enda ega Labienuse sinnatulek tähele ei olnud pandud,
2. ruttab Considius tema juurde, hobust tuhatnelja karata lastes, (ja) ütleb, et mägi, mida ta olla tahtnud, et Labienus ta ära võtaks, vaenlaste käes olevat; seda olla ta ära tundnud gallialaste sõjariistadest ja tundemärkidest. Caesar viis oma sõjaväed lähema künka peale ja seadis nad lahinguvalmis üles.
3. Labienusele oli Caesarilt ette kirjutatud, ainult siis võitlusesse astuda, kui ta väeosad vaenlase laagri lähedal nähtavale tuleksid, et igalt poolt ühel ajal vaenlase peale tungimine sünniks. Sellepärast ootas ta peale mäe äravõtmist meie mehi ja hoidis ennast lahingust eemal.
4. Alles päisipäeva ajal sai Caesar salakuulajate läbi teada, et tema mehed mäge oma käes hoiavad, et helveetslased oma seisukoha maha jätnud ja edasi marssinud, ja et Considius hirmu pärast seda, mida ta ei näinud, nagu midagi nähtut temale olevat teatanud.
5. Sel päeval käib ta vaenlase kannul harilikus kauguses, ja kolmetuhande sammu kaugusel nende laagrist lööb ta oma laagri üles.

Helveetslaste kaotus ja nende põgenemine.

XXIII

1. Järgmisel päeval arvas ta, et moona on tarvis muretseda; sest üldse jäi kaks päeva järele kuni selle ajani, kus ta oma sõjaväele vilja pidi välja mõõtma. (Peale selle) Ka oli ta ädulaste kõige suuremast ja rikkamast linnast Bibraktest mitte enam kui kaheksateistkümmend tuhat sammu kaugel. Sellepärast pööras ta kõrvale helveetslastest ja ruttas Bibraktese minna.
2. See sündmus antakse vaenlastele teada Gallia ratsaväe osa juhataja Lucius Aemilius’e põgeneja orja poolt.
3. Kas sellepärast, et helveetslased arvasid, et roomlased kartuse pärast nende juurest ära lähevad, seda enam, et eelmisel päeval nemad, sellepeale vaatamata, et nad kõrgustikud ära olid võtnud, siiski lahingusse mitte ei läinud, või sellepärast, et nad kindlasti arvasid, et nad roomlased viljamoona tagavarast ära lahutada võivad, muutsid nad oma plaani ja pöörasid teelt ümber ja hakkasid meie järelväest mehi taga ajama ja võitlusse meelitama.

XXIV

1. Selle järele, kui ta seda märganud oli, viis Caesar oma väeosad lähema künka peale ja saatis ratsaväe ette, et vaenlase pealetungimist ära hoida.
2. Ta ise aga seadis sel ajal kesk küngast oma neli vana leegioni kolmekordsesse lahinguliini üles.
3. Aga künka tipul seadis ta need kaks leegioni üles, mida ta siinpool Galliat hiljuti kokku oli kutsunud, ja kõik abiväed ja niiviisi täitis terve mäe inimestega.
Sel ajal laskis ta ranitsad ühte kohta kokku panna ja seda kohta kindlustada nende poolt, kes ülemistel lahinguliinidel seisid.
4. Helveetslased, kes kõikide oma vankritega nende järele käisid, kandsid sõjakraami ühte kohta kokku.
5. Nad ise lõid tihedas reas meie ratsaväe tagasi ja, sünnitades tihedalt kokkusurutud võitlusrinna, tungisid meie esimeste ridade ette.

XXV

1. Caesar laskis silma eest esiti oma, selle järele kõik teised hobused ära viia, et kõigil ühesuuruse hädaohu juures lootust põgenemise peale kõrvaldada. Sellepeale julgustas ta oma sõjamehi ja algas võitlust.
2. Sõjamehed viskasid omad piigid välja ja murdsid kergesti vaenlase võitlusrinnast läbi. Pärast tema laialiajamist tungisid paljastatud mõõkadega nende peale.
3. Gallialastele oli võitluse jaoks suureks takistuseks järgmine asjaolu. Selle järele, kui mitmed nende kilbid ühe piigihoobiga läbi löödud ja ühendatud olid, ei võinud nad, sest et raudots kõveraks murdunud oli, neid välja tõmmata ega küllalt vabalt võidelda, sest et pahem käsi seotud oli.
4. Sellepärast pidasid paljud paremaks, selle järele kui nad oma kätt kaua olid raputanud, kilbi käest ära visata ja katmata kehaga võidelda.
5. Viimaks, haavadest nõrkenud, hakkasid nad sammu taganema, ja et lähedal umbes tuhande sammu kaugusel mägi oli, sinna tagasi nihkuma.
6. Selle järele kui nad mäe oma alla olid võtnud ja (kui) meie mehed kohale jõudsid, tungisid boilased ja tulinglased, kes umbes viieteistkümne tuhande mehega vaenlase tagaväes olid ja järelväge kaitsesid, otsekohe teelt kaitsmata külje poolt meie (meeste) peale ja piirasid nad ümber. Kui helveetslased, kes mäe peale olid taganenud, seda nägid, hakkasid nad jälle peale tungima ja uuesti võitlema.
7. Roomlased pöörsid ümber ja tungisid kahes rinnas edasi: esimene ja teine väerind, et võidetutele ja tagasilöödutele vastu seista, kolmas (väerind), et pealetungijaid tagasi hoida.

XXVI

1. Nõnda võideldi kahes lahingurinnas kaua ja kibedasti. Kui nemad meie pealetungimist kauemini vastu pidada ei võinud, läksid ühed, nagu nad algasid, mäe peale tagasi, teised tulid oma vankrite ja sõjavoori juurde.
2. Sest terve võitluse ajal ei võinud keegi, ehk küll seitsmendamast tunnist kuni õhtuni võideldi, selgapöörnud vaenlast näha.
3. Veel kuni hilja ööni võideldi sõjavoori juures, sellepärast et nad valli asemel vankritest tõkked tegid ja kõrgemal seisvast kohast meie juurde tulevate (meeste) peale piike ja nooli viskasid; mõned viskasid altpoolt vankrite ja kärude vahele piike ja rihmodasid ja haavasid meie omi.
4. Peale seda, kui nad kaua võidelnud olid, võtsid meie omad sõjavoori ja (vaenlase) laagri ära. Siin sai Orgetorix’i tütar ja üks tema poegadest vangi võetud.
5. Sellest lahingust jäid umbes sada kolmkümmend tuhat meest üle ja nad käisid vahetpidamata terve selle öö. Selle järele, kui nad ühelgi ööajal teekäimist ei katkestanud, jõudsid nad neljandal päeval lingonlaste maale, sest et meie omad sõjameeste haavade ja langenute matmise pärast mitte neid ei oleks võinud taga ajada.
6. Caesar saatis käskjalad kirjadega lingonlaste juurde, et nad neid mitte ei vilja ega muuga ei aitaks. Kes neid aitab, sellega saab ta nõndasama ümber käima nagu helveetslastega. Ta ise hakkas kolme päeva järele neid kõige sõjaväega taga ajama.

Helveetslased ja nende liitlased avaldavad Caesar’ile täit allaheitmist ja lähevad Caesar’i käsu järele omale maale tagasi. Boilastele lubab Caesar ädulaste eestkostmisel nende maale elama asuda.

