Tagasi: Antiigiveeb | Cassius Dio
Ilmunud: Üldajaloo lugemik. I vihk: vana-aeg. Valiku teinud ja redigeerinud Pärtel Haliste, tõlkinud Ervin Roos. Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus, Tartus 1933, lk 46-47.
(Caesar valitsejana)
Caesar riietus senatiotsuse põhjal triumfimantlisse kõikide rahvapidustuste puhul ja ehtis end alati ning igalpool loorberpärjaga. Imperaatori tiitlit ei kandnud ta enam mitte ainult tolles endises tähenduses, nagu sellega oli nimetatud teisigi ja ka teda ennast sagedasti pärast võidukaid sõdasid, vaid see tiitel anti kõigiks ajuks temale esmakordselt otsekui pärisnimeks, nagu seda omavad nüüdki alalised võimukandjad. Meelitustes mindi isegi niisuguse liialduseni, et otsustati tarvitada seda tiitlit ka tema poegade ja pojapoegade kohta, kuigi tal polnud lapsi ja ta oli juba elatanud. Selletõttu pärandus see nimetus kõigile pärastistele keisritele otsekui nende võimu erilise tunnusena just nagu Caesari[1] nimigi. Nad tegid veel muidki sääraseid otsuseid, mille kaudu nad tõstsid ta otse ainuvalitsejaks. Nimelt usaldasid nad talle ametite jagamise, ka nende, mis olid kuulunud siiamaani rahvakoosoleku võimkonda, ja valisid ta, nagu enne diktaatoriks, nõnda nüüd ka konsuliks kümne aasta peale. Tema üksinda võis pidada sõdureid, üksinda käsustada riigiraha, nii et kummagi kohta ei olnud õigust ühelgi teisel, keda tema selleks ei volitanud. Kuna Caesar ei olnud võtnud enda peale ametnikkude nimetamist, valiti nad nime poolest küll vana kombe järgi rahvakoosolekul, tegelikult aga ikkagi Caesari poolt ja saadeti ilma loosimata provintsidesse[2]. Teiste ametnikkude arv jäi endiseks, preetoreid aga valiti 14, kvestoreid 40. Peale selle võttis ta vastu suured hulgad senatiliikmeiks ilma järele uurimata, kas ei leidunud nende hulgas vahest sõdureid või vabakslastud orjade poegi, nii et senaatorite üldarv tõusis 900-le. Ka andis ta uusi seadusi ja avardas linna piire. Selles ja mõnes teiseski asjas näis ta talitavat sarnaselt Sulla’ga. Et ta aga loobus oma vastaste süüdistamisest, kes sõdades olid ellu jäänud, kinkis neile samul tingimusil armuse ja aitas neid koguni auametite taotlusel, et ta andis tagasi langenute naistele nende kaasavara ja loovutas nende lastele osa nende pärisvarast, selles asetus ta teravasse vastollu Sulla veretöödega. Ka ülendas ta oma kuulsust veel sellega, et elustas uuesti Kartaago ja Korintose. Palju teisigi linnu Itaalias ja väljaspool laskis ta üles ehitada, rajades ka päris uusi linnu.
[1] Sellest on tulnud sõna “keiser”.
[2] Muidu määrati konsulid ja preetorid pärast ametiaja lõppu liisu teel provintside asehaldureiks.