Tagasi: Antiigiveeb | Homeros | Odüsseia 1–12 (tlk A. Öpik)

Ilmunud: Homerose Odüsseia. Esimene osa (Laulud 1-12). Kreeka keelest tõlkinud Anna Öpik. Trükikoda “Varrak’u” kirjastus Tartus 1938.

Üheksas laul.
Jutustused Alkinoose majas. Lotosesööjad. Lugu kükloobist.

Nüüd talle vastuseks lausus nõurikas leidlik Odysseus:
“Oo Alkinoos isand, hiilgavaim kõikidest meestest,
tõesti on kaunis ning hea, kui võime kuulata lauljat
sellist, kui see, kelle hääl on taevaste häälele võrdne.
Sest ma ei tea, mida küll oleks paremat soovida sellest, (5)
kui et valitseks rõõm kogu rahva seas ja et võõrad
viibiksid majades peol ning kuulaksid lauliku leelut,
istudes reas, kuna ees neil laudadel külluses oleks
leiba ja liha, kui kallaja ammutaks anumaist veini,
kandes kõigile seda ja täites ääreni peekrid. (10)
See minu meelest on kauneim kõigest, mis olemas maa peal.
Nüüd aga käsib sind süda mu rohkete vaevade üle
pärida, selleks et aina rohkem ma ohkaksin valus.
Millega alustan nüüd ja millega lõpetan jutu
vaevust, milliseid rohkelt mull’ taevased jumalad andsid? (15)
Kõigepealt nimetan nüüd oma nime, et teiegi seda
teaksite, ning et ma seni, kui surmast pääseda jõuan,
teiega peaksin sõprust, kuigi mu kodu on kaugel.
Olen Odysseus, Laertese poeg, ning rahvaste seas on
tuntud mu kavalus suur; mu kuulsus taevani küünib. (20)
Ithakal kaugele paistval ma elan, kus kõrgele kerkib
lehti värindav mägi, Neritos; ümbruses palju
tihedalt asundet saari, üksteise lähedal kõik nad:
Same, Dulichion, Zakünthos, metsaga kaetud.
Ithaka aga on madal, õhtu pool äärmine meres, (25)
kuid on kaugemal teised, koidu ja päikese pool nad.
Kaljune on meie saar, ent toidab tublimaid mehi,
midagi küll ma ei tunne, mis magusam isamaast oleks!
Küll seal kaugel mind hoidis Kalypso, suur jumalanna,
vangis võlvitud koopas, soovides endale kaasaks, (30)
samuti hoidis mind Kirke oma avaras majas,
Aiaia kaval nõid, mind soovides endale kaasaks,
kuid nad ei suutnud iial veenda südant mul rinnus.
Kallimat pole ju maa peal kui kodumaa, ema ja isa,
isegi siis, kui keegi elaks toredas majas (35)
jõukana võõral maal, oma kodust ja vanemaist kaugel.
Nüüd aga jutustan sulle teekonnast õnnetusrikkast,
millise Zeus mulle määras siis, kui ma lahkusin Troojast.
Iliosest aga tuul kikoonide rannale tõi mind
Ismara ette, kus linna rüüstasin, linlasi tappes. (40)
Saagina linnas saadud rohkelt naisi ja vara
jagati kõigile nii, et ükski ilma ei jäänud.
Sealt nüüd käskisin küll neid pageda kiiremas korras,
kuid nende meeletus suur ei kuulanud siis minu käsku,
vaid nad mõõdutult jõid seal veini ja tapsid ka rannal (45)
palju lambaid ja veiseid siledaid nõtkuvail jalul.
Vahepeal läksid kikoonid ja kutsusid teisi kikoone,
kes nende naabrid olid, kel rohkem mehi ja jõudu,
mandril asusid need ja oskasid kaarikuil sõites
võidelda meestega sõjas, — ka jalgsi, kui vajadus sundis. (50)
Ning nad tulidki nüüd kui kevadel lehed ja õied,
koidikul; seal aga Zeusilt määratud kohutav saatus
tabas meid õnnetuid, selleks et rohkesti oleks meil vaeva.
Algaski nüüd kibe võitlus kiirete laevade juures,
heitsime üksteise pihta pronksist otsaga odad. (55)
Seni kui kumas koit ja päev oli kasvamas püha,
seni ka panime vastu, neid tõrjudes, kuigi neid rohkem.
Kui aga päikene pöördus õhtule, ajal, kui härgi
võetakse ikkest, siis kikoonid ahhailasi võitsid.
Kaaslasi säärikuis kauneis hukkus seal igalt laevalt (60)
kuus, kuna teisi säästis surm ja kohutav saatus.
Sõitsime edasi sealt, kuid mure südameis näris:
rõõmustas päästetud elu ja kurvastas kaaslaste kadu.
