Tagasi: Antiigiveeb | Homeros

Ilmunud: Eesti Kirjandus 12. aastakäik, 1917, lk 161-174.
Käesolevas editsioonis on lisatud värsinumbrid (tänapäeval on Iliase standardväljaandes 1. laulus 611 rida, Ridalal on neid 607) ning parandatud transkriptsioonivigu.

Iliase esimene lugu.

Taud. Viha.

Laula, oh jumalatar, Peeleidi Achillese viha
Hullu, mis tuhandid ohtusid achailastele saatis,
Paljugi vägevid hingesid Haadesse lähetas alla,
Kangelaste, ja ise nad küünitas koertele saagiks,
Kaarnule kõigile — nõnda sai Zeusi tahtmine täide — (5)
Siis kui esimest korda nad lahkusid, tülisse mindud,
Väemeeste valdjas Atreides ja jumalavõrdne Achilles
Kes siis jumalist kihutas mõlemad võitlema tülis?
Leeto ja Zeusi poeg, tema pahandus kuninga vasta,
Tõve ta tõstatas paha kesk leeri, et vaibusid rahvad, (10)
Sellepärast, miks teotanud Chrysest, ta teenijat pappi,
Oli Atreides. See tuli nüüd lunama enese tütart
Achaia kiireile laevule, kaasas seks päratud tasud,
Taludes käsil Apolloni tabaja loorberioksi
Kuldase saua ümber; ja palus achailasi kõiki, (15)
Kõige küll enam Atreidisid mõlemid, rahvaste juhte.
Teie, Atreidid ja muud achailased ilusasäärsed,
Teile nüüd jumalad andku, kes ülal Olympose hooneis,
Hävita Priami linn, hästi tagasi purjeta koju;
Mulle mu tütar taas armas te andke nüüd tasude vasta, (20)
Pelates kaugeletabajat, Zeusi poega, Apollot.
Siis kõik muud küll achailased nõudsid heaks kiites
Hardana papigi kartmist ja tasude võtmistki vasta.
Kuid ei taibunud seks Agamemnon Atreidese süda,
Vaid tema saatis ta häbiga, lausudes tugeva sõna: (25)
“Et ma sind, vanamees, õõnsate laevade juures ei taba,
Ehk nüüd viibivat ehk ka eespidi tulevat jälle!
Ei sind siis aita, tõtt ütlen, ei sau ega jumala loorber!
Tütart ei lase ma mitte, jah enne kui vanus ta pärib,
Argosemaal meie kojas, kus, enese isamaast kaugel, (30)
Kangaspuid ringides kujub ja ühtlasi aset ka jagab.
Mine nüüd, ära mind ärrita, katsu, et tervena pääsed!”
Nõnda ta lausus. Ja vanamees ehmatas, kuuliski sõna.
Läks vait pikuti rannaäärt palju loiskiva mere;
Palju siis härrastas minnes ja palvetas valjusti vanus (35)
Valdja Apolloni poole; ta sünnitas kaharjuus Leeto:
“Kuule mind, Hõbedavibune, kes sina Chryset nüüd ringid,
Killat ka püha, ja Tenedost võimsana valitsed väega,
Smintheus! Eks mina ehitand sinule hiilgava templi,
Või küll sulle siis põletand rammusad kintsud (40)
Valitud veiste ja kitsede; nüüd sina täida mu soovid:
Tasugu danalased mu pisarad ära su nooltel.”
Nõnda ta lausus paludes, teda taas kuulis siis Phoibos Apollon.
Läks Olympose harjadelt, vihale süttinud süda,
Õlgadel taludes, vibu ja noolkoda suletud ringi. (45)
Kõlisid heledalt nooled siis vihale süttinu õlal,
Kuna ta edasi liikus, — ta läks nagu pilkane ööse.
Istus siis eemale laevadest, minema lähetas noole;
Hirmsana sedamaid kõlksatus helises hõbesest vibust.
Muul-looma esite laskis ta, samuti väledad koerad, (50)
Sedamaid endile noole ta vihava minema saatis,
Tabas, ja alati kooljate riidad siis põlesid hulge.
Üheksa päeva kesk väge ju lendasid jumala nooled.
Kümnendal kokku nõu pidama kutsus siis rahva Achilles,
Sest selle pani ta südame valvakakäsine Heere; (55)
Haletses tema ju danalasi, kui nägi neid koolvat.
Kui nad ju valgunud kokku ja täide siis kogunud saivad,
Esile astus ja lausus Achilles väledajalgne:
“Arvan, Atreides, me varsi küll sõidame, eksides jälle,
Tagasimineku teele, kui ainult me pääseme surmast; (60)
Aga eks pärigem kelleltki ohvripapilt ehk teadjalt
Ehk ka sellelt, kes seletab uned, need tulevad Zeusilt,
Kes meile ütleb, miks viha peab vägevat Phoibos Apollon.
Kas ta on lootuse tõttu ehk pahane, või hekatombi,
Või ta ehk ihaldab tallede, valitud kitsede lõhna (65)
Ohvriks taas saada, et käänaks meist kõrvale taudi.”
Nii siis lausutud, istus ta maha ja esile astus
Kalchas Thestorides, to lindude vaatleja paras,
Milline teadis, mis on ja mis tuleb ja mis oli olnud,
Kes ka achailaste alused juhatas Hiose alla, (70)
Prohveti taiuga, mis oli änganud Phoibos Apollon.
