Tagasi: Antiigiveeb | Homeros | Odüsseia 1–12 (tlk A. Öpik)

Ilmunud: Homerose Odüsseia. Esimene osa (Laulud 1-12). Kreeka keelest tõlkinud Anna Öpik. Trükikoda “Varrak’u” kirjastus Tartus 1938.

Üheteistkümnes laul
Hadese vallas.

Kui aga jõudsime alla rannale aluse juurde,
soolasesse, pühasse merre tõmmati alus,
seepeale mast ning purjed mustjale laevale kanti,
võtsime lambad kaasa ja pardale läksime ise
kurvalt, murega meeles, valades pisaraid ohtralt. (5)
Nüüd meile saatis mustja käilaga laevale sõiduks
kauneis palmikuis Kirke, häälekas suur jumalanna,
soodsamat tuult, seda õilsamat kaaslast; ja paisusid purjed.
Kui oli taglas ja riistad laeval paigale pandud,
võtsime istet, sest tuul ning tüürija juhtisid laeva. (10)
Purjedel paisunud tuulest päev läbi sõideti merel.
Loojenes päikene nüüd ja varju vajusid teed kõik,
laev aga sügava Maailmahoovuse rajale saabus.
Seal on Kimmeria meeste maa ja linn, — mis on ikka
peidetud paksu uttu ja pilvisse; iialgi sinna (15)
hiilgav päike ei saada oma heledaid kiiri,
kui tema taevasse tõusmas, mis tähtedest külvatud üle,
ega ka siis kui päike taevast veeremas alla,
vaid on õudsema ööga varjatud õnnetu rahvas.
Sinna saabuski laev ja võttes lojused kaasa (20)
laevalt läksime siis piki Maailmahoovuse kallast
seni, kui jõudsime paika, kuhu meid juhatas Kirke.
Seal aga hoidsid loomi Eurylochos ning Perimedes,
kuna ma haarasin puusalt vaheda mõõga ja kiirelt
kaevasin sellega küünra laius’ ja pikkuse augu. (25)
Surnuile kohase ohvri valasin kaevuse ümber,
esiti segatud meega, magusa veiniga teiseks,
kolmandaks veega ja peale puistasin heledat jahu.
Härda palvega tõotasin surnute peadele mina,
saabudes Ithaka saarele tappa kuningakojas (30)
parima viljatu õhva, samuti parimaid aardeid
riidale panna; Thebaa prohveti hingele aga
eraldi musta jäära, kes minu karjades parim.
Lepitand surnute hinged palve ja tõotuste abil,
haarasin mõlemad lambad ja lõikasin kaelad neil läbi (35)
kaevuse peal ning voolas tumedalt veri. Seal tõusid
Manala põhjast lahkunud koolnute kahvatud varjud.
Noored pruudid ning mehed ja vaeva kogenud raugad,
õrnad neitsid, kel meel veel ängitseb äsjases leinas,
võitluses langenuid palju ning odaga surmatud mehi, (40)
kandes määrdunud verest relvi, tulemas oli.
Manalast hulgana tõustes, heljudes kaevuse ümber
õudset kisa nad tõstsid ja haaras kahvatu hirm mind.
Kaaslasi kutsusin nüüd, neid käskisin jalamaid lambad,
millised lebasid maas, — vahe pronks oli võtnud neilt elu, — (45)
nülgida, riidale tõsta ja paluda jumalaid õudseid,
vägevat Hadest ja hirmsat Persephoneiat; kuid ise
tõmbasin vaheda mõõga tupest, mis rippus mu puusal,
istusin kaevuse juurde ja tõrjusin surnute varje
eemale verest seni, kui polnud Teiresias rääkind. (50)
Lähenes nüüd Elpenori, kadunud kaaslase vari:
veel polnud maetud ta keha teerikka maapõue rüppe.
Pidime Kirke majja jätma maha ta keha
leinata, nutmata, sest meid rõhus teine veel mure.
Valasin silmates teda pisaraid, kahju mul oli (55)
temast ning tõstes häält, ma laususin tiivustet sõnul:
“Kuidas, Elpenor, sa tulid süngesse varjude riiki,
kiiremalt jõudsid sa jalgsi kui mustjal alusel mina.”
Rääkisin nii ja tema ohates vastuseks lausus:
“Õilis Laertese võsu, nõurikas leidlik Odysseus, (60)
jumala otsus karm ning liigne vein tõid mull’ surma.
Kui mina Kirke majas puhkama heitsin, siis meelest
läks mul laskuda alla trepiastmete kaudu,
vaid mina, otse alla katuselt kukkudes murdsin
kuklaluu ning mu hing pidi rändama Hadese valda. (65)
Nüüd aga palun su omaste nimel, kes viibivad maa peal,
kaasa ja isa nimel, kes sind on kasvatand üles,
ainsa poja nimel, kes maha jäi kuningakotta, —
sest et ma tean ju, et lahkudes Hadese vallast sa juhid
tugeva aluse jälle tagasi Aiaia saarde, (70)
siis ma palungi sind, oo isand, minule mõelda,
ära mind matmata jäta, vaid leinates pidage peied,
muidu mu vari võiks tuua su pähe jumala viha.
Põleta mind ja mu relvad, mis elu a’al kuulunud mulle,
kuhja mull’ samuti kääbas hahkja veevälja rannal, (75)
et mina õnnetu püsiksin järglaste põlvedel meeles,
kõik seda mulle sa täida ning aer sea kalmule püsti,
millega kaaslaste kõrval ma sõudsin, kui veel olin elus.”
