Tagasi: Antiigiveeb | Homeros | Odüsseia 1–12 (tlk A. Öpik)

Ilmunud: Homerose Odüsseia. Esimene osa (Laulud 1-12). Kreeka keelest tõlkinud Anna Öpik. Trükikoda “Varrak’u” kirjastus Tartus 1938.

Kaheksas laul.
Odysseus faiaakide juures.

Kui aga taevasse ilmus varane roossõrmne Eos,
siis ka kuninga võim püha tõusis asemelt üles
ning Odysseuski tõusis, linnaderüüstaja, sängist.
Nüüd Alkinoose võim püha juhatas turule teda,
kus faiaakide nõukogu istus laevade juures. (5)
Jõudnud sinna, nad võtsid istet tahutud kivel
kõrvuti. Ent läbi linna sammus Pallas Athena
nüüd Alkinoose, targa kuninga, käskjala kujul,
sest temal ülla Odysseuse kojusõit südamel oli.
Ning iga sangari juurde ta astus, lausudes nõnda: (10)
“Üles ja astuge kokku, faiaakide juhid ja hoidjad,
kogumisväljakul’ kõik, et saaksite kuulata võõrast,
kes meie targa kuninga majja on saabunud äsja;
olles ekselnud merel, kes kujult on jumala võrdne!”
Rääkides nii ta kõigil ergutas meeli ja südant. (15)
Varsti ka tulvil täis olid kogumispaigad ja istmed
kokkuvoolanud rahvast ja mõnigi hämmastus, nähes
seal Laertese tarka poega, sest et Athena
hiilgavat veetlust valas ta pähe ja õlule, andes
temale kõrgema kasvu ja võimsa, tüseda kuju, (20)
et ta faiaagele kõigile osutuks armsaks ja oleks
lugupeetud ja austatud ning et ta võistlustes kõigis
võidaks, milles faiaagid katsuda tahtsid Odysseust.
Kui aga kõik olid kokku turuväljale tulnud,
kõneles koosolijaile Alkinoos, lausudes nõnda: (25)
“Kuulake mind, faiaakide juhid ja hooldajad võimsad,
et ma räägiksin nii, kuis käsib süda mul rinnus.
Eksinuna mu majja saabus merelt see võõras,
ning ma ei tea, kes ta on, kas koidu või õhtu poolt mehi.
Kojusaatmist ta nõuab ja palub, et see oleks kindel. (30)
Saatkemgi nüüd teda koju, kuis meil on alati viisiks,
pole ju iialgi keegi, kes saabunud oleks mu majja,
kaua viibinud siin, olles mures saatmise pärast.
Nüüd aga pühasse merre tõmmakem mustendav alus,
see olgu täiesti uus ning noormehi viiskümmend kaks siis (35)
valigem rahva seast, kell’ tublidus varemgi tuntud.
Siis igaüks oma aerud sidugu tullide külge,
seepeale astugu maale ja võtku söömingust osa,
pöördudes taas me majja, ma annan teil’ külluses kõigest.
Noormehi käsin nii, kuid teie, teised kõik vürstid, (40)
valitsussauakandjad, tulge mu kaunisse kotta,
selleks et austada saalis võõrast. Ja ärgu ka keegi
eemale jäägu peolt. Ning kutsuge jumalik laulik
siia, Demodokos, kes jumalalt laulmise võime
saanud, et rõõmu meil’ teha lauldes, kuis vaim teda käsib.” (45)
Rääkinud nii, ta neid juhtis, kõik aga järgnesid talle
valitsussauakandjad; ja lauliku järel’ läks käskjalg.
Valitud noormehed aga, arvult viiskümmend kaks, nüüd
läksid, kuis oli kästud, voogava veevälja randa.
Ning kui nad alla jõudsid mere ja aluse juurde, (50)
kohe ka tõmmati alus merre, kus sügavam vesi,
toodi ka mast ning purjed mustja aluse peale,
seati ka aerud korda rõngastes, valmistet nahast,
kõik nagu kohus ja kord, siis heisati läikivad purjed
ning jätnud ankrusse laeva eemale rannast, nad ise (55)
pöördusid tagasi targa kuninga uhkesse majja.
Täis juba seal olid käigud ja ruumid õues ja majas
sangareid; hulgana neid tuli kokku, vanu ja noori.
Neile Alkinoos seal laskis tappa kaksteistkümmend lammast,
kaheksa kihvakat kulti, kaks veist, kel nõtkuvad jalad. (60)
Seal siis nüliti neid ning kaunist söömingut seati.
Käskjalg lähenes nüüd ning kallist laulikut juhtis;
muus teda armastas väga ja head talle andis ning halba:
võttis talt silmade valguse, andis tall’ laulude taide.
Nüüd Pontonoos talle hõbenaeltega tooli (65)
võõraste keskele kõrge samba najale seadis,
seepeale riputas käskjalg naelale kõlava lüüra
lauliku pea kohal’, näidates, kuis seda käega saaks võtta.
Asetas siis tema ette kauni laua ja korvi,
karika veini tall’ tõi, et jooks ta, kuis süda tal kutsub. (70)
Igaüks sirutas käed nüüd maitsvate roogade järel’.