See, head nendele soovides, kõneles, rääkis ja ütles:
“Oh Achilles, küll käskisid mind sina, Zeusile armas,
Seleta kaugeletabaja, valdja Apolloni viha.
Tõesti, nüüd sulle ma ütlen: sa luba ja vandega tõota, (75)
Et sa mind kõigiti aitad, kui tarvis on, sõnul ja käsil.
Vihale, usun, küll süttib see mees, kes välitseb väga
Kõiki argeilasi, kelle ka sõna achailased kuulvad.
Vägevam, ometi, kuningas, kui meest halvemat vihkab.
Kui ta ehk viha ka tagasi hoiab selsamalgi päeval, (80)
Ometi vimm teda alati valitseb, et selle päästaks,
Enese rinnus. Sa seleta, kas tahad tõesti mind kaitsta?”
Temale vastuseks kostis Achilles väledajalgne:
“Julgu üsna ja avalda jumala tähis, mis märkad!
Ei, Apolloni, Zeusi lemmiki väel, keda, Kalchas, (85)
Paludes, avasid danalastele jumala tahte,
Keegi, mu elades, senni kui mina veel maa peale vaatan,
Pane su külge nüüd õõnsatel laevadel raskeid käsi
Kõikidest danalastest, või ka Agamemnoni lausud,
Kes nüüd palju end paremaks muudest achailastest kiidab.” (90)
Ning siis viimati julgus ja kõneles laitmatu teadja:
“Ega ta tõotuse pärast nüüd pahanda, ei hekatombi,
Vaid peab viha ta nägija pärast; to teotas Atreides.
Ei tema vallandand tütart, ei võtnud ka tasusid vasta,
Seepärast hädasid saatnud on tabaja, veelgi saab saatma. (95)
Ega ta ennemalt taudigi raskeid keerisid tõrju,
Enne kui isale armsale heledavaatese neitsi
Anname tasuta, enne kui ajame taas hekatombi
Pühale Chrysele; siis ta ehk jõuame lepita jälle.”
Nõnda ta lausus, ja istus siis maha; ent esile astus (100)
Vägev Atreides, avaravalitseja Agamemnon,
Kihvates; suuresti vimmale ümbriti mustavad piiked
Paisusid, silmad taas põlesid üsna kui helendav lõke.
Kalchase otsa ta esite kurjasti vaadates, sõnus:
“Pahade nägija, eal ei mulle sa head sõna lausu, (105)
Ikka on paha su meelele ette kuuluta armas;
Meelsat ei kuidagi lausund sa sõna, ei täide ka saatnud;
Nüüdki kesk danalasi sa, tähisid seletes, sõnud,
Kui oleks seepärast tabaja nendele hädasid saatnud,
Miks mina neitsit Chryseidese tasusid kaunid ei tahtnud (110)
Vasta siis võtta, sest kangesti tahan ma veel teda ennast
Pidada kodu, ma loen ju ta paremaks Klytaimnestrest
Abielusest kaasast, sest sellest ei ole ta halvem
Kasvu, ei kehagi poolest, ei meelele ega nüüd tööle.
Aga ka nii tahan anda ta tagasi, kui see on parem; (115)
Enne küll tahan, et tervena oleks mu rahvas, kui hukas.
Aga te minule and jälle ängake, et mina üksi
Annitumaks argeilaste hulgas ei jääks; see ei sünniks. | tekst: sünnksi.
Näete ju kõik seda, et minu and minult mujale läheb.”
Temale vastas seepeale Achilles väledajalgne: (120)
“Aukas Atreides, sa kõikidest kõige küll varandusahnem!
Kuida siis sulle achailased suurmeeled annaksid anni,
Ei enam tea me kusagi lasuvat ühisid varu.
Aga mis linnadest saagina saime, see ammu on jaetud,
Rahvale jälle ei sünni nüüd koguda laialekantut. (125)
Aga sa saada see jumala kätte; achailased saavad
Tasuma kolme ja neljagi võrra, kui Zeus korra Trooja
Tugevamüürise linnuse paljaks laastata annab.”
Temale vastuseks kostis taas valitseja Agamemnon:
“Ära, nii vahva kui oledki, jumalavõrdne Achilles, (130)
Meelega peta, ei lähe sa kaudu must ega mind vääri.
Või kas sa tahad, et, enesel and sinul, mina taas muidu
Istuksin ilma, ja käsid mind anda nüüd sellegi ära?
Aga kui anni achailased suurmeeled tahavad anda,
Valides mu oma meelt mööda, et see siis tasukas oleks. (135)
Aga kui nemad ei anna, siis, uskuge, võtan ma ise
Vägise sinu ehk Aiase, ehk Odysseusegi anni;
Viin selle väega, see vihale süttib siis, kellele lähen.
Aga küll seda me võime ka seleta teist korda jälle.
Nüüd lass musta taas laeva me veame pühasse merre, (140)
Sisse siis kogume viljaldi sõudjud, ja siis hekatombi
Sisse taas paneme, ja Chryseidese ilusapõskse
Peale ka viime; üks esikuist meestest ses juhtija olgu:
Aias ehk Idomeneus, ehk jumalaline Odysseus;
Või sa Peleideski, kõige küll kardetum kõikidest meestest; (145)
Et nõnda kaugelesattuja lepituks ohvrite kaudu.”
Alt kulmu vaates taas kõneles jalule väle Achilles:
“Oh sina, häitusse mähitud, alati ahnemeelne!
