Tagasi: Antiigiveeb | Homeros | Odüsseia 1–12 (tlk A. Öpik)
Ilmunud: Homerose Odüsseia. Esimene osa (Laulud 1-12). Kreeka keelest tõlkinud Anna Öpik. Trükikoda “Varrak’u” kirjastus Tartus 1938.
Kolmas laul.
Pyloses.
Nüüd juba päikene tõusis, tulles kaunimast lahest
vaskisse taevasse, selleks et paista surematuile
ning ka surelikele vilja kinkiva maa peal;
nad aga Neleuse kaunilt ehitet Pylose ette
jõudsid, kus rannikul rahvas parajast’ ohverdas musti (5)
härgi Poseidoni auks, kel juuksed sinakas-mustad.
Seal oli üheksa rühma, viissada meest igas rühmas
istus, ning igal rühmal ees oli üheksa härga.
Sisikondi just söödi ja altaril põlesid kintsud,
kui nemad otsemat teed oma võrdkülgse laevaga tulid, (10)
koondasid purjed laeval, randusid, astusid maale;
tuli ka laevalt Telemachos ning teda juhtis Athena.
Lausus nüüd jumalanna, selgesilmne Athena:
“Pole sul vaja, Telemachos, arg ega saamatu olla,
selleks ju kulgesid merd, et kuulata sõnumeid isast, (15)
kas teda katab maa ja milline oli ta saatus.
Nüüd mine otse Nestori, hobusetaltsuri juurde,
kuulakem, milline nõu tal peitub südame põhjas.
Ise sa palu nüüd, et selgemat tõtt ta suil’ ütleks,
valet ei kuule sa talt, sest vägagi mõistlik on tema.” (20)
Mõistlik Telemachos aga temale vastuseks lausus:
“Mentor, kuidas ma lähen, kuidas ma kõnetan teda,
sest pole harjunud ma oma sõnu kohaselt seadma;
pealegi häbeneb noormees pärida auväärselt raugalt.”
Vastas nüüd jumalanna, selgesilmne Athena: (25)
“Küllap, Telemachos, mõnda sa ise tead omas meeles,
mõnda ka sisendab sulle jumalus, sest ma ei usu,
et ilma taevaste nõuta sa sündind ja kasvanud oled.”
Nõnda kui rääkinud, juhtis teda Pallas Athena
kiirelt ning jumalanna jälgedes sammus ka tema. (30)
Nõnda nad Pylose meeste ohvripaigale jõudsid.
Seal oma poegade seltsis istus Nestor, ta ümber
kaaslased praadisid liha ja. palasid vardale pistsid.
Kui nad silmasid võõraid, astusid kõik nende juurde,
surudes nendel käsi ja lahkesti pakkudes istet. (35)
Kohe ka Nestori poeg Peisistratos lähedalt tulles
juhatas kättpidi peole mõlemaid võõraid ja palus
istuda pehmeile nahule mere liivasel rannal,
seal, kus istumas olid ta vend Trasymedes ja isa;
sisikonnast ta siis neile andis osa ja valas (40)
kuldsesse peekrisse veini ja tervitas, lausudes nõnda,
aigisekandja Zeusi tütart, Pallas Athenat:
“Palvle, oh võõras, nüüd Poseidonit, valdajat võimsat,
sest tema peole olete sattunud, saabudes siia;
kui oled jookohvrit valand ja palund, kuis kohus ja kord see, (45)
siis ka sõbrale anna magusa veiniga peeker,
et tema jookohvrit tooks, sest küllap temagi palub
jumalaid, vajavad kõik ju maapealsed taevaste abi.
Kuid ta on noorem, mull’ näib, et minuvanune on ta,
seepärast pakun ma enne kuldse karika sulle.” (50)
Rääkis ja ulatas talle karika magusat veini.
Rõõmustas jumalannat mõistlik ja õiglane noormees
seega, et temale enne ta pakkus karika kuldse,
ning ta paluski nüüd Poseidonit, valdajat võimsat:
“Kuula meid, Poseidon, võimas Maavärindaja, (55)
ning ära keeldu täitmast, mida me palume sinult.
Nestorit ning tema poegi õnnista kõigepealt sina,
samuti õnnista kõiki teisigi, tasudes heldelt
toreda ohvri eest, mida Pylose rahvas sull’ toonud.