Kui aga rooga nad võtnud ja joogiga karastand ennast,
muus siis laulikut käskis laulda kangelasmeeste
loost, mille kuulsus tollal avara taevani küündis:
Peleuse poja Achilleuse ning Odysseuse tülist, (75)
kuis neil tekkinud riid kord pühal ohvripeol kaunil
hirmsail ähvardussõnul, ent vägede juht Agamemnon
rõõmuga kuulis, et riidlesid parimad mehed Achaias,
sest seda tähiseks kord talle kuulutas Phoibos Apollon,
siis kui ta pühama Pytho kivilävele astus (80)
kuulama jumala nõu; sest tol ajal algasid hädad
Trooja ning Argose rahvail suure Kronioni tahtel.
Seal nüüd laulis sest loost ülev laulik, aga Odysseus
suure purpurse rüü nüüd haaras tugeva käega,
kattis sellega pea ning õilsa silmnäo peitis, (85)
sest faiaakide ees ta pisaraid valada pelgas.
Kuid igakord, kui laulu lõpetas jumalik laulik,
pühkis ta pisarad silmist ja peast ka purpurrüü tõmbas,
ning kahe sangaga peekri haarates, jookohvrit valas.
Ent kui ta algas taas, kuna laulma sundisid teda (90)
õilsad faiaagid, sest neile tekitas heameelt ta leelu,
siis ka Odysseus taas oma pea peitis rüüsse ja nuttis.
Kõikide teiste eest ta suutis varjata nuttu,
vaid Alkinoos seda üksinda märkas ja nägi,
istudes seal ta kõrval ta kuulis, kuis raskelt ta ohkas, (95)
ning ta kõnetas nüüd faiaake, aerude sõpru:
“Kuulake mind, faiaakide juhid ja hooldajad võimsad!
Juba meil südamed küllalt on nautinud söömingut rohket,
lüürahelinaid ka, mis kaunile peole on lisaks,
nüüd aga väljugem siit ning võistlusmängudes kõigis (100)
mõõdame jõudu, et võõras, tagasipöördunult koju,
võiks oma sõbrule kiita, kuis üle oleme teistest
rusikavõitluses, maadluses, hüppeis kõrgeis ja jooksus.”
Rääkinud nii, ta neid juhtis, nad aga järgnesid talle.
Nüüd ka riputas käskjalg naelale kõlava lüüra, (105)
võttes Demodokost käest, ta saalist talutas teda
nüüd sedasama teed, kuhu olid ju rutanud teised
õilsad faiaagid kõik, et jälgida kaunimaid mänge.
Turule ruttasid nad, ning järgnes hulgana rahvast,
tuhandeid. Rohkesti astus ette nüüd noormehi õilsaid: (110)
tõusis Akroneos üles, Ochyalos ka ning Elatreus,
Nauteus tõusis ja Prymneus, Anchialos ka ja Eretmeus
ning Anabesineos, ka Ponteus, Thoon ja Proreus,
Tektoni pojapoeg ka, Amphialos, kel Polyneos
isaks, Euryalos siis, kui Ares, kes hävitab mehi (115)
ning Naubolides, kes oli kauneim kogult ja kasvult
kõigi faiaakide seast, vaid Laodamas ületas teda.
Astusid samuti ette kolm Alkinoose poega:
Halios, jumalavõrdne Laodamas ning Klytoneos.
Esiteks katsusid nemad jalgade kiirust ja jõudu, (120)
lähtest algas neil jooks, ning üheskoos korrapealt kõik nad
kiirelt lendasid nüüd, et tolmupilv väljakul tõusis.
Seal Klytoneos õilis kõiki ületas jooksus.
Nii palju maad, kui pikk oti põllul muulade vagu,
jooksis ta kõigi eel kuni rahvani, maha jäid teised. (125)
Mõned katsusid siis oma jõudu maadluses raskes,
seal Euryalos viimaks võitis parimaid kõiki.
Kuid Amphialos oli hüppeis kõikidest üle,
kettaheitmises oli osavam kõigist Elatreus,
rusikavõitluses aga Laodamas, kuninga võsu. (130)
Ning kui nad kõik olid küllalt ju südames nautinud mänge,
siis neile kuninga poeg Laodamas kõneles nõnda:
“Siia, sõbrad, ja võõralt pärigem, kas mingit mängu
oskab ja tunneb ta. Sest kogult nõrk ta ei näi mull’
ega ka reitelt ja koivilt, kätestki mõlemaist mitte; (135)
tugevas kaelas on jõudu, ka nooruse rammust tal pole
sugugi puudust, vaid näib, et murtud ta paljudest vaevust;
midagi muud ma ei tea ju, mis niivõrd hirmsalt kui meri
suudaks kurnata meest, ka seda, kel rohkesti jõudu.”
Kuid Euryalos talle lausus vastuseks nõnda: (140)
“Hästi ja kohaseil sõnul, Laodamas, rääkinud oled,
nüüd mine ise ja kutsu ta välja ning vii talle sõna.”
