Tagasi: Antiigiveeb | Herodotos
Ilmunud: Üldajaloo lugemik. I vihk: vana-aeg. Valiku teinud ja redigeerinud Pärtel Haliste, tõlkinud Ervin Roos. Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus, Tartus 1933, lk 15–17.
(Maratoni lahing, a. 490 e. Kr.)
Kui pärslased olid alla heitnud Eretria, viibisid nad seal veel mõned päevad ja purjetasid siis Attikasse, ajades ateenlased seega suurde kitsikusse. Hippias, Peisistratos’e poeg, viis nad Maratoni väljale, sest see oli ratsavõitluse arendamiseks sobivaim koht Attikas ja Eretriale hästi ligidal. Kui ateenlased seda kuulsid, ruttasid nemadki sinna vaenlasele vastu. Neid juhtis kümme strateegi[1], kellest kümnes oli Miltiades. Tema isa Kimon, Stesagoras’e poeg, pidi kord põgenema Ateenast Hippokrates’e poja Peisistratos’e eest.
Esialgu, kui strateegid olid veel linnas, saatsid nad Spartasse heeroldina Pheidippides’e, kes oli päritolult ateenlane, ameti poolest aga kiirkäskjalg. See jõudis teisel päeval Ateenast Spartasse ja rääkis ülematele: “Kuulge, lakedeemonlased, ateenlased paluvad teid appi rutata ja mitte pealt vaadata, kuidas kõige vanem Kreeka linn langeb barbarite orjusesse. Sest juba on Eretria orjastatud ning Kreekamaa seega tähtsa linna võrra nõrgemaks jäänud.” Sellepeale otsustasid nad aidata ateenlasi, kuid jalamaid oli see neil võimatu, kuna nad ei tahtnud üle astuda seadusest. Sest parajasti oli kuu üheksas päev, üheksandal päeval teele asuda ütlesid nad aga lubamatu olevat, enne kui täiskuu kätte jõuab.
Plataialased tulid aga ateenlastele, kes olid rivistunud Heraklese pühas hiies, oma terve meeskonnaga appi. Ateenlaste strateegid olid lahkarvamisel: ühed ei soovitanud võitlusse astuda, sest neid olevat liiga vähe, teised aga, nende hulgas ka Miltiades, pooldasid lahingut. Kuna nüüd arvamised läksid lahku ja ülekaalu omandas halvem ettepanek, siis läks Miltiades afidnalase Kallimachos’e juurde, kes, olles tol ajal liisu läbi valitud Ateena polemarhiks[2], oli sõjanõukogus üheteistkümnes hääleõiguslik liige (sest vanasti oli Ateena polemarhil sama hääleõigus kui strateegidelgi), ja ütles temale: “Sinust oleneb, Kallimachos, kas orjastub Ateena, või püstitad teda vabastades enesele mälestusemärgi igaveseks ajaks, millist pole jätnud endist isegi Harmodios ja Aristogeiton[3]. Sest niikaua kui Ateena püsib, pole ta kunagi olnud suuremas hädaohus. Kui paindume pärslaste ikke alla, siis võime juba kindlad olla, kuidas me käsi käib, olles üle antud Hippias’e meelevalda; kui aga võidab meie linn, võib ta saada esimeseks Kreeka linnade hulgas. Kuidas see on võimalik ja kuidas seisukorra otsustav lahendus on sinu käes, seda tahan sulle praegu selgitada. Meie kümme strateegi oleme lahkarvamisel: ühed soovitavad astuda võitlusse, teised mitte. Kui meie nüüd ei alusta lahingut, siis ma kardan ägedat parteiheitlust, mis vapustaks ateenlaste meeli niivõrd, et nad hakkavad hoiduma pärslaste poole; kui me aga hakkame võitlema, enne kui mõningad ateenlased nii sündmatult käituksid, võime jumalate õiglusele lootes saavutada võidu.” Nende sõnadega võitis Miltiades Kallimachos’e enda poole ja polemarhi hääle juurdetuleku mõjul otsustati võidelda. Sellepeale need strateegid, kes olid hääletanud võitluse poolt, andsid igaüks sel