Kuid me ei astunud seal kahe kantsiga laevule kohe,
enne veel hüüdsime kolm korda igaüht õnnetuist sõbrust, (65)
kes kikoonide poolt olid tapetud lahinguväljal.
Pilvedekoguja Zeus seal saatis laevule põhjast
rajuga vihedat tuult ja paksu pilvega peitis
ühtlasi mere ja maa, et tõusis taevasse öö nüüd.
Triivisid käilaga vees siis kõik meie laevad, ja purjed (70)
viheda tuule jõud seal käristas kolmeks ja neljaks.
Kohe ka koondati need, sest kardeti laevade hukku;
suurima rutuga siis aga sõudsime ranniku poole.
Seepeale veetsime seal kaks tervet ööd ja kaks päeva,
lebades väsinult rannal ja mure meil südameis näris. (75)
Kui tõi kolmanda päeva kauneis palmikuis Eos,
seadsime mastid püsti ja heisanud läikivad purjed
võtsime istet ja tuul ning tüürijad juhtisid laevu.
Nõnda ka oleksin jõudnud ohutult isade maale,
siis aga, kui me Maleiast sõitsime mööda, viis hoovus, (80)
laine ja põhjatuul meid kaugele ära Kytherast.
Sealt meid ohtlikud tuuled kandsid üheksa päeva
merel kaladest rikkal, ent kümnendal jõudsime randa
lootosesööjate maal, kus toiduks süüakse lilli.
Seal me läksime maale ja värsket joogivett tõime, (85)
kohe ka võeti einet kiirete laevade juures.
Kui aga toidu ja joogiga olime karastand endid,
saatsin jalamaid sõpru kuulama maad, et ma teaksin,
kas seal asumas mehi, kes leivast elavad maa peal,
valisin selleks kaks meest ja kolmandaks käskjala kaasa. (90)
Jalamaid lahkusid nad ning leidsid lootosesööjaid.
Kuid ega lootosesööjad teinud sugugi kurja
meie meestele, vaid nad lootosi andsid neil’ maitsta.
See aga mees, kes sõi kord lootose magusat vilja,
enam ei kuulanud kutset, ei tahtnud tagasi tulla, (95)
vaid tema ihkas aina lootosesööjate juurde
jääda ja lootost süüa, et ununeks kojusõit meelest.
Kuid mina tõin neid nutvaid vägisi laevale jälle,
õõnsail laevul neid köitsin ja surusin pinkide alla.
Seepeale käskisin aga teisi kaaslasi kalleid (100)
rutata kiirete laevade juurde ja pardale minna,
lootost et keegi kui maitsnud, ei unustaks tagasisõitu.
Pardale läksid sõudjad, asudes aerude juurde,
istudes pinkidel reas lõid aeruga valevaid laineid.
Sõitsime edasi sealt ning mure südameis näris. (105)
Seepeale jõudsime maale, kus asuvad ülbed kükloobid,
kellel seadusi pole. Lootes taevaste peale
taimi ei istuta nad ega külva ega ka künna,
vaid on kasvamas kõik seal külvita, kündmata hoopis:
nisu, oder ja viinapuu, mille kobarad rasked (110)
annavad veini ja Zeusi vihm neid mahlaga täidab.
Rahvas ei tule kokku väljakul pidama aru,
seadusi nemad ei tunne, vaid elavad mäetipel kõrgeil
sügavais koopais ja seal igaüks, olles käskija ise,
valitseb naisi ja lapsi, teistest aga ei hooli. (115)
Seal on üks madal saar, mis asetseb sadama kõrval,
just kükloopide maa ees, ei lähedal ega ka kaugel.
Saarel on rohkesti puid, seal elavad hulgana kitsed
metsikud, sest neid ei heiduta iial inimjalg ükski,
kütid ei käi seal iial, kes metsade tihnikus tihti (120)
näevad raskemat vaeva, läbides mägede harju.
Seal pole lambakarju ega ka maapinda küntud,
pole ka kündi veel ega külvi iialgi olnud
saarel inimsoost tühjal, mis toidab vaid määgivaid kitsi.
Sest ei juhi kükloobid punapõselist laeva, (125)
pole ju ühtki meest nende seas, kes ehitaks neile
kauni pardaga laevu, seks et nad sõidaksid kõikjal
inimasulaid mööda, nii nagu laevurid tihti,
üksteise juures käies, laevul sõidavad merel;
oleksid sellegi saare nad kauniks asulaks teinud. (130)
Sest pole halb seal maa: kõik valmib parajal ajal,
valeva mere ääres on rohkelt veerikkaid pehmeid
luhti, ja viinapuu seal oleks alati kasvanud hästi,
külviks on tasane pind ning rikkalik saak oleks ikka
valminud parajal ajal, sest rammus on viljakas maamuld. (135)
Seal on ka soodus laht, kus laevad köisi ei vaja
ega ka ankrukive, kus päraköisi ei seota,
vaid nad randuvad seal ja ootavad seni, kui jälle
käsivad laevurit tuul ja süda edasi sõita.
