Tagasi: Antiigiveeb | Horatius

Ilmunud: Eesti Kodu 1910, nr 14, lk 286.

Eepos [s.o Epood] XVI.

Vana-Rooma luuletaja Quintus Horatius Flaccus’e järele
Ladina keelest Villem Grünthal.

Teine põlv juba kodustes sõdades veerule kaldub,
ja iseoma võimust langeb Room.
Mis ei jaksanud hävita’ naabruses asuvad Marsid
või uhkava Porsena Tuski väed,
võitleva Capua vaprus, ei samuti Spartacus hirmus (5)
ja oma ustavuse muutnud Allobrog,
ei Germania sinisilmine noorsugu võita
või vihatud me vanematest Hannibal:
Hukkame me õel neetud verest sündinud sugu,
metsloomadele asuks jättes maa. (10)
Barbarus võih! saab põlenud varemid tallama võitja,
ja hele kabjalagin täidab linnasid;
tuultest ja päikese kiirgedest hoitud Quirinuse kondid –
patt näha – jälle pillub laiali!
Vahest ehk küsite te, või ainagi osa teist parem, (15)
mis meid võiks vabasta’ neist hädadest.
Ei ole mingit paremat nõu kui phokaelaste kombel,
kes välja rändasivad, ära vandudes
põllud ning enese isade laarid, ja pühalad jätsid
metssigade ning kiskja-sute asuda: (20)
minna, kus kannavad jalad, kus meid üle voogude hüüab
kas lõunatuul või vali, kare Africus!
Olete nõus või teab mõni paremat abi? Mis enam
nüüd kahelda veel alustele minemast!
Kuid siis vannume ainult kodusse tagasi tulla, (25)
kui kivi sügavikust tõuseb lainele;
ainult siis käända kartmata purjed tagasi koju,
kui Padus niisutab Matini latvasid.
Või ehk eemale meresse järsk Appeninus tungib
ja imeloomi uuel kirel kütkendab. (30)
Imelik armastus, kus end põdraga ühendab tiiger
ja tuvi hakkab paaritama kotkaga,
koduelajad ei saa paatisid lõvisid kartma
ja vett saab armastama sileks läinud sikk.
Vandudes seda ja kõikegi muud, mis tulekut koju (35)
võib takistada; mingem, kodanikud, kõik,
või parem osa sest kadunud karjast! Meeltheitja ja hellik
las’ vedeleda äraneetud asemel!
Teie, kel voorust on, jätke järele naiselik kaebus
ja lennake Etruski rannalt kaugele; (40)
meid ju ootab Okeanus ääretu, õndsate maailm, –
eks sõitkem sinna rikastele saartele –
sinna, kus vilja kannavad künnita seisvad põllud
ja ikka harimata õitseb viinapuu,
kus ei iialgi petja oliv nii lopsakalt kasvab (45)
ja roheline vili ripub viinapuus,
tammede lohkudest mesi jookseb ja mägedelt ülalt
nii vire oja hüppab alla sulinal;
sinna, kus sunnita ise lüpsile tõttavad kitsed,
täis udaraga kari tuleb kodusse, (50)
õhtuti huntisid lammastelautadel undamas pole
ja ussidest ei paisu üles murupind.
Õnnelik imestus valdab siis meid, kui näeme, et Eurus
ei uhu sagedate vihmadega maad;
terakad seemnete ivad põldudel ära ei põle, (55)
sest kumbki taevavalitseja korraldud.
Ei ole argonaudidki laeva juhtinud sinna,
ei häbemata Colchis astun’d jalaga;
ei ole purjesid käänanud sinna Siidoni laevur
või hädalise Odisseuse meeste salk; (60)
ühegi külgehakkava haiguse läbi ei kannata loomad
ja tähe hõõgus karja mõjuda ei või.
Juppiter hoidis need rannad vagale rahvale asuks,
kui kuldse aja hävitas ta vasega –
vasega, millest ta kalgastas järgmise rauase aja, (65)
kust üksi minu kuulutes võib pääseda.