Tagasi: Antiigiveeb | Herodotos
Ilmunud: Üldajaloo lugemik. I vihk: vana-aeg. Valiku teinud ja redigeerinud Pärtel Haliste, tõlkinud Ervin Roos. Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus, Tartus 1933, lk 8–10.
(Babüloonlaste maast ja kombeist)
Babüloonlaste maal sajab vihma vähe ja sellest toitub vaid vilja juur. Ent niisutatud jõeveest valmib vili ja küpseb tera, mitte küll nii, et jõgi ise tõuseks üle põldude nagu Egiptuses, vaid niisutus toimub kätetöö ja kaevukookude kaasabil. Kogu Babüloonia on nagu Egiptuski läbistatud nõvadest ehk kanalitest; kõige suurem neist on laevasõiduks kohane ja suubub kagusuunas Eufratist teise jõkke, Tigrisesse, mille kaldal asus Niinose linn[1]. See on kõikidest maadest, mida meie tunneme, põlluvilja kasvatuseks kaugelt kõige kohasem. Puid ei kanna ta üldse, ei viigi-, viina- ega õlipuid. Põlluvilja kasvatuseks on ta aga nii sünnis, et kahesajakordse lõikuse ta annab alati, eriti häil korril aga koguni kolmesajakordse. Nisu- ja odralehed kasvavad seal hõlpsasti nelja sõrme laiuseks, hirsid ja seesamid aga saavutavad puie suuruse. Palme kasvab tasandikus igalpool ja enamik neist kannab söödavat vilja, millest valmistatakse ka viina ja mett.
Mis aga tundub mulle kõikidest suurima imena seal maal peale Babüloni linna, sellest jutustan kohe. Paadid, millega nad sõidavad mööda jõge Babüloni, on ümmargused ning täiesti nahksed. Armeenias, mis asub ülevalpool Assüüriat, lõikavad nad pajusid ja valmistavad neist roideid, nende üle laotavad nad väljastpoolt nahkkatte paadipõranda taoliselt; ei eralda nad ahtrit ega moodusta käila, vaid valmistavad paadi ümmarguse nagu kilbi, täidavad ta üleni põhuga, laovad sisse oma lasti ja sõidavad pärivett alla, kusjuures kaks meest ritvadega juhib seistes paati. Niisuguseid sõidukeid valmistatakse mitmesuguses suuruses; kõige suuremate kandejõud on oma viis tuhat talenti[2]. Igas paadis on elus eesel, suuremates aga mitu niisugust. Kui laevnikud on jõudnud oma teekonnal Babüloni ja oma kauba ära müünud, siis oksivad nad ka paadiroided ja kogu põhu, nahad aga laovad nad eeslite selga ja ajavad need tagasi Armeeniasse. Sest jõge mööda üles sõita pole mingil viisil võimalik voolu kiiruse tõttu ja sellepärast nad ei teegi endile puust laevu, vaid nahast. Kui nad eesleid ajades on jõudnud tagasi Armeeniasse, teevad nad endile uued paadid samal viisil.
Riietus koosneb jalgadeni ulatuvast linasest kuuest, mille üle tõmmatakse veel teine villane kuub, ja selle üle asetatavast valgest mantlikesest; jalanõusid kantakse kohaliku kombe järgi, mis sarnanevad boiootia jalatsitega. Juuksed lastakse pikaks kasvada ja seotakse siis mitraga[3] kinni, kogu keha võitakse mürriga. Igaühel on pitserisõrmus ja kunstlikult valmistatud sau; iga saua otsa on nikerdatud õun, roos, liilia, kotkas või midagi muud. — Nende kombeist kõige targem on minu arvates järgmine, mis toimus igas külas üks kord aastas: Niipea kui tütarlapsed jõudsid abiellumisikka, koguti nad kõik ühte kohta. Ümberringi seisis meeste salk. Heerold laskis tütarlapsed ükshaaval üles tõusta ja pakkus neid naiseks müüa, esimesena ilusaima kõikidest, siis aga, kui see hulga raha eest oli ära müüdud, järgmise ilusaima jne. Rikkad naimisealised babüloonlased püüdsid üksteist üle pakkudes kõige ilusamad ära osta, noormeestele aga lihtrahva hulgast, kes ka tahtsid naist võtta ja ilusast välimusest suurt lugu ei pidanud, müüdi ilusate müügist saadud raha eest vähempakkumise teel inetuid ja vigaseid tütarlapsi. Nii aitasid nägusad kaasa inetute abiellumiseks. Kahjuks pole praegu see ilus komme enam tarvitusel. Teine väga tark komme püsib praegugi. Haiged kantakse turuplatsile, sest arste neil ei ole. Iga möödamineja ligineb haigele, et anda talle juhatusi ja soovitada vahendeid, mis tema enese või kellegi teise varemini on vabastanud samasugusest haigusest. Vaikides ei tohi keegi haigest mööda minna, ilma et ta küsiks, mis haigel viga.
[1] Niinive.
[2] 1 talent = 26,2 kg.
[3] Otsmikupael.