Tagasi: Antiigiveeb | Homeros | Odüsseia 1–12 (tlk A. Öpik)

Ilmunud: Homerose Odüsseia. Esimene osa (Laulud 1-12). Kreeka keelest tõlkinud Anna Öpik. Trükikoda “Varrak’u” kirjastus Tartus 1938.

Viies laul.
Kalypso koobas. Odysseuse parvesõit.

Ülla Tithonose kõrvalt sängist tõusis nüüd Eos
jumalaile ja maistele viima hommikuvalgust.
Nüüd tulid jumalad kokku pidama nõu, nende hulgas
kõrgel müristav Zeus, kel võimu rohkem kui teistel.
Seal neile rääkis Athena Odysseuse hädadest rohkeist, (5)
olles mures, et veel ta nümfi elamus viibib.
“Oo isa Zeus, ja kõik te igused jumalad õndsad,
ühtki valitsussauakandjat kuningat ärgu
head ega leebet olgu, ei õiglase meelega enam,
vaid olgu kuningad kõik täis ülekohut ning julmust, (10)
kui enam keegi seal ei mäleta õilsat Odysseust
rahva seas, keda tema valitses heldelt kui isa.
Nüüd aga viibib ta saarel, piinatud kibedast valust,
nümfi Kalypso majas, kes teda vägisi hoiab,
nii et ta isade maale tagasi enam ei pääse, (15)
sest pole laevu tal seal ega aerusid, pole ka sõpru,
kes talle oleksid saatjaiks mere avaral turjal.
Samuti mõeldakse tappa nüüd ta armastet poega,
kui koduteele ta asub. Ta kogub sõnumeid isast
Pyloses väga pühas ja ka Lakedaimonis kuulsas.” (20)
Pilvedekoguja Zeus nüüd seepeale vastuseks lausus:
“Tütreke, milline sõna pääses su hammaste tarast!
Kas pole ometi ise sa otsuse teinud ja tahtnud
seda, et viimaks Odysseus taastub kui tasuja koju?
Aga Telemachost juhata targalt, — seda sa võid ju, — (25)
nii et ta täiesti tervena saabub isade maale,
ent ilma eduta peiud tulevad tagasi laeval.”
Rääkis ja armastet poja Hermese poole siis pöördus:
“Hermes, sa oled ka enne olnud mu käskude kandja,
nümfile palmikuis kauneis teata me kindlamat tahet: (30)
tagasi koju et pöörduks kannatusrikas Odysseus.
Saatjaks ei tohi tal olla ei jumal, ei surelik ükski,
vaid ta tugevalt liidetud parvel, vaeveldes rängalt,
kahekümnendal päeval pankliku Scheria randa
jõudku faiaakide maale, taevaste soost kes on võrsund. (35)
Saavad nad austama teda kui jumalat südamest kõigest,
ning teda saadavad laeval kallile isade maale,
pronksi ja kulda talle ja riideid külluses andes,
poleks Troojastki rohkem kaasa toonud Odysseus,
kui oleks saagiga koos ning tervena taastunud koju, (40)
sest talle määranud saatus omakseid näha ja jõuda
taas enda kõrgesse majja ning kallile isade maale.”
Rääkis ja polnud ka sõnakuulmatu Argosetapja.
Seepeale kohe ta sidus jalga kaunid sandaalid,
kuldsed, ambroosilised, — nad vee peal kannavad teda (45)
ning ka määratu maa üle tuulekiirusel viivad;
nõiasaua ta võttis — sellega sulgeb ta silmad,
kellel vaid soovib ning jälle magajaid virgutab unest.
Nõiasau käes nüüd lendas võimas Argosetapja.
Jõudnud Pieriast üle, ta õhust merele laskus, (50)
sööstis edasi siis üle lainete kajaka kujul,
kui see rahutult voogava mere süvikuis õudseis
kalu küttides tihti tiivaga merevett riivab,
liugles ka Hermes nii üle mere laineterikka.
Nüüd, kui ta saarele jõudis, milline asetseb kaugel, (55)
kannik’sesinisest veest ta astus maale ja sammus,
seni kui saabus suure koopa juurde, kus elas
kauneis palmikuis nümf — ning eest teda koopas ta leidis.