Nõnda ta rääkis, kuid mina vastuseks laususin talle:
“Täidetud saab su palve, sa õnnetu, nii kuidas soovid.” (80)
Nii meil mõlemail seal oli kestnud kõnelus kurblik;
mina istusin siinpool, hoides vere peal mõõka,
kuna mu kaaslase vari sealpool mõndagi jutles.
Samuti ilmus nüüd mu elust lahkunud ema,
Autolykose tütre Antikleia vari mu ette; (85)
veel oli elus ta siis, kui ma pühasse Troojasse läksin.
Märgates teda ma nutsin, haledust südames tundes,
kuid ei lubanud teda, kuigi ta kurblikult kaebas,
verele ligi, sest enne Teiresias rääkima pidi.
Lähenes minule nüüd ka Thebaa prohveti vari; (90)
kuldsau oli tal käes; mu tundis ta ära ja lausus:
“Õilis Laertese võsu, nõurikas leidlik Odysseus,
mispärast, õnnetu sina, hüljates päikese sära
laskusid siia, kus näed vaid koolnuid kurbuse paigas?
Kaevusest eemaldu nüüd, vahe mõõk aga kõrvale pane, (95)
verd et saaksin kord juua ning rääkida tõtt sulle selget.”
Nii ta rääkis ja mina hõbenaeltega mõõga
taandudes pistsin tuppe, ja tumedat verd olles joonud,
võrratu prohvet rääkis ja nõnda kuulutas mulle:
“Magusat kojusõitu soovid sa, hiilgav Odysseus, (100)
kuid seda teeb sulle raskeks üks jumalaist, sest mina kardan,
et Poseidoni eest sa ei pääse, sest vihane väga
on ta, miks pimedaks teinud oled ta kalleima poja.
Siiski on võimalik veel, et vaevaga pääsete koju,
kui sina hoiaksid vaos oma südant ja südamed meestel. (105)
Seepeale kui kord pääsnud kannik’sesinisest merest
tugevalt ehitet laeval Thrinakia saarele saabud,
sealsel karjamaal leiad veiseid ja lihavaid lambaid,
need on Päikese omad, kes näeb kõik taevast ja kuuleb.
Säästad sa karju, mõeldes kojusõidule, siis ehk (110)
näeksite Ithakat taas, kuigi tee oleks kannatusrikas;
kui aga röövid sa neid, siis sulle ma kuulutan hukku,
laevale, sõbrule ka, ning kuigi sa pääseksid ise,
hilja vaid saabud koju, paljana, kaaslastest ilma,
võõra laevaga tulles, koduski viletsust leiad, (115)
ülbeid võimukaid mehi, kes prassides söövad su vara
ning, sinu õilsat kaasat kosides, pakuvad kinke.
Kuid neid teotuste eest sa karistad, taastudes koju.
Kui oled viimaks peiud tapnud kuningakojas,
kas nüüd kavalal nõul või vaheda pronksiga ilmsi, (120)
siis pead asuma teele, käepärast aer võta kaasa,
kuni sa meesteni jõuad, kes merd pole iialgi näinud
ega iial veel pole toitu soolaga söönud,
kus pole iialgi nähtud purpurpõselist laeva
ega häilitud aere, mis on kui laevade tiivad. (125)
Ütlen ka selgemat märki, ära sa unusta seda:
siis kui sa kohtad teel teist matkajat, kes sulle ütleb,
et sa hiilgaval õlal aganalabidat kannad,
samas sa jalamaid pistad maa sisse käepärast aeru,
siis Poseidonit, valdajat, lepita, kaunimaks ohvriks (130)
tuues tall’ jäära ning härja ja emiste isanda, kuldi.
Seepeale, pöördudes koju, ohverda sadakond härgi
õndsaile surematuile, kes asuvad avaras taevas,
kõigile järgemööda. Merest eemal kord sulle
õrnalt läheneb surm ning jõuab tasa su järgi, (135)
kui sind nõrgestab vanadus kaunis. Ja rahvad su ümber
elavad õnnes. Ja see olgu öeldud sinule tõetruult.”
Nõnda kõneles vari ning laususin vastuseks talle:
“Vist, Teiresias, nõnda ketrasid jumalad ise,
üht aga seleta veel ning räägi vastavalt tõele: (140)
seal oma surmale suikunud ema hinge ma silman,
vaikides istub ta kaevuse äärel, kuid ta ei suuda
silma vaadata mulle ja pojale lausuda sõna.
Ütle, oh isand, kuis teeksin, et ära tunneks mind ema?”
Rääkisin nii ja prohvet kohe vastuseks kostis: (145)
“Kerge asi on see, ning kuula, mida ma ütlen:
keda sa aga elust lahkunud varjude hulgast
verd lubad juua, see sulle ennustab kindlamat tõtt siis,
see aga, keda sa joomast keelad, jalamaid taandub.”
Rääkinud nõnda, pöördus tagasi Hadese majja (150)
suure prohveti hing, kes avaldas õndsate tahet.
Jäädes sinna, ma ootasin kuni lähenes ema,
ning kui vaevalt ta vari verd sai tumedat maitsta,
jalamaid tundis ta mind ning lausus tiivustet sõnul:
“Ütle, oo minu laps, kuis tulid sa, veel olles elus, (155)
varjude valda, sest raske on elades kõike siin näha;
vägevad hoovused, jõed on kiire vooluga vahel,
eriti Maailmahoovus; keegi ei ületa teda
jalgsi, kui pole olemas tugevalt ehitet laeva.
