Tagasi: Antiigiveeb | Homeros | Odüsseia 1–12 (tlk A. Öpik)

Ilmunud: Homerose Odüsseia. Esimene osa (Laulud 1-12). Kreeka keelest tõlkinud Anna Öpik. Trükikoda “Varrak’u” kirjastus Tartus 1938.

Kaheteistkümnes laul.
Sireenid. Skülla. Karübdis. Heliose veised.

Seejärgi laevaga väljudes Maailmahoovuse suudmest
sõitsime õõtsuva mere laiade radade kaudu
Aiaia saarele taas, kust paistavad tärkava koidu
saalid ja ringmänguväljad ja paigad, kust päikene tõuseb.
Kui aga saarele jõuti, tõmmati liivale alus, (5)
seepeale läksime ise randa, kus murdusid lained,
seal me magama jäime püha koidiku ootel.
Kui aga taevasse ilmus varane roossõrmne Eos,
siis mina Kirke majja rutata käskisin sõpru,
selleks et tooksid nad sealt Elpenori elutu keha. (10)
Kiirelt raiuti puid ja kalda järsumal veerel
leinas matsime sõbra, voolavaid pisaraid nuttes.
Kui aga kadunu põrm ning relvad põlenud tuhaks,
kuhjati kääbas ja seati künkale mälestussammas
ning käepärane aer siis pisteti kalmule viimaks. (15)
Nõnda täitsime kõik. Ent teadmatuks Kirkel’ ei jäänud
meie tagasitulek Hadese juurest. Ta ruttas
rannale kaunimas rüüs koos ümmardajatega, tuues
külluses leiba ja liha, ka helkivat verevat veini.
Astudes nüüd meie keskele, kõneles suur jumalanna: (20)
“Oo teie julged, te käinud elusalt Hadese vallas!
Kaks korda tuleb teil’ surm, kõik teised surevad üks kord!
Nüüd aga üles ja sööge leiba ning nautige veini
siin veel kogu see päev, kuid homme, koidiku paistel
sõudma asuge taas, ja teile juhatan mina (25)
teed ning seletan kõik, et saaksite vältida ohtu,
mida teil’ kurjade nõu võib tuua merel või mandril.”
Rääkides nii ta suutis veenda me mehiseid meeli.
Nii siis istuti peol kogu päev, kuni loojunud päike,
rohkesti oli meil ees küll liha, küll magusat veini. (30)
Kui oli loojunud päike ja saabunud pilkane öötund,
aluse köite kõrval suikusid kaaslased unne.
Mind aga haarates käest viis Kirke eemale sõbrust,
käskides istuda maha; ta ise mu kõrvale laskus,
päris siis minult kõike ja kõigest rääkisin talle. (35)
Kui oli otsas mu jutt, mulle lausus auline Kirke:
“See on nüüd täidetud kõik, ent kuule, mida ma sulle
teatan, ja aidaku jumalus ise, et see sulle meenuks.
Esiteks viib sind su tee sireenide juurde: nad kõiki
võluvad, kes nende juurde saabuvad. Kes aga neile (40)
teadmatult läheneb, kuuldes sireenide heledaid hääli —
iialgi inimest seda kaasa ja väetimad lapsed
enam ei tervita kodus, hõisates tulija ümber,
sest oma kõlava lauluga võluvad teda sireenid,
istudes haljal aasal. Kuhjuvad seal nende ümber (45)
meeste koltunud luud ning kõdunend nahaga laibad.
Kiirelt möödu sealt, kuid ummista kaaslaste kõrvad
mee järel’ lõhnava vahaga, sõtkutud pehmeks, et ükski
kuulata laulu ei saaks; kuid ise neid kuula, kui tahad, —
enne vaid sidugu sõbrad sind köiega kätest ning jalust (50)
püsti seisvana kiire aluse mastipuu külge,
nõnda et kahe sireeni laulu sa nautida võiksid.
