Tagasi: Antiigiveeb | Homeros | Odüsseia 1–12 (tlk A. Öpik)

Ilmunud: Homerose Odüsseia. Esimene osa (Laulud 1-12). Kreeka keelest tõlkinud Anna Öpik. Trükikoda “Varrak’u” kirjastus Tartus 1938.

Seitsmes laul.
Odysseus jõuab Alkinoose majja.

Nõnda seal palvetas õilis kannatusrikas Odysseus,
sellal kui muulade paar viis linna kuningatütre.
Ning kui ta nüüd oli jõudnud isa hiilgava maja
ette, ta väraval peatus ja vennad tulid tall’ vastu,
jumalavõrdsed nad kõik — ja vankri eest võtsid nad rakkest (5)
muulad ja seepeale kandsid sisse kõik puhastet riided.
Ise aga ta läks oma kambrisse; süütas seal tule
tubane ümmardai, rauk Apeirast, Eurymedusa.
Tõi ta Apeirast kord Alkinoos kantsitud laeval,
olles ta aukingiks saanud, kuulus ju ülivõim talle (10)
kõigi faiaakide seas — teda rahvas kui jumalat austas.
Hoidnud oli too eit Nausikaat kuningakojas,
talle tegi ta tuld ning õhtueine tõi ette.
Nüüd Odysseuski tõusis, et sammuda linna. Ta ümber
tihedat udu valas Athena, kes head talle soovis, (15)
seks et ükski faiaakidest uhkeist, tulles tall’ vastu,
sõnul teda ei pilkaks ega ka päriks, kes on ta.
Siis aga, kui tema just oli astumas kaunisse linna,
tuli temale vastu selgesilmne Athena,
olles kui neitsi noor, kes kandis veekannu kätel. (20)
Astudes nüüd tema juurde, küsis õilis Odysseus:
“Tütreke, kas sa ei näitaks mull’ maja, kus asub üks sangar,
nimelt Alkinoos, kes siin maal valitseb rahvast?
Sest olen kannatusrikas võõras, kes saabunud siia
kaugel olevalt maalt, ja seepärast mina ei tunne (25)
kedagi rahva seast, kes asuvad linnas ja maal siin.”
Vastas nüüd jumalanna, selgesilmne Athena:
“Sulle, oo võõras isa, ma näitan maja, kuis käsid,
sest mu ülikas isa just selle naabruses elab;
järgne mull’ nüüd üsna vaikselt, teed mina juhatan sulle, (30)
ära ka inimest ühtki küsitle ega ka vaata,
sest siin rahvas ei näe heameelel tulnukaid võõraid,
ega ka külalislahkelt nad kohtle saabujaid kaugelt.
Vaid oma kergete laevade peale lootes, nad kiirelt
kulgevad sügavat merd — seda Maavärindaja neil’ andis; (35)
nende laevad on kiired, nii nagu tiivad või mõte.”
Rääkides nõnda, ta eel nüüd sammus Pallas Athena
kiirelt ning jumalanna jälgedes sammus ka tema.
Seal nüüd laevurid kuulsad, faiaagid, ei märganud hoopis,
kuis tema, läbides linna, neist möödus, sest seda keelas (40)
kauneis palmikuis, suur jumalanna Athena, kes valas
tihedat udu ta ümber, helde olles ta vastu.
Imetles nüüd Odysseus sadamaid, kantsitud laevu,
meeste nõukoguväljakuid, müüre pikki ja kõrgeid,
palkidest olid nad piiratud, silmale imena näis kõik. (45)
Ning kui ta kuninga kuulsa maja ette nüüd jõudis,
lausus tall’ jumalanna, selgesilmne Athena:
“See on, oh võõras isa, maja, mille mull’ käsid
näidata endale, seal leiad Zeusilt võrsunud vürste
söömingul istumas koos, ent ära sa südames kõhkle, (50)
julgelt astu sa sisse, sest kõigist kiiremalt jõuab
sihile kartmatu mees, kuigi kuskilt ehk võõrsilt ta tulnud.