Kas ehk nüüd alles oled sa tulemas Troojast? Nii kaua (160)
ekslesid sõbruga laevul: kas siis pole sa jõudnud
Ithaka saarele veel ega näinud kaasatki kodus?”
Nõnda ta rääkis, kuid mina vastuseks laususin talle:
“Ema, hädaga tulin ma alla, Hadese juurde
küsima ennustust Thebaa pimeda prohveti hingelt. (165)
Pole ma silmanud veel Achaiat ega ka astund
isade maale mu jalg, vaid seni ma ekseldes vaevlen
ajast, kui hobusterikkasse Iliosesse ma esmalt
suurt Agamemnonit saatsin, et võidelda Troojamaa väega.
Nüüd aga ütle mulle ja teata vastavalt tõele, (170)
milline Ker sind tabas, kibeda surmaga võites?
Pikaldane kas tõbi sind tappis või valutut surma
Artemis vibukütt sulle leebe noolega saatis.
Isast mull’ räägi ja pojast, — ma jätsin ta väik’sena koju, —
kas minu aujärg kuulub neile või haaranud võimu (175)
seal juba teine mees, kuna mind enam keegi ei oota.
Räägi ka, milline nõu ning meel on olemas kaasal,
veel kas ta poja juures viibib ja hoiab mu vara,
või juba kosinud teda parim ahhailasist keegi?”
Rääkisin nõnda ja kohe vastas auline ema: (180)
“Ikka su kaasa veel sind ootab püsival meelel,
viibides seal su majas, kuid kurvalt mööduvad temal
päevad ja ööd, sest ikka ta leinas pisaraid valab.
Pole ka haaranud keegi su kaunist aujärge; valdab
veel Telemachos maad ning vara, ka sööminguist tihti (185)
võtab ta osa, kuis õigustmõistjale mehele sünnis,
sest teda kutsuvad kõik. Kuid väljas asub su isa,
maal, ega linna ei tule ta iial, tal asemeks pole
sängid ega ka mantlid ega läikivad vaibad,
vaid tema talvel magab majas, kus elavad orjad, (190)
tule lähedal tolmus ja seljas tal viletsad riided.
Kui aga saabub kevad ning järgneb viljade lõikus,
siis ta endale kõikjal viinamäe nõlvadel aias
langenud lehtedest kuhjab aseme maapinnal paljal.
Kurbuses lamab ta seal, suur mure tal südames närib, (195)
igatseb kodus sind näha, sest saabumas vanadus raske.
Mind sama saatus sundis alla surmale jääma.
Mind pole teravsilmne vibukütt kuningakojas
oma leebete nooltega surmanud, ilmudes äkki,
ega tulnud mu peale tõbi, missugune tihti (200)
hirmsasti kurnates keha viimaks hävitab elu;
igatsus vaid ja mõte su peale, hiilgav Odysseus,
armastus vaid sinu vastu on kalli elu mult võtnud.”
Nõnda ta rääkis, kuid mina rahutus südames tundsin
soovi emmata surnud ema kahvatut varju. (205)
Kolm korda sööstsin ette, et teda emmata õrnalt,
kolm korda aga ta hajus mu kätest kui vari, kui unelm,
mul aga igakord valu südames suuremaks kasvas.
Nüüd mina tõstsin häält ja hüüdsin tiivustet sõnul:
“Ema, mispärast sa taandud siis, kui sind emmata püüan, (210)
et me ka Hadese juures teineteist emmates õrnalt
võiksime rahuldust leida hirmsas kibedas nutus,
või see on viirastus vaid, mida kõrge Persephoneia
saatnud selleks, et aina rohkem ma ohkaksin valus?”
Rääkisin nõnda ja kohe vastas auline ema: (215)
“Häda mulle, oo poeg, sa õnnetuim kõikidest meestest,
ei sind peta Kronioni tütar Persephoneia,
vaid see on kõikide saatus, kes aga lahkuvad elust:
sest et luudega sooned enam ühes ei püsi,
vaid oma määratul jõul neid hävitab leegitsev tuli (220)
siis, kui kahvatuist luudest juba on lahkunud elu,
hing aga lendab ära, olles nii nagu unelm.
Nüüd aga valguse poole rutta ning hästi pea meeles
kõik, mida näinud sa siin, et kaasale rääkida pärast.”
Nõnda meil kõnelus kestis. Nüüd aga ilmusid äkki (225)
naised, milliseid saatnud kõrge Persephoneia.
Kõik nad kord olid suurte meeste kaasad ja tütred.
Tumeda vere ümber nad heljusid tihedais parvis.
Endaga pidasin nõu, kuis üksikult pärida nendelt;
parimaks osutus siis mu meelest järgmine otsus: (230)
tõmmates pika teraga mõõga tugevalt puusalt,
korraga kõiki juua tumedat verd ma ei lasknud:
üksteise järele vaid nad tulid ja igaüks mulle
teatas, mis soost tema pärit, ning kõigilt pärisin mina.
Esimesena seal ma silmasin ülikat Tyrot, (235)
kes mulle ütles, ta olevat suure Salmoneuse tütar,
ning et ta olnud Aiolose poja Kretheuse kaasa.
Jõehaldjat armastas tema, jumalavõrdset Enipeust,
kelle jõgi on kauneim kõigist, mis voolamas maa peal.