Kui aga paluksid sõpru päästa sind kütketest lahti,
siis nad sidugu aina rohkem köisi su ümber.
Kui sireenidest aga on mööda sõitnud su sõbrad, (55)
seejärgi enam ei saa ma öelda sull’ midagi sellest,
kumba sa kahest teest pead valima, vaid seda ise
otsusta südames siis, kuid kirjeldan mõlemaid sulle.
Paremal märkad sa kaht ülekallutet ripnevat kaljut
ning nende ümber lööb Amphitrite sinine laine. (60)
Neid on “liikuvaiks kaljudeks” hüüdnud jumalad õndsad.
Mööda ei pääse neist lindki, kartlikud tuvidki mitte,
siis kui nad Zeusile toovad ambroosiat; sest nende hulgast
haaravad kord-korralt ühe sileda seinaga kaljud;
teisega täiendab siis nende arvu isa Kronion. (65)
Ükski laev ega meeskond sealt pole pääsenud mööda, —
veel vaid laevade riismeid uppunud meestega segi
keerutab lainete möll ja hävitab pikne ja raju.
Siiski pääses sealt üks merekulgejaid laevu:
lauludes ülistet Argo, tulles Aietese juurest; (70)
sellegi oleksid lained paisanud kaljude otsa,
kuid teda juhtis neist mööda Hera, kes Jasonit lembis.
Teiselgi pool on kaks kaljut; avara taevani küünib
terava tipuga üks neist, uppudes süngesse uttu,
milline iial ei haju; iial ei sära ta kohal (75)
selge, pilvitu õhk, ei sügisel ega ka suvel.
Ükski surelik mees ei suudaks sealt ronida üles,
olekski kakskümmend kätt ning jalga tal küljes, sest kaljul
läikiv ja peegelduv pind on libe kui häilitud kivil.
Kalju keskkoha sees on udus hämarduv koobas, (80)
avatud loode ja manala poole; sellest te mööda
peaksite juhtima kiirelt laeva, hiilgav Odysseus.
Tugevam meeski ei ulataks, õõnsa aluse pardalt
vibuga lastes, noolega tabada sügavat koobast.
Koopa sees aga asub Skülla, kohutav haukur. (85)
Ehkki ta hääl vastsündinud kutsika häälena kõlab,
siiski ta ise on õudne koletis; rõõmu ei tunneks
keegi, kes teda näeks, ei isegi jumalad mitte.
Sküllal on olemas jalgu kaksteistkümmend, kõik nad on köndid,
kaelu tal aga on kuus, nad määratult pikad ja igal (90)
kaelal on kohutav pea, mil tugevaid, tihedaid hambaid
kolm rida lõustas; ümbritset surma tumedaist varjest
poole kehani Skülla koopa õõnsuses peitub,
korraga kõik oma pead ta sirutab süvikust välja.
Kaljult ümbrust ta luurab ja ammuli neeluga kobab, (95)
püüdes delfiine ja hülgeid, isegi suuremaid loomi,
milliseid tuhandeid toidab mühav, suur Amphitrite.
Ühelgi laevnikul hoobelda pole, et ohutult laeva
mööda ta juhtis, sest Skülla iga lõustaga haarab
ühe mehe ja röövib mustja käilaga laevalt. (100)
Madalalt seal sulle paistab teine kalju, Odysseus,
lähedal eelmisel’ nii, et noolega lasta võiks üle.
Viigipuu kõrge on seal, täis haljaid lehti tal latv on,
selle all vägev Karübdis tumedat merevett neelab.
Kolm korda päevas ta rüüpab, kolm korda sülitab välja (105)
õudselt! Hoia, et sinna ei satuks sa siis, kui ta rüüpab:
surmasuust sind ei päästaks isegi Maavärindaja.
