Tagasi: Antiigiveeb | Homeros | Odüsseia 1–12 (tlk A. Öpik)

Ilmunud: Homerose Odüsseia. Esimene osa (Laulud 1-12). Kreeka keelest tõlkinud Anna Öpik. Trükikoda “Varrak’u” kirjastus Tartus 1938.

Kümnes laul.
Lood Aiolosest, laistrygonidest ja Kirkest.

Ning me jõudsime nüüd Aiolose saarele, samas
asus Hippotose võsu Aiolos, taevaste lemmik,
ujuval saarel, milline kõikjalt on ümbritset müürist
vaskisest, võitmatust; kerkib kõrgele kaljusein libe.
Ja kaksteistkümmend last tal oli sündinud majas, (5)
nooruse õilmeis õitses kuus poega tal ja kuus tütart,
tütred oli ta kõik oma poegadel’ kaasadeks andnud.
Kalli isaga nemad ja hoolika emaga ikka
istuvad peol, kuna ees neil rohkesti roogasid hõrke.
Roogade lõhnu on majas ning kajavad võlvitud käigud (10)
päeval, kuid öösel kõik nad õilsate kaasade kõrval
puhkavad pehmetel vaipadel kaunisti nikerdet sänges.
Ning me jõudsime siis nende linna ja kaunisse majja.
Kuu aega kostitas seal mind Aiolos, pärides minult
Troojast, argiivlaste laevust, ahhailaste tagasisõidust. (15)
Kõigest sellest ma talle teatasin vastavalt tõele.
Ja kui ma palusin teda viimaks saata mind koju,
siis ta ei keeldunud sellest ja ise korraldas sõitu.
Üheksa-aastase härja nahast õmmeldud pauna
andis ta mulle, kus sees olid suletud vihedad tuuled; (20)
sest teda oli Kronion tuulte halduriks pannud,
andes tall’ võimu neid hoida kütkes või lasta neid valla,
kuis talle meeldis. Ta pauna õõnsale laevale ise
kinnitas hõbedast köiega nii, et välja ei pääseks
vähimgi puhang ja ainult mahedat läänetuult jättis (25)
puhuma, selleks et kojusõit laevaga libedalt läheks.
Aga ei jõudnud me koju, ses süüdi me rumalus oli.
Üheksa päeva ja ööd me laineil olime sõitnud,
kümnendal nägime juba kerkivat kodumaa põlde,
isegi karjuste tuled üsna lähedal paistsid, (30)
siis aga magusam uinak tuli mu väsinu peale,
sest olid alati käes mul kauid, ja teistele iial
neid ma kätte ei andnud, et kiiremalt saabuda koju.
Nüüd aga nemad, mu kaaslased, rääkisid seal omavahel,
arvasid ka, et ma nüüd viin kulda ja hõbedat koju, (35)
suuremeelse Hippotose poja Aiolose kinke.
Seal nüüd mõni neist rääkis, vaadates teisele otsa:
“Oo seda imet, kuis kõikjal lugupeetud ja kallis
rahvale on ta, ükskõik kuhu linna või maale ta saabub.
Kui palju kauneid aardeid Trooja saagist tal kaasas, (40)
sellal kui meie, kes sama teekonna temaga teinud,
pöördume tagasi koju tühjade kätega hoopis.
Nüüd veel Aiolos on talle andnud sõprusemärgiks
rohkesti kinke, kuid üles, ja vaadakem järele kiirelt,
kui palju kulda ja hõbedat peidet on õmmeldud paunas.” (45)
Nii nad rääkisid seal ning nõu kuri valdaski meeled,
kaaslased avasid pauna, pääsesid valla kõik tuuled,
jalamaid tõusis orkaan ja viis neid tagasi merre,
kaugele isade maast, kuna nemad valjusti nutsid.
Nüüd aga ärgates mina kaalusin kartmatus meeles, (50)
kas ma heidan end laevalt merre, et hukkuda laineis,
või aga vaikides talun, maa peale elama jäädes.
Siiski talusin seda, jäin ellu ja mähkides ennast
rüüsse, lebasin laeval. Meid aga hirmsamad rajud
viisid Aiolose saarele taas, kuna kaaslased kurtsid. (55)
Seal me läksime maale, joogivett endale tõime,
kiirlaeva juures võtsid kaaslased rutulist einet.
Kui aga toidu ja joogiga olime karastand ennast,
siis mina käskjala saatel ning veel ühe kaaslasist võtnud,
läksin Aiolose kuulsasse majja, kus leidsingi teda (60)
kaasa ja laste seltsis istumas söömingul lauas.
Seal me võtsime istet künnisel piitade vahel;
hämmastust südames tundes nüüd nad küsisid minult:
“Kuidas sa tulid, Odysseus, daimon kas kuri sind seirab?
Teele saatsime sind ja tegime kõik, mis on vaja, (65)
seks et sa jõuaksid koju, või sinna, kuhu sa tahtsid.”