Sagedast’ külastas Tyro kauni hoovuse laineid, (240)
aga Enipeuse kujul Maavärindaja Poseidon
hoovuse kärestikrikkas suudmes võrgutas teda.
Mäekõrge purpurne voog seal tõusis ja kooldudes tardus,
varjatud lainest olid jumal ja surelik naine.
Neitsivöö päästis ta lahti ja unne suigutas teda. (245)
Seepeale aga, kui jumal teda sülelend oli,
võttes ta käe oma kätte lausus ta, hüüdes ta nime:
“Rõõmustu, naine, mu lembest; enne kui möödunud aasta,
sünnitad hiilgavaid poegi: surematute lemme
iialgi viljatu pole. Toida ja kasvata poegi, (250)
nüüd aga rutta koju, kuid mind ära nimeta, vaiki;
sulle vaid ütlen, et olen Maavärindaja Poseidon.”
Rääkinud nõnda, ta vajus voogava veepinna alla.
Sündisid Tyrol siis kaks poega, Pelias ja Neleus,
vägevaiks teenijaiks Zeusile olid nad kasvanud üles. (255)
Karjaderikka Jaolkose avarail nurmil Pelias
valitses, kuna ta vend oli liivase Pylose isand.
Kretheuselt teisigi poegi sünnitas kuninglik naine,
Aisoni, Pherese ning Amitaoni, võitleja vankreil.
Siis Asopose tütart Antiopet nägin, kes mulle (260)
kiitis, ta olevat Zeusi Kronioni embuses puhand.
Seepeale sündisid tal kaks poega, Amphion ja Zethos,
seitsmevärava Thebaa nad esirajajad olid,
müüriga piirasid linna, sest kindlustamata nad poleks
püsinud avaras Thebaas, ehkki nad tugevad olid. (265)
Siis ma nägin Alkmenet, Amphitryoni kaasat;
olles vägeva Zeusi Kronioni embuses puhand,
sünnitas tema Heraklese, kes oli julge kui lõvi.
Seepeale Megaret nägin, kõrgmeelse Kreioni tütart;
nais teda Amphitryoni võitmatu rammuga võsu. (270)
Silmasin ka Epikastet, Oidipodese ema,
kes oli teadmatult saatnud korda hirmsaima roima:
mehele läind oma pojale; see oma isa kui tapnud,
nais oma ema. Ent jumalad rahvale teatasid roimast.
Oidipodes aga kaunis Thebaas Kadmose rahvast (275)
valitses, vaeveldes valus õndsate otsuse tõttu.
Kuid Epikaste lahkus Hadese värava juurde,
surmava silmuse sidus ta kõrge aampalgi külge
piinavas valus, jättes pojale lõpmatud valud,
kuis seda emade kättemaksu needmised toovad. (280)
Siis ma silmasin Klorist kaunist, keda kord Neleus
näinud ta ilu tõttu, kui andnud arvutuid kinke.
Jasose poja Amphioni tütardest oli ta noorim,
isa tal valitses muiste Orchomenost, Minya linna.
Pylose kuningataril olid hiilgavad pojad: (285)
Nestor, Kromios ning Periklymenos, tormikas sõjas.
Hiljem ta sünnitas tüseda Pero, kes imetlet oli
rahvast ja keda kõik naabrid kosimas käisid. Kuid Neleus
tütre vaid sellele lubas, kes talle Phylakast oleks
röövind Iphiklose kauneid laia laubaga veiseid, (290)
milliseid hankida raske. Üksainus vaid võrratu prohvet
lubas neid röövida, kuid karm jumala otsus seal teda
köitis ning ahelad rasked ja veiste karjused nurmil.
Kui aga möödunud olid kuud ja täis saanud päevad,
ning kui uuesti algas aastaaegade ringkäik, (295)
vabastas teda Iphiklose võim, sest nägija talle
avaldas taevaste tahet. Nii Zeusi tahtmine teostus.
Seal ma samuti nägin Ledat, Tyndareuse kaasat,
kes kaks kartmatut poega sünnitas. Üks oli nendest
Kastor, hobustetaltsur kuulus, ja Polydeukos, (300)
rusikavõitleja teine. Elusalt varjab neid maapõu
viljakas, sest ka maa all Zeusi-Kronioni armust
on nad kordamööda üks päev elus ning teine
jällegi surnud, jagades seeläbi õndsate hiilgust.
Siis ma Iphimedeiat nägin, Aloeuse kaasat, (305)
kes mulle kiitis, et teda lembinud muiste Poseidon,
kellelt tal olevat olnud kaks poega, kel lühike iga:
Otos jumala võrdne ja kuulsuses suur Ephialtes;
suuremaid mehi küll iial viljakas maa pole toitnud,
ega kaunimaid, neid vaid ületas kuulus Orion. (310)
Üheksa-aastaselt neil oli laiust üheksa küünart,
kuid nende kehade pikkus üheksa süllani küündis.
Nende poolt ähvardus kostis isegi taevaste vastu,
ägeda võitluse möllu nad tahtvat Olymposel tõsta.
Ossat Olympose otsa nad tahtsid tõsta, ning Ossa (315)
peale Pelioni, metsadest rikka, et rünnata taevast.
