Tagasi: Antiigiveeb | Cicero

---

Ilmunud: Scipio unenägu. Cicero: Scipio unenägu. Vergilius: Käik manalasse. Ovidius: Keyks ja Alkyone. Ladina keelest tõlkind ja seletavad märkused ning elulood kirjutand Joh. Aavik. Keelelise uuenduse kirjastik nr. 60. Hirmu ja õuduse jutud XXIV. Kirjastus “Istandik”, Tartus 1928, lk 5-15.

SCIPIO UNENÄGU^[1].

Kui kolmanda puuni sõja ajal (a. 149 e. Kr.) tulin Afrikasse konsul Manlius Manīliuse sõjatribuunina neljanda leegioni juures, oli mu hardaim soov kokku saada kuningas Masinissaga, keda meie perekunnaga yhendasid arusaadavad sõprussidemed. Kui ta juure läksin, tõmbas vanamees mind oma kaenlasse ja nuttis härdasti. Siis natukese aja pärast vaatas üles taeva poole ja ytles:

“Tänan sind, kõrgeim Päike, ja teid, muud taevalised, et enne kui sellest elust lahkun, näen oma riigis ja ses majas Pūblius Cornēlius Scipiot, kelle paljast nime juba kuuldes ma nagu uut elu saan. Selle tubli ja võitmatuma mehe mälestus ei kao iialgi mu sydamest!”

Siis pärisin talt yht-teist tema riigi, tema minult jälle meie Rooma riigi olude yle järele, ja niiviisi rohke mõlemapoolse jutuajamisega kulus meil see päev õhtuni. Siis järgnes kuningliku toredusega õhtusöök, kus hilja ööni jätkasime oma jutuajamist, kusjuures vanamees muust ei rääkind kui Africānusest, meele tuletades mitte yksi ta tegusid, vaid ka ta sõnu.

Kui viimaks lahkusime minemaks magama, tegi reisi väsimus ja hilja ööni valvamine, et langesin harilikust sygavamma unne. Unes — arvan sellepärast et sellest nii palju oli õhtul räägitud, sest enamasti juhtub, et meie mõtted ja kõned tekitavad unes midagi selletaolist, mis luuletaja Ennius^[2] jutustab endal Homeeriga juhtund, kellest ta teatavasti valvel-olekus yhtelugu mõtles ja rääkis — unes ilmus mulle Africānus ise sel näol, mis mulle tuttavam oli ta rindkuju järele kui ta isiklikust väljanägemisest. Niipea kui ta ära tundsin, jahmatin väga. Tema aga ytles:

“Ole rahulik ega ära karda midagi, Scipio, vaid pane hästi meele, mis sulle saan rääkima. Kas näed seda linna sääl, kes, ehk küll sundisin ta roomlaste sõna kuulma, ometi jälle on aland uue sõja ega või rahu pidada?” Ja ta näitas Kartaagot yhest kõrgest, säravast ja täis tähti kohast. “Mida praegu tuled vallutama peaaegu lihtsõdurina, selle kahe aasta pärast hävitad konsulina ja teenid endale seega lisanime “Africānus”, mida nyyd kannad alles minult saadud pärandusena. Kui oled Kartaago hävitand, triumfi pyhitsend ja tsensor olnud ja saadikuna Egyptuses, Syyrias, Väike-Aasias ja Greekas käind, valitakse sind äraolekul uuesti konsuliks ja sa lõpetad suure sõja, nimelt hävitad Numantia. Aga pärast su triumfsõitu leiad riigi mu tytrepoja kavatsuste läbi segadussi saadetud^[3]. Sääl pead isamaale näitama oma iseloomu ja mõistuse ning tegeliku osavuse hiilgavaid andeid. Aga näen su kardetavat ja otse saatuslikku eluteed ses ajajärgus. Sest kui su iga on saavutand seitse korda kaheksa päikese keerdkäiku ja naasu ja kui need mõlemad arvud — seitse ja kaheksa —, mida peetakse, kumbagi kyll eri põhjusel, täielisiks arvudeks^[4], on oma loomuliku ringkäiguga täis moodustand sulle saatusest määrat vastaste hulga, siis sinu poole pöörab usaldades omad pilgud kogu riigi rahvas, sinu poole saab vaatama senaat, kõik hääd^[5] kodanikud ja ladina liitlased, sina saad olema ainus, kellest oleneb kogu riigi saatus, sul tuleks diktaatorina riigi korraldamine oma kätte võtta, kui sa aga pääsed lähedate sugulaste kurjest käsist^[6] …”