Suur tuli leegitses koldel ja levis kõikjale saarel
põleva seedri ja peeneks raiutud elupuu lõhna. (60)
Nümf aga koopas, lauldes kaunil heledal häälel,
telgedel töötas ja kudus kuldse puraga kangast.
Haljendav-värske hiis oli koopa ümber, kus kasvas
paplipuu, lepp ja küpress, mis magusalt lõhnab, ka linde,
laialilaotatud tiivul lendavaid, pesitses hiies: (65)
öökullid, haugad ja pika keelega varesed — kõik need
linnud, kellele elu merelainetel meeldib.
Võlvitud koopa seintel seal oma köitraage põimis
lopsakas viinapuu, mis lokkas kobaraist raskeist.
Samuti allikaid neli voolas seal valeva veega, (70)
alguses üksteise ligi, siis aga laiali joostes
pehmete aasade keskel, kus kannike õitses ja seller
haljendas. Isegi jumal võiks võlutud olla ja peatuks,
ilmudes sinna ja nähes kõike südamerõõmus.
Seisis täis imetlust seal nüüd helde Argosetapja. (75)
Siis aga, kui seda kõike ta südames imetlend küllalt,
kõrgesse koopasse kiirelt ta astus, ja silmates teda,
kes oli tulija, teadis Kalypso, suur jumalanna,
sest ega tundmatuks jää omavahel jumalad õndsad,
olgugi et neil eemal asetseks üksteisest kodu. (80)
Kuid ta ei leidnud koopas suuremeelset Odysseust,
vaid tema istudes rannal kaebas, ju alati seal ta
mure ja valuga piinates südant ja ohates, nuttes
rahutult voogavat veevälja vaatles, pisarad silmis.
Küsiski Hermeselt nüüd Kalypso, suur jumalanna, (85)
pakkudes temale istet toolil säraval, kaunil:
“Milleks sa tulid mu juurde, Hermes kuldsauakandja,
lugupeetud ja kallis? Sa muidu ei ilmu ju siia.
Ütle, mis mõtted sul on? Mind süda käsib kõik täita,
kui seda täita võin, kui see on võimalik üldse. (90)
Nüüd aga astu ligi ja võta mu kostitus vastu.”
Rääkis nii jumalanna ja laua asetas ette,
rohkelt ambroosiat tõi ja segas ka nektarit punast.
Nüüd asus sööma ja jooma helde Argosetapja.
Kui aga oli ta joonud ja toiduga kinnitand südant, (95)
siis ta jalamaid hüüdis nümfile vastuseks nõnda:
“Kuna sa jumalatar mult, jumalalt, küsid, miks tulin,
tõetruult seletan siis seda asja — sa nõuad ju ise.
Zeus on mind käsutand tulla mu enda tahtmise vastu,
kes siis ka meeleldi kulgeks seda mõõtmatut soolast (100)
veevälja? Seal pole ühtki inimlinna, seal keegi
ohvreid taevaste auks ei too ega häid hekatombe.
Kuid pole võimalik üldse teistelgi jumalail muuta
Zeusi, aigisekandja nõu või vältida seda.
Siin on viibimas mees — ta ütles — õnnetuim kõigist (105)
meestest, kes võidelnud seal Priamose linnuse ümber
üheksa aastat, ja kümnendal, rüüstanud linnuse, koju
pöördusid, koduteel aga teotasid rängalt Athenat,
kes neile vastast tuult ja laineid tormiseid saatis.
Seal nüüd hukkusid kõik ta kaaslased õilsad, (110)
vaid teda üksinda siia tõi tuul ja rannale paiskasid lained.
Nüüd aga käsib sind Zeus teda saata jalamaid koju,
sest pole määratud talle kaugel omastest surra,
vaid talle saatus määras omakseid näha ja jõuda
taas oma kõrgesse majja ning oma isade maale.” (115)
Rääkis, kuid värinat külma tundis suur jumalanna,
siis aga lausus talle, hüüdes tiivustet sõnul:
“Jumalad, olete julmad, kiivamad kõikidest teistest,
kes te ei salli, et puhkaks jumalannadest keegi
kõrvuti mehega, keda ta ilmsi on valinud kaasaks. (120)
Nõnda ka siis, kui Orioni röövis roossõrmne Eos,
kadedad olite teie, oh jumalad, elu kel kerge,
seni kui teda Ortygias kuldtroonil Artemis neitsi
oma leebete nooltega ründas, võttes talt elu.