Nõnda rääkisid nemad ja kurvalt vastasin mina:
“Õnnetuks kaaslased kurjad mind tegid ja saatuslik uinak,
aidake, sõbrad, mind taas, sest teie suudate seda!”
Rääkides nii ma püüdsin leebeil sõnul neid veenda. (70)
Aga nad vaikisid kõik, vaid peremees vastuseks lausus:
“Jalamaid lahku mu saarelt, sa alatuim kõikidest maa peal,
sest pole sünnis mul vastu võtta ja edasi saata
meest, keda seiravad vihas isegi jumalad õndsad.
Lahku, sest saabusid siia aetuna jumala vihast!” (75)
Rääkides nii, ta ajas mind, raskesti ohkavat majast.
Sõitsime edasi sealt, ja mure meil südameis näris.
Väsis ka meeste vahvus raske sõudmise tõttu,
asjata oli me vaev, sest jäime saatmisest ilma.
Nii kuus päeva ja ööd me sõitsime merel, kui viimaks (80)
seitsmendal oli me ees Telepylon, Lamose kõrge
linn laistrygonide maal, kus karjus karjamaalt tulles
hõisates tervitab teist, kes karjaga väravast väljub.
Seal võiks unetu mees kaks palka teenida kergelt:
veiseid ta karjataks päeval ja öösiti hõbekaid lambaid, (85)
sest üsna üksteise lähedal jooksevad öö-päeva rajad.
Ja kui me jõudsime kuulsasse lahte, kus kaljune kallas
järsu seinana tõuseb kõrgele mõlemal poolel,
piirates sadamat nii, et neemede äärmised kaljud
lähedal üksteise vastas ja sissepääs lahte on kitsas, — (90)
sinna juhtisid nüüd nad kõik oma võrdkülgsed laevad,
köidetult kokku kõik need seisidki sügavas lahes
üksteise juures, sest iial laine, ei suur ega väike,
seal ei tõusnud, ja pind oli alati läikiv ja vaikne.
Mina vaid jäin oma mustja laevaga väljaspool’ lahte, (95)
sidusin kalju külge köied äärmisel neemel,
seepeale ronisin üles ning järsakul vaatasin ringi,
aga ei näinud ma kuskil haritud põlde ja aedu,
suitsu vaid silmasin seal, mis maapinnalt kõrgele tõusis.
Nüüd kohe saatsin ma sõpru kuulama maad, et ma teaksin, (100)
milliseid mehi seal asub, kes leivast elavad maa peal,
valisin sõbrust kaks meest ja kolmandaks käskjala kaasa.
Laevalt nad lahkusid kohe ja sammusid kivisel rajal,
millel mägedest palke veetakse vankritel linna.
Linna ees nemad kohtasid neitsit, veekannu kandvat, (105)
see oli laistrygoni Antifatese tüse
tütar, kes alla sammus Artakia allika juurde,
kaunisti voolava veega, kust linlased endale vett tõid.
Astudes nüüd tema juurde, nad pärisid, alates juttu,
kes nende kuningaks on ja millist rahvast ta valdab; (110)
neile ta näitaski isa kõrge rooviga maja.
Mehed, astudes majja, leidsid kuningakaasa,
kes oli kõrge kui mäetipp ja õudustunne neid haaras.
Naine nüüd oma kaasat, kuulsat Antifatest, kutsus
väljakult koju ja see neile määras hirmsama surma. (115)
Kaaslasist kahmas ta ühe ja sõi ta hommikueineks,
kaks aga pageda jõudsid ja pääsesid laevade juurde.
Vahepeal kuningas tõstis linnas häiret ja kõikjalt
kogunes, kuuldes kisa, arvutu hulgana rahvast,
hiiglasi laistrygone, kes olid kui võimsad gigandid. (120)
Kaljutipelt nad heitsid alla tohutuid rünkaid,
laevade poolt aga kostis õudne, kohutav kära:
meeste kisa, kes hukkusid; muljutud laevade ragin;
sööminguks õudseks nad mehi kui kalu vardasse pistsid.
Sellal kui tapeti sõpru sügava sadama sopis, (125)
võtsin ma tupest, mis rippus mul küljel, vaheda mõõga,
lõikasin kiiresti köied mu tumeda käilaga laeval,
seepeale käskisin sõpru jalamaid haarata kätte
aerud ja kiiresti sõuda, et pääseda eluga ohust.
Kohe nad asusid sõudma, kartes äkilist surma. (130)
Õnnega pääses mu laev nüüd välja lahest, kus kaljud
ripnesid pea kohal; teised kõik olid hukkunud lahes.
Edasi sõitsime nüüd ja mure meil südameis näris;
rõõmustas päästetud elu, kuid kurvastas kaaslaste kadu.
Aiaia saarele nüüd me jõudsime. Seal aga elas (135)
häälekas suur jumalanna, kauneis palmikuis Kirke,
kurja Aietese lihane õde; neil Helios isaks,
sama, kes valgust ja soojust meile maa peale saadab,
emaks neil aga Perseia, Maailmahoovuse tütar.