Kui siin Laelius^[7] karjatas ja muudki päältkuulajad natuke ägedasti oigasid, ytles Scipio mahedasti naeratades: “St, palun teid, ärge äratage mind unest, ja kuulake natuke ka ylejäänu ära. Vanem Scipio jätkas mulle:

“Aga et oleksid agaram riigi kasude kaitsmises, siis kuule seda: kõigile, kes isamaad on kaitsnud, aidand ja edendand, on taevas kindel koht määratud, kus nad õndsaina naudivad igavest elu. Sest miski pole sellele pääjumalalle, kes kõike maailma valitseb, niipalju kui see puutub maapäälsesse ellu, meelepärasem kui õiguslikul alusel yhteliitund inimeste yhingud ja yhiselt asjade ajamised, mida riikideks nimetetakse. Nende juhid ja kaitsjad tulevad siia taevasse tagasi, kust nad on välja läind^[8].

Siis mina, ehk kyll olin kohkund mitte nii surma hirmust kui mu sugulaste poolt ähvardava elukallale-kippumise kartusest, kysisin siiski, kas ta ise elab ja samuti isa Paullus^[9] ja teised, keda täiesti kustunuks pidasime.

“Vastupidi”, ytles ta, “nad elavad, sest et nad keha kütkest nagu vanglast on välja lennand, teie niinimetet elu aga, mida harilikult eluks nimetetakse, on surm. Aga eks sa ometi vaata ka oma isa Paullust, kes säält läheneb.”

Niipea kui teda nägin, valasin ohtrasti pisaraid, tema aga mind emmates ja suudeldes keelis nutmast. Niipea kui nutu alla surunue võisin rääkida, ytlin talle: “Auväärseim ja parim isa, kui see siin alles on tõsine elu, nagu kuulen Africanust ytlevat, miks siis veel maa pääl viibin? Eks ma peaks teie juure ruttama?”

“Mitte nõnda,” ytles tema. “Kui see jumal, kelle templiks on kõik, mida näed, sind ei ole sellest su keha vanglast vabastand, ei või sul siia sissepääsu olla. Sest inimesed on selle tingimusega loodud, et nad imetleksid seda kera, mida kõiksustempli keskpunktis^[10] näed ja mida maaks kutsutakse, ja neile on hing antud neist igavesist tuledest, mida tähestikeks* ja tähtedeks nimetate, mis ymaraina ja kerakujulisina ning elava jumaliku vaimuga annetetuina teevad oma ringkäike imekspandava kiirusega. Seepärast pead sina Pūblius ja kõik jumalakartlikud inimesed hinge oma kehas kinni hoidma ega tohi ilma selle loata, kes selle sulle on annud, maisest elust lahkuda, et ei tekiks muljet, nagu hoiaksite kõrvale jumala poolt inimesele määrat kohusest. Seepärast, samuti kui su vana isa siin ja nagu mina su isa, käi õigluse, austuse ja kohusetruuduse rada, mis suure tähtsusega on nii vanemate ja lähemate sugulaste kui eriti isamaa suhtes. Maine elu on teeks taevasse ja nende seltskunda, kes juba on eland ja kehast vabanenuina asuvad selles kohas, mida sääl näed — see oli särava valgusega ring, leekide keskel hiilgav —, ja mida te greeklaste järele piimateeks^[11] (linnuteeks) nimetate.”

Sellest kohast kõike vaadeldes paistis mulle see suurepärane ja imesteldav olevat. Need olid nimelt tähed, mida me siit maa päält iialgi pole näind, ja kõik nii määratuma suurusega, mida me kunagi pole aimand. Neist kõige pisem oli see, mis taevast kõige kaugemal ja maale kõige lähemal olles teiselt saadud valgusega hiilgab, nimelt kuu. Tähtede kerad olid meie maa omast hoopis suuremad. Yldse paistis maakera mulle nii pisikesena, et mul päris kahju hakkas meie riigist, mis ainult täpina näis selle pääl olevat.

