Tagasi: Antiigiveeb | Herodotos
Ilmunud: Üldajaloo lugemik. I vihk: vana-aeg. Valiku teinud ja redigeerinud Pärtel Haliste, tõlkinud Ervin Roos. Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus, Tartus 1933, lk 5–8.
Olen kuulnud Memfises mõndagi, sattudes kõnelusse Hephaistos’e[1] preestritega, ja rändasin siis Teebaisse ning Helioopolisse, tahtes teada saada, kas sealsed andmed vastavad Memfises saadud kuuldustele, sest heliopolitaanlasi peetakse egiptlastest kõige targemaiks. Mis nad mulle jutustasid maa üle, näis olevat õige. Sest see on ju selge igale mõistlikule vaatlejale, ka kui ta seda enne pole kuulnud, et too Egiptus, kuhu purjetavad[2] kreeklased, on egiptlastel juurdevõidetud maa-ala ning jõe annetus.
Egiptlased saavad vilja oma põldudel palju kergema vaevaga kui ükski teine rahvas. Nad ei tarvitse vaeva näha sahaga vagusid ajades, kablides ega ka muud põllutööd tehes, millega inimesed mujal vaevavad end külvi pärast, vaid jõgi tõuseb neil iseendast üle põldude, niisutab neid ja tõmbub pärast jälle tagasi; siis seemendab igaüks oma põllu ja ajab sead sinna peale, kes seemne sisse sõtkuvad; pärast seda oodatakse lõikuseaega, lastakse sigadel terad peadest välja tallata ja pannakse niimoodi vili kokku. Niilus ei tõuse paisudes mitte ainult üle delta, vaid kohati ka üle niinimetatud Liibüa ja isegi üle Araabia maaosa koguni kuni kahepäevase teekonna kauguseni kummaltki poolt, mõnikord rohkem, mõnikord vähem. Kui Niilus tõuseb üle maa, siis paistavad veest välja ainult linnad, meenutades väga Egeuse mere saari. Siis ei sõideta paatidega enam jõesängis, vaid otse üle tasandiku. Kui sõita Naukratisest üles Memfisesse, siis jõutakse püramiididest ligilähedalt mööda. Niiluse allikaist ei paistnud aga keegi midagi teadvat, ei egiptlased, ei liibüalased ega kreeklased, kellega ma sattusin selle üle kõnelusse.
Nii nagu egiptlaste taevas on teist laadi ja nende jõgi isesugune teiste jõgede hulgas, nii on nad ka ise oma kommetes ja harjumustes peaaegu kõigiti vastandid teistele inimestele. Neil käivad naised turul ja kaubitsevad, kuna mehed istuvad kodu ja kujuvad. Koormaid kannavad mehed pea peal, naised õlgadel. Ükski naine ei täida preestrikohuseid ei jumalate ega jumalannade juures, vaid ikka ainult mehed. Pojad ei ole kohustatud toitma oma vanemaid, kui nad seda ei taha; tütred aga peavad seda tegema, ka kui see on neile vastumeelt. Mujal kannavad jumalate preestrid pikki juukseid, Egiptuses aga lühikeseks lõigatuid. Teistel inimestel on viisiks, et leina puhul lähemad omaksed pöavad pea paljaks, egiptlased aga lasevad surmajuhtumil juuksed ja habeme kasvada, mis olid neil seniajani ikka maha lõigatud. Tainast sõtkuvad egiptlased jalgadega, savi aga kätega.
Egiptlased on palju jumalakartlikumad kui kõik teised rahvad, harrastades sealjuures järgmisi kombeid. Nad joovad vaskpeekritest, mida nad igapäev puhtaks loputavad. Nad kannavad linaseid riideid, hoolitsedes eriti selle eest, et need oleksid alati värskelt pestud. Preestrid kannavad ainult linast riiet ja büblosest[3] jalanõusid, muid riideid ja jalanõusid ei tohi nad tarvitada. Kaks korda pesevad nad endid iga päev külma veega ja kaks korda igal ööl. Veel tuhat muudki kommet peavad nad täitma; selle eest aga saab neile osaks palju hüvesid. Sest nad ei kuluta midagi oma varandusest, vaid neile küpsetatakse püha leiba, igaüks neist saab suure hulga veise- ja haneliha iga päev, ka antakse neile viinamarjaveini. Kuid kalu ei tohi preestrid süüa. Ube ei külva egiptlased sugugi, mis aga iseendast kasvavad, neid ei söö nad toorelt ega ka keedetult; ent preestrid ei või ube vaadatagi, pidades neid ebapuhtaks kaunviljaks. Igal jumalal on palju preestreid, kellest üks on ülempreester; kui keegi neist sureb, saab poeg tema järeltulijaks.