Anna ka, et Telemachos minuga koju võiks jõuda, (60)
saavutand eesmärgi, milleks me tulime kiirlaeval mustjal.”
Nii ta palvetas seal ning kavatses ise kõik täita,
siis aga ulatas sõbrale sanguga karika kauni,
kallis Odysseuse võsu seepeale palvetas ise.
Nüüd oli küpsenud liha ja palad varrastelt võeti, (65)
jagati kõigile seda ning algas toredam sööming.
Kui olid rooga nad võtnud ning joogiga kustutand janu,
lausus neile Gerenia .kaarikuvõitleja Nestor:
“Nüüd on kohasem aeg, et võõrailt pärida järel’,
kes nemad on, kui nad ennast toiduga karastand juba.” (70)
“Võõrad, kes olete teie, kust tulete niisketel teedel?
Kas mingi asja pärast te sõidate, või teie muidu
hulgute nõnda kui röövlid, kes merel ekslevad ringi,
kaalule pannes elu ja rahvaile kimbatust tuues?”
Mõistlik Telemachos aga vastuseks temale lausus, (75)
saades julgeks, sest rinda tall’ sisendas ise Athena
julgust küsida temalt kaugelviibivast isast
ning et ta õilsat kuulsust ka endale rahva seas leiaks:
“Nestor, Neleuse poeg, ahhailaste hiilgus ja uhkus,
küsid, kust oleme pärit, ja seda ma seletan sulle. (80)
Ithakast Neioni mäe alt oleme tulnud, ja asi,
millest ma kõnelen, puutub minusse, rahvasse mitte.
Nüüd oma kuulsat isa ma otsin, ehk kuulen ma kuskilt
kannatusrikkast Odysseusest, õilsast, kes olevat muiste
sõdinud sinuga koos ning rüüstanud Troojamaa linna. (85)
Sest meie teame kõigist neist, kes sõdisid Troojas,
kus kohas keegi langes, tabatud saatusest kurvast,
kuid on kõikide eest ta surma varjand Kronion,
keegi ei või meile öelda kindlasti, kus tema hukkus,
maal kas ta langes kuskil võitluses vaenlaste väega (90)
või Amphitrite lained merel neelasid tema.
Seepärast tulen su põlvede ette ja palun, kas võiksid
teatada mulle ta kurvast surmast, kui seda oled
oma silmaga näinud või mõnelt ta rännakuist kuulnud;
ema sünnitas teda, et õnnetuim oleks ta kõigist. (95)
Häirida mind ära karda, halastust tundes, vaid räägi
selgelt ja pehmendamatult kõigest, mida sa näinud;
tungivalt palun ma sind, kui mu isa, õilis Odysseus,
kunagi täitnud on sõna, mida ta sulle võis anda
Troojas, kus teie, ahhailased, olete kannatand palju, (100)
sellele mõeldes sa mulle kuuluta selgemat tõtt nüüd.”
Siis neile vastas Gerenia kaarikuvõitleja Nestor:
“Kallis, sa meenutad mulle nüüd seda häda ja vaeva,
mida on kannatand seal ahhailaste hulljulged pojad,
siis kui laevul me sõitsime udusinisel merel (105)
hulkudes, otsides saaki, kui juhiks meil oli Achilleus,
või ka siis, kui Priamose suure linnuse ümber
kestis meil kibedam võitlus, kus langesid parimad mehed,
maarüpes puhkavad seal Achilleus ja sõjakas Aias
ning ka Patroklos, kes oli nõuandja jumalavõrdne, (110)
ning minu kallis poeg Antilochos, sõjakas vägev
sangar, kes väledaim jooksus ning vapraim võitluses oli.
Pealegi oli meil muud veel õnnetust palju, ei võiks küll
ükski surelik mees sest kõigest kõnelda sulle,
ehkki sa siia jääksid viieks või kuuekski aastaks (115)
kuulama vaevust, mis Troojas on õilsad ahhailased näinud:
kindlasti tüütaks sind see ja koju sa pöörduksid varsti.
Sest meie üheksa aastat neil’ olime tegemas tuska,
mitmeid püüniseid seades, kuni siis Zeus tegi lõpu.