Kuna järjest suurema huviga vaatasin maad, ytles Africanus: “Kui kaua on su tähelepanu alla maa poole pöördud? Eks vaata, milliseisse templeisse oled tulnud. Kõik koosneb yheksast ringist või õigemini õõnkerast, milledest äärmisim on taevane, mis kõiki muid ymbritseb, see on ylijumal ise^[12], kes teisi koos ja õiges kiiruses hoiab, ja selle külge on kinnitet tähed, mis igavesel liikumisel ringi veerevad. Sellest allpool on seitse õõnkera, mis taevale vastupidises suunas keerlevad^[13]. Neist seitsmest ringist sel, mis taevale lähemal, asub täht, mida maa pääl Saturniks hyytakse. Sellele järgnev paistab oma inimkunnale soodsa ja õnnistust toova^[14] läikega see, mida Jupiteriks kutsutakse. Siis see punakas ja maapäälseile kohutav, mida Marsiks hyyate; edasi allpool umbes keskvahes asub Päike, muude valgustajate päälik, ylem ja juhtija, maailma hing ja korraldav printsiip, nii määratu suur, et kõik oma valgusega valgustab ja täidab. Teda seiravad nagu kaaslased Veenuse ja Merkuuri rajad ja alimal* ringil tiirleb Kuu, saades päikese kiirist oma helgi. Allpool seda aga ei ole enam midagi surematut pääle jumalate armust inimestele antud hingede, päälpool Kuud aga kõik on igavene. Sest Maa, mis on yheksas ja keskmine, on liikumatu ja kõige madalamas ja tema pääle kukuvad kõik massid oma raskusejõu sunnil.”

Vaatlin kõike seda suurel hämmastusel ja kui sellest olin natuke toibund, kysisin: “Mis on see vali, aga ometi nii armas hääl, mis siin mu kõrvu täidab?”

“See on see,” vastas ta, “mis, erisuuruste, aga ometi kindlas suhtes olevate vahedega lahutet, tekib taevaringide eneste liikumise hoost ja kõrgeid toone madalamaiga segades seda mööda synnitab erisuguseid harmooniaid^[15]. Sest vaikuses ei või ju niisugused hiigla liikumised teostuda, ja looduse säädus on niisugune, et yhed äärmised ringid sygavasti, teised kõrgesti kõlavad. Sel põhjusel taeva kõrgeim tähekandja ring, mille keerlemine on kiireim, liigub heleda ja terava häälega, kuu ring aga kui kõige madalam kõige sygavamaga. Maakera, mis on yheksas, me ei tarvitse arvesse võtta, sest see pysib liikumatuna alati yhes kohas, asetsedes maailma keskpaigas. Need kaheksa keerlevat ringi aga, milledest kahel (Merkuuril ja Veenusel) on samasugune kiirus, moodustavad seitse erikõrgust heli, mis arv on side, mis peaaegu kõigi asjade ja nähtuste yhendajana esineb. Seda kandlekeelde ja lauluhäälega järele tehes avasid mõned õpetet mehed endile tee sellesse paika, samuti kui teised, kes oma kõrgete vaimuannetega inimelus tegutsesid jumalike asjega. Neist helidest täidetud, on inimeste kõrvad kurdiks läind^[16]. Sest ykski tundemeel pole teil nyrim kui see, samuti kui Katadupa kose juures asuv rahvas, kus Niilus kõrgeilt mägedelt alla sööstab, kange myha tagajärjel olla oma kuulmismeele kaotand. Aga see kogu maailma, äärmiselt kiirest keerlemisest tekkiv hääl on nii vali, et inimeste kõrvad ei jaksa seda kuulda, samuti kui te ei või otse päikesse vaadata, vaid ta kiired halvavad teie nägemisvõimet.”

Kõike seda imestades pöörsin omad pilgud yha uuesti jälle alla maa pääle. Siis ytles Africānus:

“Märkan sind nyydki veel inimeste asukohta ja eluasent vaatlevat. Kui see sulle näib väike olevat, nagu see tõepoolest ongi, siis vaata alati siinse taevase poole ega ära hooli maisest. Sest mis kättepyytavat kuulsust ja au võid sa saavutada inimeste kõne kaudu? Näed neid maa pääl elavat harvikuis ja kitsais kohtades ja nende otsegu ribade vahel leidub määratumaid tyhikuid, ja inimryhmad maa pääl ei ole mitte ainult lahutet yksteisest, nii et mingisuguseid teateid yksteisele ei ulatu, vaid, nagu näed, nad on teie suhtes osalt viltuses, osalt otse vastujalgses asendis, selle järele kus maakera kyljel nad asuvad. Ja neilt ei ole teil kindlasti mingit kuulsust loota.

