Tagasi: Antiigiveeb | Homeros | Odüsseia 1–12 (tlk A. Öpik)

Ilmunud: Homerose Odüsseia. Esimene osa (Laulud 1-12). Kreeka keelest tõlkinud Anna Öpik. Trükikoda “Varrak’u” kirjastus Tartus 1938.

Neljas laul.
Lakedaimonis.

Nad aga nüüd Lakedaimoni kuristikrikkasse jõudsid,
sõites otsemat teed Menelaose elamu ette.
Seal teda leidsid nad peol oma rohkete hõimlaste keskel:
poja ning laitmatu tütre pulmi pidamas majas.
Tütre ta ridademurdja Achilleuse pojale andis, (5)
Troojas ju oli ta lubanud talle ja tõotanud tütre
anda naiseks. Ja nüüd, kuna jumalad teostasid pulmi,
saatis ta tütre vankreil ja hobustel kuulsasse linna,
kus mürmidoonide üle kuningaks oli ta väimees.
Pojale valis ta kaasaks Alektori, Spartlase tütre; (10)
talle ju vanemas eas oli vägev poeg Megapenthes
sündinud ümmardajalt, sest Helenal’ jumalad enam
lapsi ei andnud sest saadik, kui sündinud oli tal veetlev
tütar Hermione, Aphroditele kuldsele sarnlev.
Nii siis söömingul koos olid kõrge rooviga suures (15)
elamus kõik Menelaose kuulsa naabrid ja hõimud,
nautides pidu; ka laulik jumalik nendele laulis,
mängides lüürat, ja samas kaks tantsijat siis, kui ta oli
alanud kaunist laulu, keerlesid kõikide keskel.
Maja värava ees aga peatasid nüüd oma täkud (20)
hiilgav Nestori poeg ja Telemachos kangelasmeelne.
Märkas neid seal Eteoneus, pealik, väljudes majast,
kes Menelaose kuulsa nobe teenija oli.
Rahvaste karjusele ta kohe sest teatama ruttas,
astudes ligi ta sellele lausus tiivustet sõnul: (25)
“Võõraid on värava ees, oo Zeusi poeg Menelaos,
nimelt kaks meest, kes on nagu suure Kronioni pojad.
Ütle, kas võtame neil nüüd rakmeist väledad täkud,
või neid saadame siit, et keegi neid võõrustaks mujal?”
Ent Menelaos ruuge pahaselt temale vastas: (30)
“Rumal küll polnud sa seni, Boethose poeg Eteoneus,
nüüd aga tõesti kui laps sa räägid rumalat juttu.
Meiegi oleme söönud rohkesti võõraste leiba
rännates kaugeis mais, kuni viimaks jõudsime siia, —
edaspidi Zeus meid päästku hädast! Kuid täkud (35)
vabasta rakmeist ja võõrad juhata peosaali sööma.”
Nõnda ta rääkis ja see läks saalist välja ning kutsus
nobedaist teenijaist ka teisi endaga kaasa.
Nad aga päästsid lahti rakmeist higised täkud,
siis need sõimede külge seoti hobusetalli, (40)
nisu neil’ puistati ette, mis läikiva odraga segat;
kaariku toetasid siis nad seinale, võõbatud valgeks,
neid aga kaunisse majja juhiti. Imetlust tundes
vaatasid Zeusi järglase kuninga majas nad ringi:
hiilgas kui päikesekiir ja kumas just nagu täiskuu (45)
kõrge rooviga maja, kus elas suur Menelaos.
Ning kui nad imetlend küllalt kõike, mida nad nägid,
siis nad astusid kaunisti häilit vannide sisse,
neid aga ümmardajad seal pesid ja õliga võidsid,
seepeale andsid neil’ selga kuued ja villased mantlid. (50)
Võõrad siis kuninga kõrvale istet toolidel võtsid.
Pesuvett kätele tõi nüüd orjatar kaunimas kuldses
kannus ja kätele vett ta hõbekausi peal valas,
asetas siis nende ette läikivaks häilitud laua;
väärikas varadehoidja tõi neile leiba ja lisas (55)
lahkelt maitsvaid roogi, tagavaradest võetud.
Kokk aga tõstis liua ning kandis ette neil’ liha
mitut seltsi ja pani lauale karikad kuldsed.
Ning neid tervitas nüüd Menelaos ruuge ja lausus:
“Võtkem leiba ja peol olgem rõõmsad, kui lõppenud aga (60)
söömaaeg, küsime teilt, missuguseid olete mehi,
sest pole kidurast soost te mõlemad võrsund, vaid näib mull’,
et teie olete Zeusi järglaste vürstide poegi,
valitsussauad kel käes, ei säärased viletsaist sünni.”
Rääkides nii ta võttis ja andis neil’ rasvaseid palu (65)
nuumhärja selja praest, — mis kuninga auroaks oli.
Igaüks sirutas käed nüüd pakutud roogade järel’.
Aga kui rooga nad võtnud ja joogiga karastand ennast,
siis Telemachos kohe Nestori pojale lausus,
pöörates pea ta poole, et teised ta sõnu ei kuuleks: (70)
“Vaata, oh Nestori poeg, kes oled mu hingele kallis,
kuidas sätendab pronks siin kõrges kajavas saalis,
samuti hõbe ja kuld, elevandiluu ning elektron.
Küllap on selline seest ka Zeusi Olymplase koda,
nii suur rikkus on siin, et hämmastun, silmates seda.” (75)
Kuid Menelaos ruuge kuulis, mida ta ütles
ning oma häält ta tõstis, lausudes tiivustet sõnul:
“Ärgu surelik ükski võistelgu Zeusiga, pojad,
sest ta maja ei kao, ega iial ta rikkus ei hääbu,
mõnigi mees aga võiks oma vara mu omaga mõõta (80)
või ehk ka mitte, sest olles vaevaga ekselnud palju
tõin seda laevul ja tulin, kui algas kaheksas aasta,
olles Phoinikia maal, Aigyptoses, Kyproses sõitnud,
ka etioopide maal ja erembide juures ma käisin,
Siidonis, Liibüas ka, kus talledel juba on sarved, (85)
kolm korda poegivad seal samal aastal lambad ja kitsed,
seal pole isandal ega lamburil kunagi puudust
juustust ega ka lihast ega ka magusast piimast,
vaid terve aasta läbi karjad annavad piima.
Sellal aga, kui mina, kogudes rohkesti vara, (90)
ekslesin ringi, tappis teine mees minu venna,
salaja ootamatult, sest ässitas nurjatu naine.
Nii ma rõõmuta siin oma suuri varasid valdan.
Küllap te olete ka sest loost oma isadelt kuulnud,
kes nad ka on, — sest olen palju kannatand! Hukkus (95)
maja, kus elati hästi, kus oli rohkesti aardeid.
Oleksin pidanud küll ka kolmanda osaga sellest
püsima kodus, kui terved oleksid mehed, kes surid
avaras Troojas, kaugel Argosest hobusterikkast.
Nüüd aga kõiki neid ma kurva meelega leinan. (100)
Tihti, kui mina siin omas majas istudes viibin,
mõnikord kergendan nutuga südant ja teinekord jälle
puhkan, sest küllastub peagi hirmsamast kurbusest süda.