Emanda poole sa püüa kõigepealt pöörduda saalis,
hüütakse teda Areteks ja samadest vanemaist on ta
sündinud, kelledest ka Alkinoos-kuningas sündis. (55)
Enne Nausithoos Poseidonilt, Maavärindajalt,
ning Periboialt sündis, kes oli naiste seas kauneim;
Eurymedoni ülla noorem tütar ta oli;
muiste Eurymedon gigante valitses ülbeid,
ning ta hävitas nurjatu rahva, kuid hukkus ka ise. (60)
Aga ta tütre nais Poseidon ja sigitas poja,
ülla Nausithoose, faiaakide kuninga muistse.
Tal aga olid pojad Alkinoos ja Reksenor;
viimane pojata oli ja hõbedast vibust Apollon
surmas tema, kes naitunud äsja, tütre vaid jättis (65)
üksinda majja, Arete, selle Alkinoos nais siis
ning teda austab nii, kuis kuskil ei austata maa peal
ühtki naist, kes mehe kaasana valitseb majas.
Nii on ta lugupeetud ja austatud südamest kõigist,
ka oma laste poolt ja ka Alkinoose enda (70)
ning kogu rahva poolt, kes temas näeb jumalannat,
tervitussõnu tall’ hüüab, kui ta on läbimas linna.
Sest tal endal ju tõesti ei puudu õilsamat tarkust,
kõigile soovib ta head ning lepitab meeste seas vaenu.
Kui aga südame põhjas Arete on helde su vastu, (75)
siis võid sinagi loota omakseid näha ja jõuda
kaunisti ehitet majja ning oma isade maale.”
Rääkinud nii, tast lahkus selgesilmne Athena,
rahutult voogava mere kaudu Scheriast kaunist
Marathoni ta läks, Ateenasse, teed kus on laiad, (80)
seal ta Erechteuse majja astus. Aga Odysseus
läks Alkinoose kuulsa elamu poole ja mõnda
kaalutles südames, enne kui pronksist lävele astus.
Päikese kiirena-hiilgas ja kumas just nagu täiskuu
kõrge rooviga maja, kus elas Alkinoos üllas. (85)
Kõikjal oli seal tõusmas seinu vasega kaetud
alates lävelt — neil olid sinisest vaabast karniisid.
Sulgesid kindla maja seestpoolt väravad kuldsed,
kuid olid hõbedast piidad, mis seisid vaskisel lävel,
hõbedast väravapealne ja kullast väraval rõngas. (90)
Mõlemal pool aga ust olid kullast ja hõbedast koerad,
milliseid voolinud oli Hephaistos, taietes osav,
seks et nad valvaksid maja, kus elas Alkinoos üllas,
olles surematud nad iial vanaks ei saanud.
Sees aga piki seina ulatus sinna ja tänna (95)
istmete rida lävelt saali ruumika sisse;
katsid neid naiste kootud peened villased vaibad.
Neil faiaakide juhid võtsid igapäev istet,
juues ning süües, sest seal oli alati külluses kõike.
Kuldsed noormehed aga seisid aluseil kauneil, (100)
hoides põlevaid tunglaid kätes nad näitasid valgust
neile, kes öö läbi seal olid rõõmsalt istumas lauas.
Viiskümmend naisorja aga töötavad kuningamajas:
üks osa jahvatab käsikividel kollakat nisu,
teised koovad kangast ja värtnail ketravad lõnga, (105)
istudes tihedalt reas, kui lehed ladvakal paplil,
kuna lõuendi lõimist tilgub läikivat õli.
Kuivõrd faiaagid ju on üle teistest kõikidest meestest
oskuses sõita merel kiirlaevul, sedavõrd naised
seal on kudujad virgad, sest neile andis Athena (110)
oskust kauneimais töis ja mõistust rohkem kui teistel’.
Ruumikas kaunis aed on õuevärava taga,
neli vakamaad suur, mida piirab igalt poolt tara.
