Tagasi: Antiigiveeb | Homeros | Odüsseia 1–12 (tlk A. Öpik)

Ilmunud: Homerose Odüsseia. Esimene osa (Laulud 1-12). Kreeka keelest tõlkinud Anna Öpik. Trükikoda “Varrak’u” kirjastus Tartus 1938.

Teine laul.
Ithaka rahva nõupidamine. Telemachose ärasõit.

Aga kui taevasse ilmus varane roossõrmne Eos,
tõusis ka sängist üles Odysseuse armastet võsu,
riietus ning üle õla riputas vaheda mõõga,
valgete jalgade alla ta sidus kaunid sandaalid
ning tuli magamisruumist jumalasarnasel palgel. (5)
Nüüd ta käskjalgu käskis kutsuda kõlaval häälel
turule kokku ahhailasi neid, kellel juuksed on pikad.
Hüüdsidki käskjalad siis ning kiirelt kogunes rahvas.
Kui nad kõik olid tulnud kokku ja koosolek algas,
ilmus Telemachos turule, pronksoda käes temal oli, (10)
üksinda mitte, vaid saatsid teda kaks väledat koera.
Kuid nii veetlevat ilu valas ta üle Athena,
et teda imetles seal kogu rahvas, kui mööda ta sammus.
Isa kohale läks ta, vanemad teed talle andsid.
Nüüd aga neile algas kõnet Aigyptios sangar, (15)
aastaist ta tõmbunud küüru ja kogenud tuhandeis asjus.
Üks tema armsaid poegi jumalavõrdset Odysseust
hobusterikkasse Troojasse saatis kumerail laevul:
Antifos, viskoda heitja; metsik kükloop tema surmas
oma võlvitud koopas, viimsena õgides teda. (20)
Veel kolm poega tal oli — Eurymachos peigude hulgas
istus ja kaks olid tööl oma isa põldudel kodus.
Kuid ta ei unustand surnut ja kaebas leinates teda.
Pisarsilmil ta nüüd oma kõnet algas ning lausus:
“Kuulake, ithaklased, mida ma nüüd teile ütlen: (25)
siin pole peetud nõu ega kogutud rahvast sest ajast,
kui oli õõnsail laevul lahkunud õilis Odysseus.
Kes aga kutsus meid nüüd ja milline vajadus teda
sundis? Kas noorem mees see on või vanemaist keegi?
Kas on ta sõnumit saanud, et ligi on sõjakas malev, (30)
toob ta ehk kindlaid teateid, mis varemalt saanud ta kuulda,
või tahab kaaluda midagi muud, mis rahvale kasuks?
Arvan, et õilis ta on ning õnnistet. Lubagu talle
Zeus ka teostada hästi seda, mis mõlgub tal meeles.”
Kallis Odysseuse võsu rõõmustus kuuldes neid sõnu. (35)
Ei ta istuma jäänud, sest et ta rääkida soovis,
väljaku keskele astus, saua andis tall’ kätte
käskjalg Peisenor, kes oskas mõistlik nõuandja olla.
Pöördudes rauga .poole Telemachos kõneles nõnda:
“Rauk, see mees pole kaugel, sa kohe temaga tutvud: (40)
mina kogusin mehi, sest suurim mind rõhumas mure.
Pole ma sõnumit saanud, et meile läheneb malev,
teateidki kindlaid ei too, mis varemalt oleksin kuulnud,
pole ka kaaluda midagi muud, mis rahvale kasuks,
vaid oma enda häda ma kaeban nüüd; kahekordselt (45)
lasumas see mu majal: mu õilis isa on kadund,
— kuningaks olles siin ta teidki kohtles kui isa;
nüüd veel teine mul häda, ja paljugi suurem, mis varsti
hävitab kogu mu maja ning neelab kogu mu vara:
ründavad kosides peiud mul ema vastu ta tahtmist, (50)
nende armsad nad pojad, kes siin on parimaid mehi.
Kuid tema isa majja ükski neist minna ei julge,
et Ikarios kaasavara tütrele määraks
ning teda sellele annaks, kes talle meeltmööda rohkem,
vaid meie majas siin nad veedavad kõik oma päevad (55)
ning nad tapavad veiseid, lambaid ja nuumatud kitsi,
joovad helkivat veini, sööminguid, pidusid peavad
hoolimatult, eriti et meil peremees puudub,
nagu Odysseus oli, et needust tõrjuda majast.