XXVII

1. Helveetslased, kes kõigis asjus puudust kannatasid, saadavad saadikud allaandmise asjus tema juurde.
2. Kui nad temaga teel kokku said, langesid nad tema jalgade ette maha. Alandlikult rääkides palusid nad pisaratega temalt rahu. Tema (aga) käskis neil sel kohal, kus nad praegu seisavad, tema tulemist oodata; ja nemad kuulsid ta sõna.
3. Kui Caesar sinna tuli, nõudis ta pantvange ja sõjariistu ja orje, kes nende juurde üle olid jooksnud.
4. Sel ajal, kui see kõik kokku otsitud ja kantud sai, läksid umbes kuustuhat meest sellest soost, mis verbigeenlasteks nimetatakse, öötulekul helveetslaste laagrist välja, olgu kartuse pärast, et nad pärast sõjariistade käestandmist ära tapetakse, või pääsmise lootuse tõttu, sest nad arvasid, et nii suure hulga allaandnute juures võiks nende põgenemine kas üsna salajasse, ehk üldse tähele panemata jääda, ja ruttasid Reini jõele ning germaanlaste maa piirile.

XXVIII

1. Kui Caesar seda jälle teada sai, käskis ta neid, kelle maast nad läbi olid läinud, et nad need üles otsiks ja tagasi tooks, kui nad tema silmis süüta olla tahavad.
2. Tagasitoodutega käib ta ümber kui vaenlastega. Kõik muud võttis oma alamateks vastu, selle järele, kui pantvangid ja sõjariistad põgenejate käest ära olid võetud.
3. Helveetslastele, tulinglastele ja latobriiglastele käskis ta omale maale, kust nad olid tulnud, tagasi minna; ja kui kõigi viljatagavarade hävitamise pärast kodus midagi ei olnud, millega oma nälga vaigistada võiksid, käskis ta allobroglastele, et nad neid viljaga varustaksid; neil endil käskis ta linnad ja külad, mis nad maha põletanud, uuesti üles ehitada.
4. Seda tegi ta peaasjalikult sel põhjusel, et ta ei tahtnud, et see maa, kust helveetslased tulid, tühjaks jääks (elanikkudest), et hea maapinna tõttu germaanlased, kes sealpool Reini jõge elavad, omalt maalt mitte Helveetsiamaale üle ei läheks ja Gallia provintsi ja allobroglaste naabriteks ei saaks.
5. Ädulastele andis ta nende palve peale luba, et nad boilasi kui iseäranis tuntud vahvaid mehi omale maale laseks elama asuda; nad andsid neile maad ja andsid neile needsamad õigused ja sama vabaduse, nagu neil endal oli.

Helveetslaste ja nende liitlaste arv enne ja pärast sõda.

XXIX

1. Helveetslaste laagris leiti nimekiri Greeka tähtedega kirjutatud ja toodi Caesar’i kätte. Selles nimekirjas oli nimede järele täiesti välja arvatud, missugune arv (kui suur hulk) kodunt oli välja tulnud neid, kes sõjariistu kanda võisid, nõndasamuti (oli üles tähendatud) iseäraldi lapsed, vanamehed ja naised.
2. (Kõigis neis osades) oli hingede koguarv: helveetslasi kakssada kuuskümmend kolm tuhat, tulinglasi kolmkümmend kuus tuhat, latoviklasi (t. t. latobriiglasi) neliteistkümmend tuhat, rauriklasi kakskümmend kolm tuhat, boilasi kolmkümmend kaks tuhat; nende seast, kes sõjariistu kanda võisid, oli kuni üheksakümmend kaks tuhat.
3. Üldine summa (koguarv) tegi välja (oli) umbes kolmsada kuuskümmend kaheksa tuhat. Neid, kes koju tagasi läksid, leidus peale rahvalugemist, nagu Caesar oli käskinud, arvu poolest sada kümme tuhat.

II. CAESAR:
de bello Gallico I c. 30-54.

Sõda Ariovistusega.

C. 30-32: Gallialaste kaebused Ariovistuse peale. Germaanlaste Galliamaale asumise
ajalugu.

XXX

1. Pärast sõda helveetslastega tulid tervest Galliast riikide peamehed saadikutena Caesari juurde, et teda tervitada.
2. (Nad ütlesid:) Ehk küll Caesar helveetslaste endiste haavamiste pärast rooma rahva vastu neid sõjaga karistas (neilt nõudis sõjaga karistust), siiski tunnevad nad, et see sündmus (s. o. karistus) ei olevat mitte vähem kasuks Galliamaale kui rooma rahvale olnud,
3. sest et helveetslased õitseva elukorra peale vaatamata niisuguse otstarbega oma kodumaalt välja olevat läinud, et tervet Galliamaad ära võita ja tema üle valitseda (tema üle valitsust oma kätte võtta) ja et suurest maatagavarast endale ühe koha elamiseks välja valida, mida nad kõige kohasemaks (sündsamaks) ja viljarikkamaks tunnistaksid, ja teiste riikide käest maksu võtta [teised riigid maksualusteks (maksumaksjateks) teha].
4. Nad palusid, et neile luba antaks terve Gallia koosolekut tähendatud päeval määrata ja seda teha Caesar’i nõusolekul; neil olla mõni asi (mõned küsimused), mida nad kogu otsuse järele tema käest (temalt) paluda tahaksid.
5. Pärast seda lubamist määrasid nad ühe päeva koosolekuks ja kohustasid vastastikku endid, et keegi midagi sellest teada ei annaks, välja arvatud need, kellele üldise otsuse järele seda kästakse.