Nõnda ka siis, kui Jasionit palmikuis kauneis Demeter (125)
oma südame kutsel lembis ning temaga ühtis
põllul, mis kolm korda küntud — polnud ka varjatud kaua
Zeusile see, kes Jasioni heleda välguga surmas.
Nõnda ei salli te nüüdki, et surelik mees on mu kaasa.
Teda ma päästsin, kui siia, ujudes kiilil, ta saabus (130)
üksinda, kuna ta kiirlaeva heleda välguga tabas
Zeus ja pilbasteks lõi keset mere tumedaid laineid.
Seal olid hukkunud kõik ta kaaslased õilsad,
vaid teda üksinda tõi siia tuul ja rannale paiskasid lained.
Väärikalt võtsin ta vastu ja toitsin ja tõotasin, teda (135)
surematuks teha ja anda igavest noorust.
Aga et võimatu täitsa on teistel jumalail muuta
Zeusi, aigisekandja nõu või sest kõrvale hoida,
mingu ta siis, kui Zeus teda julgustab, käskides sõita
rahutult voogaval merel. Ent teele kuis saadaksin teda? (140)
Sest pole laeva mul siin ega aerusid, pole ka sõpru,
kes talle oleksid saatjaiks mere avaral turjal.
Kuid talle südamest kõigest nõu mina andmast ei keeldu,
nii et ta täiesti tervena pääseks isade maale.”
Seepeale hüvedeandja Argosetapja tall’ ütles: (145)
“Läheta nüüd tema koju ja Zeusi pahameelt karda,
nii et sind pärast ei seiraks hirmsa vihaga jumal.”
Rääkinud nii, sealt lahkus võimas Argosetapja.
Võimukas nümf aga pöördus ülla Odysseuse juurde,
seepeale kui ta sai kuulda Kronioni saadetud käsku. (150)
Seal ta leidiski teda istumas rannal: ei silmis
kuivanud pisarad tal, sest kallis elu tal hääbus,
koju igatses ta, ega nümfki ei meeldinud talle.
Tõesti, ta magas kõik ööd, ehkki sunnitult, võlvitud koopas
oma tahtmise vastu too kõrval, kes teda ihkas; (155)
ent kõik päevad ta veetis istudes kaljudel rannal,
ohates, nuttes ja mure ning valuga piinates südant,
rahutult voogavat veevälja vaatles ja pisaraid valas.
Lähenes temale nüüd ja lausus suur jumalanna:
“Õnnetu, ära mul siin enam kaeba ja ärgu sul elu (160)
hääbugu, sest olen nõus heameelel saatma sind koju.
Nüüd aga pronksiga lõika vägevaid palke ja liida
kokku avaram parv, siis kinnita tekk veel ta peale
kõrge, nii et ta kannaks sind udusinisel merel.
Kuid mina leiba ja vett sulle toon, ka verevat veini (165)
külluses kaasa, mis peab sult eemale tõrjuma nälja,
annan ka riideid sull’ ümber, pärituult soodsamat saadan,
et sa täiesti tervena saabuksid isade maale,
kui see on õndsate nõu, kes asuvad avaras taevas
ning kelle tahe ja võim on suuremad kui minu omad.” (170)
Rääkis, kuid külm värin haaras kannatusrikast Odysseust,
ning ta vastuseks lausus, hüüdes tiivustet sõnul:
“Kavatsed midagi muud, jumalanna, kui saata mind koju,
käskides sõita parvel nüüd üle põhjatu mere,
õudse ja hirmsa — ei kulge seda ka võrdkülgsed laevad, (175)
kiired purjekad iial, ka Zeusi tuulega mitte.
Kuid ma su tahtmise vastu parvele enne ei lähe,
oo jumalanna, kui pole sa suure vandega tõotand,
et sa ei kavatse muud veel lõksu minule seada.”
Rääkis, kuid naeratas nüüd Kalypso, suur jumalanna, (180)
ning teda paitades käega lausus, hüüdes ta nime:
“Küll oled kavalaid mehi, ei meeletu ega ka rumal,
et sa mull’ oskasid sellist sõna vastuseks öelda.