Kuida su sõna achailasist heal meelel kuuleb veel ükski,
Teekonda käies, ehk võideldes vahvasti vaenlase väega! (150)
Ega ma odadeheitjate troalaste pärast küll tulnud
Võitlema siia, sest mulle ei ole nad süülised mitte.
Ei ole ilmas nad röövind mu härgi, ei hobuste karju,
Ei eal rammusapahkrases Phthiieski, väemeeste toitjas,
Laastamas käinud ka vilja, sest arvuta palju on vahel (155)
Metsaga varjatud mägi ja alati kohisev meri.
Aga su järel me tulime, häbitu mees, et sa koeksid
Head meelt, hankides au Menelaosele, sarnane koersilm!
Troalaste vasta: ei arva sa seda, ei hooli küll sellest.
Juba mu andigi ise sa ähvardad vägise võtta, (160)
Mis pärast palju ma kandsin, ta andsid achailased mulle;
Ei ole ealgi mul sinu võrralist andi, kui võtvad
Troalaste kaunisti asutud linnu achailased ära:
Vaid kõige enam küll alati möllava tapluse taaka
Kandvad mu käed; aga, kui sedamaid jälle tehakse jagu, (165)
On sinu and palju parem, ma, piskugi pidades kalliks,
Kaugenen laevade juure, kui väsinud võitlemast olen.
Nüüd lähen tagasi Phthiiesse, palju küll tulusam ongi
Kodusse purjeta kumeril laevul; ei mina ka arva,
Et sina, autuna olles, siin küllust ja rikkust ehk kogud! (170)
Temale vastas seepeale siis väemeeste pea Agamemnon:
“Põgene aga, kui käseb sind meel, ega sind mina nuru
Jäämagi enese pärast, mu juure muud ometi jäävad,
Kes mind austama saavad, ja enne muid Zeus nõurikas.
Kõige, mul, vihatum oled sa kuningaist jumalavõrdsist, (175)
Ikka on riid sulle armas, ja taplused nagu ka sõjad!
Kui oled väga sa vägev, siis jumal on jõu sulle annud.
Kodusse siis omil laevul sa mine, ja kaaslasil omil,
Myrmidoonlasi käskima; sinust ei hooligi mina,
Ei pea lugu su vihast, ma ähvardan sind veel nõnda! (180)
Seepärast et Chryseidese võtab mult Phoibos Apollon,
Saadan ta minema siit oma laevaga ja omil mehil.
Aga ma toon Briseidese ilusapõskise, ise
Ilmudes telki, su anni, et siis sina õieti näeksid,
Kui palju enam ma olen kui sina, ja teinegi kardaks (185)
End minu võrraseks pidada, sarnaseks asetes vasta.”
Nõnda ta sõnus, Peleidesel vimm sugi, sees tema süda
Karusis rinnus siis kaksiti mõteldes nõutlema hakkas:
Kas tema, vaheda mõõga ehk esile tõmmates küljelt,
Üles nad tõstataks kohtadelt, maha Atreidese raiuks, (190)
Või taas taltsutaks südant ja tagasi hoiakski viha.
Senni kui seda ta mõlgutas meeles ja südame põhjas,
Tõmbas ta tupest ju vägeva mõõgagi, aga Atheene
Taevast siis tuli, ta lähetas valvakakäsine Heere,
Mõlemid ühtlasi armastes meeles ja hoolides nendest. (195)
Selja pool seisates haaras see ruugetest juustest Peleidi,
Temale ilmsena üksi, sest muudest ei näind teda keegi.
Imestas väga Achilles, ja pööris end ümber; siis tundis
Pallase Atheenaie; hirmsasti loitsid ta silmad.
Ja teda häälites kõnega lennused sõnad ta lausus: (200)
“Mispärast aigiseajaja Zeusi tütar taas tulid?
Kas seks, et Agamemnon Atreidese viha ehk näeksid?
Aga ma sinule ütlen, see läheb ka täide, ma usun:
Oma, ta enese, jultunus hukkab küll pea tema hinge!”
Talle taas kostis siis naisjumal heledasilmne Atheene: (205)
“Tulin ma keelma su vaimu, kas sõna ehk kuulda sa võtad,
Taevast, mind saatis sealt naisjumal valvakakäsine Heere,
Mõlemid ühtlasi armastes meeles, ja hoolides nendest.
Aga nüüd lõpeta riid, ära käega mõõka ka tõmba,
Sõnuga võid teda sõimata nõnda küll, kuida meel mõtleb. (210)
Seda ma sinule ütlen, see tõesti saab minema täide:
Ka kord sinule antakse kolmegi võrrased annid
Teotuse tasuks; sa taltsuta ennast ja kuule nüüd sõna!”
Temale vastuseks lausus taas jalule väle Achilles:
“Tarvis on, jumalatar, teie sõna küll pidada meeles, (215)
Kuida ka täis oleks süda, sest nõnda on ometi parem;
Seda, kes jumalid nõutab, taas väga nad võtavad kuulda.”
Ütles ja hõbesel kahval ta peatas tugeva pihu,
Tagasi tuppe ta pistis taas vägeva mõõga, ei jätnud
Kuulmata Atheenaiegi sõnu, see läks nüüd Olympi, (220)
Aigiseajaja Zeusi kotta, kesk jumalid teisi.
Aga Peleides siis, alustes uuesti, vihavil sõnul
Lausus Atreidese vasta, ei lõpetand veel tema sappi:
“Lakard, kel silmad on peas nagu koeral ja süda on sees nagu hirvel,
Eal ei taplusse soomusrüül ehtida rahvaga ühes, (225)
Ei ka luurama minna achailaste peameeste seltsis
Söandanud sina, see sinule keer juba olevat näikse!