Sa näed sama maad nagu mingite vöödega ymberpunut ja ymbritset, milledest mõlemad otsmised ja kummalgi poolel taeva poolusille toetet vööd näed lume all tardunuina, kuna keskmine ja suurim päikese kuumuse käes kõrbeb. Kaks on asustet, milledest lõunapoolse elanikud on teie vastujalgsed ega ole yheski suhtes teie rahvatõugu; ja mis puutub põhjapoolsesse vöhe, kus teie rahvas elab, siis vaata, kui kitsa riba teie maa sellest moodustab. Sest kõik maa, kus teie rahvas elab, on ahtake pooluste suunas, kylgedest aga laiem ja on kui mingi saar, mida ymbritseb see meri, mida te maa pääl Atlandi või suureks mereks või Ookeaniks kutsute. Kui väike see oma suure nime kohta on, näed ise. Kas sinu või kellegi muu nimi meie seast on neist samust harit ja tuntud maadest võind teispoole Kaukasuse mägestikku ulatuda või yle Gangese ujuda? Kes äärmisis ida või lääne, põhja või lõuna maaosis, saab kunagi kuulma sinu nime? Kui need ära lõigata, siis näed isegi, kui kitsa alue* piirides teie kuulsus võib levida. Ja need, kes teist räägivad, kui kaua nad ometi räägivad? Veel enam: kui, oletame, tahakski see tulevaste inimeste järelsugu igayhe meie isalt-pärit kuulsust edasi anda järelpõlvile, siis kõiksugu veeuputuste ja maailmapalangute tõttu, mida maa pääl peab juhtuma kindlate vaheaegade järele, ei või me mitte ainult igavest, vaid kauakestvatki kuulsust saavutada. Mis tähtsus aga on sulle, et pärast sind syndind inimesed saavad sinust kõnelema, kui need seda ometi pole teind, kes enne sind on syndind? Ja ometi ei ole need vähearvulisemad ega kindlasti mitte halvemad inimesed. Päälegi ei saa nendegi juures, kes meie nime võivad kuulda, keegi yhe aastani ulatuvat mälestust saavutada. Inimesed harilikult kyll määravad aasta pikkuse päikese, seega yhe ainsa taevakeha ringkäigu järele; tõepoolest aga võiks aastaks nimetada alles seda ajajärku, pärast mida kõik taevakehad on oma ringkäigus taeval jälle tagasi jõudnud sinna kohta, kust nad kord on oma teekunna alustand. Muiste päike näis inimestele tumenevat ja kustuvat, kui Rōmuluse hing astus siia taevatempleisse^[17]. Kui päike samas kohas ja samal ajal jälle varjutetakse ja kui ka kõik muud taeva märgid ja tähed on sellesse oma lähtekohta tagasi jõudnud, siis tea, et aasta on täis saand. Sellest aastast aga ei ole veel kahekymnendikkugi möödund^[18].

Seepärast kui sul lootust poleks siia tagasi jõuda, mis kõik suured ja tähtsad mehed on endile pyydesihiks säädnud, siis mis väärtus oleks sulle sel inimeste austaval mäletamisel, mis võib vaevalt yhe tillukese aasta osani ulatuda? Järelikult kui tahad kõrgele yles vaadata ja seda igavest eluasent silmas pidada, siis ära kuulata rahva juttu ega aseta oma elu lootust inimliku tasu pääle, vaid voorus saab oma enda veetlusega sind viima tõsise au juure. Mis sinust teised kõnelevad, on nende oma asi. Kõnelema nad muidugi saavad. Kõike seda inimeste kõnet aga piirab nende maade kitsus, mida näed, ega ole kellestki jäädav olnud, vaid langeb yhes inimese hukkumisega ja kustub järelpõlve unustusega.”

Kui ta nii oli rääkind, ytlesin mina: “Tõepoolest, kui isamaale tehtud teenused nagu teed tasandavad taevasse, siis, ehk ma kyll juba noorest põlvest saadik isa ja sinu sammudesse astudes ei ole kahju teind teie hääle nimele, nyyd kus kuulen selle eest nii suurt tasu lubatavat, hakkan pyydma seda veel agaramini teha.”