Seal me sõitsime vaikselt piki kaljulist randa (140)
soodsasse lahte, ju kindlasti juhtis meid jumalaist keegi.
Seal kaks ööd ja kaks päeva veetsime puhates rannal,
väsinud olime merest, südameis näris meil mure.
Kui aga kolmandal päeval kauneis palmikuis Eos
tõusis, ma haarasin kätte oda ja vaheda mõõga, (145)
lahkusin laevalt ja kiirelt sammusin järsakust üles,
tahtsin teada, kas seal on rahvast, kas kostab ka hääli.
Jõudsin ronides üles ja seistes kaljusel harjal
radaderikkalt pinnalt suitsu märkasin tõusmas
tihedast tammikust, Kirke suurest toredast majast. (150)
Ning omas kõhklevas meeles ma kaalusin nüüd, kas ehk peaksin
minema uurima kohta, kus silmasin tumedat suitsu.
Kaaludes nii mull’ viimaks paistis, et siiski on parem
tagasi pöörduda randa väleda aluse juurde,
meestele pakkuda toitu ja saata luurajaid välja. (155)
Aga ma polnudki enam kaugel mu võrdkülgsest laevast,
kui minu üksiku peale halastas jumalaist keegi,
saates mu teele uhke suure sarveka põdra.
Metsast, kus toitu tal palju, ta jõele ruttas, et juua,
sest juba tegi tall’ vaeva kuumalt kõrvetav päike. (160)
Hetkel, kui metsast ta väljus, ma heitsin oda ja põtra
tabasin selgroosse nii, et odaots väljus tal kõhust.
Oiates langes loom ja kohe ta heitiski hinge.
Toetudes jalaga kehale, oda tal tõmbasin haavast;
seepeale panin ta maha ning, jättes lebama sinna, (165)
kiirelt ma padrikust murdsin remmelgavitsu ja nendest
süllapikkuse köie punusin siis kahekordse,
sellega sidusin kinni suure metslooma jalad.
Turjale võtsin saagi ja kandsin aluse juurde,
toetudes odale, oli ju võimatu, hoides vaid käega, (170)
kanda metslooma õlal, — liiga suur oli põder.
Aluse ees tema heitsin seljast ja virgutas sõpru
unest mu rõõmutsev hääl ning manitses igaüht leebelt:
“Sõbrad, ehk raskedki päevad meil kõigil, ei lasku me siiski
Hadese valda enne, kui saatuslik surmapäev saabub. (175)
Seepärast olgem rõõmsad seni, kui väledal laeval
jätkub meil leiba ja veini, et nälgida poleks meil vaja.”
Nii ma hüüdsin, ja sõbrad võtsid mu manitsust kuulda,
mantlid kõrvale heitsid, tõusid ja vaatlesid kaua
voogava mere rannal lamavat tohutut põtra. (180)
Ja kui nad olid ju küllalt imetlend hiigelsuurt looma,
siis pesid käed ja seadsid toreda söömingu valmis.
Nii siis istuti seal kogu päev, kuni loojenes päike,
süües mõnuga liha ning juues magusat veini.
Kui aga loojenend oli päike ja pimedus saabus, (185)
heitsime puhkama rannal, kus laine mühades murdus.
Aga kui taevasse tõusis varane roossõrmne Eos,
pidasin meestega nõu ning rääkisin nendele nõnda:
“Kuulake, kaaslased, mind, ehkki rasket vaeva te näete,
teada meil pole siin, kus kaares on öö ja kus hommik, (190)
ega ka see, kuhu loojeneb päike, valgusetooja,
ega ka see, kust ta tõuseb; seepärast kaalugem kiirelt,
kas mõnda nõu ei leiduks; kuigi ma seda ei usu.
Sest mina nägin, seistes kaljude kõrgemal tipul,
saart, mille ümber kui pärg, on ääretu viljatu meri, (195)
aga on madal ta pind, kuid saare keskel ma nägin
oma silmaga suitsu tihedast tammikust tõusvat.”
Rääkisin nii, siis sõbrul murdusid südamed põues,
sest neile meenus Antifates ning laistrygonide julmus,
samuti inimsööja kükloobi ülbus ja toorus (200)
ja nad valjusti kurtsid, valades pisaraid palju.
aga neil polnud kasu ei nutust, ei kibedast härmist.
Nüüd aga jaotasin mina kauneis jalatseis sõbrad
kahte rühma ja määrasin igale rühmale juhi:
ise ma juhtisin üht, teist õilis Eurylochos juhtis. (205)
Seepeale vaskisest kiivrist võtsime kiiresti liisku:
liisk aga langes kõrgi Eurylochose peale,
kohe ta asuski teele, ja temaga valjusti nuttes
kakskümmend kaks meie sõpra, neid jäime ootama kurtes.
Metsaorus nad leidsid Kirke maja, mis oli (210)
ehitet tahutud kivest hästivarjatud paigas.