Seal aga ühtegi polnud, kes oleks su isaga julgend (120)
võistelda kavalas nõus, sest kõiki õilis Odysseus
ületas kõiksugu püüniste seadmise taius; kui tõesti
sina oled ta poeg! Mind hämmastus haarab, kui näen sind,
sest omas kõneski sarnled sa talle; ja olekski raske
oodata nooremalt mehelt niivõrd mõistlikku kõnet. (125)
Sellal, kui olime seal, Odysseusel õilsal ja minul
sõnad lahku ei läinud, ei väe ega juhtide kogus,
vaid meie ühisel meelel argiivlastel’ püüdsime anda
alati mõistlikku nõu, kuis õieti toimida tuleks.
Aga kui rüüstatud oli kõrge Priamose linnus, (130)
kui juba pardal olles jumal meid laiali paiskas,
siis oli Zeus omas meeles argiivlastel’ otsustand saata
kurvima tagasisõidu, sest õiglased polnud ju kõik seal
ega ka targad, ja seepärast õnnetu saatuse tõi neil’
vägeva isa tütre, Athena hukutav viha, (135)
kes oli tekitand tüli Atreuse poegade vahel.
Mõlemad kutsusid kokku ahhailasi pidama aru
huupi ja kommete vastu ajal, kui loojenes päike.
Veinist raskeil päil tulid kokku ahhailaste pojad,
ning neile teatavaks sai, miks rahvast kutsuti kokku. (140)
Seal aga nüüd Menelaos kõiki ahhailasi käskis
kojusõidule mõelda mere avaral turjal.
Kuid Agamemnon ei nõustunud sellega, sest tema tahtis
jätta Troojasse väed ja tuua lepitusohvriks
sadakond härga, et raugeks Athena kohutav viha. (145)
Meeletu! ei tema teadnud, et asjatuks osutub kõik see,
sest et taevaste nõu ei muutu kunagi kiirelt.
Nõnda vaidlesid seal nüüd mõlemad vihased vennad,
aga ahhailased säravais säärikuis kohtadelt tõusid,
tehes määratut müra, sest soovid läksid neil lahku. (150)
Öö me seepeale veetsime, haududes südames kurja
üksteise vastu, ju Zeus meile valmistas kibedat häda.
Koidikul nüüd meie rühm viis alused pühasse merre,
aarded tõstsime peale ja saleda pihaga naised,
sellal kui teine pool väest Agamemnoni, Atreuse poja, (155)
rahvaste karjuse juurde otsustas maha meist jääda.
Nüüd meie, pardale läinud, sõudsime; sõit aga kiirelt
edenes meil, sest jumal vaigistas põhjatu mere.
Tenedosesse jõudes tõime jumalail’ ohvreid,
seks et pääseda koju, julm Zeus aga meile ei andnud (160)
kojusõitu, vaid taas suurt riidu me vahel ta tõstis:
sealt nüüd pöördus üks osa tagasi võrdkülgseil laevul,
kuna neid juhtis Odysseus leidliku nõuga, et minna
taas Agamemnoni juurde, tehes temale heameelt:
kuid mina, kogudes nüüd kõik laevad, mis järgnesid mulle, (165)
pagesin, mõistes, et kurja saatis meil’ jumalaist keegi;
Tydeuse sõjakas poeg sealt põgenes ka oma väega.
Siis Menelaos ruuge hiljem jõudis meil’ järel’,
saades meid Lesboses kätte, kus nõu pika tee kohta peeti:
kas nüüd põhjapoolt sõita kaljusest Chiosest mööda (170)
Psyria saarele otse, et see meilt vasakut kätt jääks,
või aga Chiose alt ning Mimasest tuulisest mööda.
Jumalat paluti nüüd meile saata ennet ja jumal
saatiski ennet ja käskis, kulgedes veevälja, sõita
otse Euboia suunas, et kiiresti pääseda ohust. (175)
Tõusiski nüüd vali tuul ning rutates liuglesid laevad
kalarikastel teedel; Geraistosse jõudsime aga
öösel, ja maabudes seal palju härgade kintse me ohvriks
tõime Poseidoni auks, kui veeväli mõõdetud oli.
Diomedese, Tydeuse poja kaaslased aga (180)
tõmbasid laevad randa Argoses neljandal päeval.
Ent mina tüürisin Pylose poole, sest sõidutuul püsis
raugematult, just nii, kuis ta jumalalt saadetud oli.
