Tagasi: Antiigiveeb | Horatius

---

Ilmunud: H. Treffneri Gümnaasiumi poolt 24. märtsil 1936 Q. Horatius Flaccus’e 2000-a. sünnipäeva puhul korraldatud aktuse kava lisa.

Vides ut alta …

Sa näed, et seisab valge Sorakte. Tal
pää varjat lumme pehmesse. Oigab mets,
sest koormab lumivaip, ja ojad
ringi — need tardunud kargest külmast.

Oh Taliarcus, tõrju külm! Süüta tuld
sa, pannes puid veel koldesse. Joosta las
nüüd ohtralt kruusidest Sabiini
veini, mis käärinud palju aastaid.

Sa heida muu kõik jumalail’ kanda, kes
nüüd tuuli merel tormisel võitlevaid
on summutand, ei vaeva enam
saarepuid ega küpresse iidseid.

Mis homne päev toob, ära sa küsi! Päev,
mis saatus andnud, arvesta kasuks sa!
Poiss, ära põlga armastuse
magusat õnne ja noorustantse!

Kui eemal on karm vanadushallus sust,
siis otsitagu spordiplats välja ja
ka nurmed, öödeks kokkuräägit
õrnemad sosinad teatud tunnil.

Nüüd reetjaks saanud peidetud neitsi naer,
õrn-magus sosin, pimedast kostev veel,
ja armastuse pant — see tõmmat
kätelt või sõrmelt, mis nõrgalt puikleb.