Kui aga kuninga üllas poeg seda kuulis, ta tõusis,
nende keskele astus ja kõnetas nõnda Odysseust:
“Siia, oh võõras isa, astu ning katsu ka jõudu (145)
mängudes, kui sa neid oskad, — ju näib mull’, et sina neid tunned.
Tõesti, ei suuremat au või mehele elu a’al olla
sellest, mida ta saavutab käte ning jalgade vaevul.
Näita nüüd oma jõudu ja meelest peleta mured.
Sest su kojusõit enam kaugel pole ning juba (150)
laevgi on tõmmatud vette ja sõudjad on valmis end seadnud.”
Kuid talle seepeale vastas nõurikas leidlik Odysseus:
“Mida, Laodamas, nüüd te pilkega nõuate minult:
täidavad mured mu meelt veel rohkem, kui mängud ja võistlus,
sest olles seni näinud palju häda ja vaeva, (155)
nüüd teie nõukoguväljakul istun te keskel ja koju
pöörduda soovides palun kuningat ning kogu rahvast!”
Kuid tall’ Euryalos vastas ja solvas isegi teda:
“Ei sa mull’ paista kui mees, oh võõras, kes kogenud oleks
võistlusmängudes, neis, mis sangarid tunnevad rohkelt, (160)
vaid sa oled kui see, kes suurel laeval on sõitmas,
kui mõni sõudjatejuht, kes samal ajal on kaupmees,
kes vaid prahile mõtleb, otsides vahetuskaupa,
ning keda ahvatleb kasu — ei võitlejana sa paista!”
Sünge pilguga nüüd talle vastas leidlik Odysseus: (165)
“Võõras, siivutult räägid, halva mehena paistad,
nii siis näeme, ei anna jumalad kõigile maa peal
korraga kaunimaid andeid, kasvu, mõistust või kõnet, —
sest on mõnigi mees ju tõesti inetum teistest,
kuid ehib jumal ta kõnet võluga, nõnda et teda (170)
meelsasti kuulavad kõik; ning kindlalt kõneleb tema,
tagasihoidlikult, leebelt ja hiilgab kõikide keskel.
Kui aga linnas ta kõnnib, kui jumalat vaadataks’ teda.
Teine mees aga kujult on võrdne surematuile,
kuid ta kõnele pole hiilgavat võluvust antud. (175)
Nii oled sinagi kujult hiilgav ning poleks võinud
jumalgi kaunimat luua, kuid sinul on piiratud mõistus.
Pahameelt tõstsid sa nüüd mu südame sügavas põhjas,
rääkides siivutul viisil — kuid pole ma võistlustes võhik,
kuis sina räägid, ent arvan, et tublimaid teiste seas olin, (180)
kui oma nooruse jõule ja kätele toetuda suutsin;
nüüd aga rõhub mind mure ja õnnetus. Sest olen palju
kannatand mässaval merel ja meestega võideldes sõjas;
siiski võistelda tahan, kuigi ma kannatand palju,
sest mind solvas su sõna ja ärritas meeletu kõne.” (185)
Ütles ja mantliga koos ta sööstis ette ja haaras
suure ja paksu ketta, mis oli paljugi raskem
nendest, milliseid heitma harjunud olid faiaagid.
Seda ta keerutas nüüd ja heitis tugeva käega.
Vuhises kivi ja maani paindusid nüüd kõik faiaagid, (190)
aerudel pikkadel sõudjad, kuulsad laevurid merel
heidetud kivi all. Ent kõikidest tähistest üle
lendas see tema käest; seal tähistas sihte Athena
noormehe kujul ja lausus temale, hõigates teda:
“Pimegi mees, oh võõras, vaevata leiaks su märgi (195)
kobades, sest et ta pole teistega segat, vaid kõigist
teistest on kaugel ees. Ole muretu võistluses selles,
keegi faiaakidest sinna ei küüni ega sind võida.”
Nõnda ta rääkis ja rõõmsaks muutus õilis Odysseus,
olles heatahtliku sõbra võistlusmängudel leidnud. (200)
Kergemal südamel nüüd faiaakide poole ta pöördus:
“Seda nüüd tabage, noormehed, loodan, et varsti ka teise
sama kaugele heidan, või isegi kaugemal’ sellest.
Nüüd aga teine mees, keda käsib julgus ja süda,
mõõtku end minuga siin, sest solvand mind olete väga. (205)
Rusikavõitluses, maadluses, jooksus võistelda tahan
kõigi meestega siin, vaid kuningapojaga mitte,
sest tema võõras ju olen — kes sõbraga võistelda tahaks?
Sest on ju meeletu tõesti ja hoopis nurjatu mees see,
kes oma külalislahket peremeest võitlusse kutsub, (210)
viibides võõral maal; ise ennast ta kahjustab ainult.
Kuid ma ei keela nüüd ega põlga teistest siin ühtki,
vaid tahan katsuda temaga jõudu rind rinna vastu,
sest mina polegi nõrk neis meestevõistlusis kõigis,
hästi oskan ka lasta kaunisti häilitud vibust, (215)
korrapealt taban noolega keset vaenlaste hulka
meest, ning olgugi väga palju kaaslasi seismas
lähedal seal tema ümber, saates vaenlastel’ nooli.
