Tagasi: Antiigiveeb | Horatius

Ilmunud: Uus Aeg (lisa) 18 (1902), lk 100.

Inimeste nurisemisest oma käekäigu üle.

Rooma luuletaja Horatius Flaccus’e pilgelaul. (Horat. Sat. I, I.)

Aga miks, Maecenas, keegi ei enese olus ja järjes,
Olgu see mõistuse võetud või saatuse antud,
Rahuga ela, vaid kiidab, kes teisiti radasid käivad?
“Õnnelik kaupmeeste seisus!” nii raskete aastate koormal
Sõjamees ütleb, kel liikmed on vaevaga väsinud, murtud. (5)
Vastu tal kõneleb kaupmees, kel laevad on marude vallas:
“Parem on sõjamees olla. Mis sellest? On alganud lahing,
Silmapilk kindlasti leiab kas surma, või võitu ja lõbu.”
Põllumeest kaetseb õiguse-, seaduse-raamatu tundja.
Küsijad kolavad uksel, kui kuked vast hakkavad laulma. (10)
Aga kes külast on pandina elama kutsutud linna,
Ütleb, et linnas on üksinda õnnesik elukord leida.
Nõnda sest sugust, et palju on edasi kõneldes võiksin
Isegi Fabiust tüüdata. Aga miks viivitan, kuule,
Kuhu ma pööran. Kui Jumal nüüd korraga ütleks: (15)
“Kõigile jagan, kuis tahate; ole sa, senine soldat,
Kaupmees; sa seadusetundja nüüd põllumees; nõnda siin teie
Muudetud paigale asuge ametit algama. Heia!
Seisate paigal?” Ei tahtnud. Kuid pakuti soovitud õnne.
Sama on teenitud põhjus, et Jupiter mõlemad paled (20)
Vihaga paisule puhub ja iialgi kellegi palvet
Enam nii kergesti kuulda ja täita ei luba ka võtta.
Päälegi nalja ei tahtnud ma sugugi teha, et naerdes
Jutustan (ehk kes küll võiksivad naerjatgi keelata tõde
Rääkimast? Nõnda kui vanasti poistele andsivad kooki (25)
Koolmeistrid, et need siis õppima hakkaksid raamatu tähti;
Ometi pöörame eemale mängust ja nõuame tõde.)
See, kes tugeva sahaga põldu kõvemat künnab,
Harjunud kaubamees, soldat ja agarad laevnikud puhas,
Kes need meredel julgesti sõidavad, ikka sel mõttel (30)
Kannavad vaeva, et vanuses vaiksesti elada võivad,
Kui nad on kogunud enestel moona ju rohkesti, nagu
Väikene sipelgas, kesse on eeskujuks suurele tööle,
Suuga ta kannab, mis jaksab ja suurendab enese ladu,
Sestap et tulevik pole tal teadmata, tundmata mitte. (35)
Hiljem, kui käänanud aasta ja Veemees tumestab teda,
Välja ei pugeda taha, vaid maitseb siis, mida ta enne
Targasti kogunud. Kui sind ei põletav palavus keela
Kasu püüdmast, ei talve, ei tuluke, meri, ei raudgi
Takista sind, et ei mõningad sinust veel rikkamaks läheks, (40)
Mida see aitab, kui võimatu hunniku hõbedat, kulda
Salaja kaevatud augusse põllule hirmuga matad?
“Kui sa ta vahetad peeneks, siis lõpeb ka viimane asse.”
Aga kui mitte, mis ilu on olemas hunnikul augus?
Rehes sul peksavad vilja sadanded, tuhanded peksjad: (45)
Kõhtu ei mahu sul rohkem kui mahub minulgi, ehk kui
Leiva-võrku lased sa ostetud orjasid kanda
Koormatud õlal, sa ise ei ometi rohkemat maitse
Sellest, kes ühti ei kanna. Noh, ütle, mis avitab, siis kui
Looduse järele elad, kas sadanded vakamaad või kas (50)
Tuhanded künnad? “Noh lõbus on suuremast hunnikust võtta.”
Aga kui väikselt meil luba on võtta niisamagi palju,
Miks sa siis ülistad aitasid enam kui kastisid meitel?
Ehk kui sa vedelat himustad, aga ei enam kui kruusi,
Karika täie ja ütled: “Vägevast jõest ma ennem (55)
Rüübata tahan, kui hallikast võtta see osa.” Sest tuleb,
Et kes end rõõmusab hulgast, mil tarvitust polegi õiget,
Teda ka, kukkudes kaldalt, ära viib Aufidus käre.
Aga kes rüüpab nii palju kui vaja, see iialgi sogast