“Jah pyya,” ytles tema, “ja tea, et mitte sina pole surelik, vaid su keha; sest sina pole see, mis esineb ses su välises kujus, vaid inimese hing on ta “mina”, mitte see vorm, mida võib sõrmega näidata. Sa pead teadma, et sa teatavas mõttes oled jumal, ses mõttes kui jumal on see jõud, mis meis elab ja tunneb, mäletab ja ette kavatseb, mis samuti valitseb seda keha, mille yle ta on säetud, nagu ylim jumal ise yle kogu maailma; ja nagu teatavas suhtes surelikku maailma igavene jumal ise liigutab, nii liigutab kaduvat keha surematu hing. Sest mis alati liigub, on igavene; mis aga mujalt saab tõuget liikumiseks, paratamata lakkab elamast siis, kui ta liigutamine on lõpnud. Ainult see, mis end ise liigutab, ei iialgi lakka liikumast, sest et ta end iialgi maha ei jäta^[19]. Ta on koguni teisile liikuvaile kehile liikumise allikaks ja algpõhjuseks. Algpõhjusel pole algust; sest algpõhjusest on kõik tekkind, ise ta aga ei või yhestki muust asjast tekkida, sest see pole algpõhjus, mis mujalt synnib. Mis aga iialgi ei teki, ei või ka kunagi kaduda. Sest algpõhjus, kui see kustund, ei teki enam teisest uuesti ega loo endast teist, sest et ju kõik paratamata peab algpõhjusest tekkima. Järelikult liikumise algpõhjus on selles, mis iseendast liigub, see aga ei või syndida ega surra, või siis peaks terve taevas ja kogu loodus kokku varisema ja seisma jääma, ilma kunagi enam jõudu saamata, mis ta uuesti liikuma paneks.

Kui nyyd selge on, et igavene on see, mis iseendast liigub, kes tahaks seda omadust hingedes eitada? Hingetu on kõik, mis välisest tõukest liigub; mis aga on hingeline olend, toimib oma enda sisemise liigutuse mõjul. Sest see on hingele omane loomupärane vägi. Et kõigist asjust hing ainus on, mis ise end liigutab, siis kindlasti ei või ta olla syndind, vaid on igavene. Seda pane tegevusse jauneis asjus ja toiminguis. Jaunid toimingud aga on hoolitsemine isamaa hää käekäigu eest. Sellega tegutsend ja vaeva näind hing lendab rutemini sellesse oma asupaika ja hoonesse. Ja seda teeb ta seda kergemini, kui ta juba oma kehas-kinniolu ajal sellest väljapoole ulatub ja vaadeldes kõrgemaid asju kehalisest võimalikult vabaneb. Sest nende hinged, kes kehalõbudelle anduvad ja endad* nagu nende orjaks on teind, on seega jumalate ja inimeste õigused jalge alla talland, ja kui nad kehast on lahkund, siis jäävad nad maakera ymber heljuma ega naase taevasse enne kui pärast mitmesajandilist rahutumat ja vaevat ymberhulkumist.”

Seepääle Scipio kadus ja ma ärkasin unest.

 

[1] Scipio, kes siin lastakse oma unenägu jutustada, on Scipio Africānus (afriklane) noorem, kolmanda puuni sõja kangelane ja Kartaago hävitaja (146 e. Kr.). Ta kasuisa oli Scipio Africanus vanem (235—185 e. Kr.), teise puuni sõja lõpetaja ja Hannibali võitja Zāma lahingus (a. 202 e. Kr.). Viimasest Scipiost on vaimustet Numiidia kuningas Masinissa, kes oli roomlaste liitlane ja Scipiolle tänuvõlglane.

[2] Yks esimesi ja vanemaid rooma kirjanikke (sünd. 239 e. Kr.); ta pääteos on “Annaalid” (Annales), rahvuseepos Homeeri eeskujul; sääl tarvitab ta esimest korda ladina luules greeka heksameeter-värsivormi.

[3] Ta tytrepoeg oli kuulus ja jaunimeelne rahvatribuun Tiberius Gracchus, kes oma radikaaliste demokraatlike agraarsäädustega suurt tormi tekitas.

[4] Pytagoorlaste õpetuse järele, mis kõige aluseks pidas arvusid, anti arvudelle veel symboolseid tähendusi. Nii peeti eriti planetaararvu seitsent tähtsaks ja täieliseks, sest et on jagamatu millegi täisarvuga ja koosneb 3-st ja 4-st, mis mõlemad on ka tähtsad arvud. Kaheksa on täieline, sest et on esimene kubiik-arv (2X2X2).