Muidugi, vaid Philoktetes üksinda võitis mind vibus
Troojas, kui meie, ahhailased, vibudest lasksime märki. (220)
Kuid mina kindlasti pean end palju paremaks kõigist
teistest, kes elavad nüüd ning söövad leiba siin maa peal.
Muistsete meestega aga ei või ma end kõrvuti seada,
ei ma Heraklest saaks, ei Oichalia Eurytost võita, —
isegi jumalaid tahtsid nad võita vibude taides, — (225)
seepärast Eurytos suur nii varakult suri ja vanaks
omas majas ei saanud, sest vihane olles Apollon
surmas tema, kes julges kutsuda jumalat välja.
Oda nii kaugele heidan, kui noolega teine ei taba,
kardan ainult, et mind võiks jalgade kiiruses võita (230)
mõni faiaakide seast, sest liigagi hirmsalt mind kurnas
suurte lainete võim, ka alati polnud ma laeval,
kus võib koguda jõudu, ja nii jäid nõrgaks mul põlved.”
Nõnda ta rääkis ja kõik nad hääletuks jäid seal ja vaikseks.
Vaid Alkinoos talle üksinda vastas ja lausus: (235)
“Võõras, pole su sõnad ebameeldivad meile,
ning et sa näidata tahad, milliseid võimeid sa evid
vihane olles, et mees see võistlusväljaku keskel
julges solvata sind, ning seks, et su vahvust ei laidaks
ükski nendest, kes siin nii oskavad pidada kõnet, (240)
siis pane tähele hästi mu sõnu, et teatada sellest
mõnele teisele kangelasmehele, kui omas majas
taas sina istud peol oma kaasa ja lastega ühes,
ning meie võimeid tuletad meelde, milliseid meile
alati annab Zeus juba isade aegadest saadik. (245)
Rusikavõitlejad head ega maadlejad suured me pole,
kuid meie jookseme kiirelt ja hästi juhime laevu,
alati meeldivad meile söömingud, ringmängud, lüürad,
uusimad riided, soojad kümblused, asemed pehmed.
Nüüd aga astuge ette, faiaakide tantsijad üllad, (250)
mängige nõnda, et võõras võiks oma sõbrule kiita
tagasipöördunult koju, kuis üle oleme teistest
laevasõidus ja jooksus, tantsu ja laulmise taides.
Nüüd Demodokose kõlav lüüra toogu teist keegi
kiiresti siia; ta leiab selle me saalides kuskil.” (255)
Nõnda Alkinoos ütles, jumalavõrdne, ja käskjalg
ruttas kuningamajast tooma kumerat lüürat.
Tõusid nüüd võistluste juhid, neid oli üheksa kõigest,
valitud rahva seast, kes väljakul pidasid korda.
Tantsupõrandat pühiti, laiemaks tehti ka ringi. (260)
Käskjalg, kes lähenes nüüd, tõi heledalt kõlava lüüra
ning Demodokos astus ringi, kus seisid ta ümber
noormehed õrnemas eas, kes tantsida oskasid hästi,
kaunimas tantsus nad tammusid jaluga. Aga Odysseus
vaatas vilkuvaid jalgu, imetlust südames tundes. (265)
Algaski, lüües lüürat, laulik kaunimat laulu
Arese ning Aphrodite, kauni pärjaga, lembest,
kuis .nad Hephaistose majas kohtusid esimest korda,
salaja, ning tema kinkis palju ja häbistas viimaks
suure Hephaistose sängi. Pea aga sõnumitooja (270)
Helios tuli ta juurde, kes nende kohtamist näinud.
Nüüd aga, saades kuulda sõnumit kurba, Hephaistos
ruttas töökotta kohe ja südames kavatses kurja:
pakule tõstnud suure alasi, tegi ta kütked
katkestamatud ja kindlad, et nende sisse nad jääksid. (275)
Ning kui ta püünise teinud Arese jaoks, keda vihkas,
ruttas ta magamisruumi, kus kaunis säng temal seisis,
sängi sammaste ümber ahelaid kõikjale põimis,
valas neid alla laest, kust suurel hulgal neid ripnes,
peened kui ämblikuvõrk — neid nähagi keegi ei võinud (280)
õndsate taevaste seast, sest niivõrd töö oli kaval.
Nüüd, kui tal kaval püünis sängi ümber ju seatud,
teeskles ta minekut Lemnose kaunisti ehitet linna;
kõigist linnadest maa peal see oli temale armsaim.
Kuid pime valvur polnud Ares, kel ohjad on kuldsed: (285)
nähes, et kuulus taidur Hephaistos kaugele läinud,
nüüd ta kiiremalt läks ülikuulsa Hephaistose majja,
ihates kaunima pärjaga ehit Kythereia lemmet,
kes oli kõikvõimsa isa Kronioni juurest vaid äsja
tagasi tulnud ja istunud maha. Ent astus nüüd sisse (290)
Ares ja võttis ta käe oma kätte ja kõneles talle:
“Siia, oh armsam, sängi heidame nautima lemmet,
sest pole kodus praegu Hephaistos, küllap ta kuskil
Lemnoses viibib, Sintide keskel, kel metsikud hääled.”
