Tagasi: Antiigiveeb | Horatius

---

Ilmunud: Looming 10 (1935), lk 1131.
Ära trükitud ka: H. Treffneri Gümnaasiumi poolt 24. märtsil 1936 Q. Horatius Flaccus’e 2000-a. sünnipäeva puhul korraldatud aktuse kava lisa. [Uustrükis on parandus: v. 7 erksaks.]

Melpomenele (Exegi monumentum …)

Loonud ausamba ma, kindlama veel kui vask,
püramiididest mis hunnituist kõrgem on,
mida hävitav vihm, raevutsev põhjatuul
laostada ei saa, mitte ka aastate

loendamatute read, aegade põgus jooks.
Kaduv pole ma kõik. Õilsama osa must
ei saa endale kalm; ikka ma herksaks jään
pärasttulnute aus, kuni veel pontifeks

Kapitoolile läeb vaikiva neitsiga.
Minust kuulukse sääl, kohab kus Aufidus,
Daunus vetest kus kehv rahvaid on valitsend,
kuis see madalast soost tugevaks tõusnud mees

esimesena meil aioli laulule
tõi itaalia koe. Tunne siis uhkust sest,
mida pälvinud sa, ning sina, helde muus,
Delfi loorberiga kaunista minu juus.