Seepärast püüa end hoida lähemal’ Sküllale, kiirelt
mööduge laevaga sealt, sest paljugi parem on laevalt
kaotada kaaslasi kuus, kui jääda kõikidest ilma.” (110)
Nõnda ta rääkis, kuid mina vastuseks laususin talle:
“Suvatse, oo jumalanna, mull’ öelda vastavalt tõele,
kas ma ehk kuidagi saaksin vältida hirmsat Karübdist,
kas ma ehk suudaksin kaitsta sõpru, kui Skülla neid ründab?”
Rääkisin nõnda ja suur jumalanna seepeale vastas: (115)
“Hulljulge! nüüdki sul meeles on sõjakad teod veel ja võitlus,
kas sa ka jumala eest ei taandu, kes iial ei sure?
Pole ju surelik Skülla, surematu on õudne
koletis, metsik ning julm, ning võimatu temaga võitlus.
Siin ei aita ka jõud, vaid pagedes püüa end päästa. (120)
Sest kui sa viivitad kalju all, seades end võitluseks valmis,
kardan, et äkki ta sealt võiks sööstes haarata kiirelt
kuue lõustaga taas kuus meest su aluse pardalt.
Kiirelt sealt sõua mööda ja hüüa appi Kretaiist,
Skülla ema, kes teda on sünnitand kõigile hirmuks, (125)
küllap ta takistab Sküllat uuesti ründamast laeva.
Seejärgi jõuad Thrinakia saarde, kus karjamaal söömas
hulgana Päikese jumala veised ja lihavad lambad.
Veiste karju on seitse ja seitse karja on lambaid,
igas on viiskümmend pääd, ei sigine suuremaks karjad (130)
ega ei kahane iial; ja valvavad neid jumalannad,
kauneis palmikuis nümfid, Lampetia ning Phaetusa.
Päik’sele, Kõrguse pojale, sünnitand on neid Neaira.
Kui nende ema mõlemaid lapsi kasvatand üles,
siis ta tütred Thrinakia saarele kaugele saatis, (135)
et nad valvaksid isale kuuluvaid veiseid ja lambaid.
Säästad sa karju, mõeldes kojusõidule, siis ehk
näeksite Ithakat taas, kuigi tee oleks kannatusrikas,
kui aga röövid sa neid, siis sulle ma kuulutan hukku,
laevale, sõbrule ka, ning kuigi sa pääseksid ise, (140)
hilja vaid saabuksid koju, paljana, kaaslastest ilma.”
Rääkis. Ja ilmuski nüüd oma kuldsele troonile Eos,
seejärgi suur jumalanna lahkus ja saarele pöördus.
Nüüd mina ruttasin randa aluse juurde ja sõpru
käskisin pardale minna, lahti päästa ka köied. (145)
Pardale läksid nad siis ning asusid aerude juurde,
istudes pinkidel reas lõid aeruga valevaid laineid.
Kauneis palmikuis Kirke, häälekas suur jumalanna,
nüüd meile saatis tumeda käilaga laevale sõiduks
soodsat tuult, seda õilsamat kaaslast; ja paisusid purjed. (150)
Kui oli kinnitet taglas ja korda kõik alusel seatud,
istuti vakka, sest tuul ja tüürija juhtisid laeva.
Nüüd aga sõbrule mina laususin südameängis:
“Sõbrad, ei sünni, et teaks üksainus, et teaksid vaid kaks meist
saatusest, mida mull’ Kirke kuulutas, suur jumalanna. (155)
Seepärast avaldan teilegi seda, et kõigile oleks
teada, kas läheneb surm või pääseme saatusest õudsest.
Esiteks käskis ta mind sireenide võluvaid hääli
karta ja hoiduda eemal aasast lillederikkast.
Kuid mina üksinda võin neid kuulata, enne vaid peate (160)
teie mind tugeva köiega siduma kätest ning jalust
püsti seisvana kiire aluse mastipuu külge.
Ning kui paluksin teid, kui käsiksin lahti mind päästa,
siis teie siduge aina rohkem köisi mu ümber.”
Kõike seda ma seal nüüd sõbrule teatavaks tegin; (165)
tugevalt ehitet laev oli vahepeal toonud meid kiirelt
juba sireenide saareni, — soodustas tuul meie sõitu.