XXXI

1. Pärast koosoleku lõpetamist (lahtilaskmist) tulid needsamad riikide peamehed, kes ennegi olid, Caesar’i juurde tagasi ja palusid, et nendele luba antaks eraldi salaja (teadmata) enda ja kõikide hea olukorra üle temaga läbi rääkida.
2. Kui nad selle kätte said (kui nad selleks luba said), langesid nad kõik Caesari jalge ette nuttes maha (üteldes) ja ütlesid: Nad ei püüdvatega muretsevat mitte vähem selle eest, et nende sõnad (mis nad ütlevad), mitte avalikuks ei tuleks, kui nad seda, mida tahavad, kätte saaksid, sellepärast et, kui see avalikuks tuleks, nemad näevad, et nad [siis] kõige hirmsamatele piinamistele vastu läheksid.
3. Nende eest rääkis ädulane Divitiacus: Terves Gallias olevat kaks erakonda (parteid). Nendest ühes erakonnas valitsevat ädulased, teises arvernlased.
4. Et need mitu aastat (palju aastaid) isekeskis valitsuse pärast riidlesid, sündis, et arvernlaste ja sekvaanlaste poolt germaanlased olevat palga eest appi kutsutud. Neist olla esiti umbes viisteistkümmend tuhat üle Reini jõe läinud.
5. Selle järele, kui neile toorestele ja harimatutele inimestele gallialaste maa ja haridus ja rikkus armsaks sai, olevat veel enam (germaanlasi) üle viidud; nüüd olevat neid Galliamaal arvu poolest kuni sada kakskümmend tuhat.
6. Nendega olevat ädulased ja nende kaitsealused riigid sagedasti võidelnud; aga kui nad olevat ära võidetud, olevat neil suur kaotus olnud, nad olevat terve aadli (suursoo), kõige senati ja terve ratsaväe kaotanud.
7. Nende õnnetute lahingute läbi nõrgestatud, olevat sunnitud need, kellel oma vahvuse läbi ja rooma rahva võõrastevastuvõtlikkuse ja sõpruse pärast Gallias väga suur mõju oli, riigi kõige suursugusemaid mehi pantvangidena välja andma ja riiki vandega kohustama, et nad pantvange tagasi ei nõuaks ega rooma rahva käest abi ei paluks, ega mitte ei tõrguks alati nende käsu ja valitsuse all olemast.
8. Teda üksi ei olevat terve ädulaste riigist võidud sundida ei vanduma ega oma lapsi pantvangidena välja andma.
9. Sellepärast olevat ta omast riigist ära põgenenud ja Rooma senatisse tulnud abi paluma (nõudma), sest et tema üksi ei olevat vandega ega pantvangidega seotud.
10. Aga halvemini olevat võitjatel sekvaanlastel käsi käinud kui võidetutel ädulastel, sellepärast et germaanlaste kuningas Ariovistus nende maale elama asunud ja sekvaanlaste maast kolmandiku, mis tervest Galliast parem osa on, oma alla võtnud ja sekvaanlastele käskivat teisest kolmandikust maaosast välja kolida, sellepärast et mõne kuu eest kakskümmend neli tuhat meest haruudlasi tema juurde olevat tulnud, kellele elukoht pidi valmistatama.
11. Mõne aasta jooksul sünniks, et kõik Galliamaa piiridest välja aetakse ja kõik germaanlased üle Reini tuleksid; aga Galliamaad ei saavat germaanlaste maaga mitte kõrvu seada ega nende eluviisi teiste omaga võrrelda.
12. Ariovistus, kohe kui ta gallialaste sõjaväed lahingus ära olevat võitnud, selles lahingus, mis Admagetobriigas (teine tekst: Magetobriiga lähedal) olevat löödud, valitsevat uhkelt ja karmilt, nõudvat suursugu meeste (aadlisoost meeste) lapsi pantvangidena ja panevat nende peale kõiksugu karistusi, kui midagi tema näpunäite ehk tahtmise järele ei sündivat.
13. Ta olevat harimata, äkiline ja tujukas inimene, tema hirmuvalitsust ei olevat võimalik kauem välja kannatada.
14. Kui Caesari ja rooma rahva poolt mingit abi (loota) ei ole, siis peaks kõik gallialased sedasama tegema, mis helveetslased tegid, nimelt: omalt maalt välja kolima (minema), teisi elukohti, teisi eluasemeid kaugel germaanlastest otsima ja saatust, mis neile osaks saaks, oma peale võtma.
15. Kui see Ariovistusele teada antakse, siis ei kahtlevat ta mitte, et ta kõiki pantvange, kes tema juures olevat, kõige raskemini nuhtleks.
16. Caesar võiks kas oma ja sõjaväe au, või uue võidu, või rooma rahva (kuulsa) nime pärast seda takistada, et veel suurem hulk germaanlasi üle Reini jõe viiakse, ja võiks tervet Galliat Ariovistuse vägivalla (ülekohtu) eest kaitsta.

XXXII

1. Selle Divitiacuse kõne järele hakkasid kõik sealolijad palavate pisaratega Caesari käest abi paluma.
2. Caesar nägi, et kõigist üksi sekvaanlased seda mitte ei teinud, mis teised tegid, vaid kurvalt, norus peaga maha vaatasid. Imesteledes küsis ta nendelt ise, mis selle põhjus on.
3. Sekvaanlased ei vastanud midagi, vaid viibisid vaikides sellessamas kurbuses. Kui ta mitu kord (korduvalt) küsis ja ühtki sõna neilt ei saanud (välja ei pigistanud), vastas seesama ädulane Divitiacus:
4. Sellepärast olevat sekvaanlaste seisukord kurvem ja raskem kui teistel, et nad isegi mitte ainult salajas kohas kaevata ega abi paluda ei julge, ka kartvat nad Ariovistust, ehk ta küll mitte seal ei ole, nagu oleks ta isiklikult nende juures.
5. Sest teistele olevat võimalus jäänud ära põgeneda, aga sekvaanlased, kes Ariovistuse omale maale olevat vastu võtnud ja kelle valitsuse all kõik nende linnad olevat, peavad kõiksugu piinamisi kannatama.

Põhjused, mispärast Caesar arvas tarviliku olevat gallialaste eest seista.

XXXIII

1. Kui Caesar seda kuulda sai, julgustas ta gallialasi ja lubas selle eest muretseda (et see oleks temale hooleks): temal olevat suur lootus, et Ariovistus tema lahkuse ja kõrge seisuse pärast haavamistele (ülekohtule) lõpu teeks.
2. Selle kõne peale lõpetas ta koosoleku. Ja pealegi sundisid teda mitmed põhjused, mispärast ta arvas, et ta seda asja peab järele mõtlema ja enda peale võtma; kõigepealt nägi ta, et ädulased, keda senati poolt sagedasti vendadeks ja lähemateks sugulasteks nimetati (lihalisteks vendadeks nimetati), germaanlaste poolt orjaseisuses peetakse (peetavat) (orjaseisuses olevat), ja ta teadis, et nende pantvangid Ariovistus’e ja sekvaanlaste juures on (viibivad). Aga seda pidas ta rooma rahva võimu juures häbiks iseenesele ja riigile.
3. Tema nägi aga, et see rooma rahvale kahjulik (hädaohtlik) oleks, kui germaanlased vähehaaval harjuks üle Reini käima ja suur hulk nendest Galliamaale tuleks.
4. Ka ei uskunud ta mitte, et need toored ja harimata inimesed, terve Gallia oma alla võtmise järele, nagu seda cimbrilased jo teutoonlased tegid, end tagasi hoiaks provintsi sissetungimast ja sealt Itaaliasse ruttamast [iseäranis sellepärast, et sekvaanlasi meie provintsist (ainult) Roone jõgi lahutab]. Ta arvas, et sellele (hädaohule), nii pea kui võimalik, tarvis oleks vastu minna.
5. (Lõpuks) Ariovistus oli nii uhkeks ja suureliseks saanud (läinud), et ta näis üsna väljakannatamatu olevat.

Esimene Caesari saatkond Ariovistuse juurde ja tema vastus.

XXXIV

1. Sellepärast (otsustas ta) leidis ta hea olevat (oli ta meele pärast) Ariovistuse juurde saadikuid saata, kes nõudma pidid, et ta ühe koha nende mõlemate vahel läbirääkimiseks välja otsiks: tema tahtvat, riigi asjadest ja mõlematele väga tähtsatest küsimustest temaga läbi rääkida.
2. Ariovistus vastas sellele saatkonnale: Kui ta ise Caesar’ilt (Caesar’i käest) midagi oleks tahtnud, siis oleks ta tema juurde tulnud; kui aga see (Caesar) tema käest midagi tahaks, siis peaks ta tema (Ariovistuse) juurde tulema.
3. Peale selle ei julgevat ta ilma sõjaväeta sinna Galliamaa kohtadesse tulla, mille üle Caesar valitsevat, ei või ka sõjaväge ilma suure moonatagavarata ja jõupingutuseta ühte kohta kokku koguda.
4. Temale aga näib imelik olevat, mis asja on Caesar’il ehk üldse rooma rahval tema Galliaga, mille ta sõjateel olevat ära võitnud.

Caesari teine saatkond Ariovistuse juurde.