Maa seda kuulaku nüüd ning avar taevas ta kohal,
samuti allmaa voolava Styksi vesi — see suurim, (185)
hirmsaim vannetest kõigist, mis omavad jumalad õndsad —
et ma ei kavatse mingit muud teha kurja sull’ lisaks,
vaid et ma seda sull’ nõustan ja soovitan, mida ma endal’
soovinud oleksin ise, kui sarnane häda mind tabaks.
Sest et minugi meel on õiglane, pole ka süda (190)
rinnus mul kõva kui raud, vaid kaastundlik on ta ja helde.”
Nõnda kui rääkinud, juhtis siis teda suur jumalanna
kiirelt ning jumalanna jälgedes sammus Odysseus.
Võlvitud koopasse jõudsid jumal ja surelik mees nüüd;
see siis võttis seal istet toolil, kus varemalt istus (195)
Hermes, nümf aga pani ette temale mitmeid
sööke ja jooke, mis sööb vaid surelik inimkond maa peal,
siis ise võttis istet õilsa Odysseuse vastas,
nektarit tõid ja ambroosiat ümmardajad aga talle.
Igaüks sirutas käed nüüd maitsvate roogade järel’. (200)
Aga kui rooga nad võtnud ja joogiga karastand ennast,
sõnaga pöördus ta poole Kalypso, suur jumalanna:
“Õilis Laertese võsu, nõurikas leidlik Odysseus,
nii siis tahad sa tõesti jalamaid taastuda koju
kallile isade maale, ent hästi ela sa siiski! (205)
Küll aga teadlik olles, kui palju vaeva sull’ saatus
määranud näha, enne kui isade maale sa jõuad,
siia sa oleksid jäänud mu juurde ning hoidnud mu maja,
oleksid surematu, ehkki sa igatsed näha
taas oma kaasat ja soovid innuga alati seda. (210)
Kuid pole tõesti ma halvem temast, ei rühilt, ei kasvult,
sest pole sugugi sünnis see, et surelik naine
jumalatariga julgeks võistelda ilus ja kujus.”
Kuid talle vastuseks lausus nõurikas leidlik Odysseus:
“Võimas jumalatar, ära vihastu, ise ma tean ju (215)
vägagi hästi ka seda, et üllas Penelopeia
varju jääb sinu ees oma kujult ja kasvult, kuid on ju
surelik tema, ent sinul on igune elu ja noorus.
Kuid mina igatsen siiski ja igapäev innuga soovin
pöörduda koju ja taas näha tagasituleku päeva! (220)
Ning kui ka jumalaist keegi tabaks mind tumedal merel,
talun sedagi siis, sest rinnus mul kannatlik süda,
sest olen varemgi juba palju vaeva ja häda
näinud laineil ja sõjas — tulgu pealegi see veel.”
Rääkis, ja loojenes päev ning õhtune hämarus saabus. (225)
Nad aga võlvitud koopa avaras sisimas ruumis
nautides lemmet puhkasid mõlemad üksteise kõrval.
Kui aga ilmunud oli varane roossõrmne Eos,
riietus mantlisse nüüd ja kuuesse õilis Odysseus,
nümf aga riietas ennast pikka valgesse rüüsse (230)
lõuendist säravast peenest, kinnitas puusade ümber
kullast kaunima vöö ja kattis looriga juuksed.
Siis ka ülla Odysseuse kojusaatmise peale
mõtles ja andis talle suure sobiva kirve
pronksist, mis mõlemalt poolt oli ihutud ning mille külge (235)
kaunis õlipuust vars oli hästi liidetud kinni;
andis ka sileda kiimi ja seepeale teed talle näitas
saare soppi, kus puid oli rohkesti kasvamas kõrgeid —
leppi, papleid ja mände, mis tõusid pilvede poole,
ülikuivi ja vanu, mis kergelt ujuvad vee peal. (240)
Ning olles näidanud talle, kus kasvas kõrgemaid puid seal,
pöördus kodusse taas Kalypso, suur jumalanna.
