Tagasi: Antiigiveeb | Homeros | Odüsseia 1–12 (tlk A. Öpik)

Ilmunud: Homerose Odüsseia. Esimene osa (Laulud 1-12). Kreeka keelest tõlkinud Anna Öpik. Trükikoda “Varrak’u” kirjastus Tartus 1938.

Kuues laul.
Odysseus saabub faiaakide juurde.

Nii seal puhkaski õilis kannatusrikas Odysseus
väsinult, olles võidetud unest. Aga Athena
oli ruttamas nüüd faiaakide maale ja linna.
Muiste asusid nad Hypereia avarail nurmil,
ülbe kükloopide rahva naabruses, millised tihti (5)
käisid röövimas neid, sest jõult olid nendest nad üle.
Sealt neid teisale viis Nausithoos jumalavõrdne,
asundas Skeeriamaad väga kaugel inimsoost töökast,
ümbritses müüriga linna, ehitas rahvale majad,
püstitas surematuile templeid ja põllumaad jagas. (10)
Kuid et ta saatuse sunnil ju lahkunud Hadese valda,
nüüd Alkinoos valitses seal, kes sai jumalailt tarkust.
Kuninga majja nüüd ruttas selgesilmne Athena,
kellele ülla Odysseuse kojusõit tekitas muret.
Kiiresti astus ta kaunist’ ehitud magamisruumi, (15)
kus Nausikaa puhkas, neitsi, kes kasvult ja rühilt
oli kui jumalatar, Alkinoose kõrgmeelse tütar;
samas kaks ümmardajat, kel oli kariitide ilu,
puhkasid piitade ees; olid suletud läikivad uksed.
Nüüd nagu tuulehõng ta neitsi aseme juurde (20)
heljus ja pähitsis seistes sõnaga pöördus ta poole,
kuna ta laevuri kuulsa, Dymase tütrele sarnles,
kes Nausikaa eas ning kallis ta hingele oli.
Nüüd selle kujul lausus selgesilmne Athena:
“Oled küll laisana sina, Nausikaa, sündinud emal, (25)
vaata, sul läikivad riided lebavad unarul hoopis.
Pulmadki ligi sul juba, kus ise sa kaunimaid riideid
selga panema pead, ka saatjate jaoks sul neid vaja —
nõnda su õilis kuulsus leviks ka rahva seas kõikjal,
ning sest tunneksid heameelt isa ja auline ema. (30)
Nüüd aga pesema mingem varase koidiku paistel,
minagi saadan sind ise ning olen sull’ abiks, et jõuaks
kiiremalt lõpule töö, — ega kaua sa neitsiks ei jää nüüd,
sest juba kosjas sul käimas on kõige üllamaid mehi
üle faiaakide maa, kus su enda sugukond asub. (35)
Nüüd aga koidiku eel oma kuulsat isa sa palu
muulad seada sull’ valmis ja vanker, et vedada sellel
käisteta kuubi, rüüsid ja kauneid säravaid vaipu.
See oleks sullegi palju sobivam praegu, kui minna
jalgsi, sest pesupaigad linnast asuvad kaugel.” (40)
Rääkinud nii, sealt pöördus selgesilmne Athena
taas Olympose mäele, kus olevat igavest’ kindel
surematute paik, mida iial ei kõiguta tuuled
ega ei niisuta vihm; seal lund ei saja, vaid laotub
selgeim pilvitu õhk täis kiirgavat sära ta üle; (45)
seal nüüd jumalad õndsad naudivad lõpmatuid päevi.
Sinna läks Selgesilmne, kui oli manitsend neitsit.
Nüüd ilmus kuldsele troonile Eos ja äratas unest
neitsi kaunimas rüüs; täis imestust uimast, ta kohe
ruttas, läbides maja, selleks et teatada kohe (50)
isale kallile sellest ja emale. Eest ta neid leidis
saalis, kus kolde ees ema ümmardajatega ketras
merepurpurset lõnga, ent lävel kohtas ta isa,
kes oli ruttamas suurte kuulsate vürstide seltsi
pidama nõu, — teda sinna kutsusid õilsad faiaagid. (55)
Astudes nüüd tema juurde, ta kallile isale lausus:
“Isake kallis, kas seaksid mulle veovankri valmis,
kauneil ratastel kõrge, et uhkeid riideid ma võiksin
viia jõele ja pesta, sest mustana lebavad kõik mul;
sullegi endale sobib, kui suurte vürstide hulgas (60)
istud pidades nõu, et riided sul oleksid puhtad,
ning viis armastet poega sul viibivad majas, neist kaks on
naitunud juba, ent kolm on poissmehed nooruse õilmeis,
nad aga tahavad üha riideis, mis hoolega pestud,
ringmängul käia — ning see on kõik minu hoolde ju jäetud.” (65)
Nõnda ta rääkis, sest rõõmsaist pulmist ta mainida kartis
kallile isale, see aga taipas ja vastuseks lausus:
“Ei sulle muuli ma keeldu andmast, oh tütreke, ega
muud, mida vajad sa: mine ning orjad seadku sull’ valmis
kauneil ratastel kõrge vanker, mil redelid küljes.” (70)
Rääkis ja käsundas orje, orjad kuulasid sõna.