Maja valvasid kiskjad hundid ja mägede lõvid,
neid oli moondand ta ise nõiajookide abil.
Aga sõprade kallale kiskjad loomad ei sööstnud,
liputades sabu nad karglesid seal nende ümber (215)
just nagu koerte hulk, kes lipitseb isanda ümber
siis, kui ta tuleb peolt ja toob neile maiustust kaasa;
samuti karglesid nüüd nende ümber küüntega kiskjad,
hundid ja lõvid, ja neid seal hirmuga seirasid mehed.
Kauneis palmikuis Kirke uksel kaaslased seisid (220)
kuulates, kuis jumalanna laulis magusal häälel
majas, kududes telgedel suurt ning igavest kangast,
säravat, kaunist ja peent, nagu koovad vaid jumalannad.
Nüüd oma meestele ütles paljude pealik Polites,
kes mulle kõigist sõbrust lugupeetuim ja kalleim: (225)
“Sõbrad, seal majas on keegi, kes kududes telgedel kangast
laulab kaunimal häälel ja kajavad majas kõik seinad,
kas jumalanna või naine, — siiski hõigakem teda!”
Nii ta rääkis ja kohe valjusti hõikasid mehed.
Avades läikiva ukse, majast väljus ta kohe, (230)
palus neid astuda sisse ja kutsele järgnesid nemad,
ainult Eurylochos sisse ei astunud, aimates lõksu.
Olles neid juhatand majja ja palunud võtta ka istet,
segas ta kollakat mett ja vaara ning jahvatud otri
Pramnia veiniga neile ja lisaks peekrisse kallas (235)
hirmsamat nõiajooki, mis kojuigatsust kaotab.
Ja kui nad võtsid peekri ja jõid selle tühjaks, siis Kirke
igaüht sauaga lõi ning ajas sigade lauta,
sest neil nüüd olid kõigil sigade hääled ja kujud,
sigade koonud ja harjased; jäi vaid endiseks mõistus. (240)
Kibedalt nutsid nemad, kui lauta neid aeti, ja Kirke
pöögipähkleid ja tammetõrusid puistas neil’ ette,
mis on mulda tuhniva sea armsamaks toiduks.
Aga Eurylochos ruttas mustja aluse juurde,
selleks et kaaslaste hirmsast saatusest teatada meile. (245)
Kuid ei suutnud ta kaua ühtki sõna meil’ öelda,
ehkki ta rääkida püüdis: säärane hirm teda valdas;
silmad tal pisarais olid, halvemat aimas tal süda.
Alles siis, kui me kaua, hämmastust täis, teda sundind,
teatas ta meile viimaks kaaslaste saatusest hirmsast. (250)
“Läksime tammiku poole su käsul, hiilgav Odysseus,
leidsime sügavas orus kaunisti ehitet maja
tahutud kivest, mis seisis hästivarjatud paigas,
sees aga kududes kangast kõlava häälega keegi
laulis — kas jumal või naine — ja valjusti hõikasid sõbrad. (255)
Avades läikiva ukse ja astudes majast, ta kohe
kutsus neid sisse ja kõik nad meeletud järgnesid talle.
Mina jäin üksinda välja; aimasin südames püünist.
Aga nad kadusid kõik ühekorraga, ükski neist enam
majast ei väljunud, kuigi luurates ootasin kaua.” (260)
Nii ta rääkis, ja suure hõbenaeltega pronksist
mõõga ma õlale võtsin ja haarasin samuti vibu,
samas Eurylochost käskisin teed mulle näidata sinna,
aga ta mõlema käega embas mu põlvi ja anus,
hüüdes kaeblikul häälel mulle tiivustet sõnul: (265)
“Zeusi järglane, oo ära vii mind vägisi sinna,
siia jäta sa mind, sest tean ju, et sealt sa ei tule
ega ei suuda ka kedagi kaaslastest tagasi tuua,
kiiresti pagegem nendega, kes meie kaasas, ehk nõnda
pääseme surmapäevast.” Ent seepeale vastasin mina: (270)
“Sina, Eurylochos, võid ju siia paigale jääda
puhkama, sööma ja jooma õõnsa kiirlaeva juurde,
kuid mina lähen, sest retkele sunnib mind kaaslaste häda.”
Rääkinud nii, ma lahkusin üksinda laevalt ja rannalt.
Nüüd, kui juba ma olin jõudnud pühasse orgu (275)
ning kui ma silmasin juba mürkidesegaja Kirke
kõrge rooviga maja, ma kohtasin rutates sinna
Hermest, kuldsauakandjat, kauni noormehe kujul
nooruse parimas eas, kel habe tärkamas vaevalt.
Ning ta võttis mu käe oma kätte ja hüüdis mull’ nõnda: (280)
“Kuhu sa õnnetu nüüd siin mägistel radadel ruttad,
üksinda tundmatul maal? Su sõbrad on Kirke man vangis,
kultideks moondas ta kõik ja sigade lauta nad ajas.