Aga Odysseus lõikas palke ja edenes töö tal,
langetas kakskümmend puud ja siis neid pronksiga laasis,
asjatundlikult tahus ja juhtmega mõõtis neid õigeks. (245)
Oherdi siis talle tõi Kalypso, suur jumalanna, —
puuriski palke ta nüüd ja üksteise külge neid liitis,
seepeale naeltega puust lõi parvele ristpalgid peale.
Suuruselt just nagu laial kaubaalusel põhja
välja sirgeldab mees, kes puusepa töödes on osav, (250)
just nii laiana ka oma parve tegi Odysseus.
Peale ta ehitas teki ja kinnitas tugedel rohkeil,
tugede otsade peale pikki parraspuid pannes.
Masti ta püstitas siis ning kinnitas sellele rõhtpuu,
seepeale valmistas tüüri, selleks et juhtida parve; (255)
remmelgavitsadest tehtud taraga ümbritses parve
kaitseks lainete eest, seks kuhjas ta rohkesti oksi.
Nüüd talle lõuendit tõi Kalypso, suur jumalanna,
sellest et purjed ta teeks, ning hästi ta valmistas needki;
käändenöörid sidus, purjeköied ja türgid, (260)
hoobadel tõmbas ta siis oma parve pühasse merre.
Neljas päev oli käes, kui töö oli lõpule viidud,
viiendal lähetas teda saarelt õilis Kalypso,
olles tall’ lõhnastet riideid andnud ning teda pesnud.
Nahklähkri tumedat veini tõi parvele nüüd jumalanna, (265)
seepeale teise, suure, veega, ja lisaks ka leiba
nahkses paunas ja tõi ka leivakõrvalist küllalt,
saatis ka soodsat tuult talle sõiduks, ohutut leiget.
Rõõmutses tuulest ja heiskas purjed õilis Odysseus.
Tüüri hoidis ta käes ja osavalt, kogenult juhtis (270)
istudes parvel, ka uni ei lasunud iial ta silmil
kuna ta jälgis Pleiaade, Bootest, kes loojeneb hilja,
Arktost, keda ka hüütaks’ teise nimega Vankriks,
kes sealsamas vaid tiirleb, Orioni pidades silmas,
ega Maailmahoovuse vees end pesta ei tohi. (275)
Selle nüüd teda käskis Kalypso, suur jumalanna,
jätta vasakut kätt, niikaua kui meresõit kestab.
Seitseteistkümmend päeva kestis meresõit juba,
kaheksateistkümnendal aga varjukad mäed talle silma
paistsid faiaakide maal, kus pööratud rannik ta poole, (280)
seal see kerkis kui kilp udusinise veevälja pinnal.
Ent etioopide juurest tagasi pöördudes märkas
võimas Maavärindaja Solymide mägedelt kaugelt,
kuidas ta merd mööda sõitis. Kurjemaks muutus Poseidon,
raputas pahaselt pead ning nii enda südames rääkis: (285)
“Oo seda imet, et nüüd oma otsuse jumalad tõesti
muutsid Odysseuse kohta mu äraoleku ajal!
Juba faiaakide maale ta jõudmas, kus määratud talle
pääseda hädade silmusest suurest, mis langes ta peale.
Aga küllap ma veel teda hädades vintsutan küllalt!” (290)
Rääkis ja pilvistas taeva ja kihutas möllama lained,
haarates kolmharu kätte, tõstis kõik vihedad rajud
kõikidest ilmakaartest ja pimeda pilvega kattis
korraga mere ja maa, ning taevast laskuski öö nüüd.
Põrkasid kokku tuuled lõunast, idast ja läänest, (295)
põhjatuul, sündinud õhus, tõstis tohutuid laineid.
Nõrkesid põlved Odysseusel, nõrkes temal ka süda,
pahameelel ta nüüd oma üllale hingele lausus:
“Oo mina vaene, mis veel mind edaspidi küll ootab,
kardan, et tõsi on see, mida jumalatar mulle rääkis, (300)
kes mulle ütles, et meres, enne kui saabun ma koju,
täitub mu hädade mõõt, nüüd näen, et ta õieti rääkis..
Milliste pilviga Zeus nüüd katab avara taeva,
kihutab möllama vee ja tõstab vihedad rajud
kõigist maailmakaartest, nüüd äkine hukk mulle tuleb! (305)
Õndsad kolm-nelikordselt danailased need, kes on leidnud
surma avaras Troojas Atreuse poegade hüveks!
