Homeros, Odüsseia 1 (tlk Anna Öpik)


Tagasi: Antiigiveeb | Homeros | Odüsseia 1–12 (tlk A. Öpik)


Ilmunud: Homerose Odüsseia. Esimene osa (Laulud 1-12). Kreeka keelest tõlkinud Anna Öpik. Trükikoda “Varrak’u” kirjastus Tartus 1938.

Esimene laul. Jumalate nõupidamine. Athena ilmub Telemachosele.

Meest mulle nimeta, muus, seda kogemusrikast, kes palju
eksles, kui Trooja püha kantsi ta rüüstanud oli.
Paljude linnu ta nägi ja võõraste rahvaste mõtteid
tundis ja kannatas merel südames paljugi valu,
eluga pääseda püüdes ja tuua kaaslasi koju. (5)
Siiski ei päästnud ta neid, ehkki kõigest jõust seda püüdis,
sest nende eneste süü tõttu olid ju hukkunud nemad
meeletud! Kõrguse poja Päikese veiseid ju sõid nad,
seepärast jumal neilt võttis kojutuleku päeva.
Teata sest jumalanna, Zeusi tütar, ka meile! (10)
Sellal, kui teised kõik, kes pääsesid saatusest hirmsast,
sõjast ja ohtudest merel, olid ju saabunud koju,
veel vaid teda, kes ihkas kodumaad näha ja kaasat,
hoidis võimukas nümf Kalypso, suur jumalanna,
vangis võlvitud koopas ja ihaldas endale kaasaks. (15)
Kui aga aastate järjes saabus ju see, millal talle
jumalaist määratud oli pöörduda tagasi koju
Ithakasse, siis sealgi oma armsate keskel
võitlusi oli tal ees. Kõik jumalad tundsid tall’ kaasa
peale Poseidoni vaid, kes püsiva vihaga seiras (20)
jumalavõrdset Odysseust, seni kui koju ta jõudis.
Kuid etioopide juures kaugel viibis Poseidon, —
kaks korda jaotatuna nad asuvad maailma otsas:
päikeseloojangul ühed ja teised päikesetõusul.
Vastu võttis ta seal hekatombe lammastest, veistest, (25)
söömingul istudes rõõmsalt. Kõik aga jumalad teised
nüüd olid kutsutud kokku Zeusi Olymplase kotta.
Seal neile algas kõnet maiste ja taevaste isa,
sest tuli meelde talle sõjakas sangar Aigisthos,
kes Agamemnoni poja Orestese käe läbi langes. (30)
Sellele mõtles ta nüüd ning kõnetas jumalaid nõnda:
“Vaat’, kuis inimkond meid vaid, jumalaid, süüdistab kõiges,
öeldakse, õnnetus tulevat meilt, kuid toob neile tõesti
nende eneste meeletus häda just saatuse vastu.
Nii Aigisthoski saatuse vastu Atriidi kaasa (35)
nais, Agamemnoni tappes, kui tagasi koju ta saabus,
teades, et hukatus järgneb, sest hoiatust saatsime meie
teravsilmse Argosetapja, Hermese kaudu,
et ta ei surmaks Atriidi ega kosiks ta kaasat,
sest Agamemnoni eest pidi tasuma ükskord Orestes, (40)
kui ta täismeheks sai ja kojuigatsust tundis.
Seda tall’ kuulutas Hermes, aga Aigisthose süda
hülgas jumala nõu, nüüd nuhtlus tabaski teda.”
Vastas nüüd jumalanna, selgesilmne Athena:
“Oo, meie isa Kronion, kõrgeim valitsejatest, (45)
vägagi õige on see, et nuhtlus nurjatut tabas,
hukkugu nii igaüks, kes sarnases roimas on süüdi.
Kuid mul on murdumas süda tubli Odysseuse pärast;
õnnetu, omastest kaugel ta kaua ju kannatab piina
so laineist ümbritset saarel, mis mere keskel kui naba. (50)
Saarel on rohkesti puid, seal asumas on jumalanna,
kellel isaks on kavalmeelne Atlas, kes tunneb
kõiki süvikuid meres, kes üksinda toetab neid sambaid
kõrgeid, mis hoiavad maad ja taevast üksteisest lahus.
