Livius, Ab urbe condita 21 (tlk Hugo Pärna)


Tagasi: Antiigiveeb | Livius


Ilmunud: Titus Livius. Hannibali pealetung. 21. raamat. Ladina keelest tõlkinud Hugo Pärna. F. Wanatalu kirjastus. Tartus, 1930.
[Tekstis on parandatud ilmseid trükivigu.]

§ 1.
Minu tööosas lubatagu mul ette teatada, mida paljud ajalookirjutajad kogu oma tööde alguses on ette kuulutanud, et ma saan kirjutama võimsamat sõda kõikide mälestusist, mis millalgi peetud, mida Hannibali juhatusel kartaagolased Rooma rahvaga pidasid. Sest mitte jõupoolest tugevad riigid ja rahvad ei kandnud kokku eneste vahel sõjariistu, samuti neis enestes polnud millalgi sellist jõudu ega tugevust. Ka ei kasutatud tundmatuid sõjakunste eneste vahel, vaid proovitud esimeses puunlaste sõjas, mille juures oli sõjaõnn mitmesugune ja sõjajumal kahepeane, et lähemale hädaohule olid need, kes võitsid. Ka võideldi ennem suure vihaga kui jõuga, sest roomlased olid vihased, et võidetud tõstsid võitjate vastu sõjariistu. Võidetud puunlased aga uskusid, et kõrgilt ja ahnelt olla avaldatud võim nende üle. Ka Hannibalist on kuulujutt, kes peaaegu üheksa-aastasena olevat lapselikult kallistanud isa, Hamilkari, et teda võtaks kaasa Hispaania, kui Aafrika sõja lõppemisel sinna üle viib sõjaväe—ohverdab, ja (Hannibal) altari juurde tooduna, puudutades ohvrit, olla vandega tõotanud, et nii pea kui võib, saab Rooma rahva vaenlaseks.
Mehe määratud vaimuanded piinlesid Sitsiilia ja Sardiinia kaotusest, sest Sitsiilia liiga kiirte asjade muutuste tõttu ja Sardiinia Aafrika segaduste keskel, roomlaste pettusega, olevat ära võetud ja sõjamaks peale pandud.

§ 2.
Piinatud neist muredest, tema nõnda Aafrika sõjas, mis oli pärast värsket rahu roomlastega, viie aasta jooksul, ja teiseks nõnda üheksa aasta jooksul Hispaanias, puunlaste võimu suurendamiseks pidas end ülal. Oli selge, et ta sepitseb hinges suuremat sõda, kui ta pidas, kui ainult elaks kauemini, siis oleks puunlased Hamilkari juhatusel tõstnud sõjariistad Itaalia vastu, mida Hannibali juhatusel tõstsid. Hamilkari surm ja Hannibali lapsepõlv lükkasid edasi sõja.
Vahepeal Hasdrubal hoidis isa ja poja vahel peaaegu kaheksa aastat valitsust. Õitsevas eas, nagu räägitakse, sõbrustas ta esmalt Hamilkariga, siis võeti ta vastu väimeheks, oma hinge omaduste tõttu. Siis kui väimeheks oli, Bartsina erakonna võimuga, kes sõjaväe ja alama rahva juures enam kui mõõdukas oli, asetati ta võimule vastu suurnikkude tahtmist. Ta teotses rohkem nõuga kui jõuga, enam kuningate võõraste-vastuvõtlikkusega ja meelitades pealikute sõpruse läbi uusi rahvaid juurde, kui et suurendada sõja ja sõjariistadega kartaagolaste võimu. Ei miski peale rahu olnud hädaohutum talle, keegi barbar tappis ta selgel päeval vihas oma tapetud isanda pärast. Ümberolijatest kinnivõetuna oli tal mitte teissugune näoilme, kui oleks ta ära põgenenud. Ka siis, kui teda piinariistadega lõhki kisti, oli tal selline näoilme, et rõõm ületas valu, sünnitades naeratavat nägu.
Hasdrubalil oli imelik kunst suguharusid üles hässitada ja enese võimu alla ühendada, uuendada lepinguid Rooma rahvaga nii, et mõlema maa piiriks oli Ebro jõgi ja mõlema maa võimu poolt hoitakse alal Sagunti vabadus.