See oleks läinud neil korda, kui mõlemad oleksid jõudnud
täismehe ikka, kuid Zeusi ja käharpealise Leto
poeg neid hävitas enne, kui oimu all oleks neil kasvand
esmane habe ja põskedel õitsenud käharais kauneis. (320)
Phaidrat nägin ja Prokrist ja kaunist naist Ariadnet,
kurikavala Minose tütart, keda kord Theseus
Kreetast kavatses viia Athenale pühendet mäele,
kuid ebaõnnestus see, sest Artemis surmas ta enne
voogudest ümbritset Dial, kui nõudnud nii Dionysos. (325)
Mairat ja Klymenet nägin ja nurjatut naist Eriphilet,
kes oma kallist meest oli kulla hinna eest reetnud.
Kuid ma ei räägi kõigist ega ka nimeta kõiki
kangelasmeeste naisi ja tütreid, keda ma näinud.
Terve jumalik öö võiks kuluda selleks, kuid aeg ju (330)
puhata kiirlaeva pardal kaaslaste juures või jäädes
siia; kuid teie ning taevaste hooleks mu kojusõit jäägu.”
Nõnda rääkis Odysseus ja kõik jäid sõnatuks, vaikseks,
võlutud olid ju kõik seal kuninga varjukas saalis.
Ning neid kõnetas viimaks valgekäene Arete: (335)
“Mida te arvate nüüd, faiaagid, siin selle mehe
kujust ja kõrgest kasvust, ta mõistlikust mehisest meelest?
Minu võõras ta on, kuid au saab igale osaks;
ärge ka külalist saatke liigse rutuga teele,
ärge ka kärpige kinke, milliseid vajab ta väga, (340)
rohkelt ju taevaste tahtel teil majades olemas vara.”
Nende seast aga rääkis sangarlik rauk Echeneos,
kes oli aastatelt vanim kõigist faiaakide meestest:
“Rääkinud pole, oh sõbrad, tarkuses suur kuninganna
meie nõu ega soovide vastu, kuulakem teda. (345)
Nüüd aga tehku Alkinoos otsus ja ütelgu sõna.”
Temale aga Alkinoos seepeale vastates lausus:
“Kõik see sündigu nii, nagu öeldud, nii, kuidas elan
ning kuis valitsen mina rõõmsaid sõudjaid faiaake.
Siiski ehk suvatseb võõras, ehkki ta igatseb koju, (350)
homseni viibida siin, et koguksin lubatud kingid,
kuid tema kojusõit olgu meeste kõikide mure,
kõigepealt minu enda, sest siin maal võim kuulub mulle.”
Vastuseks temale lausus nõurikas leidlik Odysseus:
“Oo Alkinoos isand, hiilgavaim kõikidest meestest, (355)
kui sa kas terveks aastaks käsiksid jääda mind siia,
lubades saata mind koju ja anda hiilgavaid kinke,
oleksin sellega nõus, sest tulukam olekski mulle
pöörduda täidetud käel oma armastet isade maale.
Oleksin suuremas aus ning teretulnud ka kõikjal (360)
meeste seas, kes mind näeksid jõudnuna Ithaka maale.”
Nüüd Alkinoos talle vastates seepeale lausus:
“Silmates sind, Odysseus, paistab, et sina ei sarnle
neile, kes hülgavad tõtt, kes on petised, nagu neid toidab
hulgana maamuld must, neid leidub rahva seas kõikjal: (365)
valet on. täis nende suu ega keegi tea, kust see tuleb.
Kuid sinu sõnad on kaunid, ka õilis sisu on kõnel,
nii nagu kunagi laulik sa pajatad osavalt juttu
kõigi argiivlaste ning su enese hädadest raskeist.
Nüüd aga jutusta mulle ja teata vastavalt tõele, (370)
kas sa ei näinud ka mõnda kaaslasist jumalavõrdseist,
kes sind kord Troojasse saates endale leidsid seal lõpu.
Kaua ju kestmas on öö, otse lõpmatult, oleks ka vara
puhata saalis, ja nüüd mull’ imelugudest jutle.
Isegi pühama koiduni ärkvel viibiksin mina, (375)
kui sa jätkaksid saalis juttu vaevust, mis nähtud.”
Seepeale temale vastas nõurikas leidlik Odysseus:
“Oo Alkinoos isand, hiilgavaim kõikidest meestest,
aega juttudeks leidub, aega leidub ka uneks,
kui aga soovid sa nüüd mind kuulata, siis ma ei keeldu (380)
rääkimast lugudest muudest, paljugi kurvemaist sulle:
hädast, mis tabas mu sõpru, neid, kes langesid hiljem,
kes, olles pääsenud Trooja vaevarikastelt väljult,
nurjatu naise tahtel kojutulekul surid.
Kui aga laiali nüüd oli paisanud sinna ja tänna (385)
õrnade naiste hingi püha Persephoneia,
lähenes minule siis Agamemnoni, Atreuse poja
leinav ja kurblik hing oma kaaslaste hingede saatel,
kes Aigisthose majas langesid temaga ühes.
Kohe ta tundis mu ära, kui tumedat verd oli joonud, (390)
kaevates tõstis ta häält ja ohtralt pisaraid valas,
sirutas käed mu poole, mind rinnale suruda püüdes,
aga ei rammu ei jõudu polnud tal sugugi enam,
millist evis ta muiste oma painduvais liikmeis.
Nähes teda mu silmad täitusid pisaraist; kahju (395)
oli mul temast ja hüüdsin, lausudes tiivustet sõnul:
“Kuulus Atriid Agamemnon, kangelasvägede pealik,
milline Ker su nüüd on kibeda surmaga võitnud?