Õues nad seadsidki valmis vankri ratastel kauneil,
tõid siis muuli ja panid nad rakmesse veovankri ette.
Nüüd tõi kuningatütar kambrist toredad riided,
hästihäilitud vankrisse kõik need asetas korrast. (75)
Nüüd pani korvisse ema neile külluses moona
mitut seltsi; ka leivakõrvalist, valas ka veini
kitsenahksesse lähkrisse — tütarlaps vankrile astus —
andis ka kuldse nõu talle pehme õliga täidet,
et ennast võida võiks ta ümmardajatega ühes. (80)
Neitsi piitsa haaras ja kaunid läikivad ohjad,
virgutas piitsaga muuli ja mürinal traavisid nemad
ega ei väsinud hoopis nad vedamast riideid ja teda;
üksi ta polnud; ta järel sammusid teenijad jalgsi.
Ning kui nad saabusid kauni vooluga jõele, kus olid (85)
paigad, kus pesti pesu selgema veega, mis rohkelt
voolas alati alt, kus mustimgi riie sai puhtaks,
seal nüüd veovankri eest nad võtsid rakkest ka muulad
ning piki kärestikrikast jõge neid ajasid sööma
mesimagusat rohtu — kuid ise nad veovankrilt kohe (90)
võtsid riided ja kandsid nad kätel mustjasse vette,
kiiresti tammusid siis neid kaevustes üksteise võidu.
Kui aga kõik oli nüüd neil pestud ja mustusest puhas,
mere äärde nad ritta laotasid riided, kus laine
rannal lõi vastu kruusa ja hästi loputas pesu. (95)
Ise nad pesid end siis ja läikiva õliga võidsid,
seepeale aga nad võtsid einet jõekaldal kõrgel,
oodates, seni kui riideid kuivatas päikese soojus.
Kui aga kuningatütar ja teenijad kõik olid söönud,
siis nad mängisid palli, heites kõrvale loorid, (100)
ning Nausikaa valgekäeline alustas tantsu.
Nõnda kui Artemis noolteheitja mägedes kõnnib,
kui ta Taigetosel pikal või Erymanthosel kütib
rõõmsalt metsikut kulti võ.i väledat põtra, ja nümfid,
aigisekandja Zeusi tütred, kes elavad nurmil, (105)
mängivad kõik ta ümber — ja rõõmutseb südames Leto:
sest on ju kõigist kõrgeim ja silmnäost kauneim ta tütar,
kergelt võib teda tunda, kuigi nad kõik seal on kaunid —
nii oma ümmardajaist oli kaunim nooruke neitsi.
Kui aga viimaks tal nõu oli pöörduda tagasi koju, (110)
seada rakmesse muulad ja riided koormale panna,
jällegi leiutas muud nüüd selgesilmne Athena —
nimelt, et virguks Odysseus ja silmaks nägusat neitsit,
kes siis juhataks talle teed faiaakide linna:
ühele ümmardajaist heitis palli kuningatütar, (115)
pall aga lendas tast mööda ning sügavas keerises kadus.
Valjusti kiljusid nad ning ärkas õilis Odysseus;
sööstes üles, ta istudes kaalutles südame põhjas:
“Oo mina vaene, mis rahvas on see, kelle maale ma jõudsin,
kas nad on metsikud, ülbed, kellel seadusi pole, (120)
või on nad külalislahked ja meel on neil jumalakartlik?
Just nagu neitside hääled kostsid äsja mu kõrvu,
oli see nümfide hääl, kes elavad mägede harjul,
ning ka jõgede lätteil ja haljail rohukail nurmil?
Või ehk inimkeelt rääkiva rahva lähedal olen? (125)
Nüüd aga tahan ma ise minna ja vaadata järel’.”
Rääkinud nii, tuli välja põõsa alt õilis Odysseus,
tugeva käega ta murdis metsatihnikus oksa,
mis oli lehti täis, et katta alasti ihu.