Seal on ka sadama sopis ojake selgema veega (140)
lättest, mis suliseb koopas. Papleid kasvab ta ümber.
Sinna jõudsime nüüd, meid juhatas kindlast’ üks jumal
läbi pimeda öö, kus polnud midagi näha.
Udu tihe ja paks meil ümbritses laevu, ja taevast
meile ei paistnud kuu, ta pilvisse peidetud oli. (145)
Väikest saarekest seal oma silmaga kaaslasist ükski
ega ka lainetust suurt, mis murdus ranniku vastu,
enne ei näinud, kui laevad olid ju rannale jõudnud.
Kui aga randusid laevad, koondati kõikidel purjed,
seepeale läksime ise maale, kus murdusid lained, (150)
seal me puhkama jäime püha koidiku ootel.
Kui aga taevasse ilmus varane roossõrmne Eos,
imetles igaüks saart, seal ringi hulkudes kõikjal.
Seal nüüd ajasid nümfid, Zeusi Olymplase tütred,
mägede kitsi me teele, et süüa kaaslased saaksid. (155)
Kohe ka kõverad vibud ja pika varrega odad
tõime laevade pealt ja kolmes rühmas nüüd mehed
küttisid, varsti ka jumal andis meil’ suuremat saaki.
Kaksteist laeva mind saatis ja langes igale osaks
üheksa kitse ja mina üksinda valisin kümme. (160)
Nii siis istuti peol kogu päev, kuni loojunud päike,
rohkesti oli meil ees küll liha, küll magusat veini.
Polnud ju verev vein meie laevult sugugi otsas,
vaid seda jätkus veel, igal laeval ju sanguga kanne
täideti siis, kui võeti püha kikoonide linnus. (165)
Aga kükloopide maal üsna lähedal nägime suitsu
ning nende eneste hääled sealt kostsid ja lojuste hääled.
Kui nüüd loojenes päike ja õhtune hämarus saabus,
heitsime puhkama veevälja rannal, kus murdusid lained.
Kui aga taevasse ilmus varane roossõrmne Eos, (170)
siis mina kogusin sõpru ja neile rääkisin nõnda:
“Teised jäägu nüüd siia, oo minu kaaslased kallid,
sellal kui omal laeval ning oma sõbruga mina
lähen kuulama maad ja vaatan, milline rahvas
elamas siin, kas ülbed metslased, seadust kel pole, (175)
või kas nad külalislahked ja kardavad jumalaid õndsaid.”
Rääkinud nii, mina läksin laevale, käskides sõpru
samuti pardade minna ja lahti päästa ka köied.
Nad aga laevale läksid ja asusid aerude juurde,
istudes pinkidel reas lõid aeruga valevaid laineid. (180)
Kui aga kohale jõuti, milline lähedal oli,
nägime kõrget koobast ranna kaugemas sopis
loorberi padriku varjus. Seal aga suuremal hulgal
ööbisid lojused, lambad ja kitsed ja ümbritses õue
tugev ja kõrge müür, mis ehitet rüngastest suurtest, (185)
kõrgetest männipuudest ja tohutuist ladvakaist tammist.
Hiiglakasvuga mees elas koopas ja karjatas lambaid
üksinda karjamail kaugeil ega ta hoolinud teistest,
vaid omaette ta elas, olles metsik ja toores.
Hiigelsuur oli tema kui ime, — ega ta polnud (190)
leivasööjale mehele sarnane, vaid nagu mäetipp
metsaga kaetud, mis kerkib kõrgele teiste seast välja.
Seepeale käskisin aga teisi kaaslasi kalleid
jääda aluse peale ja hästi valvata laeva.
Ise ma valisin kaksteist vapramat kaaslast ja läksin. (195)
Kitsenahkses lähkris oli mul tumedat veini,
magusat, millise andis Maron, Euanthose võsu,
Phoibose preester, kes valdas kaitsjana Ismara linna;
sest me säästsime tema, ta lapsed ning tema kaasa,
kartes jumala viha — ta elas Phoibose pühas (200)
puurikkas hiies — ja mulle ta andis hiilgavaid kinke:
kaunisti taotud kulda andis seitse talenti,
andis ka anuma mulle hõbedast puhtast ja viimaks
sanguga kannesse valas — kaksteist oli neid kõigest —
magusat kanget veini, taevaste jooki; ei teadnud (205)
ükski ori sest veinist ega ümmardai majas,
ainult ta ise sest teadis, ta kaasa ja varadehoidja.
Kui aga taheti juua magusat verevat veini,
siis ta karika veini, vett aga kakskümmend mõõtu
segas ja anumast hoovas magusat, õilsamat lõhna; (210)
siis ega meelsasti keegi poleks sest eemale jäänud.