Nõnda ma saabusin koju, oo poeg, olles sõnumeist ilma,
ning ma ei tea, kes ahhailasist eluga pääses, kes hukkus. (185)
Kõike seda, mis siin olen kuulnud, viibides kodus,
teatan, kuis kohus ja kord ja ei salga midagi sulle.
Olevat ju mürmidoonid, odaviskajad kuulsad,
õnnega juhitud koju Achilleuse hiilgavast pojast;
samuti taastus ka hiilgav Poiase poeg Philoktetes, (190)
ka Idomeneus viis oma kaaslased Kreetasse, need kes
pääsesid eluga sõjast — ka meri ei röövinud ühtki.
Ise vist kuulsite kaugel Atriidist, kuis koju ta saabus
ning kuis Aigisthos talle valmistas haleda surma,
kuid selle roima eest teda häbistav karistus tabas. (195)
Milline õnn, kui mees, keda tapeti, pojagi jätab!
Nõnda ka nuhtles Orestes Aigisthost, mõrvarit õelat,
kes tema kuulsalt isalt võttis reetlikult elu.
Sinagi kallis, sest näen, kui kaunis ja tugev sa oled,
ole ka julge, et head sust räägiksid järgnevad põlved!” (200)
Mõistlik Telemachos aga temale vastuseks lausus:
“Nestor, Neleuse poeg, ahhailaste ilu ja uhkus,
tõesti on tasunud hästi see mees ja rahvas Achaias
kuulutab kaua ta kuulsust lauludes tulevail’ põlvil’;
oleksid jumalad andnud säärast jõudu ka mulle, (205)
et ma nuhelda võiksin häbituid peige, kes ülbelt
üha teotavad mind ja kiusates teevad mull’ kurja.
Ent pole säärast õnne õndsad jumalad loonud
isale ega ka mulle — nüüd kõike taluma pean ma.”
Seepeale vastas Gerenia kaarikuvõitleja Nestor: (210)
“Kallis, et rääkides nüüd oled kõike meenutand mulle,
kuuldub ju, et su ema arvukad peiud, kes majas
viibivad vastu su tahtmist, sind kiusavad kurjema nõuga, —
ütle mulle, kas nendega tahtlikult lepid, või mehed
vihkavad sind su maal, olles juhitud jumala häälest? (215)
Kes aga teab, ehk ta taastub ja karistab jultunud peige,
üksinda tulles või tuues kaasa ahhailaste väge.
Peaks sind samuti lembima selgesilmne Athena,
nagu ta alati lembis ja hoidis kuulsat Odysseust
Troojas, kus meie, ahhailased, nägime kibedat vaeva, — (220)
sest pole näinud ma veel nii ilmset jumala heldust,
nii nagu ilmselt seal teda avitas Pallas Athena.
Kui jumalanna südames leiduks heldust ka sulle,
siis küllap mõnelgi peiul meelest läheksid pulmad.”
Mõistlik Telemachos seepeale temale vastuseks lausus: (225)
“Auline rauk, ma ei usu, et kunagi täituks su sõna,
suur on ju see, millest räägid, ma hämmastun otse, kuid iial
see ei täitu, ka siis, kui jumalad tahaksid seda.”
Vastas nüüd jumalanna, sinisilmne Athena:
“Milline sõna, Telemachos, pääses su hammaste tarast! (230)
Kergelt võiks jumal, kui tahab, inimest kaugeltki päästa.
Kuid mina tahaksin ennem, peale lõpmatut vaeva
pöördudes koju, näha tagasituleku päeva,
kui et koldeni jõudes langeda, kuis Agamemnon
õela Aigistbose ning oma naise käe läbi langes. (235)
Isegi jumalad mitte surmast, mis varitseb kõiki,
säästa ei suuda meest, kes nende lemmikuks oli,
siis, kui kibeda surma saatus on tabanud teda.”
Mõistlik Telemachos aga temale vastuseks lausus:
“Mentor, sest vaikigem nüüd, kui suur meie kurbus ka poleks, (240)
tagasituleku päev ei köida temale enam,
jumalad määrasid ammu temale tumeda surma.
Nüüd aga teisi teatmeid pärida Nestorilt tahan,
sest ta õiglases nõus ja tarkuses ületab kõiki:
kolmanda inimpõlve käskija olevat tema, (245)
ning mulle näib, et mu ees on iguseist jumalaist keegi.