Atlase tütar on see, kes nüüd teda õnnetut, kurtvat (55)
kinni vägisi peab ning leebeil, magusail sõnul
võlub, et ununeks meelest tal Ithaka, aga Odysseus,
soovides kodumaa tõusvat suitsugi silmata veel kord,
igatseb surma. Kas nüüdki, Olymplane, veel sinu süda
koguni temast ei hooli, kas alati pole Odysseus (60)
rõõmustand ohvriga sind argiivlaste laevade juures
Trooja avaral maal; miks, Zeus, oled vihane talle?”
Pilvedekoguja Zeus nüüd temale vastuseks lausus:
“Tütreke, milline sõna pääses su hammaste tarast?
Kuis ma unustaksin Odysseust õilsat, kes kõigist (65)
maapealseist mehist on targim, kes rohkem kui teised on toonud
ohvreid surematuile, kes asuvad avaras taevas.
Kuid Poseidoni Maavärindaja viha ta peale
ikka ei rauge, sest tema ju hävitas silma kükloobil,
jumalasarnasel Polyphemosel, kellel on rohkem (70)
jõudu, kui kõigil kükloopidel. Sünnitas teda Thoosa,
veenümf, rahutu mere valdaja Phorkyse tütar,
keda võlvitud koopas süleles võimas Poseidon.
Kuid selle eest Odysseust Maavärindaja Poseidon
küll veel ei surma, vaid sunnib ekslema kodumaalt kaugel. (75)
Nüüd tema tagasisõidu üle, kuis teostada seda,
kõik me pidagem nõu siin. Küllap raugeb ka viimaks
siis Poseidoni raev, sest üksinda keegi ei suuda
võidelda kõikide taevaste kindla tahtmise vastu.”
Vastas nüüd jumalanna, selgesilmne Athena: (80)
“Oo, meie isa Kronion, kõrgeim valitsejatest,
kui nüüd tõesti jumalad õndsad on sellega päri,
et oma kodusse taastuks tarkuses hiilgav Odysseus,
saatkem Hermes, hüvedeandja, Argosetapja
siis Ogygia saarele, seks et ta kuulutaks kohe (85)
kauneis palmikuis nümfile meie kindlamat tahet:
tagasi koju et pöörduks kannatusrikas Odysseus.
Kuid ise tahan ma minna Ithakasse ja poega
virgutan enam veel ja sisendan julgust tal rinda,
et ta ahhailasi koguks, neid, kel juuksed on pikad, (90)
pidama väljakul nõu, et keelata peige, kes üha
tapavad lammaste karju ja veiseid, kel nõtkuvad jalad.
Siis teda Spartasse saadan ja liivaka Pylose linna,
kuskil ehk kuulda ta saaks oma isa tagasisõidust,
ning et ta õilsat kuulsust ka endale rahva seas leiaks.” (95)
Rääkides nii ta sidus jalule kaunid sandaalid,
kuldsed, ambroosilised, nad vee peal kannavad teda
ning ka määratu maa üle tuulekiirusel viivad.
Siis oma tugeva oda pronksja otsaga haaras,
kaaluka, pika, mis tihti hõrendab vaprate meeste (100)
ridu, kui vägeva isa tütar neid vihaga nuhtleb.
Kõrge Olympose harjult tormas ta kiiresti alla,
varsti ju Ithaka maal ta Odysseuse maja ees seisis
õue lävel ja käes tal oli vaskine oda;
evis ta taaflaste vürsti vapra Mentese kuju. (105)
Ning ta leidiski eest seal mehiseid peige, kes õues
mõnusalt veetsid aega lõbusal täringumängul,
istudes veiste nahul, veiseid tapsid nad ise.
Käskjalad teenisid neid ja virgad noormehed ühed
anumais segasid veini veega, sellal kui teised (110)
tuhandeauklike käsniga puhtaks pühkisid laudu,
seades neid istmete ette, ning lõikasid külluses liha.
Võõrast kohe seal märkas Telemachos jumalavõrdne.
Istus ta peigude seas ja mured täitsid tal südant,
vaimus nägi ta õilsat isa ja mõtles, kas nüüd ehk (115)
tema ei ilmu, et peige laiali ajada majast,
võimu haarates taas ning valitsust varade üle.
Istudes peigude seas neis mõtteis ta silmas Athenat.
Värava ette ta ruttas, pahameelt südames tundes,
sest et võõras kaua väraval seisis. Ta juurde (120)
astudes kohe ja käest tal võttes vaskise oda
kõnetas teda ja nii talle lausus tiivustet sõnul:
“Tervitet ole, oh võõras, olgu sul hea meie juures,
kosuta toiduga end, siis kõnele, mida sa vajad.”