Oled ehk tulnud neid päästma? Kuid arvan, et sinagi iial
tagasi sealt ei pöördu, vaid teistega jääd sina sinna. (285)
Aga ma aitan sind siiski ja päästan hirmsamast ohust.
Võta see raviv taim ja mine võluri majja,
sest sinu peast see juhib eemale õnnetu päeva.
Nüüd ma nimetan sulle Kirke hirmsamad võtted:
jooki ta valmistab sulle, mis nõiarohuga segat, (290)
kuid ta ei suuda sind sellega moondada, seda ei luba
õilis ja raviv taim, mille annetan sulle; kuid kuule:
kui aga Kirke siis sind pika sauaga löönud,
siis kohe võta sa vahe mõõk, mis ripub sul küljel,
söösta ta kallale just nagu tahaksid surmata teda. (295)
Haaratud hirmust ta siis sind kutsub endaga sängi —
siis jumalanna lembest ära sa keeldu, kui tahad,
et ta vabastaks sõbrad ja vastu võtaks sind hästi,
aga ta õndsate suure vandega tõotagu enne,
et ta ei kavatse muud veel püünist sinule seada, (300)
et ta sult relvitult mõistust ja mehist vaprust ei röövi.”
Rääkinud nii, mulle ulatas taime Argosetapja,
kitkudes selle maast, ja näitas mulle ta loomust:
juured olid tal mustad ja piimvalged olid tal õied,
“molyks” kutsuvad jumalad seda, kuid surelik lihtne (305)
vaevalt võiks teda leida, vaid jumalad suudavad kõike.
Hermes seepeale pöördus kõrge Olympose poole
metsaga kaetud saarelt, ent mina ruttasin Kirke
majja, teel aga oli mul süda täis rahutuid mõtteid.
Jõudnud nüüd jumalanna õue värava ette, (310)
seisin hõigates seal, ja kuulis mu häält jumalanna
ning ta jalamaid väljus, avades läikiva ukse,
kutsus mind majja ja talle ma järgnesin, aimates kurja.
Kui olin kambrisse astund, ta pakkus minule istet
hõbenaeltega toolil, ka jalgade jaoks oli järg seal. (315)
Seepeale segas ta mulle kuldses karikas jooki,
lisades kavalal nõul ka sellele nõiutud rohtu.
Aga kui pakutud jooki ma joonud ja see mind ei moondand,
kergelt mind sauaga puudutas Kirke, sõnades ise:
“Nüüd käi sigade lauta ja puhka kaaslaste seltsis!” (320)
Nii ta rääkis, kuid mina küljelt haarasin mõõga,
sööstes ta kallale just nagu tahaksin surmata teda.
Valjusti kiljatas Kirke ja põlvili langes mu ette,
kaeblikult palus mult säästmist, lausudes tiivustet sõnul:
“Milliseid mehi sa old? Kust linnast? Kes vanemad on sul? (325)
Hämmastun väga, et jook, mida jõid, sind moondanud pole,
sest pole iialgi suutnud vastu panna ta jõule
ükski, kes seda rohtu on joonud või suhugi võtnud.
Ainult sinul on põues mingi võim, mis ei paindu.
Võib-olla aga et oled kogemusrikas Odysseus, (330)
kellest kuldsauakandja Argosetapja mull’ tihti
rääkis, ta tulevat Troojast siia kord kiirlaeval mustjal.
Nüüd aga tõuse ja taas oma mõõk peida tuppe ning järgne
mulle, et saaksime heita sängi, et armastus meile
sisendaks hingesse suurimat usaldust üksteise vastu.” (335)
Nii ta rääkis, kuid mina vastasin seepeale kohe:
“Kuidas, oo Kirke, sa nõuad, et oleksin leebe su vastu,
sellal kui oled mu sõpru sigadeks moondanud majas,
mind aga kutsusid siia ning meelitad kavala nõuga
järgnema sulle su magamisruumi ning heitma su sängi, (340)
seks et mult relvitult võiksid vaprust ja mehisust võtta.
Aga ma enne ei nõustu heitma su sängi, kui mulle,
oo jumalanna, sa pole suure vandega tõotand,
et sa ei kavatse muud veel lõksu minule seada.”
Nõnda rääkisin mina ja tema vandus, kuis nõudsin (345)
ja alles siis, kui ta oli tõotand ja sõnanud vande,
heitsin ma kohe Kirke ülikaunisse sängi.
Vahepeal askeldas majas neli teenijat neitsit,
liikudes nobedalt kambreis kõigil kodustel töödel.
Neist olid võrsunud mõned hiitest, allikaist teised, (350)
mõned pühadest jõgedest, millised voolavad merre.
Üks neist laotas saalis istmeile kaunimad katted:
purpursed vaibad peale ja linased palakad alla,
teine asetas istmete ette hõbedast lauad,
tõi siis kuldsed korvid laudade peale; ja kolmas (355)
hõbeanumas segas magusat veini, mis kõigil
rõõmustas südant, ja kuldsed karikad ääreni täitis.
