Tagasi: Antiigiveeb | Horatius
Ilmunud: Hugo Treffneri Gümnaasiumi õpilasajakiri Miilang 11 (1937), lk 20.
O saepe mecum …
Pompeius — minu sõpradest parim — siis,
kui Brutus oli leeride juhiks, me
koos põlesime ohutules!
Kes rahurüüs kodu jumalaile,
kes kandis taas Itaalia taeva sind —
sind, kelle seltsis surnuks lõin päevi, vein
veest selgem kannus, loorberpärjad
süüria õlidest võitud juustel!
Philippi lahing, põgenemine, jooks
koos nähtud; jäetud ebatruult sõjakilp;
siis murti vaprus, löödi julgus,
silmili alistuti venna veres.
Mind värisevat kiire Mercurius
kuid päästis uttu mässides, aga sind
viis juhtumuste kiire käik veel
meredel neelates uude sõtta.
Nüüd tasu võlgnev pidusöök Jupitril
ja pikast sõjast kurnatud keha sa
nüüd siruta puu loorbervarjus!
Tühjenda sinule pakut’ kannud!
Veel täida peekreid läikivaid veiniga,
see mured murrab! Palsameid kalla veel
neist suurist konnakarbest! Toob kes
kiiresti sellerist värskest, leiab
kes mürdist pärja? Liisk keda isandaks
peol määrab? Ma edoonlastest tahan siis
kord juua paremini, sest et
mõnus on mässata, kaenlas sõber!