Läks siis kui mägede lõvi, kes oma jõule on kindel, (130)
keda ei heiduta torm ega vihm, kui ta põlevail silmil
veiste ja lammaste sekka ilmub või metsades jälgib
põtru, sest näljane kõht teda lojuste kallale ajab,
sundides tungima vahest isegi kindlasse majja.
Nii ka Odysseus tahtis minna neidude sekka, (135)
ehkki ta alasti oli, ent sunnitud kibedast hädast.
Hirmsana ilmus ta neile, määrdunud merevee vahust,
ning nad laiali jooksid kõik piki rannikut kõrget,
vaid Alkinoose tütar jäi sinna, sest talle Athena
rinda sisendas julgust ja liikmeist võttis tal hirmu. (140)
Malluga astus neitsi ta poole, ent kaalus Odysseus,
kas ta nägusal neitsil paludes kaisutaks põlvi,
või kas ta leebeil sõnul, seistes kaugemal, palub
näidata teed talle linna ja anda midagi katteks.
Kaaludes nii tal viimaks paistis, et siiski on parem (145)
paluda leebeil sõnul, jäädes eemale seisma,
kartes, et pahandaks neitsi, kui temal ta kaisutaks põlvi;
siis kohe pöördus ta poole leebeil ja kaalutud sõnul:
“Palun sind, valitsejanna, kas surelik oled või jumal,
kui oled jumalaist keegi, kes elavad avaras taevas, (150)
siis oled Artemis kindlasti, suure Kronioni tütar,
kellele sarnled sa väga kõrgelt kasvult ja kujult;
kui aga surelik oled, üks neist, kes elavad maa peal,
kolm korda õndsad on siis su isa ning auline ema,
kolm korda õndsad on su vennad, sest küllap neil süda (155)
soojeneb alati suures rõõmus su üle, kui näevad,
kuidas selline õile ringmänguväljale astub.
See aga mees on kõigist teistest õndsuses üle,
kes oma majja sind viib, kui kingega võitnud sind omaks.
Veel pole iial mu silmad sarnast inimlast näinud, (160)
ühtki meest ega naist, — mind hämmastus haarab, kui näen sind;
Deloses nõnda ma kord Apolloni altari kõrval
noore palmipuu võsu nägin kasvamas sirgelt,
sest olin tulnud ka sinna suure väeosa saatel
teekonnal, kus mind palju raskeid muresid ootas. (165)
Samuti vaatasin palmi, imetlust südames tundes,
kaua, sest kunagi maast pole kasvanud selline tüvi.
Nõnda ka imetlen sind, oo neitsi, kuid kardan ma väga
emmata põlvi sul; mind tabas õnnetus raske.
Eile ma pääsesin maale tumedast merest, kus lained (170)
kakskümmend päeva mind kandsid ja hirmsad tugevad tuuled
otse Ogygia saarelt — siia mind jumalus paiskas,
selleks et siingi ma taluksin häda, sest mina ei usu,
et ta mul lõppemas nüüd — palju halba veel jumalaist ootan.
Halasta, valitsejanna, mu peale, aetuna hädast (175)
pöördun ma palvega esmalt su poole, sest ma ei tunne
kedagi rahva seast, kes asumas linnas ja maal siin.
Linna juhata mind ning rüüks anna midagi ümber,
olgu see rätt, mis kattis sul pesu, kui siia sa tulid.
Andku ka jumalad sulle kõik, mida südames soovid: (180)
meest ja maja ning lisaks õilsat rahu ja üksmeelt,
sest pole olemas tõesti midagi üllamat ilmas
sellest, kui ühisel nõul ja meelel haldavad maja
mees ja naine, sest see teeb tuska vaenlasil’ palju,
sõbrule teeb aga rõõmu, kuid rohkem veel endile neile.” (185)
Ning Nausikaa valgekäeline, temale vastas:
“Võõras, ei kurjana sa ega meeletuna ei näi mull’.
Zeus Olymplane jagab ju inimlastele õnne,
õilsaile, kurjele ka, igaühele nii, kuis ta tahab;
sullegi küllap ta määras saatust, talu ka seda — (190)
nüüd aga, et oled jõudnud meie maale ja linna,
siis ei tunne sa puudust riietest ega ka muustki,
mida kannatusrikas abipaluja vajab;
linna ma juhatan sind, ka rahva nime sull’ teatan:
kuulub faiaagele siin see linn ja maa tema ümber, (195)
kuid Alkinoose ülla tütar olen ma ise
ning faiaakide võim ja vägevus oleneb temast.”