Neljas neitsi tõi vett ja süütas heleda tule
suure kolmjala alla, et kiiresti soojeneks vesi.
Ning kui see kuumaks läinud helkivas vaskises katlas, (360)
juhatas tema mind vanni ja pesi mind; ammutas katlast
mõnusat vett, mida mulle ta valas pähe ja selga,
seni kui südamekurnaja väsimus lahkus mu liikmeist.
Kui tema oli mind pesnud ja läikiva õliga võidnud
ning mulle andnud selga kauni kuue ja mantli, (365)
siis ta mind juhatas saali, ja istet võtta mind palus
hõbenaeltega toolil, ka jalgade jaoks oli järg seal.
Pesuvett kätele nüüd tõi orjatar kaunimas kuldses
kannus ja kätele vett ta hõbekausi peal valas;
asetas siis meie ette läikivaks häilitud laua; (370)
väärikas varadehoidja tõi meile leiba ja lisas
lahkelt maitsvaid roogi tagavaradest võetud.
Nüüd ta käskis mind süüa, kuid meeltmööda see mulle polnud,
istusin sügavais mõtteis, sest südames aimasin kurja.
Kui aga Kirke märkas, kuis istusin nii ja ei tahtnud (375)
võtta pakutud rooga, et raske mure mind valdas,
astus tema mu juurde ja lausus tiivustet sõnul:
“Mispärast sina, Odysseus, siin nagu keeletu istud,
süda sul muretseb põues ja sööki ning jooki sa põlgad?
Kas sa ehk veel mingit kavalust kardad? Ent pole sul vaja (380)
karta, sest olen ju sulle vandunud suurima vande.”
Nõnda ta rääkis, kuid mina vastuseks laususin talle:
“Kirke, kas suudaks küll mees, kellel õiglane süda on põues,
mõnusalt istudes lauas, rahuga süüa ning juua,
enne kui pole ta päästnud sõpru ning jälle neid näinud; (385)
kui aga tõesti sa tahad, et rõõmsalt sööksin ja jooksin,
vabasta kallid sõbrad, et taas neid näeksid mu silmad.”
Kui olin rääkinud nii, läks nõiasauaga Kirke,
läbides saali, lauta ja avades ukse ta ajas
välja mu sõbrad, kes olid kui üheksa-aastased kuldid. (390)
Reas nad seisid ta ees, ja sammudes nüüd nendest mööda,
uue rohuga salvis igaüht võimukas Kirke,
kohe ka langesid nendel harjased liikmeist, mis sinna
olid kasvanud vägeva Kirke mürgitet joogist.
Meesteks nad muutusid taas, kuid nüüd nad nooremad olid, (395)
samuti palju kaunimad, suuremad kasvult kui enne.
Kõik nad tundsid mind ära ja igaüks surus mul käsi.
Seal aga haaras kõiki selline kurbus, et nutust
kajasid seinad majas ja Kirkelgi hakkas meist kahju;
mulle lähenes siis ning lausus suur jumalanna: (400)
“Õilis Laertese võsu, nõurikas leidlik Odysseus,
rutta rannale kohe väleda aluse juurde,
seal te kõigepealt tõmmake alus liivale üles,
seepeale peitke koopaisse kõik oma aarded ning riistad,
siis aga taastu ja too oma kallid kaaslased siia.” (405)
Nii ta rääkis ja kuulis teda mu kartmatu süda:
jalamaid ruttasin randa väleda aluse juurde,
ning oma kalleid sõpru leidsingi väledal laeval,
kes seal pisaraid valades kaebasid nuttes ja kurtes.
Nii nagu vasikad õhtul väljuvad laudast, kui lehmad (410)
karjana tulevad väljalt, kus rohtu nad külluses söönud,
koplist pääsenud vasikad jooksevad karjale vastu
ja nad kepslevad rõõmsasti ammudes lehmade ümber, —
samuti sööstsid sõbrad, mind oma silmaga nähes,
pisarsilmil mull’ vastu ja südameis oli neil tundmus, (415)
just nagu oleksid nemad jõudnud Ithaka saarde,
kodumaale ja linna, kus nad on sündind ja kasvand.
Kaevates hüüdsid nüüd nad mulle tiivustet sõnul:
“Rõõmustab meid su tulek, oo Zeusi võsu, kui oleks
rõõmustand meid see päev, millal Ithakat uuesti näeme; (420)
nüüd aga jutusta meile teiste kaaslaste kadust.”
Nõnda nad rääkisid; seepeale vastasin, sõnades leebelt:
“Kõigepealt tõmmake nüüd meie alus kuivale, randa,
seepeale peitkem koopaisse kõik oma aarded ja riistad,
teid aga käsin ma seada end valmis ning järgneda mulle, (425)
et teie näeksite, kuidas Kirke pühamas majas
kaaslased söövad ja joovad, seal millestki pole neil puudust.”
Nõnda rääkisin mina ja nemad täitsid mu käsku.
