Tagasi: Antiigiveeb | Cassius Dio
Ilmunud: Üldajaloo lugemik. I vihk: vana-aeg. Valiku teinud ja redigeerinud Pärtel Haliste, tõlkinud Ervin Roos. Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus, Tartus 1933, lk 49-50.
(Actiumi lahing (2. sept. a. 31 e. Kr.))
Kui merelahing algas, tehti kummaltki poolt palju üleskutseid osavusele ja agarusele; ka kuuldus maismaalt võitlejaid õhutavate seltsiliste hääli. Mõlemad pooled ei sõdinud ühtemoodi, vaid Caesar’i mehed, kel olid väiksemad ning kiiremad laevad, ründasid teisi aerulöökide saatel, kaitstes end igati kaotuste eest. Kas neil õnnestus mõnd laeva põhja lasta või mitte, nad tõmbusid tagasi, enne kui jõudsid käsitsi kokku minna, ja ründasid embkumb kas jälle äkitselt neidsamu laevu, või jätsid need rahule, asudes teiste kallale. Kahjustades ka neid, niipalju kui see lühima aja vältel võimalik, lähenesid nad uutele ja ikka uutele, et tabada võimalikult neid, kes kõige vähem valvel. Vastased aga loopisid liginejaid tiheda kivi- ning noolterahega ja paiskasid raudtõmbehaake lähisvõitlusse tikkujate pardale. Ühel pool töötasid ja pinguldusid roolijad ja sõudjad kõige rohkem, teisel pool aga sõdurid. Kaua püsis merelahing tasavägisena, ilma et kumbki pool oleks suutnud omandada ülekaalu. Viimaks tuli asjasse pööre. Kleopatra, kes viibis võitlejate seljataga avamerel ankrus, ei suutnud enam taluda selgusetu olukorra kauast ning lahenematut viivitelu, vaid tüdinedes kui naine ning egiptlane pikaldasest kartuse ja lootuse vahel kõikumisest ja alaliselt vahelduvaist hirmurohkeist aimdusist, pöördus ta ise äkitselt põgenema ja andis selleks märku ka oma käsualustele. Need tõmbasid ka kohe purjed üles ja sõitsid, kuna puhus parajasti pärituul, ulgumerele. Antonius aga, arvates, et nad ei põgene mitte Kleopatra käsul, vaid kartusest, pidades end võidetuiks, järgis nende eeskujule. Kui see oli sündinud, kaotasid ka ülejäänud sõdurid julguse ja sattusid segadusse; püüdes samuti kuidagiviisi ära põgeneda, koondasid ühed purjesid, teised heitsid tornid ja laevariistad merre, et kergem oleks pageda. Sellal kui nad olid niimoodi tegevuses, tungisid vastased neile kallale (sest põgenejaid ei saanud nad jälitada, olles ise ilma purjedeta ning valmistunud vaid merelahinguks) ja võitlesid mitmekesi iga laeva vastu küll kaugelt, küll ligilähedusest, nii et kujunes väga mitmekesine ning kummaltki poolt äärmise ägedusega peetud lahing.
Kuna võitlus arenes tasavägiselt, ei teadnud Caesar, mida teha, ja laskis sellepärast tuua laagrist tuld. Nüüd kujunes jällegi uus võitlemisviis. Caesari mehed, tungides peale mitmelt poolt korraga, lasksid vastaste pihta tulenooli, loopisid kätega põlevaid tunglaid ja paiskasid suuremast kaugusest viskemasinate abil ka hõõgsüte ja pigiga täidetud potte…
Osa laevu saatis Caesar Antoniust ja Kleopatrat taga ajama. Need asusid jälitama, kuid jõudes selgusele, et põgenikud pole enam tabatavad, nad pöördusid tagasi. Ülejäänutega vallutas Caesar vastaste vallikraavid, ilma et need oma vähesuse tõttu oleksid avaldanud vastupanu. Sellepeale tabas ta ka vaenlaste ülejäänud väeosa, mis oli teel Makedooniasse, ja sundis selle ilma võitluseta üle tulema enda poole.