Nestor, Neleuse poeg, mull’ kuuluta selgemat tõtt nüüd:
kuis sai surma Atriid Agamemnon, kel riik oli avar,
kus oli siis Menelaos ja millise püünise seadis
talle reetlik Aigisthos, kes enesest vaprama surmas? (250)
Kindlasti polnud ta siis Achaia Argoses, mujal
eksles vist võõral maal, et see teda mõrvata julges?”
Nüüd talle vastas Gerenia kaarikuvõitleja Nestor:
“Kõigest sellest, oh poeg, ma jutustan vastavalt tõele:
isegi aimad sa vist, mil viisil see juhtunud oli. (255)
Kui oleks leidnud Aigisthose elusalt kuningakojas
ruuge Atriid Menelaos, tulles tagasi Troojast,
siis poleks laipagi kaetud mullaga, kuhjates kääpa,
raisakullid ja koerad oleksid rebind ta tükeks
kaugel väljaspool linna, ja poleks ka nutnud ta järel’ (260)
ükski naine Ahhaias, sest kuulmatu oli ta tegu.
Sellal aga, kui meil seal raskemad võitlused kestsid,
viibis ta rahuga hobusterikka Argose põhjas,
püüdes kavalail sõnul võluda Atreuse kaasat.
Tõesti, alguses küll ei nõustunud siivutu teoga (265)
ülikas Klytaimnestra, mõistliku meelega olles:
viibis ka samas üks laulik, keda Atriid oli käskind,
siis kui ta Troojasse läks, oma kaasat valvata hästi.
Kui aga taevaste nõul pidi lõksu langema naine,
tühjale saarele siis Aigisthos küüditas laulja (270)
ning teda jättiski sinna lindude saagiks ja roaks,
seepeale rõõmuga viis oma kodusse lembunud naise.
Pühil altareil nüüd ta põletas rohkesti kintse,
taevalistele pühendas rohkesti kangaid ja kulda
rõõmus, et õnnestus see, mida süda iial ei lootnud. (275)
Sellal me sõitsime merel, Troojast tagasi tulles,
mina ja Atreuse poeg, — meid ühendas sõpruse side.
Kui juba Sunion paistis, Ateena maanina püha,
seal Menelaose tüürija surmas Phoibos Apollon
oma leebete nooltega, tabades teda just hetkel, (280)
kui oma kätes ta hoidis liikuva aluse tüüri.
Phrontis Onetori poeg oli osavaim maapealseist meestest
tüürima laeva ka siis, kui puhusid tormised tuuled.
Seal Menelaos peatus, ehkki ta kodusse ruttas,
selleks et kaaslast matta ja surnule panused panna. (285)
Aga kui temagi nüüd oma teekonda tumedal merel
õõnsail aluseil jätkas ja kiirel sõidul Maleia
maanina juurde jõudis, muutis tall’ teekonna hirmsaks
kõikjal müristav Zeus, kes valjult huluva tuule
puhanguid saatis, tõstes tohutuid mäekõrgeid laineid. (290)
Seal jumal lahutas laevad ja mõned Kreetasse uhtus,
kus küdoonlaste rahvas Jardanose jõe ääres asub.
Järsult soolasest veest üks sile kalju seal kerkib
Gortyse neeme otsas udusinises meres.
Vasaku kaldale seal suurt lainet lõunatuul paiskab (295)
Phaistose vastu, kuid väike kaljustik tõrjub neid laineid.
Sinna neid paiskas torm ning vaevaga pääsesid surmast
mehed, ent lainetus lõi kõik laevad kaljude vastu
puruks; kuid järele jäänud viit tumekäilalist laeva
kandsid hoovus ja tuul Aigyptose ranniku poole. (300)
Seal Menelaos hankis rohkesti vara ja kulda,
ekseldes laevuga mööda võõra keelega rahvaid.
Vahepeal teostas Aigisthos kodus hirmsaima roima:
valitses seitse aastat kullarikkas Mykenes,
surmas Atreuse poja, haarates endale võimu. (305)
Tõi aga kaheksas aasta temale halba, sest taastus
õilis Orestes Ateenast ja võttis mõrvarilt elu,
õelalt Aigisthoselt, kuulsa kes isa tal surmanud oli.