päeval, millal kellegi käes oli ülemjuhatus, selle õiguse üle Miltiades’ele, mille see võttis küll vastu, kuid ei alustanud siiski lahingut enne, kui saabus tema enda komandopäev. Kui järjekord jõudis temani, rivistusid ateenlased lahinguks järgmiselt: paremat tiiba juhtis Kallimachos, sest ateenlastel oli siis niisugune seadus, et polemarh asub paremal tiival, vahetult temaga liitusid järestikku kõrvutatud füülid, äärmistena rivistusid pahemal tiival plataialased. Rivi oli sama pikk kui pärslastel, kuid keskelt ainult mõne rea sügavune; see osa nimelt oli sõjaväel kõige nõrgem, kuna mõlemad tiivad olid arvu poolest tugevamad. Niipea kui ateenlased olid rivistunud ja ohvrid hästi õnnestunud, ruttasid nad käsu peale tormijooksul barbarite kallale. Vahemaad nende vahel polnud vähem kui kaheksa staadioni[4]. Kui pärslased ateenlasi nägid peale tungivat, valmistusid nad vastuvõtuks, pidades neid otse hullumeelseks ning arvates, et nad hukkuvad täielikult, kui nägid, et nad hoolimata oma vähesest arvust ründavad tormijooksul ilma ratsaväe ja amburite kaitseta. Ateenlased aga heitlesid täiesti väärikalt, pärast seda kui nad tihedasti koondunult olid sõlminud võitluse barbaritega. Nemad on kreeklastest meie teada esimesed, kes sööstsid tormijooksul vaenlaste peale, ja esimesed, kes pidasid vastu, nähes pärsia rõivaisse riietatud mehi, kuna seni oli juba paljas pärslaste nimi olnud kreeklastele koleduseks.
Võitlus Maratoni väljal kestis kaua aega. Keskel, kus olid rivistunud pärslased ise ja sakid[5], võitsid barbarid, murdes läbi vastaste read ja kihutades neid taga kuni sisemaani. Kummalgi tiival võitsid aga ateenlased ja plataialased. Nad lasksid löödud barbarite osal põgeneda, koondasid mõlemad tiivad ja võitlesid nende vastu, kes olid keskelt läbi murdnud, kuni saavutasid võidu. Sellepeale jälitasid nad põgenevaid pärslasi, lüües neid maha, kuni jõudsid mereni, kus nõudsid tuld ja tungisid laevade kallale.
Selles lahingus langes kõigepealt polemarh Kallimachos, kes oli avaldanud suurt vahvust, strateegidest sai surma Stesilaos, Thrasylaos’e poeg, ja selle järele Kynegeiros, Euphorion’i poeg, kellel raiuti tapriga käsi maha, kui ta haaras kinni vaenlase laevapärast; peale nende langes veel palju nimekaid ateenlasi.
Seitse laeva said ateenlased oma võimusesse; ülejäänutega aga tõmbusid barbarid tagasi, võtsid kaasa Eretria vangid saarelt, kuhu need maha olid jäetud, ja sõitsid ümber Suunioni, kavatsedes jõuda linna enne ateenlasi. Ateenlased aga ruttasid nii kiiresti kui iganes võimalik linnale appi, jõudsid veel enne barbareid sinna, ja olles tulnud Maratonis asuvast Heraklese pühamikust, lõid oma laagri üles teises Heraklese pühamikus, mis asus Künosargeses. Barbarid ilmusid oma laevadega Faleroni kohale, mis oli tol ajal ateenlaste sadamaks; seal seisid nad natukest aega ankrus lahtisel merel ja sõitsid siis tagasi Aasiasse.
Selles Maratoni lahingus langes umbes 6400 barbarit, ateenlasi aga 192.
[1] Jalavägede ülemjuhatajad.
[2] Sõja-asju juhtiv arhont vanas Ateenas, vastav umbes praegusele sõjaministrile.
[3] Ateena vabastajad Peisistratos’e poja Hipparchos’e türanni-valitsusest.
[4] 1 staadion = 185 m.
[5] Võimas ning julm rahvas Ida-Sküütias, oivalised ratsanikud ning amburid.