Neid aga kõiki ei leina ma nii, — kuigi väga neist kahju, —
nagu ühtainsat, — ei toit ega uni mull’ maitse, kui talle (105)
mõtlen, sest ükski ahhailasist niipalju vaeva ei näinud,
nagu Odysseus on näinud ja kannatand. Talle sai osaks
mure ja vaev, aga mulle lõpmatu lein tema järel’.
Nii kaua aega ta juba on viibimas kaugel! Ei tea me,
kas ta on elus veel või surnud! Vist leinavad teda (110)
juba Laertes rauk ja arukas Penelopeia,
ning Telemachos, kes oli imik, kui isa tal lahkus.”
Kuulates seda Telemachos igatses leinata isa,
pisaraid veeres tal silmist, kuuldes mainivat isa,
ning oma purpurse rüü ta tõmbas silmade ette (115)
mõlema käega, kuid märkas seda nüüd Menelaos,
ja tema kaalutles oma südames ning oma meeles,
kas teda ennast nüüd oma isast rääkida lasta
või aga kas talt enne nõuda seletust kõigest.
Kuna ta kaalutles veel oma meeles ja südames seda, (120)
tuli Helena välja kõrgest lõhnastet kambrist,
kuldkoonlakandja Artemise sarnane. Talle Adreste
järgnes ja asetas ette kaunisti valmistet istme,
kuna pehmet villast vaipa kandis Alkippe.
Phylo tõi aga korvi hõbedast, millise kinkis (125)
talle Alkandra, Polybose kaasa, kel elamu oli
Thebas Aigyptose maal, kus majad on aaretest tulvil.
Talt Menelaos sai kaks vanni, hõbedast tehtud
ning paar kolmjalga veel ja kulda kümme talenti.
Eraldi Helena sai Alkandralt kaunimaid kinke: (130)
kuldse koonla ta andis ja ratastel liikuva korvi,
hõbedast oli see, kuid äärised olid sel kullast.
Selle nüüd orjatar Phylo tõi ja pani ta ette,
peenelt kedratud lõngaga oli ta täidet ja sellel
lebas koonal, mil oli purpurne villapuhm küljes. (135)
Istet võttis ta toolil, ka jalgade .jaoks oli järg seal,
ning kohe kaasale sõnas, küsides, pärides kõigest:
“Kas juba, oo Menelaos, me teame, mis on nende meeste
auväärsed nimed, kes nüüd on saabunud siia me majja?
Eksin ma või on mul õigus? Kuid mulle ütleb mu süda: (140)
sellist sarnadust suurt ma veel pole iialgi näinud
mehel ega ka naisel — ma hämmastun nüüd seda nähes,
kuis tema suuremeelse Odysseuse pojale sarnleb,
Telemachosele, kes imikuna jäi koju,
siis kui mu häbitu pärast see mees ja ahhailased läksid (145)
Trooja müüride alla viima hulljulget sõda.”
Kuid Menelaos ruuge temale vastuseks lausus:
“Minagi näen seda nüüd, oo naine, nii kuis sul näib see:
samasugused just olid temalgi jalad ja käedki,
silmad, .pilgud ja pea, ning samuti lagipeal juuksed. (150)
Samuti nüüd, kui mull’ meenus endine aeg ja ma sellest
rääkisin, kuipalju vaeva Odysseus kannatand oli
kõik minu pärast, siis ta tihedaid pisaraid valas
ning oma purpurse rüü ta tõstis silmade ette!”
Kuid talle nüüd Nestoriid Peisistratos vastuseks lausus: (155)
“Jumalik Atreuse poeg Menelaos, rahvaste hoidja,
see siin on tõesti ta poeg, just nii, nagu ütlesid sina,
kuid tal on mõistlik meel ning südamepõhjas ta pelgab,
vaevalt kui saabunud siia, kelkida, rääkides tühja
sinu ees, kelle hääl kui jumala oma meid võlub. (160)
Mind aga käskis Gerenia kaarikuvõitleja Nestor
näidata temale teed sinu juurde, ta soovis sind näha,
seks et sa sõnas ja teos hea nõuga tall’ oleksid abiks.
Poeg, kelle isa on kaugel, tihti kannatab palju
majas, siis kui ta kõrval teisi kaitsejaid pole, (165)
nagu Telemachos nüüd, kell’ isa on kaugel ja pole
kedagi rahva seas, kes tõrjuks eemal’ tast ohu.”
Kuid Menelaos ruuge temale vastuseks lausus:
“Oo, siis tõesti on nüüd mu majja saabunud kalli
sõbra poeg, kes mu pärast on kannatand nii palju häda! (170)
Teda ma tagasitulekul lootsin austada rohkem
teistest argiivlastest, kui mereteel taastuda oleks
kiirlaevul lubanud koos Olymposelt müristav Zeus meid.
Ning talle oleksin andnud Argoses linna ja maja,
tuues Ithakalt teda vara ja pojaga siia (175)
ning kogu rahvaga koos, ka tühjaks oleksin teinud
temale naabruses linna, kus mina isandaks olen;
seal oleks tihti meid nähtud külas üksteise juures,
midagi poleks ka suutnud võtta meilt sõpruseõnne,
enne kui poleks meid surm oma musta pilvesse peitnud. (180)
Ent liiga heaks meie jaoks seda pidas vist jumalaist keegi,
kes vaid temal vaesel keelas tagasi tulla.”
Nõnda ta rääkis, ent kõigil tärkas igatsus nutta,
Helena nuttis, argiivlanna, suure Kronioni tütar,
nuttis Telemachos ka ning Atreuse poeg Menelaos, (185)
ega ka Nestori pojal kuivaks silmad ei jäänud,
sest tal südames meenus Antilochos sõjakas, kellelt
hiilgava Eose kuulus poeg oli röövinud elu.
Mõeldes temale nüüd ta lausus tiivustet sõnul:
“Atreuse poeg, et sa tõesti oled maapealseist kõigist (190)
targim, seda meil’ rääkis Nestor, rauk, kui meil oli
sinust jutt tema majas, kui vesteldi seal isekeskis.
Nüüd siis, kui võimalik oleks, kuule mind: ei mulle meeldi
kaevates istuda peol, sest hommegi varane Eos
tärkab, kuid tõesti, ma iial nutmast ei keeldu, kui keegi (195)
inimen’ maa peal on surnud ja langenud saatuse kätte.
See on ju ainus au, mida suudab surelik anda:
lõigata juuksed peast ja kasta nutuga põski.
Minulgi suri vend, kes polnud halvemaid mehi
Argose väes, keda küll sina nägid, kuid mina ei ole (200)
kohanud ega ka näind, kuid kuuldub, et ületas kõiki
teisi Antilochos kiires jooksus ja võitluses vapras.”
Siis Menelaos ruuge temale vastuseks lausus:
“Kallis, räägid sa nii, kuis ainult mõistlikum meestest
rääkida võiks ja teha, kes palju aastatelt vanem; (205)
selline oli su isa ja seetõttu kõneled targalt:
kohe ju tuntakse mehe poega, kellele Zeus on
kedranud õnne siis, kui ta ilmale sündis ja naitus.
Samuti Nestoril’ nüüd ta oli lubanud veeta,
külluses elades kodus, arvutuid vanaduspäevi, (210)
kuna ta pojad on targad ja odaviskajad tublid.