Seal on ladvakaid puid, neil alati haljendab lehis,
pirni-, granaadi- ja õunapuud kannavad säravat vilja, (115)
viigipuud magusa marjaga, haljad värsked oliivid,
ning ei hävine neil ega lakka valmimast vili
iial, ei talvel, ei suvel, vaid aasta läbi ja ikka
läänest puhuvas tuules üks õitseb ja valmib ju teine.
Pirnile järgneb seal pirn ning ühele õunale teine, (120)
viina- ja viigipuul üks mari teisele järgneb.
Ning on kuningal seal suur viinaaed lokendav viljast,
kuivatuspaiga all on üks osa lagedal kohal
päikese käes, kuna teisal kobaraid lõigataks’ juba,
teisi surutaks’ samas, ees aga mõned on haljad, (125)
äsja langes neilt õis, kuna teised värvuvad tõmmuks.
Seal on viimse rea taga hästi jaotatud peenrail
külluses kasvamas mitut liiki juurvilja kaunist.
Ning on kaks allikat samas, üks juhitud läbi on aiast,
sellal kui teine voolab, õue läve alt tulles, (130)
toreda maja ees, kust linlased vett endal’ toovad.
Selliseid taevaste ande kuninga valdusel oli.
Seisis imetlust täis seal kannatlik õilis Odysseus,
siis aga, kui seda kõike ta südames imetlend küllalt,
kiirelt ta ületas läve ja astus kuninga majja. (135)
Seal ta leidiski eest faiaakide juhte ja hoidjaid
valamas Argosetapjale teravsilmsele ohvrit
viimsest karikatäiest, sest aeg oli unele mõelda.
Sammuski nüüd läbi maja kannatlik õilis Odysseus
tiheda udu sees, mida hoidis ta ümber Athena, (140)
et ta pääseda võiks Arete ja kuninga juurde.
Kätega ümbritses nüüd Arete põlvi Odysseus
ning kohe hajus ka pilv jumalannast loodud ta ümbert.
Nad aga hääletuks jäid, nähes äkki sangarit saalis,
vaatasid imestust täis, ent hardasti palus Odysseus: (145)
“Jumalavõrdse Reksenori tütar Arete, su kaasa
ning sinu põlvede ette tulen aetuna hädast;
teidki, kes viibite peol, ma palun, ja jumalad andku
eluajaks teil’ õnne, ka lastele igaüks jätku
rikkused, mis tal on majas ja aukingid, rahvalt mis saadud. (150)
Mulle aga te andke saatjaid, et pääseksin koju
kiiremalt, sest juba kaua ma vaevlen omastest kaugel.”
Rääkides nii ta laskus tuhasse koldel ja istus
leekide kõrval’, ent kõik olid vaiksed ja hääletud täitsa.
Nende seast kõneles viimaks sangar, rauk Echeneos, (155)
kes oli aastatelt vanim kõigist faiaakide meestest,
kõneski hiilgavaim kõigist ja vägagi kogenud elus.
Soovides nendele head ta kõneles koosolijaile:
“See pole sugugi hea, Alkinoos, ega ka sünnis,
kui me jätame võõra istuma tuhasse koldes. (160)
Siin aga ootavad kõik su käsku kõhkleval meelel.
Nüüd aga tõsta sa võõras tuhast ja paku tall’ istet
hõbenaeltega toolil, käskjalgu aga sa käsi
veini segada taas, et võiksime valada ohvrit
Zeusile, müristajale, kes auväärset palujat saadab, (165)
samuti varadehoidja võõrale õhtulist toogu.”
Kui Alkinoos võimas nüüd seda kuulanud oli,
haaras ta kätest Odysseust, nõurikast, tarka ja tõstis
koldelt ja temale pakkus istet läikival toolil,
käskides, et talle loovutaks istme Laodamas vapper, (170)
poeg, kes istus ta kõrval ja kõigist oli tall’ kalleim.
