Tagasi: Antiigiveeb | Catullus

Ilmunud: Looming 9 (1936), lk 1015.

(Siqua recordanti benefacta priora voluptas)

Kui meie endised hääd ja väärikad toimingud toovad
meenudes õnne, kui meel mõtleb, kuis säilitas au,
hoidudes murdmast eal püha tõotust, teotamast leppeid
vandega taevale, mil maisemaks eesmärgiks reet,
kauaks siis jääb ning rohkesti sul veel rõõmu, Catullus, (5)
rõõmu veel pikakski eaks armust, mis pettega murt.
Sest mida iial hääd võib maa pääl teisele keegi
öelda või teha, see on öeldud ja tehtud sul kõik;
hääbus ent antuna kõik tänutundeta hingele tühja.
Milleks siis tarbetult nii kurnad ja piinad end veel? (10)
Miks sa ei kinnita meelt ega loobu sest järsku ja sootuks
taevaste võimude nõul, et oleks vaevadel lõpp?
Raske on tõugata eest ühel hoobil aastate armu,
raske, ent ikkagi tee teod, mida jätta ei või.
See on su ainuke päästus, sa pead selle raudvöö murdma: (15)
tee seda nüüd, ükskõik, kas seda saab või ei saa.
Taevased väed, kui jäi veel kaastunnet teisse või sai teilt
tröösti ja toetust eal surmaga heideldes hing,
vaadelge siis mind õnnetut siin, ja kui meel jäi mul puhtaks,
kiskuge seest see julm, mürgitav haigus, mu hukk, (20)
katk, millest hiilides jäik, külm uim poeb luusse ja verre,
nii et ju kõikidest mul rõõmudest tühjenes põu.
Ei, ma ei ootagi ju, et taas tolle hing mulle hõõguks,
ei seda võimatust teilt, et tema roojastus kaoks:
tervist vaid endale ihkan, vaid pääsmist ilgeimast taudist. (25)
Andke see, taevased väed, palgaks mu truuduse eest.