XXXV

1. Kui see vastus Caesar’ile oli toodud, saadab ta teist korda saadikud tema juurde järgmiste ülesannetega:
2. Selle peale vaatamata, et temale Caesar’i ja rooma rahva poolt selle läbi palju head olevat tehtud, et tema konsuli valitsuse ajal senati poolt kuningaks ja sõbraks olevat nimetatud, ta temale ja rooma rahvale selle läbi tänu andvat, et ta kutse peale vaatamata keelduvat läbirääkimistele tulemast ja ei pea tarvilikuks tähtsa asja üle kõnelda ja temaga tutvuneda, sellepärast olgu järgmine, mis ta tema käest nõudvat:
3. Esiteks, et ta üldse ühtki rahvahulka üle Reini jõe Galliasse ei vii; siis teiseks, et ta pantvangid, kes ädulaste seast tema käes on, tagasi annaks, ja sekvaanlastele peaks ta lubama (pantvangid), kes nende juures on, tema loaga neile tagasi andma; ja peale selle ei peaks ta mitte ädulasi ülekohtuga ärritama ja ei nendega ega nende liitlastega sõda pidama.
4. Kui ta nõnda teeks, siis oleks tema ja rooma rahva ning tema (s. o. Ariovistuse) vahel alaline rahu ja sõprus; kui ta (Caesar) seda mitte ei saavuta (kätte ei saa), siis ei jää ta mitte nuhtlemata ädulaste haavamiste pärast, sest et Marcus Messala’se ja Marcus Pison’i konsulivalitsuse ajal senat olevat otsuseks teinud, et iga Gallia provintsi maavalitseja (igaüks, kes saab valitsema Gallia provintsi üle) ädulasi ja teisi rooma rahva sõpru kaitsma peab, kuipalju seda ilma Rooma riigile kahju sünnitamata (kasuks) teha võiks.

Ariovistuse vastus ja ähvardused.

XXXVI

1. Selle peale vastas Ariovistus: Olevat sõja õigus, et võitja võidetu üle oma arvamist (tahtmist) mööda valitseb; nõndasamuti olevat rooma rahvas harjunud võidetute üle mitte teise ettekirjutuse, vaid oma heaksarvamise järele valitsema.
2. Kui ta ise rooma rahvale ette ei kirjuta, kuidas ta oma õigust tarvitama peab, siis ei järgne sest (ei ole sünnis), et rooma rahvas teda ta õiguses takistaks.
3. Ädulased olevat tema alamateks saanud, selle järele kui nad sõjaõnne katsusid ja võitluses ära võideti.
4. Caesar tegevat suurt ülekohut, sellepärast et tema tuleku pärast ta sissetulekuid (tulusid) vähendab.
5. Ädulastele ei anna ta pantvange mitte tagasi (aga sellepärast) ei saa ta nendega ega nende liitlastega mitte ülekohtu sõda pidama, kui nad selle juurde jääksid, mis kokku lepitud on, ja iga aasta maksusid maksaksid (maksma saaksid); kui nad seda mitte ei tee, siis ei aitaks nendele rooma rahva vennasnimi midagi [siis saab neil kaugel seisma (koguni puuduma) rooma rahva vennasnimi].
6. Kui Caesar temale teatab, et ta ädulaste haavamisi mitte nuhtlemata ei jäta, (siis peab ta teadma, et) ükski ilma oma hukkasaamata temaga võidelnud ei ole.
7. Kui ta tahab (tahtvat), siis võib (võiks) ta tulla (võitlema); siis näeb (näeks) ta, mida võitmata germaanlased, kes väga osavad sõjariistade tarvitamises, (ja) kes neljateistkümne aasta jooksul mitte ühegi peavarju (katuse) alla ei saanud, oma vahvuse läbi teha võivad.

Caesari sõjakäik Ariovistuse vastu ja Vesontio linna vallutamine.

XXXVII

1. Selsamal ajal, kui Caesar’ile need käsud teada anti, tulid ädulaste ja treverlaste saadikud (tema juurde):
2. ädulaste, et kaevata, et haruudlased, kes hiljuti Galliasse asusid (olevat üle viidud), nende maad rüüstavad: nemad ei võinud ka pantvangide andmise läbi rahu osta;
3. aga treverlased (tulid kaebama), et suevlaste sada suguharu Reini jõe kaldale olevat asunud, kes Reinist üle katsuvad minna. Neid juhatavad vennad Nasua ja Cimberius.
4. Caesar, selle teate üle väga ärritatud, mõtles, et ta ruttama peab, et mitte, kui uus suevlaste rühm Ariovistuse endiste sõjavägedega ühineks, ei oleks raskem vastu seista (saaks vähem, kergemini vastu seista).
5. Nõnda siis, kui ta sõjamoona nii ruttu kui võimalik valmistanud oli, ruttas ta suurtes päevakäikudes (kiires käigus) Ariovistuse vastu.

XXXVIII

1. Kui ta kolme päeva tee oli ära käinud, teatati temale, et Ariovistus kõigi oma sõjavägedega ruttavat, et Vesontio’d, mis on sekvaanlaste kõige suurem linn, ära võtta, ja et ta juba kolme päeva tee omalt maalt olevat ära käinud.
2. Caesar arvas, et ta peab selle eest väga muretsema, et see mitte ei sünniks.
3. Sest kõigist asjust, mis sõja tarvis läks, oli linnas väga suur tagavara, ja selle juures oli ta koha looduse poolest nõnda kindlustanud, et ta andis täie võimaluse sõda pikale venitada, sest et Dubis’e jõgi, mis nagu tsirkliga ümber linna tõmmatud, peaaegu terve linna ümber piirab (ümbritseb).
5. Ülejäänud vahe kohal, mis mitte enam kui tuhat kuussada jalga ei ulata, seal, kus jõgi mitte ei voola (jookse), seisab suur kõrge mägi, nõnda et mäe jalga mõlemalt poolt jõe kaldad puutuvad (uhuvad).
6. Ümber ehitatud müür teeb seda mäge kindluseks ja ühendab teda linnaga.
7. Sinna ruttab Caesar öö- ja päevakäikudes, ja selle järele, kui ta linna oli ära võtnud, jätab ta sinna väe (garnisooni).

Äkiline hirm Rooma sõjaväes.

XXXIX

1. Kuna Vesontioonis Caesar ainult mõned päevad moonatagavara juurdemuretsemise pärast viibis, selle järele, kui meie mehed küsimused ette panid ja gallialased ja kaupmehed jutustasid, valdas tervet sõjaväge äkki nii suur hirm, et see mitte vähe mõistused ja meeled ära segas. Nad teadsid, et germaanlased olevat väga suure kehaehitusega, uskumata vahvad ja sõjariistade tarvitamises osavad; nad kõnelesid, et nad nendega sagedasti kokku puutudes ka mitte nende vaadet ega teravat pilku ei võinud välja kanda.
2. See hirm algas sõjatribuunidest (s. o. ülemohvitseridest), praefektidest (s. o. liitlaste rühmade juhatajatest) ja teistest, kes linnast sõbrapoolest Caesari järel käisid ja kellel mitte suurt osavust sõjaasjus polnud.
3. Nendest nõudis üks üht, teine teist põhjust ette kandes (pannes), mis, nagu nad ütlesid, neid ära reisima sunnivad, et nendele lubatud oleks tema nõusolekul ära minna (lahkuda); mõned jäid, häbi kartes, järele (kohale), et kartuse kahtluse eest ära hoida (hoiduda).
4. Need ei võinud oma nägu muuta ega mõnikord isegi oma pisaraid tagasi hoida: telkidesse peidetud (peidus) kaebasid nad oma saatuse või hädaldasid oma sõpradega üldise hädaohu üle.
5. Igalpool terves laagris kinnitati lepingud. Nende inimeste üteluste ja kartuse pärast said ka need, kellel olid laagrielus (sõjategevuses) suured kogemused, nimelt (liht) sõjamehed, tsenturioonid (s. o. alamohvitserid) ratsaväejuhatajad aegamööda rahutuks.
6. Need, kes tahtsid, et neid vähem kartlikkudeks peetaks, ütlesid, et nad mitte vaenlast ei karda, vaid kitsaid teid ja suuri metsi, mis nende ja Ariovistuse vahel seisavad, ehk vilja mitte küllalt soodsalt (lahedalt) juurde vedada ei võiks.
7. Mõned isegi ütlesid Caesar’ile, et kui ta käsiks laagrist välja minna ja edasi tungida, siis ei täidaks sõjamehed mitte tema käsku ja ei läheks kartuse pärast mitte edasi.