Nüüd siis olgu ka lõpp meie nutul, mis ennist meid haaras!
Söögile mõelgem taas ning kätele toodagu meile
pesuvett, küllap ka homme jätkub vestluseks aega
mul ja Telemachosel, et kõigest pidada aru.” (215)
Nii ta rääkis ja vett neil’ Asphalion kätele valas,
kes Menelaose kuulsa nobe teenija oli.
Igaüks sirutas käed nüüd maitsvate roogade järel’.
Seal aga Helena muud mõtles välja, Kronioni tütar:
veinisse, mida nad jõid, ta nõiarohtu nüüd lisas, (220)
hajus sest valu ja viha ja mälu kurbusest igast.
Kui aga keegi seda anumas segades maitses,
see kogu päeva jooksul ei valanud pisaraid silmist,
mittegi siis, kui oleks tal surnud ema ja isa,
mittegi siis, kui ta ees oleks venna või armastet poja (225)
surmanud pronks ja ta ise näeks oma silmiga seda.
Selliseid õilsaid rohte oli Kronioni tütrel,
temale kinkis neid Polydamna, Thonose kaasa
kord Aigyptose maal, kus kasvab viljakal pinnal
rohkesti nõiarohte surmavaid õilsate kõrval; (230)
arst on ju seal igamees ning teadmisi ka on neil rohkem
teistest inimesist: Paieoni soost on nad kõik seal.
Kuid olles seganud nüüd ning käskinud valada veini,
sõnas Helena taas ning kaasale vastuseks lausus:
“Zeusi lemmik Atriid Menelaos ja samuti teie (235)
õilsate meeste pojad — annab ju Zeus, kuis tall’ meeldib,
ühele head ja teisele halba, sest kõikvõimas on ta. —
Nüüd aga jätkake taas siin söömingut, istudes saalis,
nautige vestlust ka, sest jutustan sobiva asja.
Kuid ma ei nimeta nüüd ega tahagi mainida kõiki (240)
kannatusrikka Odysseuse kangelastegusid, räägin
sellest vaid, mida tegi ja kannatas kartmatu sangar
Troojas, kus teie, ahhailased, nägite niipalju vaeva.
Olles endale ise löönud inetuid haavu,
võttes õlule viletsaid hilpe ja orjana paistes, (245)
hiilis ta salaja vaenlaste linna, kus tänavad laiad.
Teise mehena nüüd ta paistis moondatud kujul,
sandina, — selline küll ta polnud ahhailaste laevul.
Sandina hiilis ta nüüd nende linna, neil aga polnud
aimu sellest, vaid mina tundsin ta ära sel kujul (250)
ning teda küsida tahtsin, kuid velpalt ta kõrvale puikles.
Siis aga, kui teda olin pesnud ja õliga võidnud,
andnud ka selga tal riideid ja vägeva vandega tõotand
vaikida sellest, et Trooja rahva seas viibib Odysseus
seni, kui laevade juurde ja telkide juurde ta jõuab, (255)
siis vaid ahhailaste terve kava ta avaldas mulle.
Ning olles palju Trooja mehi mõõgaga tapnud,
läks ta argiivlaste leeri, viies neil’ rohkesti teatmeid.
Valjusti kaebasid Troojas naised, mul aga süda
hõiskas, sest juba mu meel oli pööratud kodumaa poole, (260)
ängides lummu all, mida saatis mull’ Aphrodite
siis, kui ta sinna mind viis mu kallilt isamaalt ära,
sundides maha jätma tütre, maja ning kaasa,
kes polnud halvem teistest mõistuselt ega ka kujult.”
Kuid Menelaos ruuge temale vastuseks lausus: (265)
“Tõesti, kõik seda oled, oo naine, ütelnud hästi:
olen ju õppinud tundma paljude kangelasmeeste
mõtteid ning nõu, olles kaua rännanud kaugetel maadel,
kuid pole sarnast meest ma kunagi silmiga näinud,
kel oleks selline meel, kui Odysseusel kannatusrikkal; (270)
juba see, mida tegi ja kannatas kartmatu sangar
puuhobu sees, kuhu meie, Argose parimad mehed,
peitsime endid, et tuua Trooja rahvale surma.
Pea tulid sinagi sinna, küllap sind käskinud oli
jumal, kes Trooja rahvale tahtis pakkuda kuulsust, (275)
ning sind Deiphobos jumalavõrdne saatis tol käigul.
Kolm korda sammudes õõnsa peidiku ümber ja seda
katsudes, nimepidi danailasi õilsamaid hüüdsid,
aimates järgi kõigi argiivlaste kaasade hääli.
Seal aga Tydeuse poeg ja mina ja õilis Odysseus, (280)
istudes nende keskel, kuulsime, kuidas sa hüüdsid.
Meil aga mõlemail seal äge tahtmine tärkas, kas tulla
välja või kas sulle seest kohe vastata hüüete peale.
Kuid Odysseus meid keelas, ehkki me püüdsime väga.
Vakka olid nüüd seal kõik teised ahhailaste pojad, (285)
ainult Antiklos tahtis üksinda vastata sulle,
aga Odysseus surus temale tugeva käega
kinni suu ja päästis kõik ahhailased nõnda,
hoides seni, kui sealt viis ära sind Pallas Athena.”
Nüüd Telemachos mõistlik temale vastuseks lausus: (290)
“Zeusi lemmik, Atriid Menelaos, rahvaste hoidja!
Kahjuks ei hoidnud talt seegi ära õnnetust kurba,
isegi siis, kui tal raudne süda sees oleks olnud.
Nüüd aga aeg on puhata, seks et ka magusa une
rüpes võiksime tunda mõnu, uinudes sänges.” (295)
Nii ta rääkis, ja nüüd argiivlanna Helena käskis
ümmardajaid neile seada sammaskäigu all sängid,
panna purpursed padjad kaunid, ka laotada peale
vaibad ja villased rüüd, et seega nad katta end võiksid.
Teenijad lahkusid saalist, — tunglaid hoidsid nad kätes, (300)
sängid seadsid nad üles; kuid võõraid juhatas käskjalg.
Maja eeskojas nüüd sealsamas magama heitsid
sangar Telemachos ja hiilgav Nestori võsu.
Aga Atriid oma kõrge maja sisimas kambris
puhkas pikkades rüüdes ülla Helena kõrval. (305)
Kui aga taevasse ilmus varane roossõrmne Eos,
sängist ka Menelaos tõusis, häälekas hüüdja,
riietus ning üle õla riputas vaheda mõõga,
valgete jalgade alla ta sidus kaunid sandaalid
ning tuli magamisruumist jumalasarnasel palgel, (310)
istus Odysseuse poja kõrvale, lausudes nõnda:
“Milline asi on toonud, Telemachos sangar, sind siia
Sparta pühasse linna mere avaral turjal?
Rahva oma või enda, sest teata mull’ vastavalt tõele.”
Ning Telemachos mõistlik talle vastuseks lausus: (315)
“Zeusi lemmik Atriid Menelaos, rahvaste hoidja,
saabusin selleks, et mulle sa teataksid sõnumeid isast.