Nõnda ta rääkis ja teisele meeldiski sängisse heita. (295)
Heitsidki sängi nad nüüd ja puhkasid. Kuid nende ümber
põimusid tarkuserikka Hephaistose kavalad kütked
nii, et nad enam ei suutnud tõusta ja liikuda liikmeil;
seda nad märkasid alles, kui oli pääsmiseks hilja.
Lähenes nendele nüüd ülikuulus võrratu taidur, (300)
koju pöördunult taas veel enne Lemnosse jõudmist,
Helios oli ju valvel, kes talle sõnumi tõi sest.
Koju ruttas ta nüüd, kuna süda tal valuga täitus,
eeskojas seisma ta jäi ning metsik raev teda haaras,
hirmsalt tõstis ta hääle ja hüüdis taevaste poole: (305)
“Oo isa Zeus ja teie igused jumalad õndsad,
tulge, et naeruväärseid ja taunitud tegusid näha!
Kuis mind lonkurit Zeusi tütar, suur Aphrodite,
põlgab üha, ent lemmib häbitut Arest, kes on ju
kaunis ja tugevajalgne, sellal, kui mina olen (310)
loomu poolest nõrk — ses keegi muu pole süüdi
peale mu vanemate; kui nad mind sünnitand poleks!
Nüüd aga vaadake neid, kuis embuses puhkavad seal nad,
olles heitnud mu sängi — neid nähes haarab mind valu.
Loodan, et teinekord nemad hetkekski siia ei heida, (315)
olgugi suur nende arm; ent niipea küll nad ei tahaks
uuesti kohtuda siin; vaid seni hoian neid kütkes,
kuni ma kosjakingid kõik saan tagasi isalt,
millised andsin talle häbitu tüdruku pärast;
sest tema tütar on kaunis, ent süda tal ohjeldamatu.” (320)
Rääkis. Ja jumalad kõik tulid pronksja lävega majja,
tuli ka Maavärindaja Poseidon, tuli ka Hermes
õnnetooja ja vägev noolteheitja Apollon.
Kuid jumalannad kõik jäid koju pelglikul meelel.
Eeskojas seisidki nüüd kõik jumalad, hüvedeandjad. (325)
Kustutamatu naer aga haaras jumalaid õndsaid,
siis kui nad nägid targa Hephaistose kavalat tööd seal.
Nõnda keegi seal rääkis, vaadates teisele otsa:
“Luhtuvad kurjade kavad! Nüüd aeglane kiirjalgset tabas!
Samuti nüüd Hephaistos aeglane tabas ka Arest, (330)
kuigi ta kiireim neist, kes Olymposel kõrgel on kodus,
kuna Hephaistos on lonkur, ent osav. Tasu ta maksab!”
Nõnda nad rääkisid seal isekeskis; nüüd aga pöördus
Hermese poole Kronioni võsu, isand Apollon:
“Hermes, Kronioni poeg ja käskjalg hüvedeandja, (335)
kas sina sooviksid ka siin, peetuna tugevais kütkeis,
samuti puhata sängis kuldse Kythereia kõrval?”
Kuid talle seepeale vastas helde Argosetapja:
“Kui oleks sündinud see, oo võrratu ambur Apollon
ning kui määratu võrk oleks kolm korda põimit mu ümber, (340)
kus seda vaataksid pealt kõik jumalad ning jumalannad,
siiski ma tahaksin olla kuldse Kythereia kõrval.”
Nõnda ta rääkis ja naer taas puhkes taevaste keskel,
ainult Poseidon ei naernud, vaid kogu aeg tema palus
taidurit, kuulsat Hephaistost, et päästaks ta Arese kütkeist, — (345)
ning ta Hephaistose poole pöördus tiivustet sõnul:
“Vabasta tema, — ma ise vastutan, et tema maksab
sulle, mida sa nõuad kõigi taevaste nähes.”
Vastas temale nüüd ülikuulus võrratu taidur:
“Oo ära nõua mult seda, Poseidon, Maavärindaja. (350)
Viletsa eest on vilets asi vastutust kanda,
kuidas ma seoksin sind nüüd siin kõigi taevaste nähes,
siis kui pääsekski Ares vabaks võlast ja kütkeist?”
Nüüd aga vastas talle Poseidon Maavärindaja:
“Tõesti, Hephaistos, kui Ares tasumaksmisest pääseb, (355)
jõudes pageda siit, siis tasu maksan ma ise.”
Ning talle vastas nüüd ülikuulus võrratu taidur:
“Sel puhul ei mina suuda su palvet täitmata jätta.”
Rääkinud nii, Hephaistose võim siis purustas kütked.
Nad aga, pääsenud nüüd neist väga tugevaist kütkeist, (360)
tõusid jalamaid üles ja Ares Threkesse ruttas,
Kyprose saarele läks Aphrodite, kes naeratab armsalt,
Paphosesse, kus hiis ja ohvrialtar tal kaunid.