Caesari rahustav kõne.

1. Kui Caesar seda märkas, kutsus ta koosoleku kokku ja kogus sellele koosolekule (koosoleku peale) kõikide jaoskondade tsenturioonid (alamohvitserid) ja kaebas kibedasti nende peale (ja tegi nendele raskeid etteheiteid): esiteks, et nad arvavad, et nad selle järele küsima või järele mõtlema peavad, kuhu ja mis kava järele neid juhitakse (s. o. nad käivad).
2. Ariovistus olevat tema konsuliks oleku ajal suurema tahtmisega rooma rahva sõprust otsinud; mispärast keegi usuks, et tema nii mõtlemata oma kohustusest kõrvale kalduks (oma kohustust rikuks)?
3. Ta olevat vähemalt selles kindlas arvamises, et tema (Ariovistus) pärast seda, kui ta tema (s. o. Caesari) nõudmised ära tunneks ja tema ettepanekute põhjendatud õigusest aru saaks, tema ega rooma rahva poolehoidu tagasi ei tõrjuks (ei lükkaks).
4. Kui ta aga oma kirgedest ja rumalusest aetud sõda algaks, mis nad siis kardavad? või mispärast neil usaldust ei ole enda vahvuse vastu või tema heatahtlikkuse kohta?
5. Nad olevat seda vaenlast juba esiisade ajal tundma õppinud, kui Gaius Marius cimberlased ja teutoonlased ära võitis, nõnda et näis, et sõjavägi mitte vähemat au ära teeninud ei olnud kui ise väejuhataja; nad olevat temaga ka tutvunenud hiljuti Itaalias orjade mässu ajal, keda toetasid vähemalt mõnes suhtes sõja kogemused ja kord, mis nad meie käest õppisid.
6. Selle järele võib otsustada, missugune hea asi on püsivus, sellepärast et nad neid, keda nad mõni aeg, ehk küll halvasti sõjariistadega varustatud olid, ilma põhjuseta kartsid, pärastpoole aga, kuigi hästi sõjariistadega varustatud ja võitjad olid, siiski ära võitsid.
7. Lõpuks on nad needsamad, kes helveetslasi nende sagedastes kokkupõrkamistes mitte üksi omal maal, vaid ka nende maal enamjagu ära võitnud olid, kes siiski ometi meie sõjaväele vastu seista ei võinud.
8. Kui gallialaste õnnetu lahing ja põgenemine kedagi ärritab (rahutuks teeb), siis võiksid need, kui nad järele küsiksid, ära tunda, et Ariovistus nad selle järele ära võitis, kui gallialased kauavältava sõja läbi ära väsinud olid (nõrgestatud olid), kui ta mitme kuu jooksul laagris ja soodes seisis ja ei annud võimalust endale peale tungida, äkilise pealetungimise läbi gallialaste peale, kes lahingus juba kahtlema hakkasid ja laiali jooksid enam küll ettekavatsetud plaani järele kui vahvuse läbi.
9. Selle sõjaplaani (sõjapidamise viisi) järele, mis oli sünnis (mille ase oli) tooreste ja vilumata inimeste vastu, ei usu temagi meie sõjavägesid kinni võtta võivat.
10. Kes oma kartust moonatagavara juurdeveo ja teekonna raskuste peale veeretab, talitab (teeb) häbemata julgelt, kuna ta ehk oma väepealiku kohusetunde üle näib kahtlevat ehk temale ettekirjutusi tegevat.
11. See olevat ta mure; teravilja muretsevad sekvaanlased, leuklased ja lingonlased, ja juba olevat vili väljadel valmis; tee üle otsustaksid nad varsti ise.
12. Kui öeldakse, et nad (s. o. sõjamehed) sõna ei kuuleks ja edasi ei tungiks, siis ei tegevat see teda sugugi rahutuks; tema teadvat nimelt, et nendel, kelle sõna sõjavägi ei kuulnud, ehk õnnetu lahingu järele õnn puudunud olevat, ehk selle järele, kui mõni kuritegu avalikuks tehti, nende omakasu (ahnus) olevat tõeks tehtud.
13 Tema omakasupüüdmatus olevat ta tervel eluajal ära tuntud, tema õnn aga sõjas helveetslaste vastu.
14. Sellepärast, mis ta oleks tahtnud kaugema tähtaja peale jätta, seda täidaks ta kohe ära, ja juba järgmisel ööl neljanda vahikorra ajal tungiks ta edasi, et ta niipea kui võimalik ära tunda võiks, kas neil häbi ja kohusetunne või hirm suurem on.
15. Aga kui peale selle keegi temale järele ei käiks, siis läheks ta üksi kümnenda leegioniga, kelle üle ta ei kahtle (tal kahtlust pole), ja see oleks tema ihukaitsevägi. See leegion oli Caesar’ile iseäranis armualune ja ta usaldas teda oma vahvuse pärast kõige enam.

XLI

1. Selle kõne järele muutus imelikul viisil üldine meeleolu ja kõige suurem rõõmutunne ja võitlushimu valdas sõjamehi,
2. ja kümnes leegion tänas esimesena oma sõjatribuunide (sõjaväeülemate) läbi selle eest, et ta nende üle nii hea otsuse oli teinud, ja avaldas, et ta sõja vastu tõesti valmis olevat (avaldas oma täielikku valmisolekut sõja vastu).
3. Selle järele rääkisid läbi teised leegionid oma sõjatribuunidega ja esimeste jaoskondade tsenturioonidega, et nad Caesari ees end vabandaksid: nad ei olevat kunagi ei kahelnud ega kartnud ega mõelnud, nagu oleks ülemsõjapidamine mitte väejuhataja, vaid nende asi.
4. Selle järele, kui ta nende vabandust kuulis (oli vastu võtnud), ja selle järele, kui ta Divitiacuse läbi, sest et ta teda gallialastest kõige enam usaldas, teed teada sai, nõnda et ta ümber minnes viiskümmend tuhat sammu lahtisel väljal sõjaväge juhatada võis, nagu ta ütles, neljandal valvekorral läks ta laagrist välja.
5. Et ta sõjakäiku mitte ei katkestanud (et käimist mitte seisma ei jätnud), teatati temale maakuulajate poolt seitsmendal päeval, et Ariovistuse väed meie omadest kakskümmend neli tuhat sammu kaugel on.

Caesar’i kokkusaamine Ariovistus’ega.