Ütles ja sammus ees, tall’ järgnes Pallas Athena. (125)
Nüüd, kui nemad ju olid astunud kõrgesse majja,
viis ta ja najatas oda kõrgele sambale, samas
kaunisti häilitud odade varnas olid ka seismas
kannatusrikka Odysseuse mitmed teisedki odad.
Kaunile toolile siis, kuhu laotas linase räti, (130)
asetas istuma võõra, ka jalgade jaoks oli järg seal.
Seadis endale siis ta kõrvale kirjatud tooli
eemale teistest, et võõrast nende müra ei häiriks
ega ei tüütaks söömisel ülbete peigude naabrus,
ja et ta küsida võiks talt kaugelviibivast isast. (135)
Pesuvett kätele tõi nüüd orjatar kaunimas kuldses
kannus ja kätele vett ta hõbekausi peal valas;
asetas siis nende ette läikivaks häilitud laua;
väärikas varadehoidja tõi neile leiba ja lisas
lahkelt maitsvaid roogi tagavaradest võetud. (140)
Kokk aga tõstis liua ja kandis ette neil’ liha
mitut seltsi ja pani lauale karikad kuldsed,
käskjalg sageli tuli ja karikad veiniga täitis.
Nüüd ka astusid sisse mehise meelega peiud,
üksteise järel’ nad võtsid toolidel, järgidel istet, (145)
käskjalad valasid aga pesuvett kätele neile,
naisorjad kuhjasid leiba pilliroost punutud korves,
kuna noormehed veiniga anumaid ääreni täitsid.
Igaüks sirutas käed nüüd maitsvate roogade järel’.
Aga kui rooga nad võtnud ja joogiga karastand ennast, (150)
muudki soovisid peiud veel oma südame põhjas:
lüürahelinal ringmängu, pidude meeldivat lisa.
Kaunima lüüra käskjalg Phemiosele andis
kätte, sest vägisi teda laulma sundisid peiud.
Ja ta algaski, lüües kannelt, kaunimat laulu. (155)
Nüüd Telemachos kõnetas selgesilmset Athenat,
pöörates pea ta poole, et teised ta sõnu ei kuuleks:
“Kas sa, oh kallis võõras, paneksid pahaks mu sõnu?
Noil seal muud pole peas, kui kannelde helid ja laulud,
leo kerge on ju neil süüa tasuta siin mehe vara, (160)
kelle kahvatud luud ehk vihma all pehkivad kuskil
kuival maal, või uhub neid meres soolane laine.
Aga kui Ithakas nüüd teda näeksid nad korraga jälle,
küllap siis sooviksid kõik vaid endale jalgade kiirust
ennem, kui rikkust ja kulda ja kaunite riiete ehet. (165)
Nüüd aga, kuna ta hukkund õnnetu saatuse tõttu,
pole meil lootust ka siis, kui keegi maapealseist meile
ütleb, ta tulevat koju, sest taastumispäeva ta kaotas.
Nüüd aga jutusta mulle ja kõnele vastavalt tõele,
milliseid mehi sa oled, kust linnast, kes vanemad on sul? (170)
Laeval missugusel tulid ja kuidas laevurid tõid sind
Ithakasse ja milliste meestena endid nad kiitsid?
Sest ma ei usu, et siia oleksid tulnud sa jalgsi.
Nüüd aga vastavalt tõele ütle, et hästi ma teaksin,
kas oled uustulnuk siin või isa ajal sa juba (175)
sõbrana käisid meil, kuna rohkesti võõraid me majja
tuli ju siis, sest oli külalislahke mu isa.”
Vastas nüüd jumalanna, selgesilmne Athena:
“Kõik seda tahan ma nüüd sulle öelda vastavalt tõele:
Mentes ma olen ja tark Anchialos oli mu isa, (180)
ning ma valitsen taaflasi, kellel armsad on aerud.
Nüüd aga randusin siin oma laevaga kaaslaste seltsis;
sõidan tumedal merel kaema võõrkeelseid rahvaid,
tooma Temesast pronksi, viin sinna läikivat rauda.
Laeva ma jätsin randa, kaugele, väljaspool linna (185)
metsaga kaetud Neioni mäe alla Rheithro lahte.