Praegu meie ei suuda neid tõrjuda. Aga ka pärast (60)
oleme nendega hädas, nõuta ja kaitseta olles.
Küllap ma tõrjuksin neid, kui oleks mul jätkunud võimu.
Seda, mis tehakse siin, pole võimalik taluda kauem,
rüüstatud on mu maja! Pahameel haaraku teidki!
Teiste rahvaste ees, kes asuvad siin teie ümber (65)
naabruses, tundke häbi ja kartke, et taevaste viha
kurjade tegude üle ei langeks te eneste peale.
Zeusi Olymplase nimel palun ja Themise nimel —
koosolekute koguja on ta ning laialisaatja —
lakake, sõbrad, nüüd ja mind oma kibedas leinas (70)
üksinda jätke; kuid vahest on isa, õilis Odysseus,
kurjal meelel solvand ahhailasi säärikuis kauneis,
ning teie pahasel meelel nüüd seda tasudes mulle
ässitand peige mu vastu. Ent mulle ehk tulukam oleks,
kui minu vara, mis lebamas majas ja väljadel karju (75)
sööksite teie, sest siis ehk varstigi saaksin ma tasu:
sest meil püsivust jätkuks veenvail paluda sõnul
igameest linnas seni, kui kõik oleks tasutud meile.
Nüüd aga koormate südant mul valuga parandamatult.”
Vihaga rääkides nii ta viskas valitsussaua (80)
maha ja silmist tal purskasid pisarad. Ning kogu rahvas
tundis tall’ kaasa, ent kõik seal vaikisid, keegi ei julgend
kosta, kurja sõnaga pöörduda nüüd tema poole.
Vaid Antinoos üksi temale vastuseks lausus:
“Mida, Telemachos, nüüd sa hulljulge hoopleja räägid, (85)
läites meid? Kas sa tahad, et häbi jääks meie külge?
Sest pole milleski siin ahhailasist kosijad süüdi:
süüdi su kallis ema, kel ülikavalad mõtted.
Möödunud juba kolm aastat ning varsti ka juba neljas,
kus ta ahhailaste meeli kavala nõuga on petmas. (90)
Kõigile annab ta lootust, igamehele lubab
saates sõna, kuid süda mõtleb tal teisiti hoopis.
Kuule, missugust kavalust oli ta mõtelnud välja:
asetas kambrisse suured teljed ja määratut kangast,
kõige peenemat algas, seepeale seletas meile: (95)
“Peiud, kes käite mul kosjas, sest surnud on õilis Odysseus,
oodake, ärge mind pulmale sundige, kuni ma pole
kudunud valmis kanga, et lõimed kaotsi ei läheks:
sangar-Laertese jaoks ma surirüü kududa tahan,
seks, et kui kord teda tabab surma kibedaim saatus, (100)
ükski naine Achaias seepärast laita ei saaks mind,
rüüta kui lamaks see, kes vara evind nii palju.”
Nii ta rääkis ja veenis meie mehiseid meeli.
Kangast ta kuduski päeval, kuid öösiti peergude paistel
harutas lõuendi taas. Kolm aastat suutis ta nõnda (105)
kavalalt petta ahhailaste kärsituid meeli ja viimaks,
kus juba aegade järjes neljas aasta on saabund,
reetis seda üks naistest, kellele kõik oli teada,
ning teda tabati siis, kui ta harutas lõuendit kaunist.
Nüüd aga pidi ta töö, ehkki sunnitult, lõpule viima. (110)
Sinule vastavad aga kosijad nõnda, et teaksid
ise sa südames seda, ja kõik ahhailased teaksid:
ema saada sa majast ja käsi mehele minna
sellele, keda ta isa määrab, kes tallegi meeldiks.