Küll oleks pidanud surma saatma mullegi saatus
päeval, mil kõige rohkem pronksjaid odasid heitsid
Trooja sõdurid mulle surnud Achilleuse ümber. (310)
Peiesid oleksid teind mull’ ahhailased, kiites mind kuulsaks,
nüüd aga haledaim surm on saanud minule osaks.”
Kuna ta kõneles nii, lõi ülalt tohutu laine,
langedes hirmsal jõul ta peale ja kummutas parve.
Ise aga ta paiskus kaugele parvest ja roolgi (315)
libises ära ta käest ning pooleks mastipuu murdus
ägedas rajus, mis tekkis tuulte pöörises hirmsas.
Samuti puri ja rõhtpuu paiskusid kaugele merre.
Ise viibis ta kaua vee all ega ka suutnud
kohe pinnale tõusta lainete rünnakus võimsas, (320)
sest teda koormasid riided, kingitud õilsalt Kalypsolt.
Viimaks ta pinnale ujus ja suust nüüd sülitas välja
mõru soolase vee, mis peast tal ojana voolas.
Ent oli meeles tal parv, kui suur ka ta väsimus polnud,
ning ta laineisse sööstes varsti saavutas selle, (325)
istus ta keskele siis, sel viisil pääsedes surmast.
Nüüd teda lainetus paiskas pärivett sinna ja tänna.
Just nagu põhjatuul, tormates sügisel väljaku üle,
kuivi ohakaid ajab, mis tihedalt üksteise küljes,
nii teda ajasid tuuled lainetel sinna ja tänna; (330)
Lõunatuul paiskas parve Põhjatuulele kanniks,
Idatuul siis teda jättis, et Läänetuul vintsutaks jälle.
Seal teda Kadmose tütar silmas, saledajalgne
Ino Leukothea; muiste ta häälega surelik oli,
nüüd aga jumala au talle osaks sai soolases meres. (335)
Kahju tal oli Odysseusest ekslevast hädas ja vaevas,
kosklana lendas ta üles, mere voogudest tõustes,
parve servale istus ja sõnaga pöördus ta poole:
“Vaeseke, mispärast sind Poseidon Maavärindaja
vihkab nii hirmsalt, et sulle ta valmistab lõpmatut häda? (340)
Ega ta hukuta nüüd sind, olgu kui suur tema viha.
Kuid sa tegutse nõnda — mull’ näib, et sul mõistust ei puudu: —
heites seljast kõik rüüd, oma parv jäta tuultele kanniks,
siis aga kätega sõudes ujuvil püüa sa ise
jõuda faiaakide maale, kus määratud pääsmine sulle. (345)
Siin nüüd võta mu loor, ambroosiline ja köida
see ümber rinna, sest nii pole karta sul ohtu ja surma.
Kui aga kätega juba sa oled puudutand randa,
siis kohe päästa ta lahti ja heida süngesse merre
väga kaugele rannast ning ise kõrvale pöördu.” (350)
Rääkides nii jumalanna ulatas temale loori,
kuid ise kadus ta kiirelt sügavas voogavas meres,
koskla kujul, ja siis teda katsid tumedad lained.
Kuid seda kaalutles õilis kannatusrikas Odysseus,
pahameelel ta nüüd oma üllale hingele lausus: (355)
“Oo mina vaene, kas veel mingit kavalust minule koovad
jumalad, kuna ta mind nüüd käsib lahkuda parvelt.
Aga ma mingil kombel ei kuula ta sõna, liig’ kaugel
näevad mu silmad ju maad, kus lubatud pelgupaik ootab.
Kuid pean tegema nii — mull’ näib, et see oleks parem — (360)
kuni hoiavad põõnad koos veel palke mu parvel,
seni olen ta peal ning talun ja kannatan häda,
aga kui viimaks mul parv on löödud lainetest puruks,
siis ma ujun, sest tõesti paremat nõu ma ei leia.”
Kuna ta veel oma meeles ja südames kaalutles seda, (365)
paiskas tohutu laine Maavärindaja Poseidon
hirmsa raske ta peale, mis lõi teda, langedes kõrgelt.
