Tagasi: Antiigiveeb | Horatius

---

Ilmunud: H. Treffneri Gümnaasiumi poolt 24. märtsil 1936 Q. Horatius Flaccus’e 2000-a. sünnipäeva puhul korraldatud aktuse kava lisa.
Diffugere nives …

Lahtunud lumivaip, väljule võrsunud kaunimad kasvud,
puid katab lehestik õrn;
maa muudab ilmet ja, surutud kitsaste kallaste vahel’,
voolavad uuesti jõed;

aland ju Graatsial õdede seltsis ja nümfide saatel
kergesti looritult mäng.
Aasta ja tund, sära päevade rööviv, sult lootuse viivad,
et sind ei haaraks kord surm.

Läänetuul pehmendab külma ja kevade tõrjund ju suvi,
samuti lahkub see, kui
andideküllane sügis on avanud süle, ja peagi
maad võtab üksluine talv.

Kuud siiski nobedad heaks teevad sündinud kahjud; ent niipea
kui käime allilma teed,
kus isa Aeneas, kus rikas Tullus ja Ancus,
siis me vaid varjud ja põrm.

On meile jumalaist annetud aega veel tänasel’ lisaks,
kes meile ütleks siin tõtt?
Kõik, mida hellitid armuga enese hinges, see varsti
pärija ahnuses kaob.

Kui sa kord sured ja otsuse kauni su tegudel’ kingiks
Minose õiglane kaal,
sealt, Torquatus, su seisus, ei sõnakunst, vagamgi meel sind
iial ei tagasi too —

allilma hämarast udust ei päästnud ka muiste Diana
vooruslist Hippolytost;
isegi vahva Theseus, see ahelaid murda ei suutnud,
et päästa Pirithoust.