Kui aga kauemalt veel ta piinaks ahhailaste poegi (115)
oma kavalal nõul, mida rohkelt ta saanud Athenalt,
kes talle andis oskust kaunites töödes ja sellist
tarkust ja kavalust, millist polnud ühelgi muiste
kauneis palmikuis naistest Achaias, — ta ületas kõiki:
Tyrot, Alkmenet ja kauni pärjaga kroonit Mykenet, — (120)
ükski targemat nõu ei teadnud, kui Penelopeia,
siin aga pole ta nõu küll hea ega kasulik olnud,
sest sinu vara söövad kosijad seni su majas,
kuni su emal on veel sama nõu, mida jumalad talle
sisendand rinda; on tõsi, tall’ endale annab see kuulsust (125)
kuna sinule toob vaid suurte varade kaotust.
Enne ei lahku me siit, et koju või mujale minna,
kui ta ahhailasist üht pole valinud endale kaasaks.”
Mõistlik Telemachos aga temale vastuseks lausus:
“Iial ei või ma, Antinoos, saata vägisi majast (130)
teda, kes sünnitas mind ja toitis. On võõrsil mu isa
elus või juba surnud; ka nõuaks Ikarios minult
rasket tasu, kui ise saadaksin ema ta juurde:
suur oleks isa viha mu peale, ka õnnetust muud veel
saadaks mulle üks jumal, kui ema, lahkudes majast, (135)
süngeid erinüjaid paluks; ka rahvas oleks mind laitnud;
säärane sõna küll ei lahku iial mu huultelt.
Kui aga tekitab see teie eneste südameis põlgust,
siis peate lahkuma siit ning pidama pidusid mujal,
majades järgimööda eneste vara te sööge! (140)
Kui aga. arvate nüüd, et tulukam oleks ja parem
karistamatult siin üheainsa varandust süüa,
riisuge peale siis, kuid iguseid jumalaid mina
palun, et Zeus mulle lubaks viimaks ka tasuda teile,
nii et teid kord selles majas tapetaks karistamatult.” (145)
Rääkis Telemachos nii, seal kõrgemalt mäelt talle saatis
kõrgelt alla müristav Zeus kaks lendavat kotkast.
Alguses lendasid linnud tuulepuhangust kantud
teineteisega kõrvuti laialilaotatud tiivul,
ent kui nad kõnedest kõlava väljaku kohale jõudsid, (150)
tiirlesid mõlemad seal ja peksid ägedalt tiibu
vaadates rahva peadele alla, hävitus silmis,
küüntega kiskusid siis endil veriseks kaelad ja põsed,
pöördusid hüvakut kätt ning sööstsid katustest üle.
Hämmastus rahvas seal, kui linde silmiga nägi, (155)
igaüks mõtiskles meeles, mida küll tähendaks nähtu.
Nüüd aga kõnetas rahvast sangarlik rauk Halitherses,
Mastori poeg, kes ainus omaealiste hulgas
seletust lindude lennust ja saatuse ennetest andis.
Soovides nendele head, ta nüüd neile kõneles nõnda: (160)
“Kuulake, ithaklased, mida ma nüüd teile ütlen:
kõigepealt eriti pöördun sõnaga peigude poole,
sest neile läheneb nüüd suur õnnetus. Enam Odysseus
kaua omastest kaugel ei viibi, vaid juba kuskil
lähedal on ta ja surmasaatuse valmistab teile (165)
kõigile. Paljudki teised, kes Ithakas kaugele paistvas
asuvad, oodaku endale halba! Kuid peaksime praegu
mõtlema, kuidas neid tõrjuda majast, ja püüdku nad ise
rutem kaduda siit, sest see oleks tulukam neile.
Ei mina räägi kui võhik, — hästi tean, mida ütlen, (170)
küllap on läinud ka täide kõik, mida ennustand olen
tollele mehele siis, kui argiivlased laevule läksid,
Troojasse sõites ja koos ka nõurikas leidlik Odysseus:
et peale lõpmatut vaeva, kõigist kaaslasist ilma,
kõigile tundmatult tema kahekümnendal aastal (175)
kodusse tuleb taas — nüüd kõik läheb kindlasti täide.”
Aga Polybose poeg Eurymachos vastuseks hüüdis:
“Nüüd mine koju, rauk, oma lastele ennusta parem,
selleks et nendele pärast ei juhtuks midagi halba.