Ning olles tapnud tema, argiivlastega ta pidas
julma ema ja õela Aigisthose matusepidu; (310)
taastus sel päeval ka Menelaos, häälekas hüüdja
tuues niipalju aardeid kaasa, kui laevule mahtus. —
Sinagi kallis nüüd ära eksle, viibides kaua
võõrsil, kuna sa jätsid majja vara ja mehi
niivõrd ülbeid, kes võiksid neelata kogu su vara, (315)
jagades kõik omavahel. Su sõit siis asjata oleks.
Kuid Menelaose juurde ka käsin sind tungivalt minna,
sest et see mees on äsja tagasi pöördunud koju
võõraste rahvaste mailt, kust taastuda vaevalt võiks loota
see, keda õigelt teelt on kõrvale paisanud tormid (320)
merre, mis niivõrd suur, et isegi linnud ei lenda
ainsa aastaga sealt — nii õudne ja suur on see meri.
Kuid asu teele sa nüüd oma laevaga, kaaslaste seltsis,
või lähed mandri teel, siis kaariku annan ja täkke,
ka on mul pojad siin, kes võivad olla sull’ saatjaiks (325)
Sparta pühasse linna, kus valitseb vürst Menelaos,
ning teda palu sa ise, et selgemat tõtt ta sull’ teataks,
ei tule kuulda sul valet, sest tema on vägagi mõistlik.”
Nõnda ta rääkis. Ja päev läks looja ning hämarus saabus.
Lausus neil’ nüüd jumalanna, selgesilmne Athena: (330)
“Tõesti, sa rääkisid, rauk, kuis nõuavad sündsus ja õiglus,
nüüd aga lõigakem keeled ja segagem anumais veini,
sest Poseidoni auks ning kõigile teistele taevas
jookohvrit tuua on aeg ja seepeale unele mõelda,
on juba päikene vajunud varju, ei sünni ka kaua (335)
istuda jumala peol, vaid aeg on taastuda koju.”
Rääkis Kronioni tütar ja nemad kuulasid teda.
Käskjalad valasid aga pesuvett kätele neile,
kuna noormehed veiniga anumaid ääreni täitsid,
seepeale kõigile seal nad jagasid täidetud peekrid, (340)
keeled visati tulle ja ohvriks valati veini.
Ning kui nad jookohvrit toonud ja joonud, kuis kutsus kel süda,
siis Athena ja jumalavõrdne Telemachos tõusid
üles, et pöörduda taas oma õõnsa aluse juurde,
aga neid takistas Nestor, kes neile kõneles nõnda: (345)
“Hoidku nüüd teid Zeus ja igused jumalad teised
minemast siit minu juurest kiire aluse peale,
just nagu oleksin kerjus alasti täitsa ja vaene,
kellel puuduvad majas kaunid mantlid ja vaibad
endale asemeks pehmeks ja neile, kes külla tall’ tulnud (350).
Kuid mul on rohkesti vaipu ja küllalt kaunimaid mantleid,
ning tolle mehe — Odysseuse — kallis võsu ei tohi
laeva kantsile heita, niikaua kui ise ma elus
ning mul olemas poegi majas, kes järgnevad mulle,
et võtta väärikalt vastu mu majja saabuvaid võõraid!” (355)
Lausus neil’ nüüd jumalanna, selgesilmne Athena:
“Tõepoolest, kallis rauk, sa rääkisid hästi; on vaja,
et sind Telemachos kuulaks, sest nii oleks paljugi parem.
Nüüd aga mingu see mees koos sinuga, et ta su majas
veedaks rahuga öö, kuid musta aluse juurde (360)
ruttan ma ise ja rahustan sõpru ja kõigest neil’ räägin.
Sest mina kiita end võin, et nende seas vanim ma olen,
teised on nooremad kõik, nad sõpruse pärast meid saatsid
ülla Odysseuse pojaga ühevanused on nad.
Seal nüüd puhata võiksin kumera aluse juures, (365)
koidikul aga ma lähen kaukoonide vaprate maale,
kus minul saada on võlg, mis pole uus ega väike.
Kuid sina läheta teda, kes saabunud on sinu majja,
kaarikul teele ja pojaga, anna ka hobused talle,
millised kiiremad jooksus ja jõu poolest paremad kõigist.” (370)
Lausudes nii sealt lahkus selgesilmne Athena
kotka kujul, ja kõik seda nähes hämmastust tundsid.