Süüakse tühjaks mu maja, hukkuvad rammusad põllud,
vaenukaid mehi on täis mu koda, kes tapavad üha
lammaste tihedaid karju ja veiseid, kel nõtkuvad jalad, (320)
kõik minu ema peiud, vägivaldsed ja ülbed.
Seepärast tulen su põlvede ette ja palun, kas võiksid
teatada mulle ta kurvast surmast, kui seda ehk oled
oma silmaga näinud või mõnelt rändajalt kuulnud,
sest teda sünnitas ema, et õnnetuim oleks ta kõigist! (325)
Ära mind häirida karda halastust tundes, vaid räägi
selgelt ja pehmendamatult kõigest, mida sa näinud:
tungivalt palun ma sind, kui mu isa, õilis Odysseus,
kunagi täitnud on sõna, mida ta sulle on andnud
Troojas, kus teie, ahhailased, olete kannatand palju, (330)
sellele mõeldes sa mulle kuuluta selgemat tõtt nüüd!”
Kuid Menelaos ruuge seepeale pahaselt hüüdis:
“Häda! siis tahtsid tõesti kartmatu sangari sängi
heita sarnased mehed, kes ise on jõuetud hoopis!
Kuid nagu juhtub siis, kui vägeva lõukoera koopa (335)
urkasse emahirv peidab äsja sündinud poegi,
ning oleks siis ise läinud orus ja rohukail nõlvul
otsima endale toitu, ent lõvi, tagasi tulles
urkasse, toob neile kõigile surmasaatuse hirmsa;
nii toob Odysseus ka neile surmasaatuse hirmsa, (340)
kui ta, — oo isa Zeus, Apollon, Pallas Athena! —
veel on seesama mees, kes kunagi Lesboses kaunis
maadlusevõitluseks astus Philomeleidese ette,
võites sääraselt teda, et hõiskas ahhailaste vägi, —
sellisena kui ilmuks peigude ette Odysseus, (345)
kiirelt tabaks neid surm ja kibedaks muutuksid pulmad.
Sest aga kõigest, mida sa pärid ja teatada palud,
kõrvale mina ei põikle ega ka taha sind petta,
vaid sulle sellest, mis mulle rääkis veevana siiras,
midagi mina ei salga, ühtegi sõna ei varja. (350)
Veel mind, kes ruttasin koju, kinni Aigyptoses hoidsid
jumalad, sest nende auks ei toonud ma mõjuvaid ohvreid,
jumalad nõuavad aga alati seaduste täitmist.
Seal nüüd asetseb saar keset merd, mis lainetab võimsalt,
just Aigyptose vastas — Pharoseks hüütakse seda — (355)
nii kaugel rannast, kui palju ühe päevaga jõuab
sõita mahukas laev, kui vali pärituul puhub.
Soodus sadam on seal, kust hästi ehitet laevad
sõidavad merele siis, kui joogivett nad on võtnud.
Seal mind kakskümmend päeva hoidsid jumalad kinni, (360)
polnud kordagi tuult, mis maa poolt merele puhub,
olles laevade saatjaks mere avaral turjal.
Ka oleks lõppenud moon ja kaotanud jõudu mu meeskond,
kui poleks jumalaist keegi halastust tundnud mu vastu:
see oli Eidothea, Proteuse, veevana võimsa (365)
tütar, — sest vist tema süda muutus härdaks mind nähes.
Mind ta üksikul käigul kohtas, kaaslastest eemal,
nad aga kogu aja hulkusid saarel ja püüdsid
kõvera haagiga kalu — vaevas ju nälg nendel kõhtu.
Mulle ta lähenes nüüd ning hüüdis, lausudes nõnda: (370)
“Rumal kas oled, oh võõras, või niivõrd lõtv sinul vaim on,
või sulle koguni meeldib taluda häda ja vaeva,
et sa nii kaua viivitad saarel ega ka pääsu
leida ei suuda, sest kaob juba kaaslaste südameis julgus.”
Nõnda ta rääkis, kuid mina vastuseks laususin talle: (375)
“Sulle, kes sina ka oleksid jumalataridest, vastan:
meeleldi siin ma ei viibi, aga ma kindlasti olen
teotanud surematuid, kes asuvad avaras taevas.
Sinagi nüüd mulle ütle — jumalail kõik on ju teada, —
kes mind jumalaist siin hoiab kinni ja tõkkeid on seadnud (380)
koduteele ja kuidas ma sõidan kalakal merel.”
Rääkisin nii, ja kohe vastas mull’ suur jumalanna:
“Kõik seda sulle, oh võõras, seletan vastavalt tõele:
sagedasti siin käib üks vana veehaldjas siiras,
surematu egiptlane Proteus ning tema tunneb (385)
mere süvikuid kõiki ja on Poseidoni alam,
teda peetakse aga mu isaks, kes sigitand on mind.
Kui aga suudaksid sa teda püüda, seades tall’ lõksu,
siis ta kuulutab sulle kodutee suunda ja mõõte
ning kuis sa tagasi pääsed kalakat merd mööda sõites. (390)
Sulle ta kuulutab ka, oo Zeusi lemmik, kui tahad,
kõike, mis iganes kodus on juhtunud halba või head sul
sest ajast saadik, kui viibid kaugel teekonnal raskel.”
Nõnda ta rääkis, kuid mina vastuseks laususin talle:
“Ise nüüd mõtle sina, kuis võiksin luurata rauka (395)
jumalasarnast, et mind ta märgates ennast ei peidaks,
sest on ju surelikul jumalat sundida raske.”
Rääkisin nii, kuid kohe vastas mull’ suur jumalanna:
“Kõik seda sulle, oh võõras, ma teatan vastavalt tõele:
niipea kui päikene jõuab taeva keskele tõusta, (400)
siis kohe tõuseb ka merest vana veehaldjas siiras
lääne puhangu alla, peidetud keeristes mustjais;
välja tuleb ta veest, et puhata võlvitud koopas,
ning tema ümber hülged, kauni lainete tütre
lapsed, puhkavad koos, olles hallist mereveest tõusnud, (405)
hingates välja põhjatu mere kibedat lõhna.
Sinnasamasse viin teid koidiku paistel ja panen
lamama kõrvuti reas, kuid sina hoolega vali
kaaslaste hulgast kolm meest, kes kõigist on parimad laevul.
Nüüd aga seletan sulle rauga kavalad võtted. (410)
Alguses loendab ta hülgeid, sammudes ridadest läbi,
ning kui ta viiekaupa neid loendanud, vaadates üle,
heidab ta nende sekka, kui karjus lammaste sekka.
Pea aga, kui teie näete, et magama jäänud on tema,
vaadake siis, et teil oleks küllalt jõudu ja tarmu, (415)
et teda, puiklevat, hoida, ehkki ta pääseda püüab.
Moonduda püüab ta siis end kõigeks, mis iganes maa peal
liigub: isegi veeks ja võimsalt leekivaks tuleks.
Teie vaid hoidke teda üha suurema jõuga.
Siis aga, kui tema ise sõnaga pöördub te poole (420)
kujul, millel teda nägite magama heitvat,
vägivallast siis loobu ja lase mererauk vabaks,
sangar, ja küsi talt siis, kes jumalaist kiusab sind taga
ning kuis sa tagasi pääsed, sõites kalakal merel.”