XLII

1. Kui Ariovistus Caesar’i tulekust teada sai, saatis ta tema juurde saadikud (kes pidid ütlema): mis tema endisesse nõudmisse puutub, siis olevat see tema pärast võimalik, kuna ta lähemale on tulnud, ja ta arvavat, et ta seda ilma hädaohuta teha võivat.
2. Caesar ei tõrjunud ettepanekut tagasi ja arvas, et ta juba tervele mõistusele tagasi tuleb (et ta juba mõistlikuks saab), sest et ta seda, mis ta enne tema palve peale vaatamata tagasi lükanud oli, vabatahtlikult ette paneb.
3. Ja ta hakkas juba väga lootma, et tänuks tema ja rooma rahva poolt temale heategude eest, kui ta tema nõudmisi teaks, ta oma kangekaelsuse maha jätaks.
4. Läbirääkimiste päevaks määrati sellest päevast viies päev. Kui sel ajal sagedasti saadikuid sinna ja tänna saadeti, nõudis Ariovistus, et Caesar ühtegi jalaväelast läbirääkimistele kaasa ei võtaks: tema kartvat, et ta kavalal kombel (kavalasti) tema poolt lõksu meelitatakse; igaüks (mõlemad) nendest pidavat ratsaväega tulema; teisel viisil ta ei tuleks.
5. Caesar ei tahtnud ühelt poolt, et läbirääkimised mõnel põhjusel katkestuks (pooleli jääks), teiselt poolt ei julgenud ta oma elu mitte gallia ratsaväelaste kätte uskuda (usaldada). Sellepärast peab ta otstarbekohasemaks (paremaks) kõigi gallia ratsaväelaste käest hobused ära võtta ja nende selga istuma panna kümnenda leegioni sõjamehed, keda tema kõige enam usaldas, et tal võimalikult truu kaitse oleks, kui tarbekorral vaja on.
6. Kui see sündis, ütles keegi kümnenda leegioni sõjameestest mitte ilma naljata, et Caesar enam teeb, kui lubanud on; ta olevat lubanud, et kümnes leegion ta ihukaitsevägi oleks, aga ta teeb nad rüütliteks (tõstab nad rüütliseisusse).

XLIII

1. Oli suur lagendik ja tema peal üsna kõrge küngas. See koht oli Ariovistuse ja Caesar’i laagrist ühesugusel kaugusel (vaheruumis). Sinna tulid nad, nagu öeldud oli, läbirääkimistele.
2. Leegionid, mida Caesar endaga kaasa tõi, seadis ta (kahesaja sammu kaugusele) kakssada sammu künkast kaugel. Nõndasama seadsid ka Ariovistuse ratsamehed sellessamas kauguses endid üles.
3. Ariovistus nõudis, et nad hobuste seljas läbirääkimisi peaksid ja peale enda kumbki kümme (ratsanikku) läbirääkimistele tooks.
4. Kui nad sinna tulid, tuletas Caesar oma kõne algul meelde ta enda ja senati heategusid tema vastu, et ta kuningaks senati poolt on nimetatud, et rikkalikult kingitusi temale saadeti; ta tähendas selle peale, et (esiti) see vähestele osaks on saanud, ja (teiseks) neid antakse inimeste suurte teenuste eest;
5. tema aga, selle peale vaatamata, et tal ei õigust ega mõjuvat (tähtsat) põhjust seda nõuda ei ole, olevat need kingitused (kasud, austused) tema ja senati (poolehoiu) heateo ja helduse läbi saanud.
6. Edasi seletas ta, missugused vanad sõpruse põhjused nende ja ädulaste vahel on:
7. missugused senati otsused, kui korduvad ja aulised, nende heaks olevat tehtud; kui igal ajal ädulastel eesõigus terves Gallias olevat olnud, juba enne kui nad meie sõprust otsisid.
8. Rooma rahva komme on see, et ta tahtvat, et tema liitlased ja sõbrad mitte ainult midagi omast ei kaotaks, vaid armastuses, tähtsuses, aus vägevam oleks; kes aga võivat viimati (lõpuks) lubada, et neilt seda ära võetakse, mis nad sõpruseks rooma rahvaga olevat kaasa toonud?
9. Ta nõudis selle peale sedasama mis ta saadikutele ülesandena kaasa andis: ta ei pidavat ei ädulaste ega nende liitlastega sõda algama; pantvangid pidavat ta tagasi andma; kui ta ühtegi osa (jagu) germaanlasi kodumaale saata ei võivat, siis ei pidavat ta vähemalt kedagi laskma üle Reini jõe minna.

XLIV

1. Ariovistus vastas Caesar’i nõudmise peale (ainult) vähe, ta hooples aga palju oma tubliduse üle:
2. Tema ei olevat mitte vabatahtlikult üle Reini jõe tulnud, vaid gallialaste palve ja kutse peale (vaid gallialaste poolt palutud ja kutsutud); mitte ilma suure lootuseta suure tasu peale (kasu peale) olevat ta oma kodumaa ja sugulased maha jätnud; elukohad olevat tal Gallias need, mis temale nende endi poolt kätte olevat näidatud; pantvangid, mis nende oma tahtmise järele olevat antud; sõjasaaki (tribuuti) võtvat ta sõjaseaduse järele, mida võitjad harilikult võidetute peale panevad.
3. Mitte tema ei ole gallialastega, vaid gallialased olevat temaga sõda alganud; kõik gallia riigid olevat tulnud, et tema peale tungida ja olla oma laagri tema vastu üles löönud (seadnud); kõik need sõjaväed olevat tema poolt ühesainsamas lahingus täiesti löödud (laiali aetud ja ära võidetud).
4. Kui nad teinekord katset teha (katsuda) tahavad, siis olevat ta valmis teinekord otsustavat lahingut pidama (lööma); kui rahus elada tahavad, siis olevat ülekohus tribuudist (avalikust sõjamaksust, sõjasaagist) keelduda, mida nad vabatahtlikult seni maksnud on.
5. Rooma rahva sõprus pidavat temale ehteks (kauniduseks) ja kaitseks, aga mitte kahjuks olema, ja ta olevat seda selles lootuses otsinud. Kui rooma rahva kaudu tribuut maha jäetaks ja pantvangid tema käest ära võetaks, siis jätaks tema mitte vähema heameelega rooma rahva sõpruse maha, kui ta seda püüdnud olevat.
6. (Mis sellesse puutub, et ta) Kui ta suure hulga germaanlasi Galliamaale viib, siis tegevat ta seda enese kaitseks (et ennast kaitsta), aga mitte Galliamaa äravõitmiseks; selle tõenduseks olevat see, et ta ainult palve peale tuli ja et ta mitte pealetungivat, vaid kaitsesõda pidanud olevat.
7. Ta olevat ennemini Galliasse tulnud kui rooma rahvas. Ei kunagi selle ajani ei olevat rooma rahva sõjavägi Gallia provintsi piiridest tunginud.
8. Mis ta tahab (tahtvat)? Mispärast ta tuleb (tulevat) tema võimu all olevasse maale? See Gallia olevat tema provints nõndasamuti, kui too meie oma. Kuidas temale mitte järele anda (tema ees mitte taganeda) ei ole tarvis, kui ta meie maale tungiks, siis oleks meie nõndasama ülekohtused, sest et meie teda ta õiguses takistame (kitsendame).
9. Kui ta ütlevat, et ädulased vendadeks nimetatud on, siis ei olevat ta mitte niipalju metsik ja mitte nii asjatundmatu avalikkudes (s. o. poliitilistes) asjades, et mitte ei tea, et viimses allobroglaste sõjas mitte ädulased roomlasi ei olevat aidanud, aga nad ise (s. o. ädulased) neis kokkupõrgetes, mis ädulastel ise temaga ja sekvaanlastega oli, ei olevat tarvitanud rooma rahva abi.
10. Ta pidavat arvama, et Caesar silmakirjalise sõpruse katte all seda sõjaväge, mis tal Gallias on, tema mahasurumiseks pidavat.
11. Kui ta mitte ära ei läheks ja oma sõjaväge neist kohtadest ära ei viiks, siis ei pea ta teda mitte sõbraks, vaid vaenlaseks.
12. Ja kui ta tema ära tapaks, teeks ta paljudele aukandjatele ja rooma rahva kõrgematele isikutele head meelt. Seda olevat ta nende saadikutelt teada saanud. Nende kõikide poolehoidu ja sõprust võiks ta tema surmaga osta.
13. Kui ta aga ära läheks ja temale Galliamaa vabaks omanduseks jätaks (annaks), siis tasuks ta seda suurelt temale ära (suure tasuga), ja kõik sõjad, mis ta tahaks pidada, lõpetaks ta ilma ühegi raskuseta ja hädaohuta tema poolt.