Meil aga ühendab maju põlise sõpruse side
isade aegadest veel, võid minna ja küsida järel’
raugalt Laerteselt, sangarilt; kuuldub, et enam ta iial
linna ei tule, vaid kaugel maakolkas kurvana viibib (190)
vana ümmardajaga, kes talle toitu ja jooki
asetab ette siis, kui raskel sammul ta tuleb
aiast või viinamäe nõlvult, liikmeis väsimust tundes.
Siia ma tulin, sest kuuldub, et olevat juba su isa
kodus, kuid näen, et teele tall’ jumalad tõkkeid on seadnud. (195)
Veel aga pole maapeal surnud õilis Odysseus,
vaid ta on elus veel ja kuskil avara mere
laineist ümbritset saarel viibib, kus vaenlikud mehed
vangis hoiavad teda vägisi vastu ta tahtmist.
Kuid ma kuulutan sulle nüüd, mida jumalad ise (200)
sisendand rinda mulle ja mille täitmist ma loodan,
kuigi ma prohvet pole ja lindude lendu ei tunne.
Ei enam viibi ta kaua kaugel isamaa pinnast;
isegi siis, kui raudsed ahelad hoiaksid teda,
leiaks koju ta teed, sest nõurikas on ta ja leidlik. (205)
Kuid mulle seleta nüüd ja ütle vastavalt tõele,
kas sa Odysseuse lihane poeg ka tõeliselt oled,
väga ju suur on sarnlus sul temaga peast ja ka kauneist
silmist, sest meie tihti oleme teineteist näinud
enne veel, kui ta sõitis Troojasse, kuhu ka teisi (210)
parimaid Argose mehi sõitis kumerail laevul.
Teineteist sest ajast peale me kunagi enam ei näinud.”
Temale vastuseks lausus mõistlik Telemachos nõnda:
“Kõik seda teatan ma sulle, sõber, vastavalt tõele,
ema on küll mulle öelnud, et olen ta poeg, kuid ma ise (215)
seda ei tea, ega tea oma päritolu ju keegi.
Oh, kui ma õndsa mehe poeg küll oleksin tõesti,
kes oma varade keskel ootaks vanaduspäevi!
Nüüd aga hüütakse kõigist surelikkudest meestest
õnnetuimat mu isaks, — et sa mind rääkida käsid.” (220)
Vastas nüüd jumalanna, selgesilmne Athena:
“Jumalad tõesti ei tahtnud, et nimetuks jääks sinu sugu,
kui sind sellisena on sünnitand Penelopeia.
Nüüd aga ütle mulle ja seleta vastavalt tõele,
millist pidu siin peetakse? Milleks seda sull’ vaja? (225)
Joodud on siin või pulm? Sest see pole rahulik sööming,
ülbeina näivad mull’ need, kes meeletult prassivad majas,
ka iga mõistlik mees, kes siia nüüd oleks tulnud,
tunneks põlgust, kui nende siivutuid tegusid näeks siin.”
Mõistlik Telemachos aga temale vastuseks lausus: (230)
“Sõber, et nüüd seda kõike mult pärid, soovides teada,
siis võis küll meie maja jõukas ja laitmatu olla
endisel ajal, kui veel see mees oma kodumaal viibis.
Nüüd aga julmal meelel teisiti jumalad tegid,
peites teda me eest; — nii paljude hulgast vaid teda! (235)
Ega ma leinakski nii, kui teaksin, et tema surnud,
kas oma kaaslaste seas ta oleks langenud Troojas,
või oleks omaste kätel surnud, kui lõppenud sõda;
kääpa oleksid kuhjanud talle kõik rahvad Achaias,
ning oma pojale oleks ta suure kuulsuse jätnud. (240)
Kuid ta on jäljetult kadunud, harpüiad röövisid tema,
polnud nägijaid seal ega kuuljaid. Mulle jäi lein vaid.
Kui ainult teda ma leinaksin nuttes ja kahetsust tundes!
Kuid veel õnnetust muud ja muret mull’ jumalad saatsid.
Kuipalju olemas on meil saartel võimukaid mehi, (245)
Samel, Dulichionil, Zakynthosel metsadest rikkal,
kuipalju võimul neid on siin kivisel Ithaka saarel,
niipalju emal ka peige — rüüstavad nemad meil maja,
kuid tema vihatud pulmist ei keeldu ega ka suuda
kosimist vastu võtta; ent vaeseks söövad mind peiud, (250)
rüüstates maja ning pea nad võivad neelata mindki.”
