Tagasi: Antiigiveeb | Catullus

Ilmunud: Looming 9 (1936), lk 1013-1014.
(Lugete, o Veneres Cupidinesque)

Nutke, Venus ja Amor ning eroodid,
nutku kõik, mis on eales kaunist maa pääl.
Nutke, surnud on värvu armsal piigal,
värvu, ainuke rõõm mu õrnal piigal,
kallim talle kui kiirgus enda silmis: (5)
kas ei olnud ta veetlev, kas ei tunnud
neidu otsekui laps, kes silmab ema?
Ei ta liikund ta rüpest, ei ta lahkund,
aina hüppas ta ümber sinna-tänna,
uuris ainiti hoidjat, piipsus aina. (10)
Nüüd ent rändab ta vaene sünget maanteed
alla maale, kust eal ei pääsvat keegi.
Tulgu hirm sellest sulle, kurjalt varjav
Orcus, julmur, kes neelad kõik, mis kaunis:
võtsid siit minu värvu, kes nii veetlev. (15)
Oo su õeluse tööd! oo lahkund värvut!
Vaese hukatust kurtes nutab neiu
silmad pääst, mis ju pikast leinast pondund.