XLV

1. Palju ütles Caesar, mispärast ta ei võivat oma nõudmisest loobuda (taganeda, lahkuda): ei tema ega rooma rahva komme (viis) ei lubavat nii väga lugupeetud liitlasi maha jätta, kuid ta ei arvavat, et Gallia enam Ariovistuse kui rooma rahva päralt on.
2. Arvernlased ja ruteenlased olid Quintus Fabius Maximusest sõjas ära võidetud, ja ometi on rooma rahvas neile andeks annud ja neid (nende maad) mitte oma provintsiks teinud ja nende peale ühtki sõjamaksu (tribuuti) pannud.
3. Kui siis igakord kõige vanemat aega tähele panna (arvesse võtta) tarvis on, siis olevat rooma rahva ülemvalitsus kõige enam eesõigustatud; kui aga senati otsust tähele panna (juhtnööriks võtta) tarvis on, siis pidavat Gallia vaba olema, millest senat tahtis, et küll ta ära võidetud oli, et siiski pidavat oma seaduste järele elama (et siiski pidavat oma seadusi tarvitama).

XLVI

1. Sel ajal, kui need asjad läbirääkimistel olid, teatati Caesarile, et Ariovistuse ratsamehed künkale ligemale tulevat, meie omade juurde ratsutavat ja kive ja kuule meie omade peale viskavat (pilduvat).
2. Caesar tegi läbirääkimisele lõpu, tuli oma meeste juurde tagasi (ja nihkus omade juurde tagasi) ja keelas oma mehi ühtki noolt ja kuuli vaenlase peale tagasi viskamast.
3. Sest et ta küll nägi, et väljavalitud leegioni võitlus ratsaväega oleks ilma ühegi hädaohuta, siiski ei arvanud ta mitte lubada nii kaugele minna, et siis, kui vaenlased võidetud oleks, ütelda ei võiks, et nad läbirääkimiste ajal sõnamurdvalt ümber piiratud olevat.
4. Selle järele, kui igalpool sõjaväelaste juures teada sai, missuguse jultunud uhkusega Ariovistus läbirääkimistel keelas roomlastele tervet Galliat (tarvitamast), ja kui (t. t. et) tema ratsaväelased meie omade peale tunginud, ja kui see asjaolu olevat läbirääkimised katkestanud (pooleli jätnud), siis valdas sõjaväge veel palju suurem rõõmutunne ja (veel) suurem võitlushimu.

Caesari loobumine teisest kokkutulemisest Ariovistusega. Ariovistuse ümberkäimine Caesari saadikute Procillus’e ja Metius’ega.

XLVII

1. Kahe päeva pärast saadab Ariovistus (t. t. saatis) oma saadikud Caesar’i juurde: Tema tahtvat nende asjade üle, mille üle läbirääkimised küll alanud, aga mitte lõpule ei olevat viidud (ei lõpetatud), temaga läbi rääkida; et tema kas teinekord päeva läbirääkimisteks määraks, või kui ta seda vähemini tahaks (ei taha), siis saadaks ta kedagi omadest saadikuna tema juurde.
2. Caesar’il polnud nähtavasti mitte põhjust läbirääkimisteks, ja seda enam sellepärast, et päev enne seda germaanlased mitte ei võinud endid tagasi hoida, et meie peale mitte piike ja nooli visata.
3. Ta arvas, et ta üht omadest võiks tema juurde saata saadikuna ainult suure hädaohuga ja teda toorestele inimestele ohvriks anda.
4. Temale näis kõige otstarbekohasem olevat, tema juurde saata Gaius Valerius Procillust, Gaius Valerius Caburuse poega, kõige vahvamat ja haritumat noortmeest, kelle isa Gaius Valerius Flaccus’e poolt kodaniku õiguse kingituseks sai, nii truu alamluse (usalduse) kui Gallia keele mõistmise pärast, mida Ariovistus kauaaegse läbikäimise pärast palju tarvitas, ja sellepärast, et germaanlastel ei olnud põhjust temale midagi halba (paha) teha, ja Marcus Metiust, kes Ariovistuse majasõber oli.
5. Nendel käskis ta seda, mis Ariovistus kõnelevat, teada saada ja temale (seda) ütelda.
6. Kui Ariovistus neid oma laagris nägi, kisendas ta kõvasti oma sõjaväe juuresolekul: Mispärast nad tema juurde tulevad (tulevat)? Kas luuramise pärast? Kui nad katsusid kõnelda, takistas ta neid ja laskis nad ahelatesse panna (pandis nad ahelatesse).

Kokkupõrkamised germaanlaste ja roomlaste vahel.

XLVIII

1. Selsamal ajal astus ta välja (nihutas oma laagri edasi, jättis ta selle koha maha) ja jäi kuustuhat sammu Caesar’i laagrist ühele mäejalale seisma.
2. Järgmisel päeval (pärast seda päeva) viis ta omad sõjaväed Caesar’i laagrist mööda ja jäi kakstuhat sammu tema taha laagrisse selle mõttega, et Caesar’it ära lahutada vilja ja moonatagavara juurdeveost, mida sekvaanlaste ja ädulaste maalt veeti.
3. Sellest päevast viis Caesar omad sõjaväed laagri ette välja viis päeva järgimööda ja pidas (hoidis) neid lahinguvalmis, sellepärast et, kui Ariovistus sooviks temaga lahingut alata (lahingusse astuda), temal selleks mitte võimalus ei puuduks.
4. Kõigil neil päevil pidas (hoidis) Ariovistus oma sõjaväe laagris, selle eest võitles iga päev ta ratsavägi lahingus. Võitlusviis, kuidas germaanlased endid harjutasid, oli järgmine.
5. Oli kuustuhat ratsameest ja arvu poolest niisama palju väga virku ja vahvaid jalaväelasi, keda tervest hulgast nemad enese kaitseks ühekaupa välja valisid; nendega üheskoos olid nad võitlustes.
6. Nende (jalaväelaste) juurde taganesid ratsaväelased tagasi. Need jooksid kokku, kui midagi kardetavamat juhtus; kui keegi selle järele, kui ta mõne raskema haava oli saanud, hobuse seljast maha kukkus, siis tulid nad tema ümber.
7. Kui aga kuhugi edasi rutata tarvis oli ehk ruttu taganeda, siis oli nende kiirus harjutuste pärast nii suur, et nad hobuse lakast kinni hoides hobustega sammu pidasid.

XLIX

1. Niipea kui Caesar nägi (aru sai), et tema laagrisse jääb, siis valis ta sündsa koha välja, et kauemini mitte moonatagavara juurdeveost takistatud poleks seal pool, kus germaanlased asusid, umbes kuussada sammu neist kaugel, ja selle järele, kui ta sõjaväe kolme ritta oli üles seadnud, tuli ta sinna kohta.
2. Esimesel ja teisel real käskis ta sõjariistus olla, kolmandal aga laagrit kindlustada.
3. See koht oli, nagu öeldud, umbes kuussada sammu vaenlasest kaugel. Sinna saatis Ariovistus arvu poolest umbes tuhat kuussada lahinguvalmist meest terve ratsaväega, kes meie omi hirmutaks ja kindlustustöö juures takistaks.
4. Selle peale vaatamata käskis Caesar, nagu ta ennemini otsustanud oli, et kaks lahinguliini pidid vaenlast tagasi lööma, aga kolmas oma kindlustustööd lõpetama.
5. Laagri kindlustamise järele jättis ta sinna kaks leegioni ja ühe jao abiväge, neli ülejäänud (leegioni) viis ta suuremasse laagrisse tagasi.