Hämmastust tundis ka rauk, oma silmiga seal seda nähes,
haaras Telemachost käest ning hüüdis, sõnades nõnda:
“Kallis, ei usu ma nüüd, et saaks sust saamatu pelgur, (375)
kui sul, kes nii oled noor, on saatjaiks jumalad ise.
See pole keegi muu Olymposel elavaist õndsaist
kui Kronioni tütar, kiidetud Tritogeneia,
kes sinu õilsat isa argiivlaste leeris nii austas.
Heldu, oo jumalanna, ja ehi kaunima auga (380)
mind, minu lapsi ka ning samuti väärikat kaasat.
Sinule aga. ma toon nüüd ohvriks läikiva õhva
laia laubaga taltsutamata, kes iket ei tunne,
selle ohverdan sulle ja sarved kullaga katan.”
Palveldes rääkis ta nii, teda kuulaski Pallas Athena. (385)
Nüüd aga sammus Gerenia kaarikuvõitleja Nestor
poegade, väimeeste ees oma kauni elamu poole.
Ning kui nad valdaja majja kaunisse kuulsasse jõudsid,
võtsid nad järgimööda toolidel, järgidel istet
ning neile saabunuile rauk nüüd anumas segas (390)
maitsvat magusat veini, mis kümme aastat ju seisnud,
seni kui varadehoidja lahti päästis ta kaane.
Nüüd seda segaski rauk ning harduses palus Athenat,
aigisekandja Kronioni tütart, ja jookohvrit valas.
Ja kui nad valanud ohvrit, juues, kuis süda kel kutsus, (395)
siis kohe puhkama läks igaüks oma magamisruumi.
Aga Gerenia kaarikuvõitleja Nestori käsul
õilsa Odysseuse poeg Telemachos pidi sealsamas
puhkama nikerdet sängis valjusti kajavas käigus.
Seal ka Peisistratos puhkas, odamees, paljude pealik, (400)
kes oli poissmees veel vana Nestori poegadest majas<.>
Kuid oma kõrge maja sisimas kambris ta ise
puhkama heitis, kus aset tal jagas auline kaasa.
Kui aga ilmunud oli varane roossõrmne Eos,
tõusis sängist Gerenia kaarikuvõitleja Nestor, (405)
väljus majast ja võttis istet tahutud kivel,
millised, seatud ta maja kõrge värava ette,
valged ja läikivad olid, just nagu õliga kaetud.
Muiste istus seal Neleus, nõuandja jumalavõrdne,
kuid teda saatus ja surm juba kutsunud Hadese juurde. (410)
Nüüd seal Gerenia Nestor istus, ahhailaste tugi,
valitsussauaga käes. Kõik pojad ka tulid ta ümber,
väljudes magamisruumest: Echephroniga Stratios,
Perseus ning Aretos ja jumalik Trasymedes.
Saabus ka kuues poeg nende juurde, Peisistratos sangar. (415)
Seati ta kõrvale nüüd Telemachos, jumalavõrdne,
ning neile lausus Gerenia kaarikuvõitleja Nestor:
“Täitke kiiresti nüüd, oo kallid pojad, mu soovi,
seks et jumalaist kõigist ma lepitaks enne Athenat,
jumala toreda peole kes ilmselt ilmunud oli. (420)
Üks teie hulgast mingu lausmaale, mullika järel’,
kiiresti saabugu see ning karjased ajagu teda.
Teine, Odysseuse poja mustjale laevale minnes,
kutsugu kaaslased kõik, vaid kaks neist laevale jäägu.
Käskigu kolmas te seast Laerkest, kuldseppa, tulla (425)
siia, selleks et veise sarved ta kullaga kataks.
Teised kõik viibigu siin, ning majas ümmardajaile
viidagu käsk meil’ seada kaunis pidusöök valmis,
ning ka istmeid ja puid ning selget vett meile tuua.”
Nõnda ta rääkis ja kõik nad asusid tööle. (430)
Ning juba lausmaalt saabuski veis, ka saabusid kiirlaevalt kaunilt
õilsa Odysseuse poja sõbrad, ja saabus ka kuldsepp,
kel olid riistad käes, mis kuldsepa töödeks on vaja:
alasi, vasar ja hästi valmistet pihid, et kulda
töödelda riistadel neil; nüüd saabus sinna Athena (435)
võtma ohverdust vastu. Kaarikuvõitleja Nestor
andis kulda ja sepp nüüd kuldas osavalt sarved,
seks et rõõmustuks suur jumalanna helkivast andest.