Pesuvett kätele tõi nüüd orjatar kaunimas kuldses
kannus ja kätele vett ta hõbekausi peal valas,
asetas siis nende ette läikivaks häilitud laua,
väärikas varadehoidja tõi neile leiba ja lisas (175)
lahkelt maitsvaid roogi tagavaradest võetud.
Nüüd asus sööma ja jooma kannatlik õilis Odysseus
ning kohe kuninga võim seal käskjalga hüüdis ja käskis:
“Nüüd sega anumas veini, Pontonoos, seepeale täida
kõigile karikad siin, et võiksime valada ohvrit (180)
Zeusile, müristajale, kes auväärset palujat saadab.”
Nõnda ta rääkis ja nüüd Pontonoos magusat veini
segas ja seepeale jagas kõigile täidetud peekrid.
Kui oli toodud ohver ja joodud, kuis süda kel kutsus,
kõneles koosolijaile Alkinoos, lausudes nõnda: (185)
“Kuulake mind, faiaakide juhid ja hooldajad võimsad,
sest ma avaldan nüüd, mida käsib öelda mul süda.
Nüüd siis, lahkudes peolt kõik pöördugu puhkama koju,
koidikul kogume aga nõunikke suuremal arvul,
austada tahame võõrast peoga saalis ja tuua (190)
jumalail’ kauneid ohvreid, seepeale sellele mõelgem,
kuidas too võõras mees võiks vaeva ja tülita jõuda
meie saatel ja kaitsel taas oma isade maale,
saades kiiremalt rõõmsaks, ehkki nii kaugel ta kodust,
ning et tal teelgi enam ei juhtuks midagi halba, (195)
kuni ta kodumaa pinnale astub. Seal aga peab ta
leppima sellega, mida karmid ketrajad talle
põimisid niidisse siis, kui teda sünnitas ema.
On aga surematuist nüüd keegi laskunud taevast,
siis mingi teine nõu vist mõlkumas jumalail meeles: (200)
sest end jumalad nüüdki ilmsi näitavad meile,
siis kui nendele toome ohvriks suurt hekatombi, —
söövad nad meiega koos ning istuvad peol meie keskel.
Kui aga üksikul teel meie rändurid kohtavad üht neist,
siis nad endid ei varja, sest oleme lähedad neile, (205)
nii kui kükloopide tõug ja metsik gigantide sugu.”
Nüüd talle vastuseks lausus nõurikas leidlik Odysseus:
“Teisiti mõtlema pead, Alkinoos, sest ma ei ole
sarnane surematuile, kes asuvad avaras taevas,
kogult ega ka kasvult, ent surelik olen kui teised; (210)
sellele aga, kes näib teile õnnetuim olevat kõigist
maapealseist meestest siin, ma sarnlen hädade tõttu.
Ning ma oleksin veelgi rohkem rääkida võinud
vaevast, mida ma näinud kõikide taevaste tahtel,
kuid nüüd laske, et söön siin õhtust mureski olles. (215)
Sest pole midagi maa peal julmemat, hirmsamat kõhust,
kes meid hädaga sunnib mõtlema temale üha,
isegi siis, kui on kurb ja rõhutud muredest süda,
nõnda kui minagi nüüd olen rõhutud murest; ent tema
sunnib vaid sööma ja jooma ja tahab, et ununeks meelest (220)
kõik mu häda ja vaev, ning nõuab lõpmatult täitmist.
Nüüd aga rutake teie ja tehke, et koidiku ajal
võiksin pöörduda taas, ma õnnetu, isade maale,
kuigi ma vaevleksin veel ja kaotaksin elu, kui korraks
näeksin veel oma vara, orje ja toredat maja!” (225)
Nõnda ta rääkis ja kõik teda kiitsid ja lubasid anda
võõrale mehele saatjaid, sest kohased olid ta sõnad.
Ning kui nad valanud ohvrit ja joonud kuis süda kel kutsus,
siis kohe puhkama läks igaüks oma kodusse jälle.
Kuid oli jäänud saali õilis Odysseus, ta kõrval (230)
istusid vaid Arete ja kuningas jumalavõrdne.