Tundes pahameelt loost sest, hüüdis Pallas Athena:
“Häda! kuis vajad sa nüüd Odysseust, kes ikka veel kaugel,
et oma käed ta paneks ülbete peigude külge.
Oh kui ta oleks ju siin ning maja väraval juba (255)
seisaks kiivris ja hoiaks käes kahte oda ja kilpi,
sellisena, kui teda ma nägin esimest korda,
kui meie majas ta rõõmsalt pidutses nautides veini,
tulles Ephyrast, Mermeri poja Ilose juurest.
Sest oli sinnagi sõitnud kiirel laeval Odysseus — (260)
otsima meestetapjat mürki, et seda jätkuks
pronksjate noolte jaoks. Kuid Ilos temale mürki
anda ei tahtnud, sest tema iguseid jumalaid kartis,
mürki mu isalt ta sai, Odysseust ta armastas väga.
Sellisena kui ilmuks peigude ette Odysseus, (265)
kiirelt tabaks neid surm ja kibedaks muutuksid pulmad.
Kõik see nüüd aga veel on peidet taevaste süles,
kas tema taastudes majas karistab peige või mitte.
Kuid sull’ annan ma nõu, et sa hästi kaaluksid mõtteis,
kuidas peigude jõuku välja ajada majast. (270)
Tähele pane sa nüüd ja meeles pea minu sõnad:
turuväljak homme ahhailaste sangareid kogu,
kuuluta neil’ oma nõu ning jumalaid nägijaiks kutsu!
Kosijaid lahkuda käsi igaüht oma majja,
ema aga sel juhul, kui mehele minna ta soovib, (275)
taas oma jõuka ja võimsa isa kodusse mingu,
siis tehku vanemad pulmi ja kaasavara tall’ andku
rohkesti, nii kuis viisiks on kallile tütrele anda.
Sind aga tungivalt nõustan, et sa mind võtaksid kuulda.
Hangi endale nüüd hea laev ja kakskümmend sõudjat, (280)
sõida, et kuulata teateid kauakadunud isast.
Ütleb ehk maapealseist keegi midagi sulle või kuuled
Zeusilt saadetud häält, mis sõnumeid toob meile tihti.
Esiti Pylosse sõida ja küsitle Nestorit õilsat,
sealt mine Spartasse siis Menelaost vaatama ruuget, (285)
viimsena jõudis ta koju ahhailasist soomusrüüs vaskses.
Ja kui sa kuulda saad, et isa elab ja taastub,
siis, ehkki kiusataks sind, sa oota veel kas või aasta;
kuuled sa aga, et juba ta surnud, et teda ei ole,
seepeale tagasi tulles kallisse isade maale, (290)
kuhja isale kääbas, surnuohvreid tall’ tuues
rohkelt, kuis kohus ja kord. Siis ema mehele anna.
Seepeale aga, kui seda sa teostanud oled ja täitnud,
kaalutle südames siis ning hinge sügavas põhjas,
kuis omas majas siin sa võiksid surmata peige, (295)
kas ehk kavalal nõul või ilmsi, sest nüüd sa ei tohi
mängida enam kui laps, oled sellest east juba väljas.
Kas sa ei teagi, kui kuulsaks on saanud õilis Orestes
kõikide rahvaste seas, oma isa mõrvari tappes,
reetliku kurja Aigisthose, kes Agamemnoni surmas. (300)
Sinagi kallis, sest näen, kui kaunis ja tugev sa oled,
ole ka julge, et head sust mõnigi järglane räägiks.
Nüüd aga pean ma taas oma kiire aluse juurde
pöörduma, — kaaslaste meel võiks kärsituks muutuda muidu.
Enda eest hoolitse nüüd ning meeles pea minu sõnad.” (305)
Kuid Telemachos mõistlik temale vastuseks lausus:
“Sõber, sa soovid mull’ head ning kõneled nõnda, kui isa
oma pojaga räägib, ei unusta seda ma iial.
Nüüd aga viibi sa veel meie juures, ehk ruttadki teele,
et sa kümmelda võiksid, tundes südames mõnu, (310)
laevale võta sa kaasa ka kink, see olgu sull’ rõõmuks,
toogu see sulle au ning olgu ta kaunimaks aardeks
minult sinu jaoks, nagu sõprade vahel see kombeks.”