Kuid mina teen seda sulle palju selgemaks veelgi: (180)
päikesekiirte all ju rohkesti lendamas linde,
kuid nad kõik ju ei too meile ennet. Aga Odysseus
suri kindlasti, nõnda kui soovin, et oleksid sina
hukkunud temaga koos, et ei ennustaks meile siin kurja
ega Telemachost ässitaks, kes meile vihane niigi, (185)
lootes, et kodune vara sul kasvab ta kinkide läbi.
Nüüd aga kuulutan sulle, ja see läheb kindlasti täide:
kui sina, olles nii tark ja vägagi kogenud elus,
vihale nooremat meest oma tühja jutuga ajad,
siis see kõigepealt tooks tall’ endale suuremat häda, (190)
ilma et midagi võiks ta teha peigude vastu.
Sulle aga, oh rauk, me määrame karistust sellist,
et sul kibestub meel ning süda valuga täitub.
Aga, Telemachos, sulle ma soovitan kõikide kuuldes:
käsi sa ema taas oma isa kodusse minna, (195)
siis tehku vanemad pulmi, kaasavara tall’ andes
rohkesti, nii kuis viisiks on kallile tütrele anda.
Kindlasti arvan, et enne ei jäta ahhailaste pojad
oma kosimist rasket, ka ühtegi siin me ei karda,
ei Telemachost, kui kõnekas tema ka poleks; (200)
samuti meid ei häiri, rauk, sinu ennustav kõne,
kunagi see ei täitu, vaid pälvid rohkem sa põlgust.
Edaspidigi siin su vara süüakse häbis
hoopis tasuta, kuni su ema ahhailasi petab,
lükates edasi pulmi, kuid meie ootame, püüdes (205)
igapäev võistelda siin ta vooruse pärast; me enne
teiste juurde ei lähe, keda meil kosida sobiks.”
Mõistlik Telemachos aga temale vastuseks lausus:
“Oo Eurymachos ja teie, kosijad kõrged,
enam ma sellest ei räägi ega ka paluda soovi, (210)
sest juba jumalad seda ning kõik ahhailased teavad.
Nüüd aga andke te mulle kiirlaev ja kakskümmend kaaslast,
seks et ma sellega matka sinna ja tagasi teeksin.
Spartasse nüüd ja liivarohkesse Pylose linna
sõidan, et kuulata teateid kauakadunud isast. (215)
Ütleb ehk maapealseist keegi midagi mulle või kuulen
Zeusilt saadetud häält, mis sõnumeid toob meile tihti.
Ja kui ma kuulda saan, et isa elab ja taastub,
siis, ehkki kiusataks mind, ma ootan veel kas või aasta.
Kuulen ma aga, et juba ta surnud, et teda ei ole, (220)
siis mina, tagasi tulles kallile isade maale,
kuhjan isale kääpa, ning talle panuseid panen
rohkelt, kuis kohus ja kord; siis ema mehele annan.”
Nõnda ta rääkis seal ning taas oma kohale istus;
siis aga tõusis õilsa Odysseuse kaaslane Mentor, (225)
kelle hooleks ta jättis, minnes laevale, maja,
käskides kuulata rauka, hästi valvates vara.
Soovides nendele head, ta nüüd neile kõneles nõnda:
“Kuulake, ithaklased, mida ma nüüd teile ütlen:
ärgu valitsussauakandja kuningas ükski (230)
leebe olgu või hea ega õiglase meelega enam,
vaid olgu julmad nad kõik, täis ülekohut ja kurja,
kui ei mäleta enam keegi õilsat Odysseust
rahva seas, keda leebelt valitses tema kui isa.
Kuid ma koguni nüüd ei noomi kõrgmeelseid peige, (235)
et oma nurjatul nõul nad toimivad siin vägivaldselt,
sest nende enda pead on pandiks, kui rüüstavad tühjaks
õilsa Oysseuse maja usus, et tema ei taastu.
Kuid mina muu rahva peale pahandan, kes teie kõik siin
istute vaikides, ilma et keegi kosijaid käsiks (240)
lakata kindlal sõnal — neid vähe on, teid aga palju.”
Aga Euenori poeg Leokritos temale vastas:
“Mentor, kas arust sul puudus, et hooletult sarnaseil sõnul
nõuad, et nemad meid sunniksid loobuma! Oleks ka raske
võidelda paljude meeste vastu pidude pärast. (245)
Ilmukski siia kas ise Odysseus, Ithaka isand,
ning kui tal südame põhjas nõu oleks ajada välja
majast ülikaid peige, kes istuvad söömingul saalis,
vaevalt rõõmustuks siis tema tagasituleku üle
naine, kes nii teda ootab, sest viletsat surma ta sureks (250)
võideldes paljude vastu. Mõistlikud polnud su sõnad.
