Tagasi: Antiigiveeb | Catullus

Ilmunud: Looming 9 (1936), lk 1015.

(Multas per gentes et multa per aequora vectus)

Mööda nii mitmeid maid, nii mitmeidki lahti ja laineid
saabusin siia, mu vend, ootab kus kohustus kurb
panna su hauale sünk pärastsurmane armastusohver;
viljatult kõnetlen siin tuhka, mis jahtund ja tumm,
sest sinu enda ju viis minu juurest jäljetult saatus, (5)
vend, kes nii ilgelt võet vennalt, mu õnnetu vend.
Olgu ent siiski see and, mille iidsed kurblikud kombed
määravad neile, kel jäi mulla all pooleli matk,
küünitet sulle, oo võta ta mult, ta on nuuksetest niiske,
ning igiaegadeks jää terveks ja hüvasti, vend! (10)