Palju küll mõnusam on keset laia achailaste leeri
Andisid röövida neilt, kes sinule vaidlevad vasta!
Rahvaste õgija kuningas! Tühisid valitsed mehi! (230)
Või sina oleksid viimist ehk korda, Atreides, küll teotand!
Aga ma sinule ütlen ja vägeva tõotuse vannun!
Jah, sellel stseptril, mis enam eal ei lehti, ei oksi
Ajama saa, millal mägile maha ta jätnud on tüve,
Ega taas võrsuma lähe, sest vask on ta laastanud paljaks (235)
Lehist ja koorest; nüüd kannavad aga achailaste pojad
Peos teda kohtumõistjuna, kellele seaduse kätte
Zeus on annud; see olgu nüüd sinule võimukas tõotus.
Küll kord Achillese kahju veel tuleb achailaste poege
Kõikide peale, ei neid siis jaksa sa, kuida ka kaebad, (240)
Aidata, siis kui nad hulgana Hektori väemeestetapja
Käe all langevad surres, ja sees sinu hinge siis närib
Tusk, et achailasist kõigegi paremat teotanud oled.”
Niimoodi lausus Peleides ja maha ta stseptri heitis,
Kuldaste nuppude kaunistud, istus siis kohale ise. (245)
Teiselpool suitus Atreides; kuid muude seast Nestor
Mahedasõnune tõusis, pyyllaste kõnemees kõlav,
Kelle küll keele pealt magusad kui mesi voolasid helid.
Tema eel oli ju kaks sugupõlvegi kõnekaid mehi
Närbind, kes ennemalt temaga koos olid kasvand ja eland; (250)
Õnnistud Pyyloses nüüd tema valitses kolmate keskel.
Temap siis, head neile soovides, kõneles, rääkis ja ütles:
“Võeh, mis häda on ränkana tulnud Achaiamaa peale!
Küllap nüüd rõõmustab Priamos, samuti Priami pojad,
Muudki küll troalased suuresti hõiskavad enese meeles, (255)
Kui nemad teada kord saavad, et mõlemad riidlete nõnda,
Kes te nüüd olete Danade nõukoo ja vägede üle!
Aga te kuulge mu sõna, te olete nooremad minust,
Ka olen muiste ma seltsinud meestega, kes olid teistki
Paremad; tõesti ka nemad ei kunagi pannud mind halvaks! (260)
Ei ole näinud ma ilmaski sarnasid mehi, ei näe ka,
Kui Peirithoos oli, ja Dryaski, rahvaste karjus,
Ja Kaineas, Eksadios ja Polypheemoski vägev
Ning Theseuski Ageides, kes jumala sarnane oli.
Kõige nüüd võimsamad olid nad meestest, kes maa peal on kasvand; (265)
Kõige nad võimsamad olid ja kõige ka võimsamid võitsid:
Mägikentaurid, need hävites viimseni koledal kombel.
Nendega mina nüüd seltsisin, ühes kes Pyylosest tulnud,
Kaugeltki, taalisest maast, sest mind nemad kutsusid ise.
Võitlesin minagi kaasas, ei võinud küll ometi keegi (270)
Nendest, kui palju ka maapealsid asukaid leidub, neid võita;
Ning nemad võtsid mu nõu ja kuulsivad kõik minu sõna.
Aga te kuulge ka samuti; sõna ju kuulda on parem;
Ära sa võta, kui vägev ka oled, talt vägise neitsit,
Jäta, mis korra achailased andina talle on annud! (275)
Ära sa püüa, Peleides, ka sõnelda kuninga vasta,
Kiuste, et kuidagi sarnase austuse osaseks saanud
Kuningas stseptrikandja, Zeus talle on kuulsuse annud.
Kui sina tugevam oled, sind sünnitas jumalik ema,
Kuid tema vägevam on, tema valitseb suuremat hulka. (280)
Jäta, Atreides, sa enese viha, ma palun Achillest
Taltsuta südant, sest temap see kõigile võimsaks ja suureks
Kaitseks on ülenud achailastele laastavas sõjas.”
Temale vastuseks lausus taas valitseja Agamemnon:
“Näh, külap kõik selle, vanamees, õieti oledki rääkind: (285)
Aga see mees tahab alati kõikidest muist üle olla,
Kõiki ta juhtida tahab ja kõigile olla ka valdjas,
Kõiki ka käskida, ehk tema sõna küll ükski ei kuuleks.
Kui nüüd ta odade heitjaks on igised jumalad seadnud,
Kas teda seepärast lubaksid nemad ehk teotusi öelda?<“> (290)
Temale vahele vastas siis jumalaväärne Achilles:
“Küll aga araks ja tühiseks peaks mind igaüks hüüdma,
Muile küll seda sa käse, sest ära sa iganes mulle
Käskusid anna! Ei mõtle ma enam küll kuulda su sõna!
Ühte ma ütlen nüüd sulle, sa pane see endale meele: (295)
Käsitsi ei mina mõtlegi võidelda neitsi pärast,
Ei küll su’ga, ei muuga, te võtate, nagu te annud!
Muust aga, mis mul on mustal ja teravaotsasel laeval,
Sellest ei võta nüüd sina küll midagi ilma mu loata,
Või kui tahad, siis katsu, et tunda sa saaksid ja näeksid, (300)
Pea sinu tõmmukas veri ehk nõriseb pikuti oda!”