Nõnda ta rääkis ja kadus mere voogavais laineis. (425)
Kuid ma sammusin sinna, kus seisid liivasel rannal
laevad ja sammudes oli täis rahutuid mõtteid mul süda.
Ning kui ma laeva juurde mere rannale jõudsin,
oli meil õhtusöök valmis ja saabus jumalik öö nüüd,
puhkama heitsime siis me rannal, kus murdusid lained. (430)
Kui aga ilmunud oli varane roossõrmne Eos,
laiateelise mere randa ma siis kohe läksin,
hardasti paludes jumalaid, aga mind saatsid kolm sõpra,
keda ma kõigis asjus uskusin rohkem kui teisi.
Kuid Eidothea oli mere avaras lahes (435)
vee alla läinud ja neli hülgenahka sealt toonud
— kõik olid nülitud äsja — ta valmistas isale lõksu,
ning olles lamamiskohti meil’ mereliivasse kaevand,
istus ta maha ja ootas; kui tulime siis tema juurde,
pani meid lamama ritta ja igaüht nahaga kattis. (440)
Seal aga varitsus läind oleks hirmsaks, sest vaevas meid väga
soolases merevees nuumatud hüljeste hävitav vina.
Kes siis olekski puhand mereeluka kõrval?
Kuid tema aitas meid ise ja mõjuvat leevendust leidis,
toonud ambroosiat magusa lõhnaga, määris ta seda (445)
kõigile ninade alla ja kaduski hüljeste vina.
Kogu hommiku seal me veetsime maldaval meelel.
Nüüd tulid karjade kaupa soolasest mereveest hülged,
puhkama heitsid nad ritta rannal, kus murdusid lained.
Lõuna paiku ka rauk tuli välja merest ja leidis (450)
rasvaseid hülgeid eest, käis kõik nad läbi ja loendas,
meid kohe arvas ta mereloomade hulka, ei süda
teadnud, et kavalus see; — siis heitis maha ka tema.
Nüüd me ta kallale sööstsime kisaga, kätega hoides
kinni ta ümbert, ent rauk ei unustand kavalaid võtteid: (455)
vaid ta moondas end kohe kauni lakaga lõviks,
seepeale maoks ja pantriks, siis veel määratuks kuldiks,
viimaks voolavaks veeks ja kõrge ladvaga puukski.
Kuid meie hoidsime teda kõvasti maldaval meelel.
Aga kui tüdines rauk, kel pea on täis kavalaid võtteid, (460)
siis kohe küsides mind ta hüüdis, lausudes nõnda:
“Kes siis jumalaist nüüd on, Atreuse poeg, sulle andnud
nõu mind puiklevat püüda luurates? Mida sa vajad?”
Nõnda ta rääkis, kuid mina vastuseks laususin talle:
“Ise sa tead seda, rauk, miks kõrvale põikled ja pärid: (465)
et mina niikaua viivitan saarel ega ka pääsu
leida ei suuda, sest juba mul südames kahaneb julgus.
Kuid sina seleta mulle — jumalail’ kõik on ju teada, —
kes mind jumalaist hoiab kinni ja tõkkeid on seadnud
teele ja kuidas ma sõidan tagasi kalakal merel?” (470)
Rääkisin nii, kuid tema kohe mull’ vastuseks lausus:
“Oleksid pidanud Zeusi ja teisigi jumalaid kõiki
kauni ohvriga austama laevale minnes, et kiirelt
isade maale jõuda, sõites tumedal merel,
sest pole määratud enne sull’ omakseid näha ja jõuda (475)
kaunisti ehitet majja ning sinu isade maale,
kui sa taas pole läinud Aigyptose jõele, mis voolab
otse taevast, ja tuues ohvriks sadakond härgi
lepitad surematuid, kes asuvad avaras taevas,
siis vaid annavad sulle jumalad soovitud sõidu.” (480)
Nõnda ta rääkis, ent mul oli süda lõhkemas rinnus,
sellepärast et taas mind käskis ta udusel merel
sõita Aigyptose maale teekonnal pikal ja raskel.
Kuid ma seepeale siiski laususin vastuseks talle:
“Siis ma toimingi nii, oo rauk, nagu sina mind käsid, (485)
nüüd aga jutusta mulle ja kõnele vastavalt tõele,
kas on õnnega taastunud laevul ahhailased kõik need,
keda Nestor ja mina jätsime, lahkudes Troojast,
või kas on armetu surm neist mõnda tabanud laeval,
või mõni, pääsenud sõjast, surnud sõprade kätel.” (490)
Rääkisin nii, kuid tema mulle vastuseks lausus:
“Mispärast seda, Atriid, mult pärid? Sest pole sul vaja
uurida ega ka teada mu mõtteid, sest näib mull’, et silmad
kaua sul kuivaks ei jää, kui kõigest sa täpsalt saad teada.
Sest neist on hukkunud palju, kuid palju on jäänud ka ellu. (495)
Juhtidest aga vaid kaks ahhailast soomusrüüs vaskses
hukkusid tagasisõidul — kuid lahingus sinagi olid.
Üks neist on elus veel, kuskil viibimas avaral merel.
Aias ent laevade vahel, mil aerud on pikad, sai surma.
Alguses küll teda ajas Poseidon otse Gyraia (500)
suurte kaljude juurde ja päästis merest, ka oleks
surmast ta pääsenud nüüd, ehkki vihkas teda Athena,
kui poleks ülbeil sõnul ta sõgeda meelega öelnud,
et tema taevaste kiuste mere süvikuist pääseb.
Aga Poseidon kuulis, kuidas ta hulljulge hooples, (505)
seepeale kohe ta oma võimsaisse kätesse haaras
kolmharu, lüües Gyraia kalju ja lõhkuski selle,
üks osa püsib seal veel, kuid veeres teine pool merre,
sama, mil istus Aias, hoobeldes sõgedal meelel,
sellega koos ta kadus voogavas määratus meres, (510)
nõnda ta hukkuski seal ja neelas merevett soolast.
Sealt nüüd jõudis su vend küll pääseda kibedast surmast
mahukail laevul, sest kaitses teda auline Hera.
Siis aga, kui ta Maleia järsule neemele juba
lähenes, seal teda maru haaras äkki ja ajas (515)
merre, mis kaladest täis, kuna tema raskesti ohkas,
paisates kaugele rajale teda, kus muiste Thyestes
elas, ent asub seal nüüd Thyestese võsu Aigisthos,
aga kui sealtki viimaks kojusõit ohutu näis tall’,
jumalad pöörasid tuule, nõnda ta saabuski koju. (520)
Hõisates rõõmust ta nüüd oma isamaa pinnale astus,
suudles ja katsus käega kodumaa mulda ja valas
tuliseid pisaraid palju kallist kodumaad nähes.
Seal teda märkas tornist luuraja, määratud sinna
õela Aigisthose poolt, kes talle lubanud palgaks (525)
anda kaks kuldtalenti — ta valvas seal juba aasta,
et Atriid ei ilmuks vargsi ja kaitsta end suudaks.
Majja luuraja ruttas ja hoiatas rahvastehoidjat,
silmapilkselt Aigisthos leiutas kavala kava:
kakskümmend vapramat meest ta rahva seast valis ja peitis (530)
luurama, käskides teisel poolel söömingu seada;
ent ise kutsuma läks Agamemnonit, rahvastehoidjat,
vankreil ja hobustel, kuna ta kavatses alatut roima.