Seal nüüd pesid kariidid ja võidsid õliga teda,
mis on ambroosiline ja iguseid jumalaid ehib, — (365)
siis panid hiilgava rüü talle ümber, mis vaadata ime.
Loost sest lauliski kuulus laulik, aga Odysseus
kuulas rõõmuga meeles ning nautisid seda ka teised,
merel laevurid kuulsad faiaagid, aerud kel pikad.
Nüüd pidid Halios ja Laodamas kuninga käsul (370)
üksinda tantsima koos, sest polnud nendele võrdseid.
Nad kohe võtsidki kätte kauni purpurse palli,
millise valmistas neile Polybos, taietes osav.
Üks neist viskas nüüd palli varjuste pilvede alla,
painutas tagasi end, ning teine, hüpates üles, (375)
püüdis osavalt selle, enne kui jaluga jõudis
astuda pinnale taas. Kui küllalt ju palli nad heitnud
kõrgele, algas neil tants juba viljast lokkava maa peal,
muutes seisanguid tihti, sellal kui noormehed teised
takti kätega lõid ning tegid tugevat müra. (380)
Seal nüüd kuninga poole pöördus õilis Odysseus:
“Oo Alkinoos isand, hiilgavaim kõikidest meestest,
nii kuis sa kiitsid, et sul on parimaid tantsijaid maa peal,
vaata, see osutus tõeks, mind hämmastus haarab neid nähes.”
Nõnda ta rääkis ja rõõmu tundis sest kuningas vägev, (385)
ning ta kõnetas kohe faiaake, aerude sõpru:
“Kuulake mind, faiaakide juhid ja võimukad hoidjad,
vägagi mõistlik mees on võõras, nii mulle paistab,
nüüd aga sõpruskinke, kuis kohus ja kord, talle andkem,
meil on rahva seas kaksteistkümmend kuningat üllast, (390)
kellele kuulub võim, ning kolmeteistkümnes — mina,
teist aga igaüks toogu puhas mantel ja kuub nüüd,
üks talent hinnatud kulda samuti igaüks toogu.
Jalamaid toogem kõik kokku, selleks et saades nad kätte,
õhtusöögile võõras ilmuks südamel rõõmsal. (395)
Aga Euryalos püüdku leppida võõraga, öeldes
sõna ja pakkudes kinki, sest kohane polnud ta kõne.”
Nii tema rääkis ja kõik teda kiitsid ja lubasid kinke
ning nende järele nüüd igaüks oma käskjala saatis.
Talle Euryalos aga seepeale vastuseks lausus: (400)
“Oo Alkinoos isand, hiilgavaim kõikidest meestest,
meeleldi lepitan võõrast, nii nagu sina mind käsid,
ning selle mõõga tall’ annan, mis üleni pronksist, mil pide
hõbedast ning mille tupp on äsjasaetud luuga
kaunistet mõlemalt poolt, küll hindab ta vägagi seda.” (405)
Rääkinud nõnda, ta andis hõbenaeltega mõõga
võõrale kätte ja lausus temale tiivustet sõnul:
“Tervist, oh võõras isa! ja kuigi siin oli öeldud
mõnigi kuri sõna, siis tuul kohe viigu nad ära,
sull’ aga jumalad andku taas näha kaasat ja jõuda (410)
isade maale, sest kaua ju vaevled sa omastest kaugel.”
Ning talle seepeale vastas nõurikas leidlik Odysseus:
“Tervitan, sõber, ka sind, ning jumalad andku sull’ õnne,
soovin ka, et ei tekitaks igatsust kunagi hiljem
mõõk, mille minule nüüd sa lepitussõnaga andnud.” (415)
Ütles ja riputas õlale hõbenaeltega mõõga.
Loojenes päike, kui jõudsid kohale toredad kingid,
võimsa kuninga majja aulikud käskjalad tõid neid;
seal aga võtsid neid vastu ülikad kuninga pojad,
väärika ema ette nad kandsid kaunimad kingid, (420)
sellal kui kuninga võim püha rahva vanemaid juhtis;
astunud sisse, nad võtsid kõrgeil toolidel istet.
Nüüd Aretele lausus kuninga võim püha nõnda:
“Siia, oh kaasa, too kõige kaunim kirstudest majas
ning pane puhas kuub ja mantel omalt poolt sisse, (425)
kuumaks ajage tulel katlas vaskises vett nüüd,
et peale kümblust ta võiks, nähes kirstus kaunimaid kinke,
milliseid talle faiaagid ülikad siia on toonud,
rõõmsalt istuda peol ja kuulata lauliku leelut.
Kuid ise annan ma tall’ oma enda karika kauni, (430)
kuldse, et meeles ta peaks mind igapäev, kui tema kodus
jookohvrit Zeusile toob ning kõigile teistele taevas.”
Nõnda ta rääkis ja nüüd Arete teenijaid käskis
seada tulele suurim kolmjalg kiiremas korras.
Teenijad kümblusvee-andja kolmjala tulele seadsid, (435)
sisse valasid vett ja põletispuid panid alla.
