Tagasi: Antiigiveeb | Horatius

Ilmunud: Looming 10 (1935), lk 1133–1134.

Manlius Torquatusele (Diffugere nives …)

Lund enam väljul ei näe, taas võrsub nurmedel rohi,
metsadel haljendab hius;
maal juba noordund palg, ning kõrgetest kallastest mööda
voolavad alanend jõed.
Kaaslasiks kaksikõed ning nümfid, arglikult algab
graatsial kattetu tants.
Koolmatut eal ära oota! nii hoiatab aasta ja nüüdset
naudingut eemaldav tund.
Tuul ajab pakased eest, suvi kõrvaldab kevade, suvel
endalgi läheneb lõpp,
sügise küllussarv külib viljade rikkust, ning varsti
levivad süngus ja somp.
Kiiresti kasvades kuu teeb taevased kaotused tasa,
ent kui kord asume koos
sääl, kuhu kadund Aeneas ja toretsev Tullus ning Ancus,
oleme vari ja põrm.
Kes võib öelda, kas toob enam homset tänase lisaks
heldiva jumala arm?
Pärija apluse eest ainult päästet see, mida praegu
nautides kasutab viiv.
Kui oled lahkund siit ja su kohta on kiitvana Minos
langetand otsuse kord,
ei siis aita, Torquatus, ei jumalakartus, ei aadel
sind ega kõnekus säält.
Võimas Diana ei saa ka karsket Hippolytust iial
kiskuda varjude maalt,
Lethe ahelaid iial ei lõhkuda suuda ka Theseus
kallilt Pirithouselt.