Nii nagu marune tuul pühib kuhjatud aganaid kuivi,
laiali paisates neid küll sinna ja tänna, just nõnda
paiskusid laiali pikad palgid, aga Odysseus (370)
haaras jalgega ühe ümbert ja sõitis kui täkul;
seljast ta heitis ka rüü, mis andis talle Kalypso,
loori sidus ta siis ümber rinna endale kohe,
hüpates pea ees merre laialilaotatud kätel
ujuma asus ta nüüd. Teda nägi Maavärindaja, (375)
raputas pahaselt pead ja nii oma südames rääkis:
“Nii siis, kannata peale vaeva, ekseldes merel,
seni kui Zeusilt hellitet rahva juurde sa jõuad,
aga ma loodan, et saad veel küllalt õnnetust maitsta!”
Rääkinud nii, ta piitsutas kauni lakaga täkke, (380)
seni kui Aigasse jõudis, kus hiilgav maja tal seismas.
Muud aga mõtles välja Kronioni tütar Athena:
teistele tuultele nüüd oli tõkkeid seadnud ta teele,
vaibuda käskides neid ning heita puhkama kõiki;
laskis vaid tugevat põhjatuult murda tema ees laineid (385)
kuni faiaakide juurde, kel armsad on aerud, võiks jõuda
Zeusi lemmik, Odysseus, pääsenud kibedast surmast.
Seal ta kaks ööd ja kaks päeva suurel põrkaval lainel
triivis ja mitmelgi korral silmade ees oli surm tal;
kui aga kolmanda päeva tõi kauneis palmikuis Eos, (390)
lakkas puhumast tuul ning kõikjal oli ta ümber
mere rahulik pind, seal maad tema lähedal märkas,
siis kui ta teraselt vaatas, tõstetud tohutust lainest.
Nii teeb lastele rõõmu isa päästetud elu,
kes oli haiguse kütkes kannatand kibedat valu, (395)
vaeveldes kaua, sest kuri jumalus kimbutas teda.
Nüüd aga suur on neil rõõm, et jumalad päästsid ta hädast —
nõnda ka tervitas maad ja metsa rõõmsalt Odysseus,
ning ta kiiremalt ujus, et astuda jalaga maale.
Olles nii kaugel maalt, et häält sealt hästi võiks kuulda, (400)
ning juba kuulis ta mere kohinat karide vastu,
sest seal tohutu laine mühises murdudes kaldal,
paisates kõrgele pritsmeid, et kõik oli soolases vahus.
Polnud ka lahti seal ega valgmaid laevade kaitseks,
vaid järsk kallas ja karid ja teravad kaljud seal olid. (405)
Aga Odysseusel nõrkes süda ja nõrkesid põlved,
pahameelel ta nüüd oma üllale hingele lausus:
“Oo mina vaene, kui maad kauaoodatud juba mull’ näitas
Zeus, kui põhjatu mere süvikuist üle ma jõudsin,
nüüd mina hallist merest kuskile välja ei pääse, (410)
rand on täis teravaid kive ja murdlaine, lüües ta vastu,
metsikult kohades hüppab libedail kaljudel üles;
ranna lähedal meri on sügav ja kuskil ei saa ma
seista mõlemail jalul, et välja pääseda ohust.
Ning kuigi pääseksin välja, võiks paisata karide vastu (415)
tugev lainetus mind, siis asjatu oleks mu katse.
Kui aga edasi ujun rannikut mööda, et leida
kuskil abajat meres, kus oleks madalat randa,
siis ma kardan, et seal mind haarab äkine maru,
viies mind raskesti ohkavat kalarikkasse merre, (420)
või mingit koletist saadab mu peale jumalus vägev
mere põhjast, kus palju neid toidab suur Amphitrite;
tean ju, kuivõrd mind vihkab võimas Maavärindaja!”
Kuna ta nüüd oma arus ja südames kaalutles seda,
viis teda tohutu laine järsu ranniku vastu; (425)
seal oleks nülitud nahk kogu kehalt ja murtud kõik luud tal,
kui poleks sisendand talle selgesilmne Athena
haarata, põrgates vastu, kaljust mõlema käega.
Ohates rippus ta seal, kuni möödus tohutu laine.
Sellest ta pääseski nii, kuid tagasi voolates haaras (430)
taas teda marune laine ja paiskas kaugele merre.