Leegitses kolmjala kõhu all tuli ja kuumenes vesi.
Vahepeal tõi Arete võõrale kaunima kirstu
oma kambrist ja pani sisse kaunimad kingid,
riideid ja säravat kulda, mida tall’ andsid faiaagid (440)
ning pani kauni kuue ja mantli omalt poolt kirstu.
Siis ta kõnetas võõrast, lausudes tiivustet sõnul:
“Nüüd ise vaata sa kaant ning sõlm tõmba osavalt kinni,
nii et sult keegi teel ei rööviks vara, ka sellal
kui sina mustjal laeval sõidaksid magusas unes.” (445)
Kohe, kui kuulnud seda, kannatlik õilis Odysseus
kinnitas kirstule kaane ja sõlmis keeruka sõlme,
kuidas temale kord seda õpetand võimukas Kirke.
Nüüd sealsamas kümblust majahoidja tall’ pakkus,
et ta vannisse astuks. Rõõmsal meelel ta vaatas (450)
auravat kümblusvett, sest polnud ta mõnusust nautind
peale seda, kui kauni Kalypso majast ta lahkus,
kus tal alati oli nii mõnus kui jumalal elu.
Kui teda ümmardajad pesnud ja õliga võidnud
ning talle andnud selga kauni kuue ja mantli, (455)
sammus ta kümblusruumist meeste juurde, kes veini
jõid. Nausikaa seal aga, kaunis kui jumalanna
seisis tugevalt ehitet saali sammaste vahel
ning täis imetlust pilk tal oli Odysseusse kiindund.
Ning ta kõnetas teda, lausudes tiivustet sõnul: (460)
“Nüüd ela hästi, võõras, ja siis, kui ju kodumaal oled,
mõtle mu peale, sest mulle kõigepealt võlgned sa elu.”
Ning talle seepeale vastas nõurikas leidlik Odysseus:
“Oo Nausikaa, ülla kuninga tütar, mull’ andku
Hera abikaas Zeus, kes võimsalt müristab, nüüd siis (465)
pöörduda taas oma majja ja näha taastumispäeva,
siis juba olles seal, sind palveldan kui jumalannat
alati, kõik oma päevad, sest päästsid mu elu, oh neitsi.”
Ütles ja istet võttis toolil kuninga kõrval.
Seal juba jagati toitu ja segati anumais veini. (470)
Käskjalg lähenes nüüd ning kallist laulikut juhtis,
austatud rahva poolt Demodokost ning talle istet
võõraste keskele, kõrge samba najale seadis.
Seal nüüd käskjalga hüüdis õilis Odysseus ja lausus,
lõigates kauni pala ja rohkem veel endale jättes (475)
valge kihvaga kuldi seljast, mis lokendas rasvast:
“Käskjalg, võta ja vii see pala lauliku kätte,
söögu ta seda! Ja kurbki olles ma tervitan teda,
sest on ju laulikud kõikide juures, kes elavad maa peal,
lugupeetud ja aus ning kauneimaid lugusid on neid (480)
laulma õpetand muus, kes kaitseb lauljate sugu.”
Nõnda ta rääkis ja käskjalg viis ning ulatas liha
õilsa lauliku kätte, ja rõõmuga võttis ta selle.
Igaüks sirutas käed nüüd maitsvate roogade järel’.
Kui aga rooga nad võtnud ja joogiga karastand ennast, (485)
siis Demodokost kõnetas kohe leidlik Odysseus:
“Tõesti, Demodokos, pean sind kõrgeimaks lauljatest kõigist,
kas sind õpetas muus, Zeusi tütar, või ise Apollon,
vägagi hästi ju oskad ahhailaste saatusest laulda,
sellest, mida seal tegid ahhailased ning nende vaevust, (490)
just nagu oleksid seal ise olnud või nägijailt kuulnud.
Nüüd aga uut lugu alga ja nimelt laula meil’ hobust,
mille valmistand puust Epeios Athenaga ühes,
kindlusse kavalal nõul aga viis selle õilis Odysseus,
sees aga istusid need, kelle käe läbi Ilios langes. (495)
Kui aga suudad sest loost meile teatada nii, kuis see sündis,
kuulutan minagi siis sest kõigile rahvaile maa peal,
kuidas sull’ jumalus helde kauneimaid laule on andnud.”
Nii ta rääkis, ja laulik, saades jumalalt vaimu,
algaski leeluga sealt, kus kauneile laevule läksid, — (500)
teeseldes ärasõitu ja pistes põlema telgid —
Argose mehed sellal, kui kuulsa Odysseuse ümber
Trooja nõukoguväljakul puuhobus istusid teised.
Trooja mehed ju ise vedasid hobuse linna!
Nii siis seisis ta seal, kuid räägiti paljugi tühja (505)
hobuse ümber nüüd, kolm kava kiideti heaks seal:
kas seda ehitist õõnsat raiuda pronksiga tükeks,
kas seda kaljude otsa heita kõrgemalt tipult,
või aga taevaste auks teda lepituskingina jätta —
nõnda, kuidas see pärast pidigi sündima tõesti. (510)
Määratud oli ju nii, et linn pidi hukkuma siis, kui
tuuakse puuhobu suur, kus Argose parimaid mehi
istus, et rahvale Troojas surma ja hävingut tuua.