Ainult Eurylochos tahtis kaaslasi tagasi hoida
ning ta kõnetas neid ja hüüdis tiivustet sõnul: (430)
“Oo meid õnnetuid! Kuhu ta viib meid? Kas veel vähe häda
olete näinud, et nüüd te ihkate võluri majja,
kes meid kõiki sigadeks, huntideks, lõvideks moondab
ning oma kõrget maja vägisi valvama sunnib.
Samuti toimis kükloop meie sõbruga, siis kui neid oli (435)
tema koopasse juhtinud ülijulge Odysseus,
kelle meeletu julguse tõttu nad kaotasid elu.”
Nõnda ta rääkis, ent mina kaalusin südame põhjas,
kas oma vahe mõõk nüüd tõmmata tupest ja samas
raiuda õlult tal pea, et veereks see liivale maha, (440)
kuigi ta oli mu hõimlane, — aga ei lubanud seda
sõbrad — neist igaüks püüdis mind veenda, sõnades leebelt:
“Jätkem siia ta maha, oo Zeusi võsu, kui nõustud,
et ta pardale jääks ning oleks valvuriks laeval,
meid aga juhi sa kohe Kirke pühasse majja!” (445)
Nõnda rääkisid sõbrad ja lahkusid laevalt ja rannalt,
kuid Eurylochos siiski ei jäänud kumeral’ laeval’,
vaid ta järgnes meile, mu hirmsat ähvardust kartes.
Vahepeal oli nüüd Kirke me sõpru, kes jäänud ta majja,
hoolega pesnud ja läikiva õliga võidnud, ka andnud (450)
nendele selga uued kuued ja villased mantlid.
Ning meie leidsime sõpru söömingul avaras saalis:
aga kui kaaslased nüüd seal üksteist uuesti nägid,
nutsid nad harduses nii, et kajasid majas kõik ruumid.
Kuid mulle lähenes nüüd ja lausus suur jumalanna: (455)
“Õilis Laertese võsu, nõurikas leidlik Odysseus,
ärge tõstke nii valju nuttu mu majas, sest tean ju,
mis teie kannatand olete merel, mis kaladest tulvil,
samuti kui palju kurja teil’ vaenlased teinud on mandril.
Nüüd aga üles ja võtke leiba, jooge ka veini, (460)
kuni te tunnete taas oma südameis tarmu ja jõudu,
nagu teil oli muiste, kui läksite isamaa pinnalt,
kiviselt Ithakalt kaugele teele. Teid kurnanud mured,
meeles teil alati ohtlikud rännakud merel ja iial
südant ei soenda teil rõõm, sest kannatand olete palju.” (465)
Rääkides nii ta suutis veenda mu tarmuka meele.
Seal meie päevast päevani, seni kui mööduski aasta,
veetsime istudes peol, kus külluses liha ja veini.
Kui aga nii oli terve aasta möödunud juba,
kui olid kuude järjes päevad pikemaks läinud, (470)
siis mind kutsusid majast sõbrad ja rääkisid nõnda:
“Meeletu, meenugu sulle ometi isamaa kallis,
kui sind jumalad tõesti tahavad päästa ja saata
taas su kaunisti ehitet majja isade maale.”
Nõnda rääkisid sõbrad ja kuulas mu mehine meel neid. (475)
Sellegi päeva õhtuni, seni kui loojenes päike,
veetsime süües liha ning juues magusat veini.
Kui aga loojenes päike ja pilkane öö juba saabus,
kui mu kaaslased juba puhkasid varjukas majas,
kui olin minagi heitnud Kirke kaunisse sängi, (480)
siis ma haarasin palves kätega ümber ta põlvi,
ning jumalanna mind kuulas, kui anusin tiivustet sõnul:
“Nüüd oma lubadus täida, Kirke, sa oled ju tõotand
saata mind koju, sest nüüd on lõpmatu igatsus haarand
mind ja mu kaaslasi; nemad tüütavad südant mul põues, (485)
kurtes ja nuttes mu ees, kui sina viibimas eemal.”
Rääkisin nõnda ja siis mulle vastas suur jumalanna:
“Õilis Laertese võsu, nõurikas leidlik Odysseus,
pole mul kavatsust hoida teid vägisi siin, omas majas,
kuid teie kõigepealt peate asuma uuele teele, (490)
nimelt sinna, kus Hades ja kõrge Persephoneia
valdavad surnute hingi; seal teie ennustust saate
targa Teiresia, Thebaa pimeda prohveti hingelt;
talle vaid, ehkki ta surnud, jättis Persephoneia
tervena mälu ja teadvuse, heljuvad teised kui varjud.” (495)
Nõnda ta rääkis, kuid nüüd tundsin, et süda mul murdus;
istudes sängil ma nutsin, polnud mul südames enam
soovi jätkata elu ning näha päikesevalgust.
Kui aga küllalt ma kurtnud ja vähkrenud südamevalus,
siis ma jalamaid hüüdsin vastuseks temale nõnda: (500)
“Kirke, kes näitab meil’ teed? Sest ükski surelik pole
matkanud Hadese juurde mustja aluse pardal.”