Vett ei joo ega ka lõpeta laenetes enese elu. (60)
Suuremalt osalt, kes tühise himuga eksima sattund,
“Küllalt ei iial saa,” ütlevad, “oled nii palju kui sul on.”
Mis saa teed nendega? Käsiksid viletsad olla, hääl meelel
Sedagi soovivad. Nagu athenlasest kõneleb lugu,
Ihnus ja rikas ta oli ja hirvitas naabrite otsust (65)
Harjunult nõnda: “mind laidab kõik rahvas, kuid ise ma kiidan
Kodus end, kui ma laegastes silmitsen rahade lasu.”
Janunev Tantalus huultega märjukest kahmab, mis ikka
Põgeneb. Mis sa sest naerad? Kui nimesid muudame, sinust
Enesest räägitaks juttu: kottide hunniku otsas (70)
Magades igatsed ise ja hoiad kui pühamat asja,
Vaadata kogud, kui oleks nad kenamad maalitud pildid.
Kas sa ei teagi, milleks on raha? mis temaga tehtaks?
Leiba ostetaks, keedust ja viinagi mõõduke, kõike,
Ilma milleta inime mitte ei elada taha. (75)
Valvata hirmu sees uimaselt uneta ööd kui ka päevad
Peljates õelaid vargaid, ka tulekahju ja orje,
Et nad ei röövi ja põgene — kas see vast õnnestab? Nendest
Häädustest mina pean paremaks vaesem kui vaene olla.
Ehk kui sa kannatad külma ja sinul valutab keha, (80)
Või kui ka muidu sa haigena voodisse heidad, kas on sul,
Kes sind siis põetab, soendab, arstisid palub, et sina
Tervena tõuseksid armsate omakste, tutvate õnneks?
Sinule tervist ei soovi su abikaas, ega ka poeg; kõik
Naabrid ja tutvad sind vihkavad, isegi poisid ja piigad. (85)
Imestad, kuna sa kõiki pead halvemaks hõbedast ise,
Et sul ei armastust näidata, mida sa teeninud pole.
Isegi omakseid, keda sa enesel vaevata saanud
Looduselt, sõbradeks püüdes ja hoides, kui tahaksid seda,
Õnnetult rikuksid asja, kui see, kes ohjades eeslit (90)
Õpetab põllu pääl otse ja jälgedes vagusalt jooksma.
Olgu ka viimaks su himudel lõpp, ja et omandad rohkem,
Vähem siis karda ka kehvust ja lõpeta muret ning vaeva.
Sest et sul olemas, mida sa soovisid! Ära tee nõnda,
Nagu Ummidius tegi (on lühike lugu): ta oli (95)
Rikas, et rahasid kühveldas, aga ka ihnus, et ise
Riides käis halvasti nagu ta orjadgi ja veel see juures
Viimase otsani ahastas, kartis, et tuleb vast vaesus
Vaevama vanuses. Kuni üks vabastud teenija teda
Kirvega keskelt lõi pooleks, vahva Tyndari tütar. (100)
“Mida siis soovid? Et elaksin nõnda kui Maenius, või kui
Nomentanus?” Sa ikkagi vehkides otsaga jooksed
Kahelepoole seinasse: ega ma siis, kui sind keelan
Ihnuseks saamast, ei käsi, et oleksid priiskaja joodik.
Tanail ja äial Visellusel on ka veel midagi vahel. (105)
Igal asjal on mõõt ja ka looduselt määratud piirid,
Üle või alla sest võttes ei midagi õiget saa olla.
Sinna, kust algasin, jällegi jõudsin, ei keegi, kui ahned,
Omaga lepi, vaid ennemalt kiidavad teisiti käijaid.
Kadedus rinda siis asub, kui naabri kitsel suur udar; (110)
Keegi ei võrdle end vaestega, ehk küll vaeseid on rohkem,
Seda ja teist veel püüab enese varaga võita.
Aga nii mõtlejal ikka on keegi rikkam veel piinaks,
Nagu, kui vanker on lennul ja kiiresti plaksuvad kabjad,
Hobuseid sõidumees ajab, et mööda saaks eelmisest sõitjast, (115)
Nendest, kes maha ju jäivad, ei hooli ta midagi enam.
Sellest siis tuleb, et mehed, kes ilmas on elanud õnnes,
Harvasti ütlevad seda ja eluga rahule jäävad,
Nõnda kui pidu päält täie kõhuga lahkudes kaovad.
Küllalt saab. Juhmi Crispinuse kappisid röövimas käinud (120)
Arvad mind, sestap ka mina siis sõnagi enam ei lausu.