Nüüd aga minge, mehed, igaüks oma tööle,
kuid teda saatku teele Mentor ning Halitherses,
sest nad mõlemad on ta isa põlised sõbrad.
Kuid ma arvan, et veel ta kaua Ithakas istub, (255)
kuulates sõnumeid siin, ega iial ei teostu ta teekond.”
Nõnda ta rääkis ja kiirelt koosolek laiali valgus.
Rahvas laiali läks, oma kodusse igaüks taastus;
peiud pöördusid aga õilsa Odysseuse majja.
Kuid Telemachos sammus rannale, kaugele kõigist, (260)
hahkjas soolases vees pesi käsi ja palus Athenat:
“Kuula mind, jumal, kes eile meie majja sa tulid,
kes sa mind käskisid laeval udusinisel’ merel’
sõita, et kuulata teateid kauakadunud isast;
nüüd mull’ selles kõiges ahhailased takistust teevad, (265)
kõigepealt aga peiud oma ülbuses kurjas.”
Paludes rääkis ta nii. Ja lähenes nüüd tall’ Athena,
evides õilsa Mentori kuju, kasvu ja häältki,
ning ta kõnetas teda, lausudes tiivustet sõnul:
“Nüüd pole enam, Telemachos, saamatu sa ega nõutu; (270)
kui sina isalt saanud jõudu ja tublidust õilsat,
nii et sa võiksid kui tema, teostada sõna ja tegu,
siis ei nurju su matk ega muutu asjatuks hoopis.
Kui aga Penelopeia ning tema poeg sina pole,
siis ära looda, et võiksid oma kavatsust täita. (275)
Sest on vähe ju poegi, kes sarnlevad isale kõiges,
rohkem on halvemaid isast, paremaid isast on vähe —
aga et nüüd pole enam saamatu sa ega nõutu
ning et sul puudust pole Odysseuse leidlikust meelest,
siis ma loodan, et sina kõik kavad kindlasti teostad. (280)
Ära ka hooli enam peigude soovest ja mõtteist,
sest nad on meeletud kõik ega pole neil mõistust ja õiglust,
ega ka aima nad veel, et surm ja kohutav saatus
juba läheneb neile, et hukkuvad kõik ühel päeval.
Kaugel pole ka aeg, kui kavatset matkale lähed; (285)
olles endisest ajast su isa kaaslane, tahan
seada sull’ kiirlaeva valmis ja kaugel sõidul sind saata.
Nüüd aga, pöördudes koju, viibi peigude seltsis,
teemoon pane meil’ valmis, täites hoolega nõusid,
vein olgu sanguga kannes, ka jahu, sõudjate üdi, (290)
tugevais nahkseis lähkreis. Mina kiiresti kogun
tahtlikke kaaslasi linnas; palju on olemas meil ju
Ithakas, piiratud veest, küll vanu, küll uusimaid laevu;
kõige parema neist ma valin sulle ja kiirelt
seame ta korda ja kohe sõidame kaugesse merre.” (295)
Nii talle rääkis Zeusi tütar Athena. Ei enam
kaua Telemachos kahelnud, jumala häält kui ta kuulnud.
Kodu poole ta sammus mõtteis ja murega meeles.
Kodus ta leidiski eest nüüd kõrgmeelseid peige, kes olid
õues nülgimas kitsi ja kõrvetamas ka sigu. (300)
Kuid Antinoos naerdes sammus otse tall’ vastu,
hüüdis ta nime ja käest teda haarates temale lausus:
“Ärgu, Telemachos, sulle, sa hulljulge hoopleja, tehku
südames muret teised kurjad teod ega sõnad,
vaid tule endisel viisil meiega sööma ning jooma. (305)
Küllap ahhailased sulle annavad kõik, mis sa vajad,
laeva ja valitud sõudjaid, seks et kiiremalt saaksid
pühasse Pylosse jõuda, et kuulata ülikast isast.”