Rääkisin nõnda ja vastas minule suur jumalanna:
“Õilis Laertese võsu, nõurikas leidlik Odysseus,
muretu võid sa olla laeva ning teejuhi pärast! (505)
Julgelt püstita mast ja heiska läikivad purjed,
rahuga istuda võid, sest Põhjatuul aluse ajab.
Kui aga Maailmahoovust sa kulgenud oled, siis jõuad
sinna, kus paistavad metsikul rannal Persephoneia
kõrged, saledad paplid ja viljatud pajud. Seal maandu, (510)
laev aga kärestikrikka Maailmahoovuse randa
jäta ning astu ise Hadese süngesse valda.
Seal, kus Acheroni jõkke Pyriphlegeton ja Kokytos
— Styksi haru see viimane — voolavad, märkad sa kõrget
kaljut kerkimas vihaste jõgede suubumiskohal. (515)
Niipea kui jõuad sa sinna, oo sangar, toimi, kuis käsin:
kaeva kaevus, mil pikkust, laiust ja sügavust küünar,
kõigile surnuile vala jookohver kaevuse kohal,
piima- ja meesegu enne, seepeale magusat veini,
kolmandaks vett, mille sisse riputa läikivaid otri. (520)
Seepeale pöördudes kõigi surnute varjude poole,
toovuta nendele tuua kaunim mullikas ohvriks,
visates rohkesti tulle kallimaid aardeid, kui jälle
Ithaka saarele saabud; prohveti hingele aga
toovuta valitud jäär, kel seljas süsimust villak. (525)
Siis aga, kui oled palunud auliste surnute hingi,
musta villaga jäär ning lammas ohverda neile,
pead olgu lojustel pöörat sünkja Erebose poole,
aga sul endal olgu jõe poole pööratud nägu.
Seepeale ilmuvad sinna parvena surnute hinged. (530)
Kaaslasi kutsu sa siis, neid käsi jalamaid lambad,
millised lebavad maas — julm pronks kui võtnud neilt elu, —
nülgida, riidale tõsta ja paluda jumalaid õudseid,
vägevat Hadest ja hirmsat Persephoneiat, kuid ise,
tõmmates vahe mõõk, mis puusal sul rippumas, tupest, (535)
istu kaevuse ääres ja tõrju surnute varjud
eemale verest seni, kui pole Teiresias rääkind.
Varstigi ilmub prohvet, oh rahvaste pealik, su juurde,
kes sulle kuulutab täpselt kauge teekonna suuna,
samuti kojutee kestvuse merel, mis kaladest tulvil.” (540)
Nõnda ta rääkis ja juba taevast kullendas Eos;
nüüd andis Kirke mulle selga kitooni ja mantli,
ise ta riietas ennast pikka valgesse rüüsse
lõuendist säravast peenest, kinnitas puusade ümber
kullast kaunima vöö ja kattis looriga juuksed. (545)
Nüüd ma läbisin maja ja kaaslasi virgutas unest
kohe mu meelitav hääl, kui igaühele hüüdsin:
“Ärgake magusast unest! Tõuske! Sest lahkume täna,
teedki on mull’ juba juhatand Kirke, suur jumalanna!”
Rääkisin nõnda ja vaprad sõbrad mind kuulasid kohe. (550)
Aga ei suutnud ma sealtki kõiki tervena viia.
Kaaslaste seas oli kõige nooremaks meheks Elpenor,
sõjas ta vaprus ei hiilanud, polnud tal terasem mõistus.
Kõrvale minust ja sõbrust Kirke pühamas majas
rõdule puhkama läks ta, otsides jahedat paika: (555)
veinist tal pea oli raske. Hommikul kaaslaste mürast
ärgates uinakust äkki, ta tahtis laskuda rõdult, —
unest segane olles ta sootumaks unustas astmed,
maja kõrgemalt rõdult ta kukkus ja kaelaluu murdis,
hing aga lahkus kehast, laskudes Hadese valda. (560)
Kõndides kaaslaste seltsis ma rääkisin nendele nõnda:
“Kindlasti arvate, sõbrad, et koju, isade maale,
pöördute nüüd, kuid uue tee meil’ on määranud Kirke:
valda, kus valitseb Hades ja kõrge Persephoneia,
selleks et Thebaa prohveti hingelt ennustust saada.” (565)
Kuulates seda sõbrul murdusid südamed valust;
samas nad viskusid maha ja nuttes kitkusid juukseid.
Kuid neil polnud kasu ei nutust, ei kibedast härmist.
Kui aga jõudsime randa kiire aluse juurde,
kurvalt, murega meeles, valades pisaraid ohtralt, (570)
oli ka vahepeal Kirke käinud alusel mustjal.
Olles sidunud laevale musta lamba ning jäära
hiilis ta kiirelt mööda. Kes suudakski silmaga näha
mööduvat jumalat siis, kui tema end varjata tahab.