Tagasi: Antiigiveeb | Livius
Ilmunud: Üldajaloo lugemik. I vihk: vana-aeg. Valiku teinud ja redigeerinud Pärtel Haliste, tõlkinud Ervin Roos. Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus, Tartus 1933, lk 35–36.
(Vastolude puhkemine patriitslaste ja plebeide vahel (a. 494))
Sellepärast lõid patriitslased kartma, et kui pärast sõja lõppu volskidega (a. 494) sõjavägi lastakse koju, siis tekivad jällegi salajased kooskäimised ja vandeseltsid. Selle ärahoidmiseks kästi eekvide poolt uuendatud sõja ettekäändel leegionid linnast välja viia. See aga aina kiirendas rahutuse puhkemist. Alul olevat plebeid plaanitsenud konsuleid tappa, et vabaneda sel teel lipuvandest. Kui nad aga said kuulda, et roim ei vabasta ühestki pühast kohustusest, eemaldusid nad kellegi Sicinius’e eestvõttel ilma konsulite käsuta Pühale mäele, mis asub teisel pool Anio jõge linnast kolme tuhande sammu[1] kaugusel. Seal kindlustasid nad endid valli ja kraaviga ilma ühegi juhita ja viibisid mõningad päevad rahulikult laagris, hankides enestele vaid vajalikke elatusevahendeid, ilma et keegi neid oleks erutanud või nemad teisi. Määratu hirm tõusis linnas. Otsustati saata vahemeheks plebeide juurde Menenius Agrippa, kes oli sõnakas mees ja plebeidele armas, sest ta ise oli pärit nende hulgast. Laagrisse lastud, olevat ta jutustanud vanamoelises tahumatus kõneviisis ainult järgmise lookese: Vanasti, kui inimese kehas ei olnud kõik osad sulanud veel ühiseks tervikuks nagu praegu, vaid kui igal liikmel oli iseenda keel ja meel, olevat muud kehaosad nurisenud, et nende vaeva, töö ja abiga muretsetakse kõhule kõik, mis tarvis, kõht aga puhkab keskel ja muudkui naudib pakutud mõnususi. Nad olevat siis omavahel kokku leppinud, et käed ei too enam toitu suu juurde, suu ei võta antut enam vastu, hambad ei näri seda peeneks. Kuna nad säärases vihas tahtsid nõrgestada kõhtu näljaga, langenud liikmed ise ja kogu keha ühtlasi äärmisse jõuetusse. Siis selgunud, et ka kõhul on oma tegevus, mis pole sugugi loid, ja et ta ei toitu ise rohkem, kui toidab teisigi, saates igasse kehaossa verd, millest me elame ja jõudu saame, mis jaotub ühtlaselt soontesse ja valmib toidu seedimisel. Näidates sellepeale, kuidas keha sisemine rahutus sarnaneb pleebsi vihaga patriitslaste vastu, olevat ta tekitanud plebeides meelemuutuse.
Sellele järgnesid läbirääkimised ühinemise asjus, kusjuures jõuti kokkuleppele tingimusel, et plebeid saavad iseeneste keskelt valitud ametnikud, kelle isik on puutumatu ja kellel on õigus abistada plebeisid isegi konsulite vastu. Nii valiti kaks rahvatribuuni, C. Licinius ja L. Albinus.
[1] 1000 rooma sammu = umb. 11/2 km.