Selle veiniga täitsin suurima lähkri, ka moona
võtsin paunaga kaasa; aimas mu mehine süda,
et me kohtame meest, kes varustet kangeima jõuga,
metslast toorest, kel õiglus ja seadused tundmatud hoopis. (215)
Jõudsime koopasse pea, kuid seal me teda ei leidnud,
vaid ta karjamaal hoidis lihavaid lambaid ja kitsi.
Astudes koopasse kõike vaadeldi imetlust tundes:
seal nüüd korves kuhjus juustu, täis olid laudad
lamba ja kitse talli, — iga liik eraldi oli (220)
suletud, eraldi suured, eraldi keskmised talled,
äsja sündinud eraldi; täis olid vadakut nõud kõik,
seal oli pütte ja pangi, millesse piima ta lüpsis.
Nüüd aga kaaslased tahtsid mind veenda ja palusid luba,
võtta esiti juustu, tagasi minna ja pärast (225)
rutata väleda aluse juurde, lautadest tuues
lamba ja kitse talli, siis sõita soolaseil laineil.
Siiski ei veennud nad mind, kuigi see oleks parem neil olnud,
tahtsin ju näha hiidu ja tunda ta külalislahkust.
Kuid ta ei pidanud saama sõbrule meeldivaks meheks. (230)
Seal nüüd tegime tuld, tõime ohvrit, seepeale ise
võtsime juustu ja sõime, koopasse istuma jäädes,
kuni tagasi tuli karjus. Ta kandamit rasket
kandis — kuivanud puid — et tuld teha õhtusel einel.
Kandami viskas ta koopas maha, et suur müra tõusis, (235)
ning meie peitsime endid hirmul kaugeimas nurgas.
Suurde koopasse nüüd ta ajas nuumatud karja,
neid, keda lüpsta tuli; isased jättis ta välja, —
jäärad ja sokud kõik jäid kõrge taraga õue.
Siis ta tohutu rünka kõrgele tõstis ja seadis (240)
koopa ette; nii raske, et kakskümmend kaks tublit vankrit
neljarattalist suurt ei saaks seda vedada paigalt.
Säärase tohutu rünka koopa ette ta tõstis.
Istudes lüpsis ta nüüd kõik lambad ja määgivad kitsed,
kõik nagu kohus ja kord, siis talled imema pani. (245)
Pool sest valgest piimast ta samas hüübida laskis,
seepeale, surutult kokku, punutud korvesse pani;
teine pool aga piimast ta nõudesse jättis, et oleks
võtta, kui juua on vaja, et jätkuks õhtuseks söögiks.
Seepeale, olles kiirelt tööga lõpule jõudnud, (250)
tegi ta kohe tuld, ning nähes meid, küsis ja lausus:
“Võõrad, kes olete teie, kust tulete niisketel teedel,
kas mingi asja pärast te sõidate või teie muidu
hulgute nõnda kui röövlid, kes merel ekslevad ringi,
kaalule pannes elu ja rahvaile kimbatust tuues?” (255)
Nõnda ta rääkis, kuid meil olid murdumas südamed rinnus,
meil’ tegi hirmu ta hääl nii käre, ta tohutu kuju.
Kuid mina talle siiski vastasin, lausudes nõnda:
“Oleme tulijad Troojast, ahhailased, eksleme ringi
kõigist tuultest aetud suurel põhjatul merel; (260)
püüame pääseda koju, teist aga rada ja teed nüüd
tulime; küllap ju Zeus oli tahtnud, et sünniks see nõnda.
Ning Agamemnoni väest me kiidame olevat endid,
Atreuse poja, kes nüüd nii kuulus taeva all kõikjal,
sest tema nii suure linna maatasa tegi ja surmas (265)
hulgana mehi. Kuid meie siin su põlvede ette
tulles, palume külalislahkust ja et sa ka muud veel
ande annaksid meile, kuis kombeks on võõrale anda.
Karda jumalaid, kallis; sinult ju palume kaitset;
võõra ja kaitset paluja õiguste valvur on Zeus ju, (270)
külalislahkust meilt nõudes saadab ta väärikaid võõraid.”
Rääkisin nii, aga mulle ta vastas halastamatult:
“Rumal oled, oh võõras, või kaugelt maalt oled tulnud,
kes sina manitsed mind ning käsid jumalaid karta:
sest kükloobid ei hooli Zeusist, aigisekandjast, (275)
ega nad ühestki teisest õndsaist jumalaist hooli.
Ei ma Kronioni raevu karda, see mind ei sunni
säästma sind ega teisi, kui seda mu süda ei soovi.
Kuid mulle ütle sa nüüd, kus randusid laevaga tulles,
kaugel või lähedal kuskil, et mulle see oleks teada.” (280)
Nõnda ta lausus ja päris, ent taipasin, kogenud olles,
ning talle seepeale kostsin lausudes kavalail sõnul:
“Vaata, mul purustas laeva Poseidon Maavärindaja,
paisates kaljude otsa siin, teie maa-ala piiril,
neemel, kuhu meid tuul oli kandnud avaralt merelt, (285)
mina vaid jõudsin ja need siin pääseda äkisest hukust.”