Sarvist juhtisid veist Stratios ja õilis Echephron,
kätele pesuvett tõi Aretos lillendet kausis, (440)
tulles kambrist ja kandes vasakus pilliroost korvi,
pühitset otri täis, kuna kangelaslik Thrasymedes,
vaheda kirvega käes, tuli ligi, et tabada looma.
Perseuse käes aga oli ohvrikauss. Elatand Nestor
alguseks piserdas vett ning riputas otri ja härdalt (445)
palus Athenat, heites veise peakarvad tulle.
Ning kui ta sõnanud oli palve ja puistanud otri,
siis kohe Nestori poeg Thrasymedes kangelasmeelne,
astudes ligi lõikas turjakõõlused veisel
kirvega — varises loom ja tõstsid palveldes häält nüüd (450)
Nestori tütred ja miniad, samuti Nestori kaasa,
auline Eurydike, Klymenose tütardest vanim.
Seepeale tõstsid nad veise laiateeliselt pinnalt,
viimse hoobi tall’ lõi Peisistratos, paljude pealik,
voolas nüüd tumedat verd ja elu lahkus ta luudest. (455)
Kiirelt lahati loom ja lahti lõigati kintsud,
nii kuis kohus ja kord; siis laotati rasva neil’ peale
kahekordselt ja veel igast liikmest mahlakat liha.
Riidal põletas rauk seda, valades helkivat veini,
ning tema kõrval seisid, viisharud käes, tema pojad. (460)
Aga kui põlenud olid kintsud, ka sisikond söödud,
lõigati järelejäänud palad ja pisteti varda,
käes hoiti teravaid vardaid, et küpseks tulel kõik liha.
Vahepeal pesi Telemachost kaunitar Polykaste,
kes oli Neleuse poja, Nestori tütardest noorim. (465)
Kui oli teda ta pesnud ja läikiva õliga võidnud
ning talle andnud ka selga kuue ja kaunima mantli,
siis tuli välja ta vannist kui taevasist jumalaist keegi,
läks siis ja rahvaste karjuse, Nestori kõrvale istus.
Kui aga küpseks sai pealmine liha ja varrastelt võetud, (470)
istusid sööma kõik, kuna valvasid teenijad tublid,
veiniga äärteni täites kõigile karikaid kuldseid.
Kui aga rooga nad võtnud ja joogiga karastand ennast,
lausus neile Gerenia kaarikuvõitleja Nestor:
“Pojad, rutakem nüüd ning kauni lakaga täkud (475)
kaariku ette pange, et teele Telemachos asuks.”
Nõnda ta rääkis ja nemad kuulasid sõna ja kohe
rakmesse kaariku ette nad panid väledad täkud;
vankrisse leiba ja veini asetas varadehoidja,
kõrvalist ka, mida kuningad, Zeusi järglased, söövad. (480)
Nüüd Telemachos võttis kohta kaarikus kaunis,
siis ka Nestori poeg, Peisistratos, paljude pealik,
võttis ta kõrval kohta, ohjad haarates kätte,
piitsa tõstis ja lõi, ning rõõmsalt lendasid nemad
lausmaal, kaugele jättes kõrge Pylose linna. (485)
Päev läbi peadel ja turjel liikusid hobustel päitsed.
Loojenes päikene nüüd ja varju vajusid teed kõik,
nad aga Pherasse jõudsid, kus oli Dioklese kodu,
kes Orsilochose poeg ning Alpheiose pojapoeg oli.
Veetsid ta juures nad öö, neid lahkelt võeti seal vastu. (490)
Kui aga taevasse ilmus varane, roossõrmne Eos,
täkud rakmeisse pannud nad võtsid kaarikul kohad,
väravast sõitsid välja ning õuest, kus kajasid võlvid.
Hobuseid ergutas piits ja rõõmsalt lendasid nemad.
Viimaks, kui saabusid sinna, kus väljul lokkamas nisu, (495)
oli neil lõppenud tee, sest täkud nobedalt jooksid.
Loojenes päikene nüüd ning varju vajusid teed kõik.