§ 3.
Hasdrubali asjade kohta polnud kahtlust, et sõjaväe eelvalimise järele, millega noormees Hannibal otsekohe pealiku telki oli tõstetud ja määratu kisa ja nõusolekuga nimetatud, millele järgnes alama rahva poolehoid.
Teda, vaevalt täiskasvanut, oli Hasdrubal kirjaga enese juurde kutsunud. Ka senatis oli asi läbi arutatud. Bartsiinlased pingutasid, et Hannibal harjuks sõjaväeteenistusega ja saavutaks isalikke jõude. Teise erakonna juht Hanno ütles, et Hasdrubal nähtavasti nõuab õigust, kuid siiski ma ei arva võimalikuks lubada, mida palub. Imestunult sellise kahesuguse arvamuse üle juhtis ta kõikide tähelepanu enese peale ja ütles: “Hasdrubal mõtleb õitsevat iga, mille ise andis Hannibali isale kasutamiseks, täie õigusega pojalt tagasi nõuda. Meile on siiski kõige vähem kohane oma noorsugu sõjalistes harjutustes harjutada väejuhataja kirele. Kas seda kardame, et Hamilkari poeg liiga hilja piiramatu võimu ja isa kuningriigi hiilgust, kelle kuninga väimehele on meie väed jäetud ja kelle kuninga poega meie liiga vara teeniksime. Ma arvan, et seda noormeest tuleks kodu hoida seaduste ja õpetajate all ja õpetada elama võrdsetes õigustes teistega, et see väike leek millalgi ei tõuseks suureks tulikahjuks.”

§ 4.
Vähesed, ja peamiselt paremad, olid Hannoga nõus, kuid nagu see enamalt jaolt sünnib, suurem osa võitis parema.
Hannibal saadeti Hispaania; kohe saabumisel pööras enesele kogu sõjaväe tähelepanu. Vanad sõdurid uskusid, et Hamilkar noormehena on neile tagasi antud. Sama elujõud näoilmes ja jõud silmes ja alalised näojooned näos. Teiseks ta saavutas lühikese ajaga poolehoiu, nõnda et isa väiksemaks põhjuseks osutus. Millalgi polnud sama vaimuand mitmesugusemais asjus, sõnakuulmises ja käskimises osavam. Nõnda polnud kerge vahet teha, kumb talle kallim oli, kas käskija või sõjavägi. Hasdrubal ühelt poolt ei soovinud kedagi teist etteotsa asetada, kui vaja oli vahvalt ja südilt teotseda. Teiselt poolt ka sõjamehed ei teotsenud teise juhi all nii suure usalduse ja julgusega. Suurima julgusega haaras ta hädaohte, suurima ettevaatusega oli ise hädaohtude keskel. Mingi vaev ei võinud väsitada keha ega võita hinge. Võrdselt kannatas ta sooja ja külma. Toidu- ja joogimõõt osutus loomulikuks tarbeks ega polnud nõutav lõbuks. Valvelolek ja magamisaeg polnud lahutatud ei päevaks ega ööks. Aeg, mis asjadeajamisest järele jäi, anti puhkuseks, mida ta ei muretsenud pehmel asemel ega vaikuses. Paljud nägid teda sageli lamavat maa peal, kaetud sõjamantliga, keset sõdurite vahisalku ja vahiposte. Riietuses ta ei eraldunud milleski üheealistest, ainult tema sõjariistad ja hobused paistsid silma. Ka oli ta ratsameestest ja jalameestest kaugelt esimene. Esimesena läks ta lahingusse ja viimasena tuli välja lahingust. Nii suurtele mehe voorustele võrdusid määratud pahed: ebainimlik karmus, enam kui puunlaslik truudusetus, mingit õigust, mingit pühadust, mingit jumalakartust, mingit vannet, mingit usku. Nende vooruste ja pahedega teenis ta kolm aastat Hasdrubali juhatuse all, ühtki asja vahele jätmata, mis oli ette nähtud ja pidi tehtama suure tuleviku juhi poolt.