Rääkis ja ümmardajaile kauneis palmikuis hüüdis:
“Peatuge, tüdrukud, nüüd, kuhu pagete, silmates võõrast!
Ega te ometi arva, et vaenlane võiks tema olla, (200)
pole ju maa peal meest ega iialgi sellist ei sünni,
kes oleks siia, faiaakide maale, saabunud, tuues
kaasa tüli ja vaenu; sest oleme taevaste sõbrad,
asume kõikidest kaugel, võimsalt murdleva mere
rannal maailma serval, ei teistega puutu me kokku. (205)
Kuid see on õnnetu mees, kes rännates jõudnud on siia,
abi vajab ta meilt, sest Zeusilt tulevad meile
võõrad ja vaesed kõik, ning väiksemgi and on ju kallis.
Andke nüüd, ümmardajad, võõrale süüa ning juua,
peske ka jõel teda seal, kus leidub tuule eest varju.” (210)
Rääkis, ja seisma nad jäid, igaüks aga julgustas teist nüüd.
Tuulest varjatud paika nad viisid võõra, kuis käskis
neid Nausikaa, üllameelse kuninga tütar,
panid ta kõrvale valmis riided, kuue ja mantli,
andsid ka kuldse nõu, mis pehme õliga täidet — (215)
ning teda käskisid siis end pesta voolavas jõevees.
Seal nüüd ümmardajaile lausus õilis Odysseus:
“Ümmardajad, te minge eemale nüüd, sest ma ise
hõõrun õlgadelt kõntsa ja võian õliga ennast,
sest juba kaua on jäänud mu kehast kaugele võie. (220)
Ent teie ees ma ei taha end pesta ja häbi mul oleks
alasti olla kauneis palmikuis neidude keskel.”
Rääkis; eemale minnes, nad neitsile teatasid sellest.
Nüüd pesi puhtaks jões oma keha õilis Odysseus
mere soolast, mis selga ja laiu õlgu tal kattis, (225)
rahutult voogava mere kõntsa ta pühkis siis peastki.
Ning kui ta oli end pesnud ja läikiva õliga võidnud,
pani ta selga rüü, mis neitsilt noorelt ta saanud.
Aga Athena, Kronioni tütar, nüüd talle andis
kõrgema kasvu ja võimsa, tüseda kuju — tal pead nüüd (230)
ehtis käharas juus, hüatsindi õitele sarnlev.
Nõnda kui hõbeda ümber kuldse äärise taidur
teeb, keda õpetand on Hephaistos ja Pallas Athena
kõigis taietes seks, et ta valmistaks kauneimaid teoseid,
nõnda ka valas tall’ veetlust pähe ja õlule Pallas. (235)
Eemale astudes siis ta mere rannale istus,
hiilates kaunimas ilus, et imetlust tütarlaps tundes
lausus ümmardajaile kauneis palmikuis nõnda:
“Kuulake, tüdrukud valgekäelised, mida ma ütlen:
ega küll taevaste nõuta, kel kõrgel Olymposel kodu, (240)
tule faiaakide jumalavõrdsete juurde too mees nüüd,
sest ta alguses näis mull’ näotu mehena hoopis,
nüüd aga sarnleb ta neile, kes elavad avaras taevas.
Sarnleks kui temale mees, keda kaasaks võiksin ma hüüda,
kes oleks elanud siin, kes jääks ise meelsasti siia! (245)
Nüüd aga, tüdrukud, andke võõrale süüa ning juua.”
Nii ta rääkis ja nemad kohe ka täitsid ta käsku
ning Odysseuse ette seadsid toite ja jooke.
Nüüd asus sööma ja jooma kannatlik õilis Odysseus
ahnelt, sest kaua ju oli ta söömata, joomata olnud. (250)
Kuid Nausikaa, valgekäeline, otsustas nõnda:
riided pani ta kokku, neid kaunile vankrile tõstis,
tugeva kabjaga muulad rakkesse pani ja astus
vankrile, siis Odysseust ta virgutas, temale öeldes:
“Nüüd tõuse üles, võõras, ja mingem linna, sind tahan (255)
viia mu targa isa majja ning arvan, et leiad
seal sa üllamaid mehi kõigi faiaakide hulgast.
Nüüd aga talita nii — mull’ näib, et sul mõistust ei puudu:
kuni me liigume maal ja küntud põldude vahel,
ümmardajatega koos sa muulade vankrile järgne (260)
kiiremal sammul ja teed ma ise juhatan sulle.