Härjad arvatakse pühendatud olevat Epaphos’ele[4] ja sellepärast proovitakse neid järgmiselt: kui härjal leitakse üksainuski must karv, siis peetakse teda ebapuhtaks. Keegi selleks määratud preestritest vaatab looma üle ja tõmbab tal ka keele välja, et näha, kas see on vaba teatud laikudest. On loom kõigiti puhas, siis märgistab preester ta büblosega, mille ta seob härja sarvede ümber, määrib pitsermulda sinna peale ja vajutab oma pitserisõrmusega sellesse märgi. Märgistamata härja ohverdajat tabab surmanuhtlus. Ohverdus toimub järgmiselt: Märgistatud loom viiakse ohvrialtari juurde ja tuli süüdatakse põlema. Siis valavad nad altaril veini ohvrilooma üle, hüüavad jumala poole ja tapavad looma. Enne ohverdust nad paastuvad; ohvri põledes peksavad osavõtjad endid vastu rindu ja valmistavad siis enestele söömingu ohvrijäänustest. Puhtaid härgi ja härikvasikaid ohverdavad kõik egiptlased, lehmi aga ei tohi nad ohverdada, need on pühendatud Isis’ele. Sest Isise kuju on muidu küll naisetaoline, kuid veisesarvedega, nii nagu kreeklased kujutavad Io’t[5], ja sellepärast austavad kõik egiptlased lehmi kõikidest lojustest kaugelt kõige rohkem.
Siga aga peavad egiptlased roojaseks loomaks. Kui keegi neist on mööda minnes siga puudutanud, siis läheb ta jõe äärde ja laskub kõigi riietega vette; seakarjased, ehk küll nad on Egiptuse pärismaalased, on siiski ainukesed kõikidest, kes ei tohi astuda ühtegi egiptuse templisse. Ka ei taha keegi anda neile tütart naiseks ega kosida neist kedagi, vaid nad abielluvad ise omavahel.
Need egiptlased, kes elutsevad haritud maaosas, harrastavad minevikumälestust kõikidest inimestest kõige rohkem ja teavad sellepärast minevikusündmusi kaugelt kõige paremini kõigist, keda olen tundma õppinud. Liibüalaste järele on egiptlased kõigist inimestest parima tervisega, ja seda minu arvates küll ilmastiku tõttu, sest seal pole aastaaegade vaheldust.
Leiba küpsetavad egiptlased okasnisust. Viina valmistavad nad otradest, sest viinapuid sealmaal ei kasva. Kalu söövad nad toorelt, kas päikese paistel kuivatatult või soolvees konserveeritult. Lindudest söövad nad vutte, parte ja väikesi linnukesi toorelt, soolates neid enne tarvitamist. Teisi liike söövad nad küpsetatult või keedetult, välja arvatud need, mida on hakatud pühaks pidama.
Rikaste söömapidude puhul kannab pärast söömingu lõpetust üks mees surnukirstus puust laipa ringi, mis on maalingu ja nikerduse abil tehtud võimalikult loomupäraseks, ja näitab seda igale piduvõõrale lausudes: “Vaata seda ja siis joo ning ole rõõmus, sest kui oled surnud, siis sarnaned sellega.”
Jäädes oma isadelt päritud viiside juurde, ei omanda nad ühtki muud kommet. Ühes asjas tuletavad nad meelde lakedeemonlasi. Kui nooremad juhtuvad vastu tulema vanematele inimestele, siis astuvad nad teelt kõrvale, ja kui vanemad seltsivad nende juurde, siis tõusevad nad üles oma istmelt. Selles aga ei sarnane nad ühegi kreeka suguharuga, et nad teedel üksteise tervitamise asemel kummarduvad sügavasti, sirutades käe alla põlvini. Nad kannavad linaseid, säärte ümber tuttidega ääristatud kuubi, mille üle nad tõmbavad valge villase vammuse. Kuid templisse ei minda villase riidega ega maeta selles kedagi, sest see oleks patt.
Arstikunst on neil niimoodi ära jaotatud, et iga haiguse jaoks on isearst. Sellepärast on kõik kohad arste täis: ühed arstivad silmi, teised pead, kolmandad hambaid, neljandad kõhtu, viiendad sisemisi haigusi jne. Surnukaebus ja matused toimuvad järgmiselt: Kui kuski majas sureb keegi tähtsam isik, siis kõik selle maja naissoost elanikud määrivad pea või ka näo mudaga ja jättes surnu majja jooksevad ringi mööda linna ning peksavad oma paljastatud rindu, samuti ka kõik nende naissoost omaksed ja mehedki. Olles niimoodi teinud, viivad nad surnu balsameerimisele. See oskus on teatud isikute eriala. Kui neile tuuakse laip, nad näitavad leinajatele laipade puust mudeleid, mis on loomupäraselt värvitud, soovitades kolme erihinnalist balsameerimisviisi ja küsides leinajailt, missugusel viisil nad tahavad lasta oma surnut balsameerida. Need lepivad kokku hinna suhtes ja lahkuvad, balsameerijad aga jäävad oma kotta, asudes tööle.
[1] Nii nimetab Herodotos egiptlaste valgusejumalat “Ptah’i”, keda austati maailma loojana.
[2] Niiluse delta.
[3] Papüürusepõõsa niin.
[4] Apis’e, Osiris’ele pühendatud püha härja kreekakeelne nimetus.
[5] Kreeklaste Io vastab kuujumalannana Isis’ele, egiptlaste kuujumalannale.