Teda, kes ohtu ei aimand, ta juhtis majja ning surmas
söömingul, nii kuidas härga maha lüüakse sõimel. (535)
Ükski ei pääsenud sealt Atriidi kaaslasist ega
ükski Aigisthose meestest, — kõik olid tapetud saalis.”
Nõnda ta rääkis, kuid nüüd mina tundsin, et süda mul murdus,
istudes liival ma nutsin, polnud mul südames enam
soovi jätkata elu ning näha päikesevalgust. (540)
Kui aga küllalt ma kurtnud ja vähkrenud südamevalus,
pöördudes siis mu poole hüüdis veevana siiras:
“Lakka, oh Atreuse poeg, nii raugematult ja kestvalt
nutmast, sest nii me ei saavuta sihti, — vaid kiiremalt vaata,
kuis oma isade maale nüüd sina suudaksid jõuda. (545)
Teda ehk leiad sa eest veel elus, kui juba Orestes
pole surmanud tema — peiesid leiad sa eest siis.”
Nõnda ta rääkis, ja nüüd ka süda ja mehine meel mul
rinnus soojenes taas, ehkki suur mu kurvastus oli,
ning mina vastasin talle, hüüdes tiivustet sõnul: (550)
“Seda ma tean juba nüüd, kuid mulle sa nimeta kolmat
meest, kes veel on elus ja viibimas avaral merel,
või juba surnud, kuid tahan tast teada, kurb ehkki olen.”
Rääkisin nii, ja tema kohe mull’ vastuseks lausus:
“See on Laertese poeg, kelle kodu on Ithakas, teda (555)
olen ma näinud saarel pisaraid valamas ohtralt
nümfi Kalypso majas, kes teda vägisi hoiab,
nii et ta isade maale tagasi tulla ei suuda,
sest pole laeva tal ega aerusid, ega ka sõpru,
kes talle oleksid saatjaiks mere avaral turjal. (560)
Sulle aga, Kronioni lemmik, oo Menelaos,
Argoses hobusterikkas pole määratud surra,
vaid sind õndsate väljale viivad maailma otsa
surematud, kus ruuge asumas on Rhadamanthys.
Neil, kes asuvad seal, on elu muretu, kerge, (565)
iial ei tuiska seal lund ega pole seal tormi ja vihma,
vaid hele läänetuul, mis kergeis puhanguis tõuseb,
Maailmahoovuse poolt toob inimestele värskust;
oled ju Helena mees ning suure Kronioni väimees.”
Nõnda ta rääkis ja kadus mere vahuseis laineis. (570)
Kuid mina laevade juurde ja tublide kaaslaste juurde
läksin, ja sammudes olid mul südames rahutud mõtted.
Ning kui ma laevade juurde ja mere rannale jõudsin,
seadsime söögi valmis ja saabus jumalik öö nüüd,
puhkama heitsime siis mere rannal, kus murdusid lained. (575)
Kui aga ilmunud oli varane roossõrmne Eos,
siis seal kõigepealt tõmmati laevad pühasse merre,
seadsime masti üles ja purjed alustel kauneil,
kaaslased pardale läksid, asudes aerude juurde,
istudes pinkidel reas lõid aeruga valevaid laineid. (580)
Taas siis Aigyptose jõel, mis voolab taevast, ma jätsin
laevad ja tõhusaks ohvriks tõin samas sadakond härgi.
Aga kui taevaste viha rauges, ma kuhjasin kääpa
seal Agamemnoni auks, et iial ei kustuks ta kuulsus.
Kui oli täidetud see, siis merele sõitsin ja andsid (585)
jumalad soodsat tuult, mis tõi mu isade maale.
Nüüd aga viibi sa veel mu majas niikaua, kui möödub
üksteist või kaksteist päeva, seepeale aga ma kohe
saadan sind auga koju ja annan kauneimaid kinke:
annan kolm täkku ja hästi häilitud kaariku, siis veel (590)
kauni peekri, et sellest jookohvreid valada võiksid
surematuile ja meeles mind peaksid nii igal päeval.”
Kuid Telemachos mõistlik talle vastuseks lausus:
“Ära mind sunni, Atriid, siin viibima kauemat aega,
oleksin küll terve aasta istunud siin sinu kõrval (595)
ning poleks tärganud soov mul kodu ja vanemaid näha,
sest sinu juttu ja sõnu kuulates tunneb mu süda
suurimat rõõmu, kuid nüüd mu peale on pahased sõbrad
Pyloses pühas, kui siin sa sunnid mind viibima kauem.
Kink aga, mida sa annaksid, olgu mälestusese; (600)
hobuseid aga ei vii ma Ithakasse, vaid jätan
sulle nad uhkuseks siia, sest valitsed avarat lausmaad,
kus on härjapead palju ja muudki rohtu ja nisu,
okasnisu ja valkjaid laiapäälisi otri.
Sest pole Ithakas kuskil laiu teid ega luhti, (605)
kitsede maa on see, kuid armsam hobuste maadest,
sest pole kõlblik sõiduks ega ka luhtaderikas
ükski saar keset merd, ja Ithaka vähem veel teistest.”
Nõnda ta rääkis ja nüüd Menelaos, häälekas hüüdja,
naeratas, silitas teda ja lausus, hüüdes ta nime: (610)
“Näen su sõnust, oh kallis, et õilsast verest sa võrsund,
siis mina pakun sull’ muud, sest seda ma kindlasti võin ju.
Aaretest aga, mis majas mul olemas, annan ma sulle
sõpruskingina selle, mis kauneim ja suurimas aus on.
Kaunisti voolitud anuma annan ma sulle, mis tehtud (615)
puhtamast hõbedast on, kuna äärised kullaga kaetud,
see on Hephaistose töö, mille kinkis mull’ Phaidimos sangar,
Siidoni kuningas, siis kui viibisin kord tema majas,
peatudes koduteel — nüüd selle sull’ kinkida tahan.”
Sellal kui mõlemad seal üksteisega vestlesid nõnda, (620)
tulid peovõõrad kokku õilsa kuninga majja,
tuues lojuseid kaasa ja veini, mis karastab mehi,
kaunisti looritet naised saatsid neile ka leiba.
Nüüd nad asusid seadma saalis söömingut valmis.
Vahepeal aga peiud Odysseuse maja ees veetsid (625)
lõbusalt aega ja heitsid ketast ja viskasid oda
tammutud pinnal, kus varemgi ülbelt veetnud nad aega.
Ainult Antinoos seal ja Eurymachos jumalavõrdne
istusid, peiude juhid, suuremast soost kui kõik teised.
Aga Phronioni poeg Noemon lähenes neile, (630)
ning Antinoost nüüd ta küsitles, lausudes nõnda:
“Kas, Antinoos, juba meil’ on teada või mitte,
millal Telemachos liivasest Pylosest tagasi tuleb?
Minu laeval ta läks, kuid nüüd seda vajan ma sõiduks
Elisesse, kus avarad väljad, — seal karjamaal on mul (635)
kaksteist mära ja noored imejad muulade varsad
taltsutamatud, neist ühte ma vajan, et ikkesse panna.”