Nii nemad mõlemad tapeldes vastuti käivatel sõnul,
Tõusivad püsti, ja päästsivad nõukogu laevade juures.
Telkide poole ja sööstvate laevade poole Peleides
Läks ühes Menoitiadiga, omade kaaslaste seltsis. (305)
Aga Atreides taas väleda aluse meresse laskis.
Sisse ta valitses kakskümmend sõudjat, ja siis hekatombi
Jumala jaoks pani, peale Chryseidese ilusapõskse
Istuma viis, sinna läks ühes juhtina nõukas Odysseus.
Kui nemad istunud olid, siis sõitsid nad vesisid radu. (310)
Väed taas kogus Atreides end puhtaks pesema patust.
Nemad nüüd puhastusid ja heitsivad meresse saasta;
Tõid siis Apollole veatumad lepitusehekatombid
Veisid ja kitsesid pikuti rannaäärt lageda mere.
Lõhn kohe taevast sest ülenes, keereldes suitsuga ringi. (315)
Nõnda nad toimisid leeris, ei mõtelnud vaid Agamemnon
Jättagi tüli, mil enne ta ähvardand oli Achillest;
Vaid tema hõikas ja kutsus Talthybio ning Eurybate:
Need tema käskjalad olid ja väledad, toimekad teenrid.
“Minge Achillese Peeleiadese telki ja võtke (320)
Kättpidi kinni ja tooge Briseides ilusapõskne!
Kui tema ei peaks andma, siis ise ma vägise võtan,
Suurema hulgaga tulles; see talle veel pahemgi oleks.”
Üteldes nõnda ta saatis nad, valju veel sõnaga käskis.
Vastumeelt läksid nad pikuti rannaäärt lageda mere, (325)
Tulivad siis myrmidoonlaste telkide, laevade juure.
Tema nad leidsivad telgi ja musta aluse ligi
Istuvat. Mõlemid nähes ei rõõmustand tõesti Achilles.
Nad aga, kohmetud hirmust ja kartusest kuninga nähes,
Seisid, ei lausunud temale misgi, ei liiate küsind. (330)
Aga ta mõistis kõik ette ju enese meeles ja hüüdis:
“Tere, te käskjalad, Zeusi ja maaliste sõnumekandjad,
Tulge nüüd siia, ei ole te süüdlased, vaid Agamemnon,
Kes teid mõlemad läkitas neitsit Briseidese järge.
Aga, noh, jumala sugu Patrokleis, välja too neitsit! (335)
Vii nende kätte, ja ise nad mõlemad tõendajad olgu
Õndsate jumalde ees ja ees surelikkude meeste,
Kuninga julmuri ees, kui kord, tuleb aeg, vahest jälle
Tarvis mind läheb, et tõrjuda eemale häbilist häda
Muudest. Ju mässab ta nüüd küll hukatust soetavas meeles; (340)
Ei tema näe meelt mõtelda edesi ehk tahapoole,
Kuida küll laevade ligi achailased võitleksid tervelt.”
Nõnda ta lausus, ja Patroklos kuuliski seltsimeest armast.
Tõi siis esile telgist Briseidese ilusapõskse,
Andis ta viia; ja mõlemad läksid taas laevade juure. (345)
Vastumeelt nendega kaasas käis kabene. Aga Achilles,
Pisaris, kaaslasist eraldi, istus siis eemale maha
Valvaka mere rannale, vaadates tumedat voogu.
Palju ta armsale emale haletses, lahutes käsi:
“Ema, et ometi sünnitand oled mind lühedaeaseks, (350)
Au mulle kõigiti peaks siis olymplane ängama ohtralt,
Ülevalkärkija Zeus, aga põrmugi mind ta ei austa!
Sest mind Atreides, avaralt valitseja Agamemnon,
Teotas, vägise peab tema andi, mis ise ta võttis!”
Nõnda ta, pisarid valades, lausus; ta kaebused kuulis (355)
Võimukas ema kesk sügavat merd, isa kulupea kõrval
Rutuga tõusis ta valvakast merest, kui ülenev udu,
Istus siis nõnda ta kõrvale, pisarid valades, maha;
Silitas teda siis käega, ja sõna ta lausus ja ütles:
“Laps, mis sa nutad, mis mure on ometi tulnud su meele, (360)
Kõnele, ära sa meelega varja, et teaksime kumbki!”
Raskesti ohates vastas siis jalule väle Achilles:
“Tead; miks sinule, teadvale, peaksingi rääkima kõike!
Tulime piirama Theebet, püha Etioni linna;
Tulle me pistsime selle ja viisime endaga varad; (365)
Saagi taas jaotasid tasa achailased eneste keskel,
Hulgast Atreidile võtsid Chryseidese ilusapõskse.
Kuid siis Chryses, Apolloni kaugeletabaja preester
Tuli vaskrüüste achailaste kiirete laevade juure
Lunama tütart, ja kaasas tal olivad toredad tasud, (370)
Taludes käsil Apolloni tabaja loorberioksi
Kuldase saua ümber, ja palus achailasi kõiki,
Kõige küll enam Atreidisid mõlemid, rahvaste juhte.
Siis kõik muud küll achailased nõudsid heaks kiites
Hardana papigi kartmist ja tasude võtmistki vasta, (375)
Kuid ei taibunud seks Agamemnon Atreidese süda;
Vaid tema saatis ta minema, lausudes tugeva sõna.