Rääkisin nii, aga tema ei vastanud, halastamatu,
vaid ta sirutas käed ja kaaslaste kallale sööstis,
haaras neist kaks ja paiskas, just nagu kutsikaid noori
maapinna vastu, et aju pritsles ja niisutas pinda. (290)
Tükeks raiudes sõpru ta sõi neid õhtuseks eineks,
õgis kui mägede lõvi ega ta järele jätnud
sisikonda, ei liha, ei üdiga täidetud luidki.
Kuid meie tõstsime nuttes käed Kronioni poole,
nähes neid kuulmatuid asju, ent südamed olid meil nõutud. (295)
Seepeale, kui kükloop oli täitnud määratu vatsa
inimlihaga, juues peale paksemat piima,
heitis ta siruli maha, koopasse lojuste sekka.
Siis aga tekkis mu vapras südames mõte ta juurde
astuda, tõmmates mõõga tupest, mis rippus mu küljel, (300)
pista mõõk talle rinda, kus maokile ümbritseb maksa,
kobades käega, ent siis veel teine kaalutlus tekkis:
meid ju kindel surm sealsamas tabanud oleks,
sest meist ükski ei suutnud kõrge koopa eest tõsta
kätega kaalukat rüngast, mis oli seatud ta ette. (305)
Seal nüüd ohates raskelt oodati pühamat Eost.
Kui aga ilmunud oli varane roossõrmne Eos,
siis tegi metslane tuld ja lüpsis kaunima karja,
kõik nagu kohus ja kord, siis talled imema pani.
Seepeale, olles kiirelt tööga lõpule jõudnud, (310)
samas ta haaras kaks sõpra ja sõi nad hommikueineks.
Võtnud einet, ta ajas koopast nuumatud karja,
vaevata koopa eest ta tõstis tohutu rünka
ning pani kohale taas, kui nooletupele kaane.
Vilega ajas kükloop nüüd mäkke nuumatud karja, (315)
kuid mina koopasse jäin ning kurjalt mõtles mu süda,
kuidas tasuksin talle, et annaks mull’ kuulsust Athena.
Siis aga järgmine nõu näis südames parimaks mulle.
Lebas lautade ees kükloobi tohutu teivas
haljast õlipuust raiutud, selleks et seda kanda (320)
siis, kui ta kuivaks saab. Ning meile silmaga mõõtes
näis ta kui tumeda laeva mast, kus on kakskümmend sõudjat, —
laial kaubalaeval, mis põhjatuid meresid sõidab, —
just sama jäme ja pikk näis seegi silmaga mõõtes.
Raiusin nüüd selle otsast sülla, astudes ligi, (325)
andsin ta sõbrule siis ning käskisin laasida puhtaks,
nad teda siledaks tegid ja mina, asudes ligi,
tegin teravaks otsa, leekides pöörates seda.
Seepeale hoolega peitsin sügava sõnniku alla, —
seal oli rohkesti seda koopas kuhjumas kõikjal. (330)
Järelejäänud sõpru käskisin nüüd heita liisku,
kõiki, kel jätkus julgust minuga haarata teiba
ning talle silmasse pista siis, kui ta magusalt magab.
Liisku tõmbasid need, keda valinud oleksin ise,
neid oli seal neli meest ning nende seas mina viies. (335)
Taastuski õhtul karjus, kel kauni villaga kari,
suurde koopasse nüüd ta nuumatud lojused ajas
kõik, neist ükski ei jäänud kõrge taraga õue:
kurja kas aimas ta meel või nõnda käskinud jumal.
Seepeale tohutu rünka ta kõrgele tõstis ja seadis (340)
koopa ette ja lüpsis lambaid ja määgivaid kitsi,
kõik nagu kohus ja kord, ka talled imema pani,
siis aga, olles kiirelt tööga lõpule jõudnud,
haaras ta samas kaks kaaslast endale õhtuseks eineks.
Nüüd ma kükloobile hüüdsin, astudes temale ligi, (345)
kuna ma hoidsin kätes nõu täis tumedat veini:
“Säh, joo veini kükloop, kui inimliha sa söönud, —
tead siis, milline jook meil laeval olemas oli,
tõin seda ohvriks sulle, et halastust tundes mind koju
saadaksid, ent sina raevutsed väljakannatamatult, (350)
jultunu, kuidas siis pärast tuleks su juurde veel keegi
arvukaist inimlapsist, kui sina nii sündmatult toimid?”
Rääkisin nii, ja ta võttis, jõi ning suurimat rõõmu
tegi tall’ magusaim jook, et veel üht kausitäit palus.