Siin aga vaibus tuul, nüüd korraga siledaks muutus
veepind, sest jumalaist keegi vaigistas vahuseid laineid.
Tõusid kaaslased nüüd ning laeval koondasid purjed, (170)
õõnsa aluse põhja neid peites, asudes ise
sõudma ja valevat vett lõid männipuust aeruga vahuks.
Terava pronksiga nüüd ma suure liistaku vaha
lõikasin väikesteks tükeks, sõtkusin tugeva käega,
nii et ta pehmenes pea mu tugevajõulisis sõrmis, (175)
samuti Kõrguse poja, isanda Päikese kiirtes.
Seepeale kaaslasel igal ükshaaval sulgesin kõrvad,
nad aga sidusid nüüd mind köiega kätest ning jalust
seisvana kiire laeva mastipuu külge, kuid ise
pinkidel istudes taas lõid aeruga valevaid laineid. (180)
Veel olles eemal nii, et häält võiks parajast’ kuulda,
ehkki sõitsime kiirelt, sireenid silmasid kohe
saarele lähenend laeva ja algasid heledat laulu:
“Siia sõua, oh kuulus Odysseus, ahhailaste uhkus!
Peata siin oma laev, me mõlemad laulame sulle. (185)
Keegi veel pole siit saand mööda tumedal laeval,
ilma et oleks me suust ta kuulnud magusat laulu.
Edasi sõidab ta siis täis rõõmu, ka targemaks saab ta,
sest meil teada on kõik need hädad, mis avaras Troojas
Trooja ning Argose väed on kannatand taevaste tahtel, (190)
sest meil teada on kõik, mis sünnib viljaka maa peal.”
Nõnda nad kaunimal häälel hüüdsid ja igatsust tundsin
lõpmatult kuulata neid ning kulmuga andsin ma märku
päästa mind kütkeist, ent sõbrad kiiremalt edasi sõudsid.
Nüüd aga pinkidelt tõusid Eurylochos ja Perimedes (195)
ning mind mitme köiega köitsid kõvasti kinni.
Kui aga olime saanud neist mööda, et enam ei kostnud
meile sireenide hääli ega võluvat laulu,
siis mu kaaslased kallid võtsid ka kõrvadest vaha,
millega olin need sulgend, minugi päästsid nad kütkeist. (200)
Kui aga saar oli jäänd juba kaugele, nägin ma äkki
auru ja murdlainet suurt ning kostis kohinat segast.
Ehmusid kaaslased, kätest lasksid nad kukkuda aerud,
nii et neid lohistas laine ja paigal seisis me alus,
sest et sõudjatest keegi ei liigutand teravat aeru. (205)
Nüüd ma läbisin laeva, et julgust sõprades tõsta
ning iga üksiku juures peatusin, rääkides leebelt:
“Sõbrad, oleme ennegi talunud rohkesti häda,
siingi suuremat ohtu ei ole, kui see, mis meid koopas
ähvardas, kuhu meid sulges kükloobi vägivald jõhkralt. (210)
Kuid minu vaprus ja nõu ning tarkus suutis meid sealtki
päästa, ning arvan, et kord meil’ seegi hädaoht meenub.
Nüüd aga, kuulake kõik ning tehke nii, nagu käsin:
teie, istudes pinkidel, sõudke ja aeruga lööge
mere murduvaid laineid, Kronioni armust ehk saame (215)
pagedes seeläbi vältida uut ja lähedat hukku.
Sind aga, roolimees, käsin — hästi pea meeles mu sõnu —
sest olles tüüril, sa oled õõnsa aluse juhiks:
aurust ja murdlainest seal sa laevaga hoia end eemal,
tüüri vaid kalju poole, et kogemata sul alus (220)
teisele poole ei satuks, tuues kõigile hukku.”
Rääkisin sõbrule nii ning kõik sai täidetud kähku.