Vastas nüüd jumalanna, selgesilmne Athena:
“Ära mind kinni pea, sest olen ruttamas teele, (315)
kink aga, millise süda sind käsib minule anda,
tagasisõidul mulle koju viimiseks anna,
olgu kuitahes ta kaunis; ka väärika kingiga vastan.”
Rääkinud nii, sealt lahkus selgesilmne Athena,
üles ta lendas kui lind, ent talle ta sisendand oli (320)
jõudu ja julgust rinda, ka muutus tal mälestus isast
endisest selgemaks veel ning tundes südames seda,
oli ta imestus suur; ta aimas, et see oli jumal.
Peigude juurde taas läks jumalasarnane noormees.
Kuulsa lauliku laul seal kostis ja vaikides peiud (325)
istusid, kuulates laulu kurvast tagasisõidust
Troojast, millise määras ahhailasil Pallas Athena.
Kuulis ka ülevalt nüüd, kuis leelutas jumalik laulik,
Ikariose tütar, arukas Penelopeia,
ning oma maja kõrgest trepist astus ta alla, (330)
üksinda mitte, vaid tal kaks ümmardajat oli kaasas.
Nüüd kui peigude ette astus ülikaim naisist,
peatus ta tugevast’ ehitet saali sammaste vahel
ning oma põskede ees ta hoidis läikivat loori.
Truude ümmardajate keskel seisis ta nõnda, (335)
pisarsilmil ta nüüd suurt laulikut kõnetas, hüüdes:
“Phemios, kindlasti muidki võluvaid lugusid tead sa
maiste ja taevaste tegudest, milliseid kiidavad lauljad.
Üks neist laula sa nüüd ning vaikides kuulaku nemad,
rüübates veini. Kuid jäta see südantlõhestav laul nüüd, (340)
alati, kuulates seda, murdub süda mul rinnus,
sest ta suurendab aina mu leina, mis unustamatu.
Sarnase sangari pea järel’ igatsen, mehele mõeldes,
kes on Hellases kuulus ja kiidetud Argoses kõikjal.”
Mõistlik Telemachos aga temale vastuseks lausus: (345)
“Ema, mispärast nüüd sa keelad laulikut kallist
võlumast meid, kuis süda tal käsib. Ei lauljate süü see,
vaid on vist süüdi Zeus, kes sisendab, mida ta soovib
igaühele meist, kes rängalt töötame maa peal.
Ära pane tall’ süüks, et ta laulab danailaste hädast, (350)
rahvas ju sellist laulu kiidab rohkem kui teisi,
milline kuulajaile jutustab tegudest uutest.
Sinugi süda ja meel seda kuulates muutugu kindlaks.
Pole Odysseus ju ainus, kes kaotas taastumispäeva
Troojas, paljugi teisi vapraid mehi seal langes. (355)
Nüüd oma ruumesse taastu ja enda töödele mõtle,
telgedele ja värtnale, ümmardajaid aga käsi
virgalt liikuda tööl, sest kuulub meestele sõna,
kõigile, kõigepealt mulle, kes olen peremees majas.”
Hämmastust tundes, taas oma ruumesse Penelopeia (360)
läks, sest poja jutt nii mõistlik südant tal täitis.
Ning kui ta jõudis üles ümmardajatega ühes,
siis ta nuttis taga kallist kaasat Odysseust,
seni kui magusat und tall’ silmisse valas Athena.
Nüüd aga peiud tõstsid müra varjukas saalis: (365)
ihaldas igaüks neist tema kõrvale sängisse heita.
Aga Telemachos mõistlik neid kõnetas, alates nõnda:
“Kuulake, ema peiud vägivaldsed ja ülbed,
nüüd olgem rõõmsad peol ning jätkem kisa ja müra,
sest et võiksime hästi nautida lauliku laulu (370)
sellist, kui see, kelle hääl on jumala häälele võrdne.
Koidikul aga te kõik tulge turule pidama aru,
selleks et teile seal oma nõudmisi avaldan kõnes,
käsin teid lahkuda siit ning pidada pidusid mujal,
majades järgimööda eneste vara te sööge! (375)
Kui aga arvate nüüd, et tulukam oleks ja parem
karistamatult siin üheainsa varandust süüa,
riisuge pealegi siis, kuid iguseid jumalaid mina
palun, ja küllap ka viimaks Zeus teile tasuda lubab,
nii et teid kord siin majas tapetaks karistamatult.” (380)
Nii ta rääkis ja kõik nad surusid huultesse hambad
hämmastust täis, sest julgelt oli Telemachos rääkind.