“Anna mull’ heldelt veel üks, nimeta siis oma nimi (355)
kohe, et annaksin sulle kingi, mis teeb sulle rõõmu.
Sest kükloopide jaokski kasvatab viljakas maapind
viinapuid siin, kuna Zeusi vihm neid mahlaga täidab.
See aga siin on tõesti ambroosia selge või nektar!”
Nõnda ta rääkis ja taas talle andsin helkivat veini; (360)
kolm korda tõin talle veini, kolm korda jõigi ta rumal.
Seepeale aga, kui vein kükloobile pähe ju tõusnud,
kohe ka vastasin talle, lausudes leebemail sõnul:
“Teada tahad, kükloop, minu kuulsat nime ja kohe
nimetan seda, ent sina lubatud sõpruskink anna. (365)
Vaat’ on “Ei Keegi” mu nimi; “Ei Keegi’ks” hüüdsid mind kodus
ema ja isa ja nii kõik teised kaaslased hüüdsid.”
Rääkisin nii, kuid mulle ta vastas halastamatult:
,.Kuule, “Ei Keegi”, sind söön ma viimsena kaaslaste hulgast,
teisi söön aga enne — see on mu sõpruskink sulle!” (370)
Samas ta vajuski maha selili;, siis aga lamas
seal, kuna tüse kael tal pööratud kõveraks oli
haaratud unest, mis köidab kõiki; ja kõrist tal väljus
inimliha ja vein, — ta röhatas, uimane veinist.
Nüüd mina pistsin teiba hõõguva tuhasse kiirelt, (375)
kuni ta kuumaks läks ja siis minu mehine sõna
julgustas kaaslasi kõiki, et keegi ei taganeks hirmul.
Kui aga õlipuust teivas heledalt põlema hakkas, —
olgugi et ta haljas, siiski ta hirmsasti hõõgus, —
siis mina haarasin teiba ja kandsin ta juurde ja sõbrad (380)
astusid lähemal’ kõik — suurt julgust meil’ sisendas jumal, —
haarates õlipuust teiba, mil ots oli teravaks tehtud,
pistsid selle tall’ silma, kuid mina surusin ülalt,
keerates nuia kui mees, kes ehitab laeva ja puurib
puuriga palke, ja allpool hoiavad rihmadest kinni (385)
poisid mõlemalt poolt, kuna oherdi keerleb ja keerleb.
Nõnda ka hõõguv teivas puuriti temale silma,
pöörates seda nii, et teibal kuum veri jooksis.
Laugusid kõrvetas tal ja kulmu põleva silma
tuline aur, et silmjuur särises põlevas tules. (390)
Nii nagu siis, kui sepp suurt sõjakirvest või kiini
kastab külmasse vette, see aga säriseb hirmsalt,
nii saab karastet raud ning kõvaks muutub ta jälle,
nõnda särises silm tal nuia ümber, mis keerles.
Hirmsasti karjus kükloop, et kajasid ümbruses kaljud, (395)
kuna me jooksime laiali hirmul; tema siis silmast
tõmbas teiba, mis oli üleni määrdunud verest
ning selle kaugele heitis, ise ta raevutses hirmsalt.
Ning ta valjusti hõikas kükloope ümbrusest, neid ju
palju elutses koopais, tuulistel mäetipel kõrgeil. (400)
Nad aga, kuuldes hüüet, kõikjalt valgusid kokku.
Seistes ta koopa ees nad küsisid, mis teda vaevab.
“Mis sind nüüd, Polyphemos, vaevab, et karjudes nõnda
vaiksel jumala ööl sa kõiki äratad unest:
ega sult surelik keegi vägisi lojuseid röövi, (405)
ega sind kavalal nõul või väevõimul keegi seal tapa?”
Neile seepeale vastas koopast suur Polyphemos:
“Sõbrad, “Ei Keegi” mind tapab kavalal nõul, mitte võimul!”
Nad aga vastasid talle, hüüdes tiivustet sõnul:
“Kui sind tõesti ei kimbuta keegi, kui üksinda oled, (410)
siis pole võimalik vältida tõbe, saadetud Zeusilt,
vaid sina palvega pöördu isa Poseidoni poole!”
Rääkinud nii, nad läksid tagasi. Mul aga süda
naeris, et nimega teda mu võrratu kavalus petnud.
Nüüd ohkas rängalt kükloop ja vingerdas kibedas valus. (415)
Kobades käega ta tõstis koopa eest tohutu kivi,
koopa ees istudes siis ta katsus laotades käsi,
kas ehk keegi ei välju, haarates lammastest kinni,
sest oma südames mind ta niivõrd rumalaks pidas.
Kuid mina kaalusin nüüd, kuis oleks meil toimida parem, (420)
kas ma suudaksin päästa kaaslasi ning iseennast
surmast, ja mõtlesin välja kõiksugu kavalaid kavu,
kaalul oli ju elu ja suurim oht oli ligi.