Kuid ma vaikisin Sküllast, möödapääsmatust ohust,
muidu mu kaaslased võiksid hirmunult visata aerud
ning end suruda peitu õõnsa aluse põhja. (225)
Kuid mul kadunud meelest Kirke hoiatussõnad,
kes ei soovitand mulle relvis otsida kaitset,
vaid ma tõmbasin selga kauni soomusrüü, võtsin
kätte kaks vahedat oda ja ootasin kõrgemal kantsil
laeva käilal, sest sealt ma lootsin silmata kohe (230)
koopa koletist Sküllat, kes röövida ähvardas sõpru.
Kuid ma kuskil ei silmanud teda, sest minu silmad
väsisid uurides asjatult kaljut, mis peidetud uttu.
Nüüd meie sõitsime kurtes kitsusse kaljude vahel.
Siinpool varitses Skülla, sealpool vägev Karübdis (235)
õudselt rüübates soolast merevett neelamas oli.
Kui aga välja ta sülgas, taas siis vahutav vesi
vulises, auras ja keerles kui katlas, mis tulele pandud,
vaht aga mõlema kalju tipuni pursates paiskus.
Kui aga soolast vett ta alla neelanud küllalt, (240)
avanes süviku suu, kus keeris möllas ja kohas,
nii et kajasid kaljud ja mere põhjaski paistus
mustjas-sinine liiv, nüüd haaras kahvatu hirm neid.
Hukkuda kartes, me hoidsime hoolega silmas Karübdist,
kuid juba jõudis Skülla õõnsa aluse pardalt (245)
haarata kaaslaste seast kuus tublimat, parimat sõudjat,
sest kui ma vaatasin laeva keskpaika kaaslaste poole,
nägin neid pea kohal kõrgel siplevail jalul ja käsil,
hõljudes õhus mu nime nad karjuda valjusti jõudsid
viimast korda veel, täis ahastust südameängis. (250)
Nõnda kui kaljudel kalur, kalu väikesi püüdes,
pika õngega kõrgelt heidab kavalat sööta,
lastes vajuda merre ridval, mis tehtud on sarvest,
ning siis siplevaid kalu kõrgele kaldale viskab,
samuti lendasid nemad sipeldes kaljule üles. (255)
Koopa suudmes üleval neelas neid Skülla ja õudselt
ahastuskisa neilt kostis ning kätega palusid abi.
See oli õudsem kõigest, mis silmaga nägin ma seni,
kõigest, mis endal mul juhtus sest ajast, kui meredel sõidan.
Kui olid möödas kaljud, Skülla ja õudne Karübdis, (260)
jumala kaunima saare juurde jõudsime peatselt,
kus olid elamas Kõrguse poja, Päikese kaunid
laia laubaga veised ja nuumatud lihavad lambad.
Veel kui ma viibisin merel, mustja aluse pardal,
koplitest kaunite veiste ammumist kostis mu kõrvu, (265)
lammaste määgimist ka, ning tegi mu südame raskeks
see, mida kuulutas pime Teiresias, Thebaa prohvet,
samuti Aiaia Kirke: mind vältida käskisid nemad
saart, mis Päikese oma, kes rõõmustab inimest maa peal.
Nüüd aga sõbrule mina laususin südameängis: (270)
“Kuulake, sõbrad, mu sõnu, ehkki te rõhutud murest,
sest ma pimeda prohveti ennustust avaldan teile,
samuti seda, kuis Kirke, Aiaia võlur, mind käskis
vältida saart, mis Päikese oma, kes rõõmustab kõiki.
Sest seal ootamas meid suur õnnetus, ütlesid nemad, (275)
seepärast mööduma saarest peaksime tumedal laeval.”
Rääkisin nõnda, kuid sõbrul murdumas südamed olid.
Ent pahaendelist kõnet siis Eurylochos pidas:
“Karm oled sina, Odysseus! Sest sul on lõpmatut jõudu,
pole sul väsimust liikmeis, oled kui üleni rauast! (280)
Miks sa ei luba, et sõbrad kurnatud, väsinud matkast,
maabuksid siin, kus võiksid voogudest ümbritset saarel
ometi seada meil valmis maitsvat õhtulist einet.