Mõistlik Telemachos aga temale vastuseks lausus:
“Ei ma, Antinoos, teie ülbete seltsis ei taha (310)
söömingul istuda siin ega nautida mugavat rõõmu.
Küllalt olete juba, oh peiud, riisunud majas
kaunimat vara muiste, siis, kui ma poisike olin.
Nüüd aga täismees olles ma mõistan, kuulates teisi,
ning et mul südame põhjas suuremaks kasvand on julgus, (315)
siis ma vaatan, kuis teile surmasaatuse saadan,
Pylosse minnes või siin mu enda kodusel rajal,
küllap ma sõidan siiski — ei lähe teekond mul nurja —
võõral laeval, kui endal pole ei laeva, ei sõudjaid,
sest teile näib ju, et nii see teile tulukam oleks.” (320)
Rääkis ja vabastas siis oma käe Antinoose pihust
kergelt; nüüd peiud majas seadsid söömingu valmis
ning nad pilkasid teda, öeldes solvavaid sõnu,
ülbete noormeeste keskel mõnigi tähendas nõnda:
“Küllap Telemachos nüüd meile tõesti valmistab surma, (325)
liivasest Pylosest toob ehk kaitsjaid endaga kaasa,
või aga Spartast, sest liiga agaraks muutus ta äkki;
või on tal isegi nõu Ephyra viljakaid põlde
vaatama minna, et sealt saaks tuua ta surmavaid mürke,
siis neid veinisse segab, et kõik me saaksime surma.” (330)
Ülbete noormeeste seast nüüd teine tähendas nõnda:
“Aga kes teab, ehk ta ise, kumera laevaga sõites,
omastest kaugel hukkub, ekseldes nagu Odysseus,
see aga meile tooks vaid suuremat muret ja vaeva:
jagada tuleks meil siis enda vahel kogu ta vara, (335)
maja saaks aga ema ja see, keda valib ta kaasaks.”
Nii nad rääkisid seal. Kuid isa aarete aita
avarasse ta laskus; seal oli kulda ja pronksi,
riideid kirstude sees ning külluses lõhnavat õli;
suured savised nõud täis vanimat magusat veini, (340)
kõige kangemat, selget, päris taevaste jooki,
seisid seal piki seina oodates, kunas Odysseus
pöörduks kodusse taas, kui palju vaeva ta näinud.
Kahe tiivaga kindlad uksed sulgesid aita,
sees aga päeval kui ööl oli viibimas varadehoidja, (345)
valvates hoolega vara, eideke kogemusrikas,
Oopsi, Peisenoridi tütar truu Eurykleia.
Nüüd Telemachos teda kutsus aita ja lausus:
“Eideke, nüüd mulle vala sanguga kannesse ruttu
magusat veini, millest on parem vaid see, mida hoiad, (350)
lootes, et kuskilt võiks too õnnetu tagasi tulla,
Zeusilt võrsund Odysseus, surmasaatusest pääsnud.
Täida kaksteistkümmend kannu ja kinnita hoolikalt kaaned,
hästi õmmeldud lähkreisse odrajahu mull’ puista —
veskitel jahvatud otri olgu kakskümmend mõõtu. (355)
Sulle vaid see olgu teada, kõik pane hoolega kokku,
sest tulen õhtul ja viin selle ära, kui juba ema
üles kambrisse läinud ja kavatseb puhkama heita;
Spartasse nüüd ja liivarohkesse Pylose linna
sõidan, ehk kuulen ma seal oma isa tagasisõidust.” (360)
Nõnda ta rääkis ja karjatas hoidja, truu Eurykleia,
puhkedes nutma ta nüüd teda kõnetas tiivustet sõnul:
“Kuidas, oh kallis poeg, sul südames sarnane mõte
tekkis ja kuidas sa tahad maisse kaugeisse minna,
meie ainuke lemmik! Hukkus ju kaugel su isa, (365)
Zeusi võsu Odysseus, võõraste rahvaste keskel.
Vaevalt sa lahkud meilt, kui peetakse kurjemat nõu siin,
kuidas sind lõksu püüda ja tappa ning jagada vara.