Osa germaanlasi tungib ühe Caesar’i laagri peale. Põhjus, mispärast Ariovistus end otsustavast lahingust eemal hoidis.

1. Järgmisel päeval viis Caesar oma harjunud kombe järele mõlemast laagrist sõjaväed välja. Selle järele, kui ta suuremast laagrist vähe ettepoole oli tunginud, seadis ta sõjaväe lahinguvalmis ja andis vaenlasele võimaluse võidelda (ja kutsus vaenlast võitlusse).
2. Kui ta märkas (aru sai), et nad ka praegu mitte välja ei tule (ei astu), viis ta keskpäeva ümber sõjaväe laagrisse tagasi. Alles nüüd saatis Ariovistus ühe jao oma sõjaväest välja, kes vähema laagri peale pidi tormi jooksma. Mõlemal pool võideldi (ägedasti) vahvasti kuni õhtuni.
3. Päikese loojaminekul viis Ariovistus oma sõjaväed laagrisse tagasi, selle järele kui nad palju haavu saanud ja teinud olid (said ja tegid).
4. Kui Caesar vangide käest küsis, mispärast Ariovistus otsustavasse lahingusse ei astu (otsustavat lahingut ei löö), leidis ta selle põhjuse: germaanlastel olevat komme, et nende pereemad liisu (liiskude) ja ettekuulutuste läbi määravad, kas on kasulik lahingusse astuda või mitte.
5. Nad ütlevad nõnda: Ei ole mitte jumalate tahtmine (ei ole õigus), et germaanlased võidavad, kui nad enne uut kuud otsustavasse lahingusse lähevad (otsustavasse võitlusse astuvad).

Otsustav lahing; germaanlaste kaotus ja nende põgenemine; Ariovistuse pääsmine; tema perekonna saatus.

1. Järgmisel päeval jättis Caesar oma mõlema laagri jaoks kaitseväe, mis temale küllalt näis olevat; kõik abiväed seadis ta vaenlaste nähes (vaenlaste ees) väiksema laagri ette üles, sest et ta küllalt vägev ei olnud oma leegioni sõjaväelaste vaenlaste arvuga võrreldes, et abivägesid ainult silmakirjaks tarvitada. Ta ise aga tungis edasi kuni vaenlase laagrini, selle järele, kui ta oma sõjaväed kolme ritta oli seadnud.
2. Nüüd alles viisid germaanlased sunniteel (sunniviisil) oma sõjaväed laagrist välja ja seadsid nad rahvakaupa üles ühekaugusel üksteisest: haruudlased, marcomanlased, triboclased, vangioonlased, nemetlased, seduslased, sueblased, ja piirasid terve oma sõjaväe vooridega ja vankritega ümber, et ühtki lootust pääsmiseks üle ei jääks.
3. Nende peale seadsid nad naised, kes lahingusse minejaid väljasirutatud kätega nuttes palusid, et nad neid mitte roomlastele vangi ei annaks.

LII

1. Caesar seadis iga leegioni etteotsa ühe legaadi ja ühe kvestori, et nad igale ühele neist oleks nende vahvuse tunnistajateks.
2. Ise algas ta lahingut paremal tiival, sest ta märkas, et see vaenlase väejagu kõige nõrgem oli.
3. Selle järele, kui märk oli antud, tungisid meie omad (sõjamehed) nii vägevasti (tulisti) vaenlase kallale (peale) ja nii äkitselt, ja ruttu jooksid vaenlased edasi (ettepoole), et mitte aega üle ei jäänud piike vaenlase peale visata. Nad viskasid piigid käest ja võitlesid käsitsi vaenlasega mõõkadega.
4. Aga germaanlased sünnitasid oma kombe järele ruttu võitlusrinna (väetiiva) ja võtsid mõõkadega pealetungimise vastu.
5. Leidus palju meie sõjameestest, kes võitlusridadesse kargasid, kilbid käest kiskusid ja ülevalt (poolt) neid haavasid.
6. Sel ajal, kui vaenlase võitlusrida pahemal tiival oli murtud ja põgenema aetud, rõhusid nad oma suurema arvu tõttu väga meie võitlusrida.
7. Kui noormees Publius Crassus, kes meie ratsaväge juhatas, seda märkas (nägi), saatis ta, sest et tema vähem tegevuses oli (sest et ta vähem tegev oli), kui need, kes võitluses seisid, kolmanda rea meie omadele rõhutavatele appi.

LIII

1. Nõnda sai võitlus jälle jalule seatud ja kõik vaenlased pöörsid selja ja ei jätnud põgenemist seisma, kuni Reini jõeni jõudsid, mis umbes viiskümmendtuhat sammu sellest kohast eemal on.
2. Siin püüdsid väga vähesed oma jõu peale lootes üle ujuda ehk leidsid (nad) oma pääsmise juhtumisi leitud lootsikute abil.
3. Nende seas oli Ariovistus, kes kaldal kinniseotud lootsikukese leidis ja tema peal ära põgenes; kõik teised (ülejäänud) tapsid meie omad maha, selle järele kui ratsavägi neile järele oli jõudnud (kui ratsavägi neid kätte oli saanud).
4. Oli kaks Ariovistuse naist, üks suebi rahvusest (soost), kelle ta kodunt kaasa oli võtnud, teine aga nooriklane, Voccio kuninga õde, kelle ta Gallias naiseks oli võtnud ja kes venna poolt temale oli saadetud. Mõlemad (kumbki) said põgenemise peal surma; oli kaks tütart, nendest sai üks surma, teine võeti vangi.

Gaius Valerius Procillus’e ja Marcus Metius’e vangist päästmine.

5. Gaius Valerius Procillus, kui ta (kes) vahtide poolt põgenemise peal kolmekordsete ahelatega kaasa viidud oli, langes Caesar’ile endale kätte, kes ratsaväega vaenlasi taga ajas.
6. Just see sündmus ei teinud Caesarile mitte vähemat rõõmu kui võit ise, sest et ta Gallia provintsi ausamat meest, oma sõpra ja usaldusvõõrast nägi vaenlase käest ära võetud ja endale tagasi saadud olevat ja et tema hukkamise läbi saatus midagi ei vähendanud nii suurest võidurõõmust ja hõiskamisest.
7. Tema ütles, et tema juuresolekul kolm kord loosi läbi küsiti (oli küsitud), kas otsekohe teda tulega ära põletada (surma saata), või pidi ta teiseks ajaks alal hoitama (hoitud saama);
8. looside abil jäi ta terveks. Nõndasamuti leiti Marcus Metius üles ja toodi tema juurde tagasi.

Sueblaste taganemine. Roomlaste talvekorterid. Caesar’i minek Itaaliasse.

LIV

1. Kui sellest lahingust Reini taga teada anti (oli antud), hakkasid sueblased, kes Reini kaldale tulid, tagasi koju minema (tõttama).
2. Ubilased, kes väga Reini jõe ligidal elasid, märkasid nende segadust (hirmu, kartust); taga ajades tapsid nad suure hulga neist ära. (Teine tekst: Nii pea kui need, kes Reinile kõige lähedamal elasid, nende segadust märkasid, ajasid neid taga ja tapsid neist suure hulga ära).
3. Selle järele, kui Caesar ühel suvel kaks väga hädaohtlikku (suurt) sõda oli lõpetanud, viis ta vähe varemini, kui aastaaeg nõudis, oma väe sekvaanlaste maale talvekorterisse. Väejuhatuse talvekorteris andis ta Labienus’e kätte (ta määras Labienuse väejuhatajaks talvekorteris).
Ta ise tõttas siiapoole Galliat, et kohut mõista (kohtupäeva pidada).