Ümmardajad seadsid korda sööginõud saalis.
Ning teda kõnetas viimaks valgekäene Arete, —
sest ta tundis ju rüüd ja kuube, silmates kauneid
riideid, milliseid ise ta ümmardajatega kudund. (235)
Ning ta kõnetas teda, lausudes tiivustet sõnul:
“Võõras, enne sult pean üht asja küsima ise.
Milliseid mehi sa oled ja kes sulle andis need riided?
Kas sa ei rääkinud siis, et tulid ekseldes merelt?”
Nüüd talle vastuseks lausus nõurikas leidlik Odysseus: (240)
“Raske on, kuninganna, rääkida pidevalt sellest,
kuipalju muret on mulle taevased jumalad andnud.
Siiski seletan kõike, mida mult küsid ja pärid.
Asetseb meres üks saar, Ogygia, siit väga kaugel,
saarel Atlase tütar asub, kaval Kalypso, (245)
kauneis palmikuis suur jumalanna. Aga ta juurde
iial keegi ei tule, surelik ega ka jumal.
Kuid üks jumalaist viis ta juurde mind õnnetut — olin
üksinda, sest minu kiirlaeva heleda välguga tabas
Zeus ja pilbasteks lõi keset mere helkivaid laineid. (250)
Seal nüüd hukkusid kõik mu kaaslased õilsad, vaid mina,
kiirlaeva kiili ümbert haarates kätega kinni,
triivisin üheksa päeva, ent kümnendal pilkasel ööl mind
tõid Ogygia saarele jumalad; seal nüüd Kalypso,
kauneis palmikuis suur jumalanna, elab; ja mind ta (255)
võttis väärikalt vastu, toitis ja alati tõotas
mind teha surematuks ja anda igavest noorust.
Kuid ta ei suutnud iial veenda südant mul rinnus.
Terveni seitse aastat viibisin saarel ja kastsin
nutuga jumala riideid, millised sain ma Kalypsolt; (260)
kui aga aastate järjes oli ju kaheksas saabund,
siis ta virgutas mind ning käskis pöörduda koju —
kas seda nõudis Zeus või endal muutunud meel tal?
Hästiliidetud parvel ta saatis mind teele ja andis
kaasa leiba ja veini ning selga jumala riideid, (265)
saatis ka soodsat tuult mulle sõiduks, ohutut leiget.
Seitseteistkümmend päeva kestis meresõit juba,
kaheksateistkümnendal aga paistsid silma mull’ kõrged
varjukad mäed teie maal ning täitus rõõmuga süda
siis mul õnnetul; kuid mina veelgi vaevlema pidin (270)
paljude hädade käes — Poseidon saatis neid mulle:
tõstes tormi ja tuult ta seadis tõkkeid mu teele
ning pani mässama määratu veevälja, nõnda et laine
parvelt paiskas mu merre — raskesti ohkasin üha.
Viimaks lõhkus orkaan minu parve, kuid mina jõudsin (275)
ujuda põhjatu veevälja laineil, kuni mu viimaks
tõid teie maale ja randa paiskasid voolud ja tuuled.
Seal, kui ma väljusin veest, oleks murdlaine teinud mull’ liiga —
suurte kaljude otsa mind paisates ohtlikul kohal,
sealt aga pöördudes ujusin tagasi, seni kui jõudsin (280)
jõele, kus mulle näis, et paik oli kõigiti soodus:
kaljudest vaba rand ning hästi varjatud tuulest.
Nõrkesin, toibusin taas, ning tuligi jumalik öö nüüd,
siis mina eemale läksin jõest, mis on voolamas taevast,
põõsais magama heitsin, kuhjates kuivanud lehti (285)
endale ümber ja und mulle andis lõpmatut jumal.
Seal nüüd, lehtede sees, kuigi muredest täis oli süda,
veetsin magades öö ning hommiku, päevastki poole,
ning juba loojenes päev, kui magus uni must lahkus.