§ 5.
Sellest päevast peale, kui ta oli juhiks nimetatud, arvas ta, nagu Itaalia oleks talle provintsiks määratud ja sõda talle usaldatud roomlastega, edasilükkamatusega. Et mingi juhus ei tabaks ka teda viivituse puhul, nagu isa Hamilkari ja teiseks Hasdrubali, otsustas alata sõda saguntiinlastega, kelle piiramisel polnud kahtlust, et pannakse liikuma Rooma sõjariistad. Esiteks juhtis ta sõjaväe olkaadlaste piiresse, milline suguharu sealpool Ebrot oli enam kartaagolaste maaosas kui valitsuse all. Et ei nähtaks saguntiinlastele peale tungimas, vaid asjade käigus piiriäärseid suguharusid alla heitmas, et neid enesega ühendatult sellesse sõtta kiskuda. Ta vallutab selle suguharu pealinna, rikka Kartala, ja röövib paljaks. Löödud sellest hirmust, vähemad rahvad asetusid maksualusteks ja võtsid valitsuse vastu. Võitja sõjavägi ühes rikka saagiga juhiti Uude-Kartaagosse talvekorterisse.
Seal heldelt saaki jagades ja palka makstes möödunud aja eest. Kõik kodanikud ja liitlased olid ühendatud truudusega ja kinnitatud poolehoiuga temale. Varasel kevadel viib ta sõja vakalaste maale. Nende linnad Hermandika ja Arbokala võeti ära jõuga. Arbokalat kaitsesid kaua linlaste hulksus ja vahvus.
Kui Hermandikast põgenejad ühinesid Olkaadist väljaaetutega, kes eelmisel suvel olid alla heidetud, hässitasid nad karpetoonlasi ja tungisid Hannibali peale, kes oli tagasi tulnud vakalaste maalt, ajades segadusse sõjaväe, kes mitte kaugel Tago jõest oli koormatud saagiga. Hannibal hoidus lahingust eemale ja asetas laagri jõe kaldale. Nii pea kui vaenlase juures rahulikuks ja vaikseks jäi, läks ta madalamalt kohalt üle jõe ja seadis valli nõnda, et vaenlane omaks üleminekuks koha, ja otsustas üleminekul tungida nende peale. Ratsanikkudel käskis ta, et kui näevad vaenlast vette astuvat, et siis takistatud salgale tungiksid peale. Kaldale seab ta üles elevandid, keda oli nelikümmend.
Karpetoonlasi ühes olkaadlaste ja vakoolastega oli sada tuhat. Kui oleks võideldud lahtisel väljal, siis oleks see olnud võitmatu sõjavägi. Nõnda iseloomult metsikud ja lootjad oma hulksusele, uskudes, et vaenlane on hirmust taganenud, ja arvates, et võitu viivitab see, et jõgi on nende vahel. Ilma käsuta tormavad nad äkitselt kisaga jõkke, sealt, kus kellelgi oli lähem. Teiselt kaldalt saadeti määratu ratsanikkudekari jõkke ja põrgati kokku keset jõge. Võitlus polnud kaugeltki mitte võrdne, sest kus kõikuv jalamees ja vaevalt jõesängi usaldav, isegi sõjariistadeta ratsanikust hobusega oleks põhja aetud, seal ratsanik vaba kehalt ja sõjariistust ja kindel hobusega, ka keskmistes veekeeristes võis võidelda lähedal ja kaugel. Suure osa neelas ära jõgi. Mõned kanti ära kiirevoolulisest jõest vaenlase juurde ja tallati ära elevantidest. Viimased, kellel taganemine omale kaldale oli vaba, mitmesuguses segaduses kogunesid ühte kohta. Aga enne kui hirmust meeled toibusid, astus Hannibal jõkke neljanurgelise salgaga ja ajas nad kaldalt põgenema. Rüüstates välju väheste päevade jooksul võitis ta karpetoonlased oma võimu alla. Ja juba kuulus kartaagolastele kogu Ebro-tagune, peale saguntiinlaste.