Vaid sa käsid meid öö läbi ekselda kiirlaeval ringi
udusinisel merel, möödudes kaunimast saarest. (285)
Öösel ju tõusevad kurjad tuuled, mis laevule toovad
häda; ja kuhu ka võiksime pääseda äkisest hukust,
kui meid korraga tabaksid iilid ja marused rajud,
puhudes lõunast või läänest, nemad ju eriti ikka
lõhuvad laevu ka siis, kui jumalad seda ei taha. (290)
Nüüd aga tehkem nii, kuis nõuab pilkane öötund,
võtkem õhtust einet rannal kiirlaeva kõrval,
koidikul pardale lähme, et edasi matkata merel.”
Rääkis Eurylochos nii, kõik teised kiitsid ta sõnu.
Kuid mina taipasin nüüd, et jumalus kavatseb kurja, (295)
ning talle vastasin siis ja laususin tiivustet sõnul:
“Sundida võite mind küll, Eurylochos, sest olen üksi,
kuid teie peate vägeva vandega tõotama mulle,
et kui kohtame saarel veiseid või lammaste karju,
et siis jumalavastaselt meeletus hoos te ei tapa (300)
kas või ühtegi veistest või lammastest. Sööge vaid rahus
moona, mis teile andis kaasa jumalik Kirke.”
Rääkisin nii ja kõik nad vandusid, nagu ma nõudsin.
Ning kui nad tõotanud nüüd ja sõnanud vägeva vande,
panime aluse seisma kaljudest piiratud lahes, (305)
leidus ka magedat vett seal; seepeale astusid sõbrad
aluselt maale ning seadsid söögi osavalt valmis.
Kui aga võtnud nad rooga ja joogiga karastand ennast,
nutsid nad, sest neile meenus kallite kaaslaste häving,
milliseid õginud Sküll, neid haarates aluselt õõnsalt. (310)
Seal nad kaebasid siis, kuni karastav uni neid haaras.
Viimane kolmandik ööst oli möödas ja kustumas tähed;
pilvedekoguja Zeus siis saatis laevule põhjast
rajuga vihedat tuult ja paksu pilvega kattis
ühtlasi mere ja maa, et tõusis taevasse öö nüüd. (315)
Kui aga ilmunud oli varane roossõrmne Eos,
vedasid kaaslased laeva õõnsasse koopasse varju,
seal olid nümfide kaunid ringmängusaalid ning istmed.
Siis ma kogusin sõpru ja neile rääkisin nõnda:
“Sõbrad, meil kiirlaeva põhjas on küllalt sööki ning jooki, (320)
säästkem seepärast karju, et õnnetus suur meid ei tabaks:
sest need veised ja lambad on vägeva jumala omad,
Päikese omad, kes näeb ning kuuleb maailmas kõike.”
Rääkisin nõnda, ja veendusid sõprade mehised meeled.
Terve kuu aga tuul ei lakanud puhumast lõunast, (325)
mujalt tuult aga polnud, aina vaid lõunast ja kagust.
Seni aga, kui jätkus toitu ja verevat veini,
hoidusid eemal nad veistest, eluga pääseda püüdes;
kui aga laeval moon oli viimaks lõppenud täitsa,
kaaslased hädasunnil hulkusid küttides saarel, (330)
kõvera konksuga püüdes kalu ning linde ja kõike,
mis aga käe alla juhtus, sest nälg neid hirmsasti piinas.
Siis kord lahkusin rannalt; tahtsin, üksinda olles,
paluda jumalaid, lootes, et keegi neist koduteed näitaks.
Ning kui ma kõndisin saarel, kõigist kaaslasist eemal, (335)
tuulest varjatud paigal käed pesin, seepeale kõiki
jumalaid palusin, kellel Olympose harjal on kodu.