Kas sind merel Poseidon hukutas laevuga ühes
vallapääsenud tormi ja tuulekeerise abil? (400)
Või on vihased mehed su surmanud mandril, kui nendelt
röövida tahtsid veiste ja kaunite lammaste karju?
Ehk oled võitluses langend naiste ja linnuse pärast?”
Rääkisin nõnda, ja tema siis mulle vastuseks lausus:
“Õilis Laertese võsu, nõurikas leidlik Odysseus, (405)
pole mind merel Poseidon hukutand laevuga ühes,
vallapääsenud tormi ja tuulekeeriste abil,
ega vihased mehed pole mind surmanud mandril,
vaid Aigisthos, kes surmava saatuse sepitses mulle,
võttis mult elu ja reetlik naine, mind kutsudes majja (410)
söömingu ajal, nii kui härga tapetaks’ sõimel.
Nii mulle viletsaim surm sai osaks: ka sõbrad mu ümber
surmati viimseni kõik, nagu hõbekihvaga sigu
jõukas ja võimukas mees laseb suure hulgana tappa
pulmaks või jootude jaoks või sööminguks sõprade seltsis. (415)
Oled sa tihti olnud taplustes, nähes, kuis surid
üksikvõitluses mehed või üldises lahingumöllus,
kuid sul vapustuks rohkem süda, kui oleksid näinud,
kuidas anuma ümber ja toreda peolaua ümber
lebasid maas meie laibad, kuis põrandaid ujutas veri. (420)
Õudsemalt kostis mu kõrva Priamose tütre Kassandra
hääl, kelle reetlik ja õel Klytaimnestra mõrvas mu kõrval.
Veel oma käsi ma püüdsin tõsta, kuid lasksin nad kohe
langeda alla, surres mõõga teraga rinnas.
Häbitu eemaldus minust, kes minemas Hadese juurde, (425)
ning ei läbenud minul sulgeda suud ega silmi.
Pole ju midagi hirmsamat maailmas olemas tõesti
naisest, kes südamepõhjas sarnast alatust varjab,
nii nagu tema, kes sepitses säärast jultunud roima,
nagu on kaasa tapmine, sellal kui rõõmuga lootsin (430)
kõigile omastele, tulles tagasi, olla
majas teretulnud, kuid see nurjatu naine
häbiga kattis end ning tulevikuski langeb
põlastus kõikide naiste, koguni õilsate peale.”
Nõnda ta rääkis ja mina laususin, vastates talle: (435)
“Häda, kui hirmsasti Zeus, kelle hääl üle maailma kostab,
karistab Atreuse sugu naiste õeluse läbi
algusest peale! Kui paljud hukkusid Helena pärast,
sull’ Klytaimnestra seadis püünise, kui olid kaugel.”
Rääkisin nõnda ja tema seepeale vastuseks lausus: (440)
“Seepärast ära sa ole su enda kaasagi vastu
iialgi liiga hea, ära kõike avalda talle,
mida sa tead, vaid mõnda räägi ja mõnda ka varja.
Aga ei sulle, Odysseus, valmista surma su kaasa,
sest on ju mõistlik meel ning südames õiglased mõtted (445)
Ikariose tütrel, arukal Penelopeial.
Noore naisena teda me maha olime jätnud,
siis kui läksime sõtta; rinnal tal poeg oli väike,
kes juba kindlasti praegu meeste seltskonnas istub.
Õnnelik! sest teda taas näeb isa, saabudes koju, (450)
rõõmsalt tervitab teda ka poeg, kuis kord on ja kohus.
Mulle aga ei lubanud kaasa, et tunneksid rõõmu
silmad mul poega nähes, ta jõudis mu mõrvata enne.
Nüüd aga ütlen sull’ muud veel, hästi pea seda meeles:
salaja, targu ja tasa, maabu isamaa rannal, (455)
jõudes laevaga sinna, ei enam või uskuda naisi.
Nüüd aga ütle mulle ja teata vastavalt tõele,
kas ehk olete kuulnud, et elus on kuskil mu poeg veel,
kas Orchomenoses nüüd või liivases Pyloses tema,
või Menelaose juures ta viibimas avaras Spartas? (460)
Sest pole veel seni surnud maapeal õilis Orestes.”
Nõnda ta rääkis ja siis ma vastuseks laususin talle:
“Mispärast küsid mult seda, Atriid, sest pole mul teada,
kas ta on elus või surnud ja halb on rääkida tühja.”
Nii meil mõlemail seal nüüd kestis kõnelus kurblik, (465)
kurtes ja nuttes ja ohtraid pisaraid valades silmist.
Meile lähenes nüüd Peliidi Achilleuse vari,
ka Patroklose vari ning Antilochose oma,
samuti Aiase hing, kes ületas kasvult ja rühilt
kõiki danailaste leeris peale Peleuse poja. (470)
Kuid Aiakose kärmejalgse järglase vari
tundis mind kohe ja kurvalt lausus tiivustet sõnul:
“Õilis Laertese võsu, nõurikas leidlik Odysseus,
hulljulge! Missugust tegu veel kangemat sellest sa teeksid,
kui sa julgesid tulla Hadese valda, kus ainult (475)
viibivad mäluta hinged, väsinud surnute varjud.”