§ 6.
Saguntiinlastega ei olnud veel sõda, kuid juba külvati sõjapõhjuseks tülisid naabritega, kõige enam turdetaanlastega. Et neid toetas sama rahusõlmija, kes oli tüli külvajaks, siis oli selge, et otsitakse mitte õiglast võitlust, vaid jõuga. Saguntiinlased saatsid saadikud Rooma abi paluma sõja vastu, mis kahtlemata ähvardas.
Roomas olid sel ajal konsuliteks P. Kornelius Scipio ja Tib. Sempronius Longus. Kui nad peale selle, kui saadikud olid senati viidud, olid aru andnud riigiasjade üle, otsustati saata saadikud Hispaania liitlaste asjade selgitamiseks. Ja kui need leiavad väärilise põhjuse, et siis teataksid Hannibalile, et ta hoiduks eemale saguntiinlastest, Rooma rahva liitlastest, ja siis läheksid Kartaagosse Aafrika ja teataksid Rooma rahva liitlaste kaebusi. Kui see saatkond oli määratud, kuid veel mitte ära saadetud, teatati kiiremini kõikide lootusest, et Sagunti piiratakse. Siis kanti asi uuesti ette senatile. Ühed arvasid, et konsulitel, kes määratud Hispaania ja Aafrika provintsesse, tuleks asju ajada maal kui ka merel. Teised tahtsid pidada sõda kogu Hispaania ja Hannibali vastu. Oli ka selliseid, kes arvasid, et ei saa säärast asja ajada järelemõtlematult, vaid tuleks oodata saadikute tagasitulekut Hispaaniast. See arvamus, mis näis kõige vähem hädaohutu, võitis ja saadikutena saadeti P. Valerius Flakkus ja Q. Baebius Tamphilus Hannibali juurde Sagunti ja sealt Kartaagosse, kui ta mitte sõjast ei loobu, et juhti ennast lepingu murdjana karistuseks välja nõuda.

§ 7.
Sel ajal, kui roomlased seda valmistasid ja arutasid, piirati Sagunti juba kogu jõuga. See riik oli kaugelt rikkam sealpool Ebrot, asetatud merest peaaegu tuhande sammu kaugusele. Räägitakse, et elanikud olevat võrsunud Zacynthi saarest, samuti segatud mõningad rutulaste suguharu Ardeaga. Üldse nad olevat kasvanud sellise jõukuseni lühikese ajaga, kas mere või maa saaduste tõttu, kas elanikkude juurdekasvu külluse või distsiplineeritud korralduste tõttu, kuid nad austasid truudust liitlastega kuni surmani.
Hannibal tungis vaenulise sõjaväega nende piiresse, laastates siin ja seal põlde tungis ta kolmest küljest linna peale. Müürinurk oli enam tasane ja lahtine kui muu ümbrus, pööratud oru poole. Tema vastu otsustati nihutada kaitsekatused, mille tõttu oleks võinud müürimurdjad müüride juurde liikuda. Aga ehk küll koht kaugel oli müürist ja küllalt tasane kaitsekatuste juurdetoomiseks, siiski ei õnnestunud algatus, kui mindi töö täidesaatmisele. Ja määratu torn kerkis üles ja müür, mis kahtlases kohas üle teiste kõrgusega oli kindlustatud ja kus kõige enam näis olevat hädaohtu ja hirmu, seal pani vastu valitud noorsugu suurima jõuga. Kõige pealt hakati vaenlast eemaldama viskenooltega, nii et miski polnud küllalt hädaohutu kindlustajatele. Mitte ainult müürelt ja tornide pealt polnud julgust noole pilduda, vaid isegi vaenlase piirkondadesse oli hinge tungida ja tööd takistada. Neis korratuis võitlusis langes harilikult saguntiinlasi mitte enam kui puunlasi. Ja kui Hannibal tegelikult ise liiga ettevaatamatult tuli müüride lähedale, langes maha, puusast odaga raskesti haavatult. Tekkis säärane segadus ja põgenemine, et palju ei puudunud, kui oleks maha jäetud tööd ja kaitsekatused.