[5] “hääd kodanikud”: suurtsugu ja rikaste roomlaste klass.

[6] Kui Scipio päevasel senaadi koosolekul oli määruse läbi viind, et Gracchuse ettepaneku kiuste riigimaade jagamine seisma pandi, leiti ta teisel hommikul surnult oma magamistoast. Kahtlus langes, kuigi ylekohtuselt, Scipio oma sugulaste, nimelt Gracchuste ema Sempronia ja Gracchuse enda pääle.

[7] Scipio sõjatover, ka tubli riigimees. Tema oli yks väiksest seltskunnast, kellele Scipio jutustas oma unenäo.

[8] Greeka filosoofi Plato (429–347 e. Kr.) õpetuse järele moodustas maailma looja inimese hinge samast ollusest kui maailma hinge, aga väiksemas puhtuses. Kui see oma kehalises olemises on võidu saand lihalikkuse yle ja pöördund jaunimate asjade poole, siis naasvat ta oma tõeliselle kodumaale — taevasse — tagasi.

[9] Paullus Aemilius, Scipio Africanus noorema isa, vägede ylemjuhataja 3-ndas Makedonia sõjas (171–168 e. Kr.), mis-eest Macedonicuseks nimetet, langes Cannä lahingus (a. 216) Hannibali vastu.

[10] Selleaegse ettekujutuse järele asetses maakera liikumatuna maailma keskpaigas — nii-nimetet Ptolemäuse systeem (greeka astronoomi Ptolemäuse järele, kes elas Aleksandrias (Egyptuses) 2-sel aastasajandil p. Kr.), eksiarvamine, mis läbi keskaja kestis kunni Kopernikuseni (1473–1543), kes kindlaks tegi, et maakera ja muud planeedid tiirlevad päikese ymber.

[11] Greeka myydilise muinasjutu järele oli see tekkind jumalanna Heera (Juuno) piimast, kui see Herkulest imetas.

[12] “Taevas” ja “ylim jumal” olid muinasgreeklasil ja roomlasil yks.

[13] Vanade greeklaste ja roomlaste eksiarvamise järele, kes planeetide vaba liikumist maailmaruumis võimatumaks pidasid, ymbritsevad maakera 8 yksteise sisse sahteldet õõnkera, mille kylge olid kinnitet päike, kuu ja planeedid, välimise — 8-nda — kyljes on kinnistähed. Planeetidel on Plato järele kahesugune liikumine: 1) yhine kogu maailma liikumisega idast läände 24 tunniga; 2) ekliptikat mööda vastupidises suunas ja igale planeedile erisuguse ajapitkusega (päikeselle 1 aasta).

[14] Siin tuleb nähtavalle astroloogiline vaade ja uskumus, mis tähtedelle (planeetidelle) ja nende igakordseile seisudelle omistab mõju inimsaatusesse, vaade, mis kaldealasil ja araablasil oli arenend ja keskajal leidis suurt uskumist ja poolehoidu: igal kuningal ja vyrstil oli siis oma astroloog.

[15] See on kuulus “sfääride harmoonia”, mis esimesena Pythagoras (umbes 540–500 e. K.) yles säädis; tema arvates taeva ringide eri kiirusega liikumisest tekkind eri kõrgusega helid moodustasid muusikalised akkordid.

[16] Pythagoorlased seletid nende helide mitte-kuulmist kyll sellega, et meie kõrvad on nendega harjund.

[17] Romulusest on legend, et ta yhel sõjaväeylevaatusel tekkind päikesevarjutuse ajal taevasse tõstetud ja jumalate hulka võetud.

[18] Mõeldud on sellega nii-nimetet maailma-aasta; et Romuluse surmast a. 716 e. Kr. kunni Scipio unenäo nägemise ajani a. 149 on 567 aastat, siis seega Scipio arvates oli maailma-aasta pitkus 11340 maakera aastat (567 X 20).

[19] Selles esineb platooniline tõendus hinge suremattusest, mil vaid see nõrkus, et lähteväide (“hing liigutab end ise”) pole tõendetav, sest materialistid väidavad, et keha liigub oma enda jõududest ja et hing ise on fysioloogilise (kehalise) organisatsiooni ja protsesside toode.