Siis aga järgmine nõu mull’ paistis olevat parim:
seal olid lihavad jäärad, paksu villaga loomad, (425)
kaunid ja suured, neid kattis kannik’sevärvine villak.
Neid nüüd sidusin kokku punutud vitsade abil,
milledel magas kükloop, too koletis metsik ja toores, —
kolmekaupa; üht meest aga iga keskmine kandis,
kaks aga sammusid kõrval, nõnda kaaslasi kaitstes. (430)
Nii siis kandsid üht meest kolm jäära. Kuid mina ise,
— sest oli samas üks jäär, kogu karjas parimaid loomi, —
haarasin kinni ta seljast ning pugesin karvase kõhu
alla ja lamasin seal, end kätega tugevalt hoides
kinni paksemast villast, ja ootasin maldaval meelel. (435)
Nõnda ohates raskelt oodati pühamat Eost;
kui aga taevasse ilmus varane roossõrmne Eos,
reas siis ruttasid koopast jäärad ja sokud kõik karja,
kuna lambad ja kitsed lüpsmatult määgisid kopleis,
udarad olid neil täis, kuid peremees hirmsamas valus (440)
vaeveldes, kõikidel jääradel katsus kobades selgi,
kuna nad seisid ta ees, — ega teadnud metslane rumal,
et nad jäärade käharais kõhtude alla ju seotud.
Viimsena nüüd minu jäär oli välja astumas koopast,
kandes tihedat villa ja mind ja mu kavalaid mõtteid (445)
ning teda katsudes käega lausus suur Polyphemos:
“Mispärast, kallis jäär, nüüd nõnda väljud sa koopast
viimasena, ei enne maha jäänud sa teistest,
vaid sa kõikide eel sõid rohu õrnemaid õisi,
kõndides kergel sammul, ja voolava vee juurde jooksid (450)
kõikide eel; ka lauta tahtsid astuda õhtul
kõikide eel, kuna nüüd oled viimane. Kas sulle teeb siis
muret isanda silm, mille pimestas nurjatu hulkur,
koos oma näruste sõbruga võttes mult veiniga aru,
too “Ei Keegi”, kes küll ei pääse hukust, ma loodan; (455)
oleks sul mõistust kui mul ning suudaksid kõnelda sõnul,
mulle ütleksid siis, kus too end mu viha eest varjab,
küll siis pritsiks ta aju koopas sinna ja tänna
maa vastu purustet peast, kuna tunneks siis minu süda
kergendust valust, mis tõi “Ei Keegi”, nurjatu mees mull’.” (460)
Rääkinud nii, ta laskis jäära väljuda koopast.
Kui aga jõudsime veidi eemale koopast ja õuest,
kohe ka jäära alt päästsin enese lahti ja sõbrad;
rutuga rasvaseid lambaid, kel jalad astuvad kergelt,
tihti vaadates ringi, aeti, et aluse juurde (465)
jõuda, kus kaaslased kallid rõõmsalt vastu meid võtsid,
pääsenuid surmast; teisi leinasid valjusti nuttes.
Nutmast ma keelasin neid, igaühele kulmuga andes
märku ja käskides ruttu kauni villaga lambaid
laevale viia ja sõita edasi soolaseil laineil. (470)
Läksidki pardale sõudjad ja asusid aerude juurde,
istudes pinkidel reas, lõid aeruga valevaid laineid.
Kui aga olime maalt nii kaugel, et kostavad hääled,
siis mina hüüdsin sealt kükloobile, pilgates teda:
“Polnud jõuetu mees, kükloop, kelle kaaslasi sina (475)
õgisid võlvitud koopas vägivaldselt ja toorelt,
nüüd on su kurjad teod kõik saanud paraja tasu,
jultunu, kes sa ei kartnud süüa su enese majas
võõraid! Selle eest Zeus sind nuhtleb, ka jumalad teised.”
Rääkisin nii, ent veelgi kurjemaks läks tema süda (480)
ning ta heitis, murdes ja haarates mäetipu suure,
see aga tumeda käilaga aluse ees langes vette;
puudus vähe ja rüngas olekski tabanud tüüri.
Kõrgele rünka alt nüüd meri tõusis ja alus
triivis maa poole taas, olles kantud pöörduvast lainest; (485)
pea oleks taanduv vool meid vägisi rannale viinud,
kuid ma haarasin kätte kõige pikema ridva,
juhtides kõrvale laeva ja käskisin kaaslasi julgelt
lüüa aeruga vett, et kiirelt pääseda ohust,
andes neil’ peaga märku, nad aga innukalt sõudsid. (490)
Kui aga olime merel kaks korda kaugemal’ jõudnud,
siis ma kükloobile hüüdsin, kaaslased aga mu ümber
püüdsid keelata mind ning palusid leebemail sõnul:
“Hulljulge, mispärast nüüd sa tahad häirida metslast,
kes juba, heites rünka merre, pidi me laeva (495)
ajama rannale taas, kus hukk oleks olnud meil kindel;
kui ta kuuleb su häält ja hüüdmist, küllap ta siis meil
kohe purustab pead ning ühtlasi alusel palgid,
heites terava rünka, sest juba selline mees ta.”