Seepeale sulgesin silmad, — magus uni mind valdas.
Kuid Eurylochos sellal ahvatles kurjale sõpru:
“Kuulake, kaaslased, mind, kuigi olete muredest murtud! (340)
Hirmus on kõigile surm, ükspuha, mil viisil ta tuleks,
haledaim saatus mu meelest on aga näljasse surra.
Seepärast üles ja võtkem Päikese parimaid veiseid,
toome neid õndsaile ohvriks, kes elavad avaras taevas,
kui aga Ithaka saarele saabume, isade maale, (345)
siis kohe Päikese auks me jalamaid toreda templi
teeme ja kanname sinna rohkesti kaunimaid aardeid.
Kui aga veiste pärast, kel sirged sarved, ta raevus
tahab meil hukata laeva, kui teisedki jumalad seega
nõustuvad, — pigem ma neelaksin vett ja sureksin kohe, (350)
kui et ma vaeveldes kaua tühjal hääbuksin saarel.”
Rääkis Eurylochos nii ning kaaslased kõik teda kiitsid.
Nüüd nad ajasid kähku Päikese parimaid veiseid
naabrusest kokku, sest mustja käilaga aluse ligi
viibisid sel ajal kaunid laia laubaga veised. (355)
Seistes härgade ümber nad palusid jumalaid õndsaid,
korjates ladvakalt tammelt endale õrnemaid lehti,
sest enam läikivaid otri kaetud laeval meil polnud.
Kui aga lõpetet palve, tapeti, nüliti veiseid,
seepeale lõigati välja kintsud ja laotati peale (360)
kahekordselt rasva ja lisaks parimad palad.
Kuid neil puudus ka vein, et kasta põlevat ohvrit,
veega kasteti siis ning seepeale sisikond praeti.
Kui olid põlenud reied, kui oli sisikond söödud,
ülejäänd liha, mis tükkideks lõigatud, pisteti varda. (365)
Nüüd mu laugudest lahkus magus uinak ja kiirelt
pöördusin tagasi randa väleda aluse juurde.
Ning kui ma jõudnud olin kantsitud aluse ligi,
soojad ohvrilõhnad hõljusid juba mu ümber.
Hädas ma karjusin nüüd ning hüüdsin õndsaile nõnda: (370)
“Oo isa Zeus ja teie igused jumalad õndsad,
needuseks andsite mulle kurjemat uinakut sellal,
kui mu kaaslased siin suurt teotust korda on saatnud.”
Jalamaid Päikese juurde Lampetia pikkades riideis
ruttas, sõnumit viies, et veiseid tapsime meie. (375)
Jalamaid vihasel meelel Päike õndsaile ütles:
“Oo isa Zeus ning teie igused jumalad õndsad,
nuhtlust Laertese poja Odysseuse sõbrule saatke,
kes oma ülbuses tapsid mu veiseid; mull’ suurimaks rõõmuks
olid nad, kui ma tähtedest külvatud taevale sõitsin, (380)
ning kui ma laskusin õhtul taevast maa juurde jälle.
Sest kui neid õiglane nuhtlus ei taba mu härgade pärast,
siis ma Hadese valda laskun ja surnuile paistan.”
Pilvedekogu ja Zeus nüüd talle vastuseks lausus:
“Rahuga paista, oh Päike, jumalaile, kes taevas, (385)
inimlastele ka, kes asuvad viljaka maa peal,
sest nende väleda laeva heleda välguga varsti
keset tumedat merd ma taban ja pilbasteks lõhun.”
Sain seda kuulda kaunijuukseliselt Kalypsolt,
kes mulle ütles, et talle sest olevat rääkinud Hermes. (390)
Nüüd, kui ma rannale jõudsin mustja aluse juurde,
noomisin igaüht neist, kuid enam ei suutnud me leida
mingit pääseteed, sest olid ju tapetud veised.