Kui aga jõuame linna — ta ümber on kaitsemüür kõrge —
ühel- kui teiselpool linna on olemas sadamad kaunid,
viib sinna kitsas tee, mille ääres kantsitud laevad
välja tõmmatud veest, igaühel on seisupaik oma. (265)
Seal Poseidoni pühamu ümber on nõukoguväljak,
kuhu on kaevatud maasse rasked tohutud rünkad,
seal on saada kõik riistad, mis mustjail laevul on vaja:
köisi ja purjeriiet, ka aerusid, silutud hästi,
sest faiaagid ei hooli vibudest ega ka nooltest, (270)
vaid neile meeldivad mastid, aerud ja võrdkülgsed laevad,
milledel matkavad julgelt mere valevail laineil.
Kuid nende hooletut juttu vältida tahan, et keegi
pärast ei pilkaks mind, sest ülbeid on rahva seas palju,
keegi madalast soost võiks vastu tulles nii öelda: (275)
“Kes on Nausikaat saatmas — kes on see kaunis ja kõrge
võõras? Kust leidis ta tema? See vist saabki ta kaasaks,
või on ta viimas koju hulkuvat meest, kes on laeval
saabunud kaugelt maalt, sest lähedal pole ju ühtki;
või tema härdal palvel on otse laskunud taevast (280)
jumalaist keegi ja see jääb igavest nüüd tema juurde.
Paremgi on, kui ta mehe, ehkki vaevaga, leidnud
kaugelt maalt, sest ta põlgab siin, oma rahva seas, kõiki
õilsaid faiaake, neid, kes kosjas tal hulgana käivad.”
Rääkida võiksid nad nii, ent mul oleks siis sellest häbi. (285)
Pahandund oleksin ise, kui nii oleks toiminud keegi
teine, kes oma isa ja ema tahtmise vastu
seltsiks mehega enne, kui pulmapäev oleks peetud.
Nüüd pane tähele hästi, võõras, mu sõnu, et saaksid
kiiremalt saatjaid mu isalt, kes kodumaale sind viiksid. (290)
Tee kõrvalt leiad sa eest Athena kaunima hiie
pühad paplid ja oja, mis jookseb aasade vahel.
Seal on mu isa mõis ning viljaaed lopsakalt õitsev,
nii kaugel linnast, et sinna kergesti kostavad hüüded.
Seal nüüd istudes veidi oota seni, kui meie (295)
vahepeal saabume linna ja jõuame kuningamajja.
Kui aga arvad, et meie ju oleme saabunud koju,
siis faiaakide linna mine ja näidata palu
endale maja, kus asub mu isa, Alkinoos üllas.
Kergesti võid seda leida, ka väike laps sulle näitaks (300)
teed, sest pole ju tõesti olemas sarnaseid maju
kuskil faiaakide maal, kui see, kus Alkinoos sangar
asub. Kui aga oled saabunud majja ning õue,
läbinud kiiremalt saali, ema poole sa pöördu.
Seal ta kolde ees istub tule paistel ja ketrab (305)
merepurpurset lõnga, mis silmale imena paistab,
samba najal ta istub ja ümmardajad ta taga.
Samas ta kõrval seisab mu isa troon, kus ta istub,
rüübates veini ja olles kui õndsaist jumalaist keegi.
Siis mine, möödudes temast, mu ema juurde ja emba (310)
põlvi tal, et sa võiksid kojutuleku päeva
taas näha rõõmuga pea, ehkki kaugel oleksid kodust.
Ning kui on ema su vastu armulik südame põhjas,
siis võid ka loota, et taas näed omakseid ning et sa jõuad
kõrge rooviga majja ning oma isade maale.” (315)
Rääkinud nii, ta lõi oma särava piitsaga muuli
ning nad lahkusid ruttu jõelt, mis kaunisti voolas.
Kiiresti jooksid korralt, siis jälle aeglaselt muulad,
hoolega juhtis ta neid, et järel’ jõuaksid jalgsi
tüdrukud ja Odysseus ja targalt ta käsitles piitsa. (320)
Ning juba loojenes päike, nad aga jõudsid Athena
püha hiieni nüüd, ning samas ka õilis Odysseus
istus maha ja palus suure Kronioni tütart:
“Kuula mind, aigisekandja Zeusi võitmatu tütar,
kuula mind ometi nüüd, ehkki mind ei kuulanud varem, (325)
siis kui mul purustas laeva vägev Maavärindaja,
aita faiaakide maal mul halastust leida ja sõprust.”
Nõnda ta palvetas seal, teda kuuliski Pallas Athena,
kuid ta ei ilmunud veel tema ette, sest kartis ta väga
isa venda, kes seiras, täis olles ägedat raevu, (330)
jumalavõrdset Odysseust, enne kui koju ta jõudis.