Tagasi: Antiigiveeb | Eusebios
Ilmunud: Üldajaloo lugemik. I vihk: vana-aeg. Valiku teinud ja redigeerinud Pärtel Haliste, tõlkinud Ervin Roos. Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus, Tartus 1933, lk 62-63.
(Milano edikt (a. 313 p. Kr.))
Kui mina, keiser Constantinus, ja mina, keiser Licinius[1], olime jõudnud õnnelikult Mediolanum’isse[2] ja võtsime kaalutluse alla kõik, mis puutub riigi hüvesse ja heaolusse, siis otsustasime paljude teiste üldkasulikena tunduvate eeskirjade hulgast korraldada esimeses järjekorras just seda, millest on tingitud jumalakartus ja vagadus, nimelt võimaldada niihästi kristlastele kui ka teistele vaba valik pooldada usundit, missugust nad iganes soovivad.
Sellepärast oleme heaks arvanud oma parimat ning õiglasimat äratundmist mööda, et kelleltki ei pea riisutama vabadust pooldada ja valida kristlaste jumalateenistust või usundit, vaid et igaühel peab olema lubatud anduda oma südames usundile, mida keegi peab enesele sobivaks, et siis jumalus võiks näidata meile kõiges oma tavalist hoolitsust ja heldust. Selle meie otsuse pidasime tarvilikuks kirjalikult teatavaks teha, et määrustest, mis sisaldusid meie eelmises avaldises kristlaste kohta, samuti kõik, mis tundus hoopis vildakuna ning vasturääkivana meie armulikkusele, oleks täielikult tühistatud ja kõrvaldatud ja et nüüd vabalt ning eksitamatult igaüks, kes on nõuks võtnud harrastada kristlaste usundit, võiks teha seda ilma igasuguse tüütuseta.
Peale selle teeme otsuseks, et kui keegi need kohad, kuhu kristlastel varemalt oli viisiks kokku tulla, osutub ostnud olevat kas meie laekurilt või kelleltki teiselt, siis tuleb tal nad kristlastele tasuta tagasi anda ilma igasuguse viivituseta ja kaksipidi mõtlemata; ka kui keegi need kohad on saanud kingituseks, tuleb tal nad kõige kiiremas korras tagasi anda kristlastele. Kui keegi, kes need kohad on ostnud või kingituseks saanud, nõuab meie helduselt mingit hüvitust, see pöördugu selles asjas kohaliku asehalduri poole.
[1] Constantinus’e kaaskeiser, valitses idapoolset riiki.
[2] Nüüdne Milano.