Rääkisid nii, ent ei suutnud veenda mu kartmatut südant, (500)
vaid talle seepeale kostsin, lausudes südame vihas:
“Kuule, kükloop, kui kord üks surelik mees selle maa
peal küsib, kes sinu silma nii hirmsalt pimedaks teinud,
vasta siis, et see oli linnade rüüstai Odysseus,
too Laertese poeg, kel Ithakas maja ja kodu!” (505)
Rääkisin nii, ent kükloop mulle hädakisaga vastas:
“Oh seda häda küll! nüüd täitus ennustus muistne.
Siin elas kord üks mees, üks prohvet tubli ja tugev,
Telemos, Eurymi poeg, kes ületas oskuses kõiki,
kes kükloopide maal oli prohvetiks, kuni sai vanaks. (510)
Tema mull’ kuulutas seda, öeldes, see täituvat hiljem,
et Odysseuse käe läbi silmavalguse kaotan.
Kuid mina ootasin ikka, et sangar, tugev ja kaunis
siia tuleb kord, kes varustet suurima jõuga;
nüüd aga säärane kääbus, närune, jõuetu hoopis (515)
pimedaks tegi mu silma, võttes mult veiniga aru!
Nüüd aga siia, Odysseus, võta vastu mu kingid,
palun ka Maavärindajat kojusõitu sull’ anda,
sest ma olen ta poeg, mu isaks tema end kiidab
ning ta ise mind ravib, kui tahab, ei tee seda teised, (520)
ükski surelik mees ega õnnis taevane jumal.”
Nõnda ta rääkis, kuid mina vastates laususin talle:
“Oo, kui oleksin suutnud võtta sult elu ja hinge,
saata sind Hadese majja ning kui see oleks kindel
just nagu see, et su silma ei ravi Poseidongi ise!” (525)
Rääkisin nii, kuid tema palus Poseidonit võimsat,
tõstes mõlemad käed üles taevatähtede poole:
“Maavärindaja Poseidon, tumedais käharais, kuula!
Kui olen tõesti su poeg, kui kiidad end minu isaks,
tee siis, et linnaderüüstai Odysseus koju ei pääseks, (530)
too Laertese poeg, kel Ithakas kodu ja maja;
aga kui saatus tall’ määras omakseid näha ja jõuda
taas oma kõrgesse majja ning oma isade maale,
hilja vaid jõudku ta koju, paljana, kaaslasist ilma,
võõra laevaga tulles, koduski viletsust leidku.” (535)
Nõnda ta palus ja kuulis tumedais käharais jumal.
Nüüd aga haaras taas kükloop veel suurema kivi,
keerutas seda ja heitis, võttes suurimat hoogu,
see aga tumeda käilaga aluse ees langes vette,
puudus vähe ja rüngas olekski tabanud tüüri; (540)
kõrgele rünka alt nüüd tõusis meri, kuid laeva
kandis edasi vool meid teise ranniku poole.
Kui aga jõudsime viimaks saarele, kus olid teised
kauni pardaga laevad meid ootamas, kaaslased nendel
istusid leinates seal, meid oodates kärsitul meelel. (545)
Saabunud sinna, me laev nüüd randus veeäärsel liival,
ning meie läksime laevalt maale, kus murdusid lained,
seepeale võeti kükloobi lojused kumeralt laevalt,
jaotades nii omavahel, et ükski ilma ei jäänud.
Jäära annetas mulle säravais säärikuis meeskond, (550)
enne kui jagati karja. Seal siis liivasel rannal
Zeusile tumedais pilvis, Kroniidil’, kes maailma valdab,
põlesid ohvrina kintsud, kuid talle ei meeldinud ohver,
vaid ta sellele mõtles, kuidas ta hävitaks täitsa
kõik minu kauni pardaga laevad ja kaaslased kallid. (555)
Nii siis istuti peol kogu päev, kuni loojunud päike,
rohkesti oli meil ees küll liha, küll magusat veini.
Kui aga loojenes päike ja õhtune hämarus saabus,
heitsime puhkama samas rannal, kus murdusid lained.
Kui aga ilmunud oli varane roossõrmne Eos, (560)
siis mina hüüdsin sõpru ning neid käskisin samas
kohe pardale minna ja lahti päästa ka köied.
Nemad laevale läksid ja asusid aerude juurde,
istudes pinkidel reas lõid aeruga valevaid laineid.
Sõitsime edasi sealt, kuid mure meil südameis näris, (565)
rõõmustas päästetud elu, kurvastas kaaslaste kadu.