Siis aga rannal su tütre ümmardajaid mina nägin (290)
mängimas ning nende keskel ta jumalatarina paistis.
Talt ma palusin abi, head nõu aga oskas ta leida,
suuremat tarkust ta näitas, kui oleks võimalik loota
leida sellises eas, sest noored on ennatud ikka.
Siis tema andis mull’ küllalt leiba ja helkivat veini, (295)
laskis ka pesta mind jões ning andiski mulle need riided.
Nii siis olen ma sulle tõtt, ehkki kurb olles, rääkind.”
Kuid Alkinoos nüüd talle vastas, lausudes nõnda:
“Võõras, siin aga küll pole tõesti osanud leida
õiget nõu minu laps, kes ei viinud sind minu majja (300)
ümmardajatega koos, sa ju pöördusid esmalt ta poole.”
Nüüd talle vastuseks lausus nõurikas leidlik Odysseus:
“Sangar, oh ära noomi seepärast laitmatut neitsit,
mind ta käskis ju küll koos ümmardajatega tulla,
kuid ma ise ei tahtnud, kartes ja peljates väga, (305)
et su süda vast muutub kurjaks, märgates seda,
sest ju oleme kõik siin maapeal ägedameelsed.”
Kuid Alkinoos talle lausus vastuseks nõnda:
“Võõras, ei säärane küll pole süda mul rinnus, et kurjaks
läheksin pimedast peast, on parem ju õiglane olla. (310)
Kui aga — isa Zeus, Apollon, Pallas Athena! —
sinusugune mees, kes nii nagu minagi mõtleb,
oleks mu tütre kaasaks ning minu väimeheks hüütud,
jäädes siia; ma sulle annaksin maja ja vara,
kui sa meeleldi jääksid; vägisi aga ei hoia (315)
keegi faiaakidest sind, ei salliks ka Zeus-isa seda.
Kuid sinu saatmise määran — olgu see sulle teada —
homseks päevaks ja siis, kui sa lamad sügavas unes,
viivad sind vaiksel merel sõudjad, kuni sa saabud
taas oma isade maale ja majja, või kuhu vaid soovid — (320)
isegi siis, kui see oleks paljugi kaugem Euboiast,
milline olevat kaugeim kõigist maist, mida nägid
meie laevureist need, kes kord Rhadamantyse ruuge
külla Tityose juurde, kes Gaia poeg oli, viisid.
Ning nad sõitsidki sinna ja vaevata sihile jõudsid (325)
samal päeval ja taas samal teekonnal pöördusid koju.
Küllap sa isegi näed oma vaimus, kuivõrd mul tublid
laevad ja laevurid on, kuis peksavad aeruga laineid.”
Nii ta rääkis ja rõõmsaks muutus õilis Odysseus,
palveks tõstis ta nüüd oma hääle ja valjusti hüüdis: (330)
“Zeus-isa, anna, et kõik, mida räägib Alkinoos, täituks,
siis peab temale saama osaks viljaka maa peal
kuulsus, mis iial ei kustu, ent mina pääseksin koju.”
Nõnda nad vestlesid seal teineteisega, aga Arete
valgekäeline kutsus ümmardajaid ja neid käskis (335)
seada temale valmis sammaskäigu all ase,
panna purpursed padjad kaunid, laotades peale
vaibad ja villased rüüd, et sellega ennast ta kataks.
Nad aga lahkusid saalist, käes hoides põlevaid tunglaid.
Ning kui nad olid ju seadnud nobedalt valmis tal sängi, (340)
siis Odysseuse juurde astudes ütlesid talle:
“Tõuse ja magama mine, oh võõras, ju ase sull’ tehtud.”
Nõnda nad sõnasid talle ja meelsasti puhkama läks ta.
Nii seal puhkaski õilis kannatusrikas Odysseus
kaunisti nikerdet sängis kajavas võlvitud käigus. (345)
Aga Alkinoos magas maja sisimas ruumis,
temaga aset jagas kõrgeauline kaasa.