Vihas läks vanamees tagasi, teda taas kuulis Apollon,
Paludes, sest et väga küll temale armas ta oli.
Laskis siis kohe argeilasi heitme, tal nõnda nüüd rahvad (380)
Surivad hulge, sest alati käisivad jumala nooled
Mööda achailaste avarat leeri; kuid meile taas teadja,
Selgesti nägija, avaldas kaugeletabaja tahte.
Kohe ma esite anusin lepita jumalat ära,
Siis Atreidese haaraski viha, ja ruttu ta tõustes (385)
Lausus ka ähvardussõna, mis juba on minemas täide.
Neitsi küll väledal laeval achailased heledasilmsed
Saatsivad tagasi Chrysesse; ängavad valdjale andeid.
Teise vaid ennesti viisid mu telgist taas käskjalad ära,
Neitsit Briseidese, kelle on annud achailaste pojad. (390)
Ometi, kui sina võid, siis poolusta kõlvulist poega!
Mine Olymposse, palu siis Zeusi, kui kunagi oled
Rõõmustand taevase südant ehk sõna ehk ennegi teoga.
Sagedast olen ma kuulnud sind isagi avaris hooneis
Kiitvat, kui ütlid Kroniioni tumedapilvise kohalt (395)
Ainsana surematute seas, tõrjunud häbise häda,
Kui teda köidiku siduda muud olymplased tahtsid:
Heere ning ühes Poseidon ja samuti Pallas Atheene.
Aga sa tulid siis, jumalatar, ja ta köidikust päästsid,
Kutsudes sajakäsise õndsa Olympose kotta, (400)
Keda Briareseks jumalad hüüdvad, Aigaioniks jälle
Maalised kõik, sest ta jõu poolest omastki isast on parem.
Tema nüüd istus Kroniioni kõrval, maailmade kiidul,
Teda siis hirmusid jumalad õndsad, ei sidunud Zeusi.
Seda sa tuleta meele ja hakka ta põlvede ümber, (405)
Kas tema tahaks ehk troalasi avita jälle,
Aga achailased kihuta rannani laevade juure,
Tapetavatena, et kõik saaksivad kuningast küllalt;
Tunneks Atreideski, avaralt valitseja Agamemnon
Enese süüd, et achailast ei austanud, paremat kõigist!” (410)
Temale vastas siis Thetis taas, pisarid valades palju:
“Võeh, minu laps, miks kasvatand olen sind, armutuks sündind!
Oh et silmveeta ja mureta laevade juureski võiksid
Istuda, sest sinu saatus on lühike, lühike väga!
Nüüd ühes nobedasaatuseliseks ja viletsaks kõigist (415)
Saad veel! Olen sind ohtude päivile sünnitand hoones!
Seda küll sõna ma pärima Zeusilt, tolt Müristusrõõmsalt,
Ise nüüd lähen Olymposse lumisse, kas ta ehk kuuleb.
Aga sa, istudes väledajooksuste laevade juures,
Kanna taas viha achailaste peale ja võitlusest hoidu! (420)
Zeus läks Okeani laiduta aithiopeelaste sekka
Peole eile, kõik jumalad läksivad ühtlasi ta’ga.
Kaheteistkümnendal päeval ta tagasi tuleb Olympi,
Siis mina lähen ka Zeusi vaskaluselisesse kotta.
Hakkan ta põlvede ümber; ma arvan, ta kuuleb mu palvet.” (425)
Saanud nii lausunud läks tema minema, teise ta jättis
Hauduma südames viha, heavöölise kabese pärast,
Kelle väevõimuga, vastu ta tahtmist, nad võtsid. Odysseus
Chrysesse jõudis, lael veetav Apolloni hekatomb püha.
Kui nemad sügavapõhjase sadama vetele jõudsid, (430)
Tarisid maha nad purjed ja panivad laeva kesk musta;
Masti taas maha nad lasksivad piidale harjustid pidi
Ruttu, ja valgmakohale sõudsivad aerudel laeva.
Välja nad heitsivad hilad ja maale taas sidusid köied,
Välja nad ise ka läksivad rannale voogava mere; (435)
Välja siis viisid Apollole Phoibole ka hekatombi;
Välja Chryseideski astus meresid seilavalt laevalt.
Tema siis altari juure viis paljunõukas Odysseus,
Andis ta armsale isale kätte ja sellele lausus:
“Chryses ae, teele mind lähetas väemeeste pea Agamemnon (440)
Tooma nüüd siia su tütart ja Phoibole taas hekatombi
Püha, et lepita, danalaste eest ohverdes, valdjat,
Kes argeilaste peale on palju kaebusi, hädasid saatnud.”
Niimoodi üteldes, andis to kätte; see võttis taas rõõmsalt
Armsa siis tütre. Küll kiiresti jumala jaoks hekatombi (445)
Korda nad seadsivad kaunisti ehitud altari ümber,
Käed nemad pesid ja ohverduskesvasid võtsivad peosse.
Nende seas Chryses nüüd palvetas, tõstetud käsil:
<“>Kuule mind, hõbedavibune, kuna sa Chryset nüüd ringid,
Killat ka püha ja Tenedost võimsana valitsed väega! (450)
Nii kui enne kord kuulsid mind, palvetes valju su poole,
Austades mind, väga rängasti lüües achailaste rahvast,
Nüüdki sa veel kord samuti täide lass minna mu soovid!
Tõrju nüüd eemale danalaste pealt häbine hukkus!”