§ 8.
Siis mõningate päevade jooksul oli enam piiramine kui pealetungimine, seni kui juhi haav paranes.
Vaheajal oli võitlustest rahu, aga kindlustustöödel polnud mingit viivitust. Nõnda siis puhkes sõda veel ägedamini lahti ja paljudesse osadesse ja kohtadesse, mis vaevalt kohased kindlustusteks, hakati asetama kaitsekatuseid ja juurde tooma müürilõhkujaid.
Puunlased olid inimeste hulksusega küllastunud. Küllalt võib uskuda, et nad omasid sada viiskümmend tuhat sõjariistus. Linlasi, keda hakati paigutama paljudesse kohtadesse, ei jätkunud kõigi kaitseks ega ringkäiguks ja nõnda peksti müürilõhkujatega müüre ja paljud kohad olid raputatud.
Üks koht lõpmatu varemetes paljastas linna. Kolm torni üksteise järele ja niipalju, kuipalju oli nende vahel müüre, langesid kokku määratu mürinaga. Puunlased uskusid, et nende varemetega on linn võetud, nagu oleks müür katnud võrdselt neid ja teisi, nõnda tungiti mõlemalt poolt lahingusse. Miski polnud sarnane korratule lahingule, millist harilikult viisistatakse tormijooksudel linnade peale soodsatel tingimustel, vaid korralik lahingurida seisis nagu lahtisel väljal müüride, varemete ja linnamajade vahel, mis asusid parajal kaugusel. Siit lootus, siit meeleheide ärritas meeli. Puunlased arvasid, et kui vähe peale rõhuvad, ongi nad linna ära võtnud. Saguntiinlased seadsid vastu oma kehad isamaa eest, mis oli paljastatud müüridest, keegi ei taganenud sammugi, et enese poolt maha jäetud kohta vaenlast lasta. Ja nõnda, mida ägedamini ja enam kokkusurutuna mõlemal pool võideldi, seda enam haavati, sest ükski sõjariist kehade ja sõjariistade vahel ei langenud asjata.
Falaarika oli saguntiinlaste viskoda kuusepuust käepidemega, mis oli igalt poolt ümmargune peale otsa, kust väljus raud. Selle neljakandilise otsa, nagu odal, mässisid nad takuga ja määrisid tõrvaga. Raud aga oli kolm jalga pikk, et võis ühes sõjariistadega läbi tungida kehast. Kuid seda enam sünnitas see hirmu, et kui see jäi rippuma kilpi ja ei tunginud kehasse, sest kui teda saadeti keskpaigast põlema panduna, siis enese liikuvusega suurenes leek ja sundis sõjariista maha viskama ja valmistas paljaid sõdureid järgnevatele löökidele.

§ 9.
Kui lahing oli kaua kahepeane olnud ja saguntiinlastel, kellel enne igasugune lootus oli kadunud, julgustusid meeled. Puunlased, sellepärast et ei võitnud, arvati võidetuks. Linlased tõstavad äkitselt kisa ja ajavad vaenlase müüride varemetesse, sealt teda takistatud ja värisevat ajavad segamini ja viimaks, laialipaisatuna ja põgenemaaetuna, ajavad tagasi laagrisse.
Vahepeal teatati, et saadikud on Roomast tulnud. Nendele saadeti mere äärde Hannibali poolt vastu, kes ütlesid, et neil saab olema hädaohtlik tulla nii paljude taltsutamata suguharude sõjariistade vahel, ja ka Hannibalil ei tasu vaeva kuulata saadikuid säärastel kriitilistel asjaoludel. Oli selge, et mitte vastu võetud, nad läheksid kohe Kartaagosse, sellepärast saadab ta saadikud kirjadega bartsiini erakonna juhtide juurde, et nad valmistaksid ette omade meeli, et teine erakond mingit rahuldust Rooma rahvale ei võiks teha.

