Tagasi: Antiigiveeb | Horatius

---

Ilmunud: Looming 10 (1935), lk 1132–1136.

Maecenasele

Ei Numantia all möllavaid võitlusi,
Hannibali ei suurt vimma, ei puunia
verest värvuvat merd — neid ära laulma mul
sunni lüürat, mil hääl on hell:

ei lapiitide uhm kõlba ta keeltele
ega purjus kentaur ega Alkiidi käel
tõrjut Telluse tõug, nood, kelle rünnakust
hiilgav iidse Saturni loss

võikalt võppuma lõi: jutusta meelsamas,
lihtsas loos, oo Maecen, Caesari heitlusist,
räägi rongina veet tõrksatest vürstidest,
kellel ikkesse paindus kael.

Mind ent manitseb muus laulma Licymnia
hurmast veetlevat viit, kiitma ta pilkude
kirkalt välkuvat tuld, hinge, mis ustavalt
annab lembe, kus lembe saab;

laulma, kuidas ta jalg tõuseb, kui ringmäng käib,
kuis tal naljatleb suu, kuidas ta käe alt koos
kaunis neidude reas hõljub, kui rõõmlevalt
saabub ülla Diana päev.

Ons kõik aarete hulk, kõik, mis Achaemenes
iial kuhjata saand, kuld kogu Früügiast
kas või ühtegi väärt hiust su Licymnialt —
kõik Araabia rikkustulv:

siis, kui pöördub ta kael hõõguvaid suudlusi
saama sult või ta huul suudlusi keelvat näib,
mille rööv sinu poolt tundub tal hurmavam
noist, mis röövib ta enda ründ?