Lausus ta, palvetes nii, teda kuulis siis Phoibos Apollon. (455)
Ent kui nad palunud olid ja kesvad ka laiale heitnud,
Käänsivad tagatsi kaelad ja tapsid ja nülgisid tõurad;
Lõikasid küljest siis kintsud ja peitsivad üleni rasval,
Kaks korda laotes, ja panivad ohverduspalasid peale.
Põletas riida peal vanamees, peale ta kiirgavat viina (460)
Kallas, ja ringi ta ümber taas viisharu noormehed hoidsid.
Ent kui nad olivad põletand kintsud ja siselmuid maitsnud,
Pilkusid peeneks nad muugi ja ajasid varraste otsa;
Küpsetid sedamaid targu, ja kõik nemad võtsivad maha.
Aga kui olivad lõpetand töö, pärast valmistand sööma (465)
Sõid nemad kõik, ega südamelt puudunud ühine sööming.
Aga kui jooma ja söömagi isu nad olivad täitnud,
Poisid siis anumad joogiga veereni valasid täide,
Jagasid sedamaid kõigile, jaotasid peekritel kahja.
Nii kogu päeva nad lauluga jumalat lepita püüdsid, (470)
Ilusat lauldes Paieeoni, kõik achailaste pojad,
Ülistes kaugeletabajat, kes meelt kosutes kuulis.
Siis kui päikene veeris ja pimedik lähenes peale,
Panivad magama aluse pera poolt troppide ääre.
Siis kui ülenes varane roosi sõrmine koidik, (475)
Siis nemad seilasid kohe achailaste avarat leeri.
Nendele perise tuule taas lähetas Phoibos Apollon.
Masti nad seadsivad püsti ja valged siis laotasid purjed.
Tuul puhus keskele purje ja ümberringi taas laine,
Emapuul purpurne valjusti ähises, aluse minnes; (480)
Laev jooksis põigiti laineid, teed kärmesti lõpule saates.
Aga kui jõudsivad alla achailaste avara leeri,
Laeva nad musta siis vedasid kuivale rannale üles,
Kõrgele liiviku peale, ja alla nad seadsid head telad;
Ise nad lagusid laiale laevu ja telkisid mööda. (485)
Aga ta, istudes väledajooksuste laevade juures,
Suitus Peleuse poeg jumalik, jalule väle Achilles.
Eal ei enam ta meestele aulisel nõukogul käinud,
Eal ei enam ka tapluses, vaid tema suretas südant
Armast, nii paigale jäädes, sest hõiku ja taplust ta ihkas. (490)
Aga kui kahesteistkümneski sedamaid ülenes koidik
Siis Olymposse läksivad jumalad olevad ikka,
Kõik ühes, Zeus oli peamees. Ent Thetis ei unustand käsku
Enese poja, vaid ülenes pinnale mere siis lainest.
Vara ta läks üles taevasse suure, Olympose kotta: (495)
Leidis seal avaravaatese Zeusi, muist istuvat lahus,
Kõige just ülemal tipul kesk mitmeharjast Olympost.
Ja tema istus ta ligi ja hakkas ta põlvede ümber,
Paludes lausus ta Zeusi Kroniioni vägeva poole:
“Zeus isa, kui olen korra sind surematute seas austand (500)
Sõna ehk teoga, siis täide nüüd lase sa minna mu palve!
Austa mu poega, kes nobedasaatuselisemaks kõigist
Saanud on! Teda nüüd on aga väemeeste pea Agamemnon
Teotanud; vägise peab tema andi, mis ise on võtnud.
Aga sa tasu ta eest, olymplane, Zeus nõurikas! (505)
Kohe nüüd troalasi jõuga taas täida, et jälle achaiod
Austama saaksid mu poega, ta kuhjaksid üleni auga!”
Nõnda ta lausus, kuid pilvedekoguja Zeus ei kostnud
Midagi talle, vaid vagusi istus ja Thetis ta põlvede ümbert
Kõvasti pidades kinni, taas teist korda uuesti nurus: (510)
“Kindlasti tõota nüüd mulle ja anna seks peaga ka mööndus!
Või ehk sa keeldud, ei ole sul himu, et hästi ma teaksin,
Mis võrra olengi mina kesk muid eba-austatud jumal!”
Talle Zeus pilvedekoguja, tugevast ohkides, lausus:
“Tõesti küll saatuslik tegu, et tüli mind pidama ajad (515)
Heerega, et tema varsi mind ärritaks teotavil sõnul;
Tema ju muidugi ikka kesk jumalid surematumid
Tülitseb, ütleb mind samuti aitavat troalasi sõjas!
Aga sa tõtta nüüd minema jälle, et sind ta ei silmaks;
Heere, mu mureks see kõigiti jäägu, et täide kõik saadan! (520)
Või olgu, sinule mööndan ka peaga, et uskuma jääksid:
See on kesk jumalid surematumidgi mu kõige suurem
Otsus, sest ei ole tagasivõetav mu sõna, ei petlik,
Ei ebatäidetav, mis mina iganes peaga kord mööndan.
Ütles, ja ühtlasi tumedel kulmudel mööndas Kroniion. (525)
Ja ta ambroosised säbarad nõnda siis valgusid eetsi
Käskija pealt surematumalt, tugevast kõikus Olympos.
Nõnda nad mõlemad nõutlemast lahkusid, naisjumal jälle
Sööstis kesk sügavat merd ülalt hiilguses seisvalt Olympolt;
Zeus oma kotta. Kõik jumalad sedamaid tõusivad püsti (530)
Istetelt omale isale vasta, ei julenud keegi
Tulevat ootama jääda, vaid kõik läksid temale vasta.