Jää aga siia ning valva seda, mis sinule kuulub,
milleks sul ekselda vaja, vaeveldes voogaval merel!” (370)
Mõistlik Telemachos aga temale vastuseks lausus:
“Rahune, eideke, sest see jumala nõuta ei sünni,
nüüd aga vannu mulle, et emale sest sa ei räägi
enne, kui üksteist päeva või kaksteist möödunud juba,
või kui ta ise näeb, et ma puudun, või kuuleb mu matkast, (375)
sest ma ei taha, et kaunis nägu tal nutuga närbuks.”
Nii ta rääkis ja rauk nüüd tõotas taevaste suure
vandega seda, ja siis, kui ta sõnanud tõotuse oli,
kallas ta magusat veini kannesse, seepeale puistas
tugevalt õmmeldud lähkreisse veskitel jahvatud otri. (380)
Kuid Telemachos nüüd läks majja peigude juurde.
Midagi uut aga mõtles välja Pallas Athena,
kes Odysseuse pojana linnas liikudes kõikjal
astus meeste juurde ja viis igaühele sõna,
käskides õhtu eel neid tulla kiirlaeva juurde; (385)
ka Phronioni hiilgavalt pojalt Noemonilt palus
kiirlaeva, kes seda talle meelsasti andagi lubas.
Loojenes päikene nüüd ja varju vajusid teed kõik;
kohe ka vedas ta kiirlaeva merre ja tõi selle peale
taglase, mida on vaja hästi varustet laevul, (390)
siis pani ankrusse laeva sadama sopis. Ja tulid
tublid kaa<s>lased nüüd ja virgutas neid jumalanna.
Midagi uut aga mõtles välja Pallas Athena:
jumalavõrdse Odysseuse majja sammus ta ruttu,
seal ta peiele valas silmisse magusat uima, (395)
segas neil joomisel meeled ja viskas karikad kätest;
nad aga tõusid, et koju minna ja läbisid linna,
kaua ei istund nad koos, sest uni neil silmadel lasus.
Nüüd Odysseuse pojale lausus Pallas Athena,
kutsudes teda välja majast, kus elu nii mõnus, (400)
evides õilsa Mentori kuju, kasvu ja häältki:
“Juba, Telemachos, seal su kaaslased säärikuis kauneis
ootavad aerude juures vaid sind, et asuda teele.
Mingem kiiresti nüüd, et viivitust sõiduks ei tuleks.”
Rääkides nii, tema eel seal sammus Pallas Athena (405)
kiirelt, ning jumalanna jälgedes sammuski tema.
Ja kui nad alla jõudsid mere ning aluse juurde,
leidsid nad rannal sõudjaid, pikkade juustega mehi.
Nüüd Odysseuse poja võim püha kõneles neile:
“Rutakem nüüd, oo sõbrad, ja toogem moona, sest kõik ju (410)
valmis on pandud majas; kuid ema pole sest kuulnud,
ega ka naisorjad muud, vaid üks neist on teadlik mu kavas.”
Rääkides nii ta ees nüüd sammus ning järgnesid nemad.
Kandsid nad paigale moona ja kauni aluse ruumi
laadisid nii, kuidas käskis Odysseuse armastet poeg neid. (415)
Siis Telemachos astus pardale, teda Athena
laeva pärale juhtis, võttes seal istet, ja noormees
tema kõrvale istus; nüüd lahti päästeti köied,
pardale läksid ka sõudjad ja istusid aerude juurde.
Soodsat tuult neile andis selgesilmne Athena, (420)
prisket läänetuult, mis kohises tumedal merel.
Taglase juurde käskis õilis Odysseuse võsu
kaaslasi asuda nüüd, nad meelsasti järgnesid talle.
Männipuust masti nad seadsid keskmises õõnsuses püsti,
kõrgele tõstetud mastile külge sidusid kauid, (425)
heiskasid valge purje hästipalmitud rihmul.
Purje paisutas tuul ja mere purpurne laine
võimsalt mühades lõi vastu liikuva aluse käila,
nii ta liugles kiirelt mööda lainete rada.
Kui oli kohale seatud mustjal kiirlaeval taglas, (430)
kanti anumad ette ääreni veiniga täidet.
Ohvriga austasid nüüd nad iguseid jumalaid kõiki,
kõigepealt aga Zeusi selge pilguga tütart.
Öö ning hommiku läbi sõideti liikuval rajal.