Nõnda ta rääkis, kuid peiud kohkusid, sest nad ei mõelnud,
et tema Neleuse Pyloses viibiks, vaid et ta läinud
kuskile maale kaema lambaid või sigade karjust. (640)
Nüüd Eupeithese poeg Antinoos temale hüüdis:
“Kindlasti ütle mull’, kunas ta sõitis ja kes teda saatis
noormeestest, olid nad Ithakast valitud või tema enda
palgalisi ja orje? Küll sellega saaks tema valmis!
Nüüd aga vastavalt tõele ütle, et hästi ma teaksin, (645)
kas ta sult vägisi võttis mustja laeva või andsid
vabatahtlikult selle, kuulates ära ta soovi?”
Aga Phronioni poeg Noemon temale vastas:
“Ise heameelel andsin selle, mida ka teine
teinud oleks, kui selline mees, kel süda täis muret, (650)
paluma tuleks, sest halb oleks olnud keelduda andmast.
Noormehed aga on siin meie rahva üllamaid mehi,
need teda saatsid; kuid nägin, et juhina laevale astus
Mentor, või jumalaist keegi, kes kõiges temale sarnles.
See aga imestab mind: ma siin nägin Mentorit õilsat (655)
eile hommiku paiku — ent Pylosse sõitis ta tollal.”
Rääkinud nii, oma isa majja ta tagasi pöördus.
Neil aga mõlemail täitus vihaga mehine süda,
teisedki peiud võtsid kõik istet ja loobusid mängust.
Nüüd Eupeithese poeg Antinoos kõneles neile (660)
kurjalt, sest määratu viha pimestas teda ja täitis
südant, ja silmad tal olid kui tule metsikud leegid:
“Häda! kuis kuulmatut asja Telemachos julgelt on teostand,
korda on läinud tal sõit! me küll poleks uskunud seda!
Vaat’, kuis poisike noor üha sõidab kõigi me kiuste, (665)
laeva tõmbas ta vette ja rahva seast parimad valis.
Nüüdsest peale ta on meile ohtlik, kuid murdku ta jõudu
Zeus veel enne, kui täismehe easse ta astuda jõuab.
Nüüd aga andke te mulle kiirlaev ja kakskümmend kaaslast,
sest tahan luurata teda siis, kui ta koduteel viibib, (670)
valvates väinas, mis Ithakat lahutab kivisest Samest,
nii et tal sõitmine merel isa otsides nurjuks.”
Nõnda ta rääkis ja kõik talle kiitust ja ergutust hüüdsid.
Seepeale tõusid nad üles ja läksid Odysseuse majja.
Kaua ka Penelopeia teadmatuses ei olnud (675)
nõust, mida peigude jõuk seal sepitses südamepõhjas:
sest tall’ käskjalg Medon sellest rääkis, kes väljaspool õue
kuulanud oli, kui sees nad pidasid salanõu kurja:
Penelopeiale nüüd sest teatama ruttas ta majja,
ning kui ta lävele astus, ütles tall’ Penelopeia: (680)
“Käskjalg, miks saatsid sind siia aulised peiud? Kas tõid sa
käsku Odysseuse, jumalavõrdse ümmardajaile
loobuda töödest, et neile seada pidusöök valmis?
Poleks nad kosjas mul käinud ega ka ilmunud üldse!
Oleks nad viimane kord nüüd pidanud siin oma pidu! (685)
Teie, kes käite siin üha ja mõõduta raiskate vara,
mida Telemachos mõistlik evib, kas siis teie iial
pole isadelt kuulnud muiste, kui olite lapsed,
milline oli Odysseus teie isade vastu?
Polnud ta ülekohtune tegudes ega ka sõnus (690)
rahva vastu, kuis teevad kuningad jumalavõrdsed,
seirates vihaga üht ja armu teisele heites.
Tema aga ei olnud iialgi ülbe te vastu!
Kuid teie meelsus ja kõik te siivutud teod on siin näha
selgelt; heateo eest tagantjärele tänu ei tunta.” (695)
Kuid talle vastas Medon, kel südames mõistlikud mõtted:
“Oleksid sellega vaid, kuninganna, piirdunud hädad:
nüüd aga paljugi suuremat kurja ning hirmsaimat kõigest
kavatseb peigude jõuk — ärgu teostagu seda Kronion.
Vaheda pronksiga nüüd nad Telemachost tahavad tappa (700)
siis, kui ta koduteel on; ta sõnumeid kuulamas isast
Pyloses väga pühas ja ka Lakedaimonis pühas.”
Rääkis. Kuid Penelopeial nõrkesid põlved ja süda,
halvatud oli tal keel ja sõnatu oli ta kaua,
pisarad täitsid tal silmi ja häälgi hele tal murdus. (705)
Hiljem vaid kõnelda sai ta ja lausus vastuseks talle:
“Käskjalg, miks lahkus mu poeg, ju polnud tal sugugi vaja
sõita väledail laevul, mis on nagu hobused merel
meestele, millega nemad läbivad veevälju kaugeid.
Kas siis selleks, et kaoks ta nimigi rahvaste mälust?” (710)
Kuid talle vastas Medon, kel südames mõistlikud mõtted:
“Ei mina tea, kas keegi jumalaist või tema enda
süda on käskinud teda sõita Pylose linna
kuulama, koju kas tuleb ta isa või juba ta surnud.”
Rääkinud nii, ta lahkus ja läbis Odysseuse maja. (715)
Penelopeiat nüüd haaras südamekurnaja valu,
ning ta ei suutnudki istuda järile, milliseid oli
rohkesti majas, vaid vajus hoolega ehitet kambri
lävele kibedalt nuttes. Ja ümmardajad ta ümber
kaebasid, noored ja vanad, niipalju kui oli neid majas. (720)
Nüüd neile nuttes ja nuuksudes lausus Penelopeia:
“Kuulake, kallid, on mulle Olymplane õnnetust andnud
enam kui kõigile neile, kes minuga sündind ja kasvand.
Juba ma kaotasin kaasa õilsa, kel süda kui lõvil,
kes danailaste leeris ületas vahvuses kõiki, (725)
kes on Hellases kuulus ja ülistet Argoses kõikjal.
Nüüd on ka armastet poeg mul majast röövitud tormist
kuulsuseta ja mina ei teadnudki, kunas ta lahkus.
Oh teie õelad, ei mõelnud teie seast ükski mind sängis
ajada üles unest — kuigi teil kõik oli teada — (730)
siis kui ta lahkus ja läks oma mustja aluse peale.
Sest kui ma oleksin kuulnud, et teele ta otsustas minna,
siiski ta oleks jäänud, ehkki ta matkale ruttas,
või oleks surnuna siia, kodusse, jätnud mind maha.
Nüüd aga kutsugu keegi ruttu Dolios vana, (735)
ori, kelle ma sain oma isalt, kui siia ma tulin,
ning kes mu puurikast aeda valvab — mingu ta ruttu
nüüd Laertese juurde ja istudes seal tema kõrval
kõigest sest teatagu talle, ehk nõu tema leiab ja läheb
kaebama rahva ees, et nemad on otsuse teinud (740)
hukata teda ja jumalavõrdse Odysseuse sugu.”