Nii kui polüübil, kes peiduurkast tõmmatud välja,
kivikesi on jäänud tihedalt liikmete külge,
nii jäi ka kaljude külge kinni ta julgetelt kätelt
nülitud nahk. Ja nüüd teda kattis tohutu laine. (435)
Seal oleks saatuse vastu hukkunud vaene Odysseus,
kui poleks leidlikkust andnud tall’ selgesilmne Athena:
laine pinnale tõustes, mis mühinal lõi vastu randa,
ujus ta rannikut mööda uurides, kas ehk ei leiduks
kuskil abajat meres, kus randa madalat oleks. (440)
Kui aga viimaks ta jõudis ujudes paika, kus merre
suubus kaunima vooluga jõgi, näis koht talle soodus:
rand oli kaljudest vaba ja hästi varjatud tuulest.
Silmates voolavat jõge ta palvetas nii oma meeles:
“Kes sa ka oled, oh isand, mind kuula, su poole ma pöördun (445)
palvega, pagedes merelt ning Poseidoni vihast,
sest on jumalaile surematuilegi püha
mees, kes ekseldes saabub, nii nagu minagi praegu
tulen su voolu ja põlvede ette, sest sunnib mind häda;
halasta, isand, mu peale, su kaitset ja abi ma palun.” (450)
Nii ta rääkis ja kohe jõejumal peataski voolu,
vaigistas lained ta ees ning varjupaiga tall’ andis
jõesuus. Nüüd temal läksid lõdvaks mõlemad põlved,
samuti tugevad käed — oli meres tal väsinud süda.
Tursunud oli tal nahk ning mere soolane vesi (455)
purskas tal ninast ja suust; ta hääletult, hingetult lamas,
oimetu olles ja nõrk, sest väsimus suur teda murdis.
Ent kui ta toibus taas, kui ärkas tal südames teadvus,
siis jumalanna loori ta päästis jalamaid lahti
ning selle heitis jõkke, kus merre ta suubumas oli. (460)
Merre viis seda vool ja kohe võttis ta Ino
oma kätega vastu. Jõelt aga lahkus Odysseus,
langes kõrkjate alla ja viljakat maamulda suudles.
Pahameelel ta nüüd oma üllale hingele lausus:
“Oo mina vaene, mis veel mind edaspidi küll ootab? (465)
Kui jõe ääres ma nüüd siin õudse öö läbi valvan,
võiks ehk härmatis, külm ja rõske kahjulik kaste
saada jagu mu hingest, mis nõrkusest toibunud vaevalt:
toob ju koidiku eel tuul jõe poolt kõledat õhku.
Kui aga nõlvakust üles ma lähen ja varjuka metsa (470)
tihedais põõsais magama heidan, kui lubavad seda
minule nõrkus ja külm, kui magus uni mind valdab,
siis ma langeda kardan kiskjate saagiks ja roaks.”
Kaaludes nii, tall’ siiski paistis, et see oleks parem:
metsa ruttas ta nüüd — vee lähedal leidis ta selle (475)
avara vaatega künkal, ning kahe puukese varju
heitis — nad kasvasid koos, üks niinepuu, õlipuu teine.
Ei sinna pääsenud tuuled, mis toovad alati niiskust,
heleda päikese kiir ei tunginud iialgi sinna
ega ka tugevam vihm — nii tihedalt olid seal põõsail (480)
ristati põimitud oksad ja nende alla Odysseus
vajuski nüüd ja kohe endale kätega kuhjas
aseme laia, sest seal oli külluses kuivanud lehti,
nii et oleksid võinud kaks meest ja kolmgi seal leida
varju talvisel ajal, kui külm oleks ägedaim olnud. (485)
Rõõmutses aset nähes kannatlik õilis Odysseus,
keskele heitis ta nüüd ning ennast lehisse peitis.
Nõnda kui hõõguva tuki musta tuhaga katab
mees, kes on kaugel põllul, kus pole lähedal naabreid,
nii tuleseemet saastes, et mitte süüdata mujal, (490)
nõnda ka peitus Odysseus lehtede all. Kuid Athena
und talle silmisse valas, selleks et kiiremalt haihtuks
raske väsimus temast ja silmalaud temal sulges.