Seal nüüd jumalad saatsid sõbrule hirmsaimaid endeid:
roomasid loomade nahad ja liha, küll praetud, küll toores, (395)
tapetud härgade häälel valjusti varrastel möirgas.
Kuus tervet päeva nüüd mu kallid kaaslased sõid seal
Päikese parimaid veiseid, milliseid röövinud nemad.
Kui aga seitsmenda päeva saatnud oli Kronion,
siis oli vaibunud tuul ning raugenud iilid ja rajud, (400)
pardale läksime kohe ja sõitsime lahtisse merre,
seades paigale masti ja heisates läikiva purje.
Kui aga kadunud oli ju saar meie silmist, et kuskil
enam ei paistnudki maad, vaid ainult meri ja taevas,
sinakas-musta pilve laotas kohe Kronion (405)
õõnsa aluse kohal’, et veepind tumedaks muutus.
Kaugele aga me laev ei jõudnud, sest äkisti läänest
ründas meid uludes tuul ning tõusis ägedaim raju.
Mõlemad harjustid rebis raevune tuulispea mastilt,
tagasi langes mast, kõik taglas, purjed ja köied (410)
paiskusid laeva põhja; kuid tüürijat aluse pardal
mast oli tabanud peast, et luud kõik murdusid kolbal
ning tema aluse kantsilt kui väle tuukerlind langes
vette, sest mehine hing tal lahkunud oli ju luudest.
Kohe ka müristas Zeus ning heitis laevale välku; (415)
keerles voogudes alus, tabatud jumala tulest,
väävli auruga täitus; sõbrad kõik kukkusid merre;
tumeda laeva ümber, kui merekaarnaid neid ujus
laineis ringi ja jumal võttis neilt taastumispäeva.
Kuid mina jooksin laeval edasi-tagasi, kuni (420)
kaartest laine lõi lahti kiili ja paljana kandis;
koguni mast oli kistud välja kiilist; kuid mastil
päraköis veisenahast veel oli püsimas küljes.
Sellega sidusin kiili mastiga kõvasti kokku,
istusin peale ja nii ma triivisin marude möllus. (425)
Tuulekeerised läänest raugesid varsti, kuid juba
lõunatuul oli kohal, piina ja muret mull’ tuues,
sest ma pidin ju taas Karübdisest ujuma mööda.
Öö läbi triivisin nii, kuid hommikul päikese tõusul
olin ma Skülla ning hirmsa Karübdise kaljude juures. (430)
Merevett holast seal ta parajast’ müraga neelas.
Nüüd ma kargasin üles ja haarasin viigipuust kinni,
rippusin oksal kui nahkhiir, tuge ma aga ei leidnud
jalgade jaoks ega polnud võimalik ronida üles.
Sügavad juured tal olid ja kõrgel üleval katsid (435)
laiad tugevad oksad varjuga õudset Karübdist.
Kõvasti hoidsin end seal, kuni koletis sülitas välja
kiili ja mastipuu taas, kuid lõputa paistis mu ootus:
alles ajal, kui kohtunik tõuseb, et õhtule minna
turult, kui jõutud leida lahendust mõneski tülis, (440)
siis alles nähtaval’ tulid palgid Karübdisest jälle.
Nüüd aga lasksin ma lahti käed ning jalad ja alla
kukkusin keerise keskele pikkade palkide juurde,
istusin kiiresti peale ja innukalt kätega sõudsin.
Sküllat aga ei lubanud maiste ja taevaste isa, (445)
et ta mind näeks, sest siis poleks pääsu mul äkisest hukust.
Sealt siis triivisin üheksa päeva, ent kümnendal öösel
tõid mind Ogygia saarele jumalad; samas Kalypso
elab, palmikuis kauneis, häälekas suur jumalanna.
Lahkelt ta võttis mind vastu, — ent milleks ma pajatan sellest, (450)
eile ju siin su majas ma rääkisin samuti seda
sinule ning sinu õilsale kaasale. Kuid ma ei salli
seda, mis kord juba selgesti räägitud, korrata jälle.”