Nii ta rääkis, kuid mina vastuseks laususin talle:
“Peleuse poeg Achilleus, vägevaim kõigist Achaias,
siia on toonud mind häda, et mull’ Teiresias ütleks
kuidas ma Ithakasse kaljurohkesse jõuan. (480)
Veel pole näind ma Achaiat, veel pole jõudnud ma koju,
õnnetult ekslen ma veel, kuid sina, hiilgav Achilleus,
õndsaim oled ju kõigist, kes kunagi elanud maa peal:
jumala au sulle andsid argiivlased, kui olid elus,
siin aga omad sa nüüd suurt võimu surnute üle, (485)
seepärast ära sa kurda surma üle, Achilleus.”
Rääkisin nii, aga tema kohe mull’ vastuseks lausus:
“Oh, ära lohuta siin mind surmas, hiilgav Odysseus,
ennem ma oleksin olnud palgasulane mujal
vaeseima mehe juures, kel pole maad ega maja, (490)
kui olla käskijaks kõigi surnute varjude üle.
Nüüd aga kuuluta mulle teateid mu võrratust pojast,
kas ta läks sõtta ja esiridades võitles, või mitte?
Teata ka Peleusest vaprast mulle, kui oled tast kuulnud,
kas teda austavad veel myrmidonide arvukad mehed, (495)
või teda enam ei austata Hellases ega ka Phtias,
sest et tal vanadus kõrge ju halvanud käsi ning jalgu.
Kui mina päikese alla tall’ appi rutata võiksin
sellise jõuga, kui muiste Trooja avarail tandreil
surmasin parimaid mehi, olles argiivlaste kaitsjaks! (500)
Oleksin isa majja ma nõnda kas hetkekski ilmund,
kuidas kardaksid siis mu raevu, mu haaravaid käsi
need, kes püüavad nüüd teda aujärjelt tõugata jõuga.”
Nõnda ta rääkis ja mina vastuseks laususin talle:
“Pole ma midagi kuulnud võrratust Peleusest seni, (505)
kuid su armastet pojast Neoptolemosest võin ma
teatada selgemat tõtt, just nii nagu kuulata soovid,
sest teda tõin ma ise kahe kantsiga laeval
Skyrose saarelt ahhailaste juurde, kel säärikud kaunid.
Ikka, kui linnuse ees meil Troojas sõjanõu peeti, (510)
esimesena rääkis su poeg ega eksinud iial.
Nestor vaid jumalavõrdne ja mina tast olime üle.
Kui aga Troojamaa tandreil katsuti teravat pronksi,
iial ta meeste sekka ei jäänud, kus tihedad salgad,
vaid ta kartmatult sööstis ette ja iial ei taandund, (515)
surmates hulgana mehi hirmsas lahingumöllus.
Kuid mina kõiki neid ei nimeta ega ka loetle,
keda ta hulgana surmas, olles argiivlaste kaitsja,
kuidas Telephose võsu Eurypylos langes ta löögist, —
suur oli sangar see mees, ning kuidas Ketea mehi (520)
palju langes ta ümber naise kinkide pärast;
pole ka kaunimat temast ma näind peale Memnoni õilsa.
Kui aga meie, argiivlaste parimad, peitsime ennast
siis Epeiose ehitet hobusse ning kui mu hooleks
jäi kõik, kas avada seal või sulgeda peidikut kindlat, (525)
seal siis mõnigi suuri danailaste juhte ja hoidjaid
pühkis pisaraid sellal, kui põlved nõtkusid kõigil.
Kuid mina iialgi veel pole silmiga näinud, et temal
kahvatund oleks ta näojume kaunis, et pisaraid jookseks
üle ta põskede, vaid tema korduvalt palus mult luba (530)
väljuda hobust ja mõõga pideme haaras või pronksist
otsaga oda ja Trooja meestele kavatses surma.
Kui aga olime võitnud Priamose linnuse kõrge,
viis ta laevale saagi ja õilsa auhinna lisaks,
terve ta oli, ja ühegi haavata vahedast pronksist, (535)
samuti lähivõitluses vigastamata, mis juhtub
sageli sõjamöllus, sest pimesi märatseb Ares.”
Rääkisin nii, siis Aiakose kiirjalgse järglase vari
eemaldus suuril sammel mööda Asphodelos-välja,
sõnum kiidetud poja kuulsusest tal oli rõõmuks. (540)
Kõik aga teised hinged, lahkunud surnute varjud,
seisid kurtes mu ees, ning küsitles neist igaüks mind.
Ainult eemal ja üksi seisis Telamoni poja
Aiase vari, olles vihane veel minu peale,
et olin võitnud teda siis, kui laevade juures (545)
mõisteti mulle Achilleuse relvad, ta ema poolt antud;
auhinna määrasid Trooja tütred ja Pallas Athena.
Parem, kui poleks ma iial võitnud auhinda säärast!
Millise sangari pea on seetõttu neelanud maamuld,
Aiase oma, kes kasvult ja vapruses ületas kõiki (550)
teisi danailasi peale võrratu Peleuse poja!
Pöördusin nüüd ta poole leebeil, leplikel sõnul:
“Õilsa Telamoni poeg, oh Aias, kas isegi surmas
kestab su viha mu peale neetud relvade pärast?
Õnnetuseks vaid neid argiivlasil’ jumalad andsid, (555)
sina, säärane kaitsja, seepärast hukkuma pidid.