Nii tema istus siis troonile; ei teda ometi Heere
Olnud nüüd silmast ka lasknud; et nõu oli temaga pidand
Hõbedajalgune Thetis, to merise vanuse tütar. (535)
Kohe ta haavustel pööriski Zeusi Kroniioni poole:
“Kes taas jumalist, kavalameelne, siin nõu pidas su’ga?
Ikka on sinule armas, mu eral ja kaugemal olles,
Salasid lõimeta nõusid; ei ole sa ilmaski mulle
Heal meelel söandand lausuda sõna, mis eal sa mõtled!” (540)
Temale vastas siis meeste ja surematutegi isa:
“Heere, ära sa taha nüüd ometi kõiki mu nõusid
Teada; need oleksid sullegi rängad, ehk oled mu kaasa!
Aga mis sünnis on, et seda kuuldaks, ei seda nüüd keegi
Pea küll jumalist ega küll surevist ennemalt teadma. (545)
Aga mis mina nüüd jumalist eraldi nõuks olen võtnud,
Sest ära sinagi kõigiti päri ja ära ka küsi!”
Temale vastas siis elajasilmine võimukas Heere:
“Kole Kronides, missuguse sõna sa lausunud oled!
Ei ole liiga ma ennegi pärind, ei küsinud sinult, (550)
Vaid oled vagusi otsustand, mis sina oledki tahtnud.
Nüüd aga koledast kardan ma meeles, et sind ehk on sõnand
Hõbedajalgune Thetis, to merise vanuse tütar.
Vara ta istus su juures ja hakkas su põlvede ümber:
Talle, ma arvan, sa kindlasti möönduse andsid, Achillest (555)
Austa ja hukata palju achailasi laevade juures.”
Temale vastuseks Zeus taas pilvedekoguja lausus:
“Saatuslik, alati luuled, ei pääse ma eal su silmist!
Teha sa küll ei midagi suuda, vaid ikka mu meelest
Kaugemaks muutud, see sinule kõigiti ongi veel pahem; (560)
Ent kui nõnda to on, nii mulle näib olevat armas!
Aga sa ole nüüd vait ja istu ja kuule mu sõna!
Ei sind nüüd aidata võiks ka kõik jumalad, kes on Olympos,
Kui ligi tuleksin panema vägevid käsi su peale!”
Ütles, ja kohkus siis elajasilmine võimukas Heere. (565)
Vait tema jäi ja istus ja taivutas südame armsa.
Soigusid Zeusi siis kodades jumalad Uranioonid.
Kesk neid Hephaistos, taidega kuulus, taas alustas kõne
Armsale emale meeleheaks, Heerele valvakaskäele:
“Tõest hädaohtlikuks saavad need asjad ja kannatamatuks, (570)
Kui te nüüd mõlemad vaidlete nii surelikkude pärast
Ja kesk jumalid tõstate tüli! Ei ausastki söömast
Ole ka midagi lõbu, sest viimati halvemgi võidab!
Emale annan ma nõu, ehk ise ta hästi küll mõistab,
Armsale isale Zeusile meelt mööda olla, et jälle (575)
Isa ei tapleks ja meie seas sööma ei eksita võtaks.
Sest kui iganes tahaks olymplane välkudeheitja,
Istetelt virutaks meid, tema palju on vägevam kõigist,
Aga sa mainitse teda nüüd helladel sõnadel jälle,
Pea siis heldeks olymplane saabki ehk muutuma meile.” (580)
Nii siis ta ütles, ja tõusis, ja mõlemapoolise peekri
Emale armsale õiendas kätte ja temale lausus:
“Talu, mu ema, ja kannata, kuida ka südames tuskab,
Et ma sind, armsana olevat, silmil ei tarvitseks näha
Löödavat, siis ei midagi võiks mina, kuida ka soiuks, (585)
Aidata; sest et ränk on olymplane astudes vasta.
Korra ta jubagi, siis kui ma vahele astuda püüdsin,
Virutas, haarates jalast, mind jumalavääriselt lävelt.
Kogu siis päeva ma lendsin ja laskuva päikese aegu
Kukkusin Lemnose maha, ja sees oli vaevalt veel hinge. (590)
Seal mind langenud Sintia mehed siis hoolega hoidsid.”
Nõnda ta ütles, ja naeratas valvakakäsine Heere.
Naerates võttis ta vasta siis poja käest sedamaid peekri.
To aga kõigile muilegi surematutele kallas
Paremalt alustes, magusat nektari ammutes astjast. (595)
Kustumatuna tõusis siis naer keset jumalid õndsaid,
Kui nemad nägid Hephaistost tõttavat kodasid mööda.
Nõnda siis kogu to päeva nad laskuva päikese veeru
Pidasid pidu, ei südamelt puudunud ühine sööming,
Ei ka ilusa forminksi helid, mis mängis Apollon, (600)
Muusade laulgi, mis vaheldes laulsid nad ilusal häälel.
Aga kui alla taas vaibus siis hiilgava päikese valgus,
Kõik nemad läksivad magama, igaüks omasse kotta,
Sinna, kus igaleühele hoone to Lonkaja kuulus
Hephaistos taiukas kord oli ehitand osavil meelil. (605)
Zeus aga läks oma sängi, olymplane välkudeheitja,
Sinna ta magama läks, ligi kullatsetroonine Heere.