Tagasi: Antiigiveeb | Herodotos
Ilmunud: Üldajaloo lugemik. I vihk: vana-aeg. Valiku teinud ja redigeerinud Pärtel Haliste, tõlkinud Ervin Roos. Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus, Tartus 1933, lk 10–12.
(Pärslaste kombeist)
Pärslastel on minu teada järgmised kombed: Jumalakujusid, templeid ja altareid püstitada pole neil viisiks, vaid kui keegi niimoodi teeb, siis peavad nad seda rumaluseks ja minu arvates just sellepärast, et nad ei kujutle jumalaid inimeste sarnastena nagu kreeklased. Neil on viisiks tuua Zeusile ohvreid, tõustes kõige kõrgemate mägede otsa; Zeusiks aga nimetavad nad kogu taevalaotust. Peale selle ohverdavad nad ka päikesele, kuule, maale, tulele, veele ja tuultele. Kui keegi tahab ohverdada mõnele jumalale, siis viib ta oma looma kuhugi puhtasse paika ja hüüab jumala poole, kandes peas enamasti mürdiokstega pärjatud tiaarat[1]. Iseendale üksikult ei tohi ohverdaja paluda midagi head, küll aga palub ta õnnistust kõigile pärslastele ja kuningale, sest kõikide pärslaste hulka on kaasa arvatud ka tema ise. Kui ta ohvrilooma on tükkideks lõiganud ja liha ära keetnud, siis puistab ta alla võimalikult pehmet rohtu, enamasti ristikheina, ja asetab liha sinna peale. Kui see on valmis, laulab juuresolev maagik[2] teogooniat[3], nagu nad nimetavad oma palvelaulu, sest ilma maagikuta pole neil viisiks ohverdada. Oodanud natuke aega, viib ohverdaja oma liha ära, tarvitades seda oma heaksarvamist mööda.
Kõige rohkem kõikidest päevadest on igaühel viisiks pühitseda oma sünnipäeva. Sel päeval arvavad nad enestel õiguse olevat rikkalikumalt lauda katta kui muul ajal; rikkad toovad siis lauale terved härjad, hobused, kaamelid ja eeslid ahjus praetult, vaesed aga vähemaid lojuseid. Peatoitusid nad tarvitavad vähe, järelroogi aga rohkesti, mis kordamööda ette kantakse. Viina peale on nad väga maiad. Joobnult nad taotsevad nõu pidada kõige tähtsamate küsimuste üle, ja mis nad siis on otsustanud, seda esitab neile järgmisel päeval, kui nad on juba kained, majaisand, kelle pool nad on nõu pidanud; ja kui see meeldib neile ka kaines olekus, siis teevad nad selle järgi, kui mitte, siis loobuvad nad sellest. Mille üle nad aga kainelt enne on nõu pidanud, selle kohta teevad nad lõpliku otsuse, kui nad on joobnud.
Kui pärslased kohtavad üksteist tänaval, siis võib sellest ära tunda, kas nad on samast seisusest: nimelt tervituse asemel nad suudlevad siis üksteist suule. Kui teine on natuke madalamast soost, siis suudlevad nad üksteise põski; on aga teine palju alamast seisusest, siis langeb ta teise ette maha ja suudleb tema jalgu. Kõigist inimestest austavad nad peale iseeneste neid kõige rohkem, kes elavad neile kõige lähemal, kaugemal elavaid austavad nad juba vähem, kõige vähem aga peavad nad lugu neist, kes elavad neist kõige kaugemal, pidades iseendid kõigist inimestest igas asjas kaugelt kõige paremaks, teisi, kellest on teada, et nad vooruse poole püüavad, keskpäraselt headeks, enestest kõige kaugemal elavaid aga kõige halvemaiks inimesteks.
Võõrastele kommetele on pärslased kõigist rahvaist kõige vastuvõtlikumad. Nii kannavad nad meedlaste rõivaid, pidades neid endi omist ilusamaks, sõjas tarvitavad nad egiptlaste soomusrüüsid ja kui nad saavad kuulda mingist lõbustusest, siis hakkavad nad seda harrastama. Igaüks neist võtab endale suure hulga abielunaisi, palju rohkem aga veel sohinaisi. Peale sõjalise vahvuse peetakse meheliseks tubliduseks ka seda, kui kellelgi on palju lapsi. Kel neid on kõige rohkem, sellele saadab kuningas igal aastal kingitusi. Rohkust peetakse tugevuseks. Oma poegadele õpetavad nad viiendast eluaastast kuni kahekümnendani ainult kolme asja: ratsutamist, ammulaskmist ja tõe-kõnelemist. Üheainsa süü pärast ei karista isegi kuningas kedagi surmanuhtlusega, ega lase keegi ühe eksimuse pärast oma orjagi hukata; kui aga juurdluse põhjal leitakse, et kellegi eksimused on suuremad ja arvukamad kui ta heateod, siis võidakse tema kallal oma viha kustutada. Nad väidavad, et keegi pole kunagi tapnud oma isa ega ema, vaid kui iganes on juhtunud midagi selletaolist, siis võivat hoolas juurdlus tuua paratamata ilmsiks, et on tegemist väärlastega või abielurikkumise teel sündinutega; sest täitsa ebaloomulik olevat, et tõelised vanemad saaksid surma oma endi laste käe läbi.
Mida pärslastel pole lubatud teha, seda ei tohi nad ka rääkida. Suurimaks teotuseks peetakse valetamist, sellele järgnevaks aga võlgnemist, eriti just sellepärast, et nad arvavad, kui kellelgi on võlgu, siis ta paratamata ka valetab.
[1] Painduv peakate vildist või riidest, vürstidel ja preestreil aga kõva ning püstine.
[2] Pärslaste preester.
[3] Lugulaul jumalatesünnist.