Tagasi: Antiigiveeb | Homeros
Ilmunud: Th. Zielinski, Vana-kreeka kirjandus. I: Iseseisvuse ajajärk. Tõlkinud Linda Metslang, redigeerinud Pärtel Bauman. Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus, Tartus 1926.
[Tõlkes ei ole värsiridade numbreid alati tähistatud; sel juhul on need lisatud antiigiveebi toimetaja poolt.]
(Ilias 1.1-5; lk 24)
Kuuluta mulle, oh muusa, Peleides-Achilleuse vaenu*,
Hukkavat vaenu, mis valdas achailasi ääretul piinal
Haadesse langetas vapra nii mitmegi kangelashinge
Ent ise koertele paiskas nad saagiks, lindele ängas
Kõigile taevasil’ roaks: oli määranud Zeus seda nõnda.
* “vaenu” asemel peaks olema “viha”, kuid see sõna ei vasta kreeka värsitehnika kvantitatiivsele printsiibile. [Tõlkija märkus.]
(Ilias 6.376-387; lk 46)
Nüüd, ümmardajad-naised, mull’ tõtt vaid lausuge, öeldes:
“Andromachet, valevkäelist, kust teda otsida võiksin,
Läinud on ehk käli majja ta, langule, rõivas kes kaunilt,
Leian Athena kas templis, kus viibimas teisigi naisi
Lokkavajuuksisi harduses: helluks naisjumal sünge.”
Ning siis hoolikas toimija seepeal’ lausus ka järgmist:
“Kui käsid, Hektor, sa karmilt tõtt vaid endale öelda:
Ei käli majja ta läind ega langule, rõivas kes kaunilt,
Ei teda leia Athenagi templis, kus viibimas teisigi naisi [sic: 7 värsijalga!]
Lokkavajuuksisi harduses: helluks naisjumal sünge;
Vaid läks kõrgele kerkiva Ilion-Troia ta torni,
Kuulis ju: raugemas troilased, võitjad achailased olla.
(Ilias 6.479; lk 30)
Kuuleks kord tema ütlust: sust isa vapruses väetim.
(Ilias 16.384-393; lk 47)
Otsegu maa ohib rängalt vihma ja tormide paelus,
Kui sügis saabunud; sellal ju hooglikul veel laseb kõrgelt
Valguda Zeus, kes vimmastub maisete kurjadest töödest
Nende, kes viiliti mõistavad õigust koondumispaigus,
Seadusi eemale tõrjudes, hooleta õndsate valvest.
See-eest voolavad jõed kõik täituvad voogude paisul,
Ning siis küllased veeojad kärbivad paljugi künkaid,
Sööstuvad merregi purpurikarva nad tormisel jooksul
Seal mööda nõlvasid, laastates laialt maisete vaeva, –
Troia hobustegi tormates maapind vangutus nõnda.
(Ilias 21.168-169; lk 35)
Õnnetus! Armsamat seal meest aetuna kindluse ümber
Näen oma silmega ning kuis kurdab mul sest süda põues.
(Ilias 24.503-506; lk 36)
Meelde, Achilles, sul, õndsaga võrdsel, nüüd isa tulgu
Mulle kes sarnane aastailt, siiski ma kaebamisväärsem.
Tunnen, mis kõigile maa peal tundmata praegugi tõesti:
Tapjal, kes hukkas mu lapsed, ma kätt siin härduses suudlen.
(Ilias 24.804; lk 37)
Ratsanik Hektori korjuse nõnda nad troilased matsid.