Kuid Antinoos nüüd, Eupeithese poeg, talle vastas:
“Kindlast’ on õpetand sind, Telemachos, jumalad ise
kõrgilt hoobelda nii ja julgesti pidada kõnet! (385)
Häda, kui kunagi sind Kronion kuningaks määrab
Ithakas, ümbritset merest, mis kuulub su isade soole!”
Mõistlik Telemachos aga temale vastuseks lausus:
“Ära, Antinoos, nüüd pane pahaks, kui sulle ma vastan:
sedagi võtaksin vastu, kui Zeus vaid suvatseks anda, (390)
arvad, et halvemat sellest polegi olemas maapeal?
Kuid pole sugugi halb olla kuningas. Jõukaks ju muutub
kohe ta maja ning ise suuremast aust saab ta osa.
Aga on paljugi muid veel vürste ahhailaste hulgas
Ithakas, ümbritset merest, noori mehi ja vanu, (395)
neist saaks kuningaks keegi, kui surnud on õilis Odysseus.
Siin aga, meie majas, isandaks tahan ma jääda
orjade üle ka — neid saagina toonud mu isa.”
Talle Polybose poeg Eurymachos seepeale vastas:
“See on, Telemachos, veel vaid peidetud taevaste süles (400)
Ithakas, ümbritset veest, kes ahhailasi valitseb ükskord;
kuid oma vara ja orjade isandaks kindlasti jääd sa;
ärgu ilmugu siia mees, kes vägisi tahaks
röövida vara sult seni, kui Ithakas elab veel mehi.
Kuid ma tahaksin nüüd sult küsida, kallis, kes oli (405)
võõras, milliseid mehi, kust maalt ta kiitis end pärit,
kus ta sugukond asub, kus on ta isamaa põllud?
Kas ta ehk tõi sulle teateid isa tulekust peatsest,
või oma enda asjus oli ta saabunud siia?
Kuis nii ruttu ta tõusis ja lahkus ega ei tahtnud (410)
jääda, et tunda meid, ei halb mees näost ta küll polnud.”
Kuid Telemachos mõistlik temale vastuseks lausus:
“Ei, Eurymachos, taastu iialgi koju mu isa,
ühtki sõnumit enam ei usu ma, kust ta ka tuleks,
ega ei usu ma ühtki nägijat, milliseid ema (415)
kutsub majja, et nendelt pärida taevaste tahet.
Kuid too võõras mees on mu maja põline sõber
Taphosest, Mentes, ja tark Anchialos on tema isa,
ning ta valitseb taaflasi, kes on aerude sõbrad.”
Rääkis Telemachos nii, kuid jumalat aimas tal süda. (420)
Tantsule aga ja kaunile laulule pöördusid jälle
peiud rõõmsalt ning peole jäid, kuni saabus ju õhtu.
Pidu kestiski seal, kuni saabus pilkane õhtu.
Igaüks peigudest nüüd oma kodusse puhkama taandus.
Kuid Telemachos läks oma kõrgesse magamisruumi, (425)
ehitet kaunimas õues, paigal, mis igalt poolt kaitstud.
Seal ta puhkama heitis, südames rahutud mõtted.
Ja teda saatis, kandes põlevaid peergusid, hoolas
Oopsi Peisenoridi tütar, truu Eurykleia,
kelle muiste Laertes oma varaga ostnud (430)
noore neitsina, andes tema eest kakskümmend härga.
Ning oma majas ta teda austas kui aulikku kaasat,
kuid ei puudutand teda, kaasa pahameelt kartes.
Nüüd ta põlevaid peergusid kandis; ta rohkem kui teised
naisorjad armastas teda, keda ta väiksena hoidnud. (435)
Tugevalt ehitet kambri ukse Telemachos avas,
istudes sängile seljast pehme kuue ta võttis,
hoolika eide kätele visates selle ja eit nüüd
kokku pani ta kuue, silutas voldid ja selle
nikerdet sängi kohale riputas puuvarna otsa. (440)
Kambrist väljus ta siis ja hõberõngaga tõmbas
ukse kinni ja sidus riivi rihmaga ette.
Seal Telemachos öö läbi lambavilla all puhkas,
südames mõeldes teele, millest rääkind Athena.