Ning ta laulis, kuis rüüstasid linna ahhailaste pojad,
tulles hobuse seest ja õõnsa peidiku jättes; (515)
seepeale laulis ta veel, kuis rüüstati kõrgeimat kantsi,
sellest, kuidas Odysseus läks Deiphobose majja
nii kui vihane Ares, ta seltsis suur Menelaos,
ning kuis ta samas ka sööstis hirmsasse võitlusse julgelt,
kuidas ta võitjaks jäi Athena kõrgmeelse abil. (520)
Seal nüüd laulis sest loost ülev laulik, aga Odysseus
sulas ja laugude alt tal pisaraid palgele voolas.
Nii nagu nutab naine kaasa, kallima peale
viskudes, kes oma rahva ja kodulinna ees langes,
püüdes linnalt ja lastelt tõrjuda hävingupäeva; (525)
naine, surijat nähes, kes hingeheitmisel tõmbleb,
viskab end, valjusti nuttes, ta peale, ent vaenlane juba
seisab ta taga ja lööb tal odaga selga ja õlgu,
ning teda vangi viib, kus orjapõli ja kurbus
ootab ja haledalt närbub kurbuse kätte ta pale. (530)
Nii ka Odysseus haledalt nuttis ja pisaraid valas.
Kõikide teiste eest ta suutis varjata nuttu,
vaid Alkinoos seda üksinda märkas ja nägi,
istudes saalis ta kõrval ta kuulis, kui raskelt ta ohkas,
ning ta kõnetas nüüd faiaake, aerude sõpru: (535)
“Kuulake mind, faiaakide juhid ja hooldajad võimsad,
aga Demodokos lakaku löömast kõlavat lüürat,
sest pole lauliku laul siin sugugi meelt mööda kõigil’;
ajast, mil asuti sööma ja algas leeluga laulik,
sest saadik pole ka võõras lakanud haledalt nutmast (540)
hetkekski; küllap ta hing on väga rõhutud murest.
Seepärast vaikigu laul, et koos kõik oleksid rõõmsad,
peremehed ja võõras, paljugi sündsam on see ju.
Aulise võõra auks on toime pandud ju kõik siin:
sõit ja kaunimad kingid, antud sõpruse märgiks. (545)
Just nagu lihane vend on kaitset paluja võõras
mehele, kellel on rinnus ehk vähimat kübetki taipu.
Seepärast siingi nüüd ära salga kavalal meelel,
kui meie küsime sult, sest avalik olla on sündsam.
Millise nimega kodus sind hüüavad ema ja isa, (550)
rahvas ka, kes su linnas või selle ümbruses asub?
Pole ju koguni nimeta ükski inimlaps maa peal,
kõrgest või madalast soost, kui kord juba sündinud on ta,
vaid talle sündides kohe annavad vanemad nime.
Nimeta ka oma maad, oma rahvast ning oma linna, (555)
et minu kiired laevad mõttes suunaksid sinna,
sest et faiaakide laev ei vaja iialgi juhti,
samuti puudub tal tüür, mis teistel laevadel vaja,
laevad meil tunnevad ise sõitjate sihte ja mõtteid,
samuti kõikide rahvaste linnu ja viljakaid põlde (560)
ning nad sõidavad kiirelt põhjatu veevälja laineil,
olles peidetud uttu ja pilvisse; aga neil siiski
pole iialgi karta mingit ohtu või hukku.
Kuid olen muiste küll seda kuulnud, kuidas on rääkind
isa Nausithoos, et meile on kuri Poseidon (565)
seepärast, et meie kõiki saadame ohuta koju;
rääkis, et kord faiaakide kaunisti ehitet laeva
siis, kui ta kojusaatmiselt taastub, udusel merel
tabab jumala löök, kuna suur mägi ümbritseb linna.
Nõnda kuulutas rauk; nüüd võib seda jumal ka täita (570)
või ka täitmata jätta, nii kuidas süda tal soovib.
Nüüd aga jutusta meile ja seleta vastavalt tõele,
kuidas sind eksisõit tõi ning milliste rahvaste maades
oled sa olnud ja kes neist asusid mugavais linnus,
või olid metslased ülbed, kellel seadusi pole, (575)
või olid külalislahked ja kartsid jumalaid õndsaid?
Ütle ka, miks sa nutad ja kurvastad südamepõhjas,
kui sina Argose meeste ja Trooja saatusest kuuled,
see oli taevaste nõu ning hävingut ketrasid nemad
inimlastele selleks, et järglasil lugulaul oleks. (580)
Kas on sul Trooja ees vast mõni hõimlane langend,
õilis väimees või äi, kes on meile kallimad kõigist
pärast neid, kes me eneste soost ja verest on võrsund, —
või mõni kaaslane seal sul langes, ustav ja kallis,
sest pole tõesti ju halvem su enda lihasest vennast (585)
ustav sõber, kel põues mõistlik ja armastav süda.”