Seepeale temale vastas hoidja, truu Eurykleia:
“Kallis laps, kas nüüd mind julma pronksiga tapa
või kas jäta mind majja — ei sõnakest varja su eest ma.
Mina sest teadsin kõik ja andsin tall’, siis kui ta nõudis, (745)
leiba ja magusat veini, kuid suure vande mult võttis
vaikida seni, kui kaksteist päeva möödunud oleks,
või kui sa ise näed, et ta puudub või kuuled ta matkast,
sest ta ei tahtnud, et kaunis nägu sul nutuga närbuks.
Nüüd aga kümble enne ja riietu puhtasse rüüsse, (750)
ümmardajatega koos siis rutta kambrisse üles,
seal aga palu Athenat, Zeusi aigisekandja
tütart, sest tema ju võib su poega surmastki päästa;
kuid ära kurvasta rauka, kes niigi on muredest murtud,
ning mina usun, et jumalad õndsad ei vihka nii hirmsalt (755)
Arkesiade ja küllap neist ellu jääb keegi, kes pärib
kõrgelt ehitet maja ning kaugel rammusad põllud.”
Nõnda ta rääkis ja vaigistas nuttu, et kuivaks jäid silmad.
Ning tema kümbles nüüd ja riietus puhtasse rüüsse,
ümmardajatega koos ta läks siis kambrisse üles, (760)
odrateri korvisse pani ja palus Athenat:
“Kuula mind, aigisekandja Zeusi võitmatu tütar,
kui sulle kunagi kaval ja leidlik Odysseus on majas
põletand altaril veiste või lammaste rasvaseid kintse,
sellele mõtle sa nüüd ja päästa mu armastet võsu, (765)
peige aga sa keela nende ülbuses kurjas.”
Palveldes tõstis ta häält ning jumalatar teda kuulis.
Nüüd aga peiud tõstsid müra varjukas saalis,
ülbete noormeeste keskel mõnigi tähendas nõnda:
“Küllap nüüd paljudest ihaldet kuninga kaasa meil’ pulmi (770)
valmistab, ning ta ei teagi, et pojale määratud surm on.”
Rääkis neist mõnigi nii, kuid ei teadnud nad, mis seal sündis.
Nüüd aga kõnetas neid Antinoos, lausudes nõnda:
“Hoiduge, oo teie hullud, ometi meeletuist sõnust,
niipalju kui teid siin on, et keegi sest neile ei teataks. (775)
Nüüd aga üsna vaikselt tõuskem üles ja täitkem
eelnõu, millist kõik me kiitsime südamepõhjas.”
Rääkis ja kakskümmend meest ta valis vaprate hulgast,
ning nad ruttasid nüüd mere rannale kiirlaeva juurde,
kohe ka tõmmati laev seal merre, kus sügavaim vesi, (780)
mastipuu toodi ja purjed mustja aluse peale,
seati ka aerud korda rõngastes valmistet nahast,
kõik nagu kohus ja kord, siis heisati läikivad purjed;
uhked teenijad tõid neile relvi; siis, jättes laeva
ankrusse eemale rannast, maale läksid nad ise, (785)
einet võtsid nad seal ning ootasid saabuvat õhtut.
Üleval kambris aga arukas Penelopeia
söömata, joomata lamas, ainult sellele mõeldes,
kas tema võrratu poeg nüüd jõuab pääseda surmast,
või kas ta langeb lõksu, mis ülbed peiud tall’ seadnud. (790)
Nõnda kui kõhkleb lõvi, kuulates küttide müra
hirmuga, siis kui ta ümber nad tõmbavad kavala ringi,
kõhkles temagi nüüd, kuni suikus vaiksesse unne;
tagasi vajus tal pea ning lõdvaks muutusid liikmed.
Seal nüüd leiutas muud veel sinisilmne Athena: (795)
varjukuju ta lõi, mis naisele sarnles, kes oli
kui Ikariose suuremeelse tütar Iphtime,
kellega naitunud oli Eumelos, kes elutses Pheras.
Jumalavõrdse Odysseuse majja ta nüüd teda saatis
seks, et ta Penelopeial, kes kibedalt nuttis ja kaebas, (800)
vaigistaks südamevalu ja kibedat silmaveevoolu.
Magamiskambrisse nüüd ta riivirihmade kaudu
hiilis ja pähitsis seistes sõnaga pöördus ta poole:
“Magad sa, Penelopeia, südames mure ja valu,
aga ei jumalad taha, kel elu nii kerge, et sina (805)
nutaksid heites meelt, sest kojutulek on määrat
sinu pojale nüüd, kes jumalavallatu pole.”
Seepeale temale vastas arukas Penelopeia,
ulmade väravais olles, magusa uinaku rüpest:
“Mispärast tuled sa siia, oh õde, ei iialgi varem (810)
pole sa külastand mind, sest kodu sul asetseb kaugel;
ning mind lakata käsid nutmast ja puhata suurtest
muredest, mis minu südant täidavad valuga praegu.
Juba ma kaotasin kaasa õilsa, kel süda kui lõvil,
kes danailaste leeris ületas vahvuses kõiki, (815)
kes on Hellases kuulus ja ülistet Argoses kõikjal.
Nüüd on mu armastet poeg ka lahkunud alusel õõnsal,
noor on ta veel ja teos ning sõnas tal kogemus puudub,
tema teebki mull’ nüüd veel rohkem muret kui kaasa,
värisen tema pärast ja kardan, et talle vast juhtuks (820)
mingit õnnetust rahva seas, kuhu ta sõitis, või merel.
Sest tal on vaenlasi palju, kes salanõu peavad ta vastu,
soovides surmata teda, enne kui koju ta jõuab.”
Kuid talle udune vari seepeale vastuseks lausus:
“Rahune ning ärgu olgu sul südames ülisuurt kartust, (825)
sest tal on selline saatja kaasas, kellelt ka varem
endale mõnigi mees oli palunud abi: kõikvõimas
Pallas Athena, kes sind su kurbuses aidata tahab.
Tema nüüd saadab mind siia sulle sest sõnumit tooma.”
Seepeale temale vastas arukas Penelopeia: (830)
“Kui oled tõesti sa jumal ja kuulanud jumala häält ka,
kas sa ei jutustaks siis mulle tollest õnnetust mehest,
kas ta on kuskil elus ja päikesevalgust kas näeb veel,
või on ta surnud juba ja viibib Hadese majas?”
Kuid talle udune vari seepeale vastuseks lausus: (835)
“Midagi täpselt ei tea sest sulle rääkida praegu,
kas ta on elus või surnud, sest halb on rääkida tühja.”
Nii ta rääkis ja uksepiidast ja riivist ta hiilis
mööda kui tuulehõng ja nüüd Ikariose tütar
virgus unest ja soojaks taas oli läinud tal süda, (840)
et ta pimedal ööl nii selge unelma näinud.
Nüüd olid peiud ju laeval ja sõitsid niisketel teedel,
südames hirmus eelnõu tappa Odysseuse poega.
Seal on üks kivine saar, mis mere voogudest kerkib,
väina keskel, mis Ithakat lahutab kaljusest Samest, (845)
— Asteris — pole ta suur, kuid mõlemal poolel tal soodsad
laevasadamad — siin ahhailaste salk teda luuras.