Ning ahhailased kõik, nagu Peleuse poega Achilleust
leinasid alati sind, kuid süüdi pole ses keegi,
ainult Zeus, sest danailaste vägedel lasumas oli
jumala viha ja vaen, mis sinugi saatuses süüdi. (560)
Nüüd aga lähene mulle, oh isand, et kuulata võiksid
siin mu sõnu; ja viha ning uhke süda sa võida!”
Rääkisin nii, kuid tema ei vastanud mulle, vaid taandus
Hadese majja teiste surnute hingede juurde.
Siiski ka vihaga meeles ta oleks ehk öelnud mull’ sõna, (565)
või ka temale mina, kuid omas südames tundsin
soovi näha ka teisi lahkunud surnute hingi.
Siis ma silmasin Minost, Zeusi hiilgavat poega,
kuldse sauaga käes, ta kohut surnute üle
mõistis, ja nemad ta ümber ootasid käskija otsust, (570)
seistes ja istudes Hadese avara uksega majas.
Seepeale tundsin ma samuti ära Orioni, hiiu,
kuis ta loomade karju Asphodelos-väljadel küttis,
milliseid elades muiste ta mägede kõrvis ja urkais
surmas vaskise murdmatu nuia löökide abil. (575)
Ülistet Gaia poega Tityost nägin ma samas
lamamas maas ja keha tal üheksa vakamaad kattis.
Igal küljel tal istus raisakull, nokkides maksa,
kiskudes maokilet; neid aga tõrjuda tema ei suutnud.
Letot oli ta teotanud, Zeusi kiidetud kaasat, (580)
kui ta Panopeuse linna kaudu Pythosse matkas.
Tantalost nägin ma ka, kes kannatas ägedat piina,
seistes järves, kus lõuga temal niisutas veepind.
Tundes piinavat janu ta juua siiski ei suutnud,
sest igakord, kui rauk seal kummardus alla, et juua, (585)
taandus vesi ja kadus, kuna ta jalgade ümber
nähtavaks tuli must maa, mida kuivatas vihane jumal.
Ladvakailt puudelt ta pea kohal rippus lokendav vili,
pirni-, granaadi- ja õunapuud täis olid säravat vilja,
viigipuud magusa marjaga, haljad värsked oliivid. (590)
Igakord aga, kui rauk neid käega haarata püüdis,
tõstis jalamaid tuul neid varjuste pilvede alla.
Sisyphost nägin ma veel, kes kannatas piina ja vaeva,
püüdes mõlemal käel suurt rüngast vedada mäkke;
küll ta pingutas jõudu kätes ning jalgades, püüdes (595)
lükata mäe otsa rüngast, ning kui ta arvamas oli,
et ta ju tipule jõudmas, käest tal libises raskus
alla, lausiku poole veeres jultunu rüngas.
Kuid ta alustas ikka uuesti tööd, nii et higi
voolas ta liikmeist ning tolmuga üleni kattusid juuksed. (600)
Kuid Sisyphose järgi ma nägin Heraklese jõudu,
see oli ainult ta vari, ta ise õndsate seltsis
naudib õnne ja evib Hebet saledajalgset,
kuldses sandaales Hera ja suure Kronioni tütart.
Sahinal keerles ta ümber surnute parv, nagu lendaks (605)
ehmunud lindude salk, kuid öösünge oli ta ise;
paljas vibu tal käes ja nool juba nöörile seatud,
sihtis ta kohutav pilk, kuna laskevalmis ta seisis.
Hirmuäratav vöö oli mõõga jaoks tal ümber rinna,
kullast oli too pael, kus voolitud kaunimad kujud; (610)
karud ja metsikud kuldid, lõvid lõõmavail silmil,
võitlused lahingumöllus ja meeste taplused hirmsad.
Parem, kui taidur, kes säärase kanderihma on teinud,
polekski valmistand seda ja hoidugu tegemast teist veel!
Minu tundis ta ära, niipea kui ta mind märgand, — (615)
ning tema kurvalt lausus mulle tiivustet sõnul:
“Õilis Laertese võsu, nõurikas leidlik Odysseus,
õnnetu, kas sina samuti saatuse raskusi kannad,
nõnda kui minagi vaevlesin päikese kiirte all muiste?
Olin Kronioni Zeusi poeg, kuid kiusas mind siiski (620)
lõpmatu vaev, sest olin palju halvema mehe
käskudetäitja, kes nõudis kõige raskemaid töid mult.
Siiagi oli ta kord mind saatnud, et tooksin ma koera,
sest ta suuremat tööd ei osanud mull’ enam leida.
Koera ma tõingi talle üles Hadese majast, (625)
sest mind saatsid Hermes ja selgesilmne Athena.”
Rääkinud nii, ta laskus tagasi Hadese majja.
Kuid mina püsisin samas oodates, veel kas ehk ilmuks
sangareist keegi, kes ammu on juba surmale suikund.
Ning mina oleksin muistseist sangareist näinud, kuis tahtsin, (630)
Theseust ning Perithoost, õndsate ülistet poegi;
kuid nüüd ilmusid sinna surnute määratud parved
suure kisaga, mind aga haaras kahvatu kartus,
et mulle Hadese juurest kõrge Persephoneia
saadab üles Gorgo pea, selle painaja õudse. (635)
Ning ma pöördusin kohe laeva juurde ja sõpru
käskisin pardale minna ja lahti päästa ka köied.
Pardale läksidki nemad ja võtsid pinkidel istet;
pärivett Maailmahoovuse laineil liugles me alus,
alguses aerude jõul ning soodsa tuulega pärast. (640)