§ 10.
Ja nõnda, selle peale vaatamata et neid vastu võeti ja ära kuulati, oli see saatkond eduta ja tagajärjeta.
Hanno üksi ajas lepingu asju senati vastu, suures vaikuses oma autoriteedi tõttu, kuulajate nõusolekuta, paludes senatit, et nad ei kutsuks välja sõda ühes saguntiinlastega ka roomlastega. Ta olevat manitsenud ja hoiatanud, et nad ei saadaks Hamilkari poega sõjaväe juurde. “Selle mehe hing ja järeltulev põlv, millalgi seni, kui Bartsini nimest ja verest on keegi järele jäänud, ei saa rahus pidama lepingut roomlastega. Noormees leegitsevast valitsushimust, märgates selleks ainult üht teed, kui külvab sõdu sõdades ja elab ümbritsetud sõjariistust ja leegionest. Nagu muretsedes ainet tulele, te saatsite ta sõjaväe juurde, nõnda siis toitsite seda süütamist, milles nüüd põlete. Sagunti piiravad teie sõjaväed, kust eemale hoitakse lepinguga, varsti piiravad Kartaagot Rooma leegionid samade jumalate juhtimisel, kes eelmises sõjas tasusid kätte lepingu murdmise. Kas teie ei tunne vaenlast, kas mõlema rahva saatust? Saadikuid liitlastelt ja liitlaste eest tulnud, ei lasknud teie hea väejuhataja laagrisse, rikkudes rahvusvahelist õigust. Need siiski sealt ära aeti, kust isegi poleks vaenlase saadikuid eemale hoitud, meie juurde tulid. Nad nõuavad asja lepingu järele, et riik pettust eemaldaks, ja nõuavad välja süüteo algatajat, nagu kuriteo süüdlast. Mida pehmemalt nad teotsevad, seda aeglasemalt algavad. Sellega, millega algasid, ma kardan kangekaelsemalt mässavad. Seadke omale silme ette Ägati saared ja Eryce ja mida olete kannatanud nii maal kui ka merel 24 aasta jooksul. Ja see juht polnud poisu, vaid isa Hamilkar ise, teine Mars, nagu need soovivad. Kuid Tarentist, s. o. Itaaliast, meie ei hoidunud tagasi lepingu järele, nagu nüüd Saguntist ei hoidu tagasi. Nõnda siis jumalad võitsid inimesi ja see, mille üle vaieldi sõnadega, kumb rahvas murdis lepingu, sõja tagajärg, nagu õiglane kohtunik, kus õigus seisis, sellele andis võidu. Nüüd Hannibal Kartaagost juurde nihutab kaitsekatuseid ja raputab müürilõhkujatega Kartaago müüre, Sagunti varemed, oh kui nad oleksid vale ettekuulutajad, langevad meie peadele ja sõda, mis alatud saguntiinlastega, tuleb pidada roomlastega.” “Nõnda siis, kas peame Hannibali välja andma?” ütleb keegi. “Ma tean, et minu mõju kerge on tema kohta, minu vaenlikkuse tõttu tema isa vastu, kuid ma olen rõõmus Hamilkari hukkumise üle, sest et, kui ta elaks, meil oleks juba olnud sõda roomlastega. Samuti ma nean ja vihkan seda noormeest, kui selle sõja fuuriat ja tõrvikut, keda mitte ainult ei peaks välja antama ohvritallena murtud lepingu puhul, vaid kui ka keegi ei nõuaks, peaks viima teda kõige kaugemale maa ja mere kaldale, ära saatma sinna, kust ei ulatuks meie juurde tema nime kuulujutt, et ta ei võiks vapustada riikide rahulikke seisukordi.
“Ma mõtlen nõnda: otsekohe saadikud Rooma saata, kes rahuldaksid senati, teisi, kes Hannibalile teataksid, et ta sõjaväe Sagunti alt ära viiks ja ise end lepingu järele roomlastele välja annaks, kolmandaks, ma määran saatkonna Sagunti rahuldamiseks.”

§ 11.
Kui Hanno oma kõne oli lõpetanud, kellelgi polnud tarvidust temaga vaielda, nii lähedal seisis Hannibalile senat, ja süüdistasid Hannot, et ta oli rääkinud vaenlikumalt kui Rooma saadik Flakkus Valeerius. Selle peale vastati saadikutele, et sõda olevat alustatud saguntiinlaste poolt, mitte Hannibali poolt. Roomlased ei tee õieti, kui eelistavad Sagunti Kartaago kõige vanemale liidule.
Sel ajal, kui roomlased aega kaotasid saadikutesaatmisega, Hannibal, kelle sõdurid olid lahingutest ja kindlustustöödest väsinud, andis neile mõningad päevad puhkuseks, välja pannes vahipostid kaitsekatuste ja teiste tööde kaitseks. Vahepeal hässitab ta nende meeli vihale vaenlase peale ja annab lootust tasusaamiseks. Ja kui ta tegelikult kokku kogunud sõjaväele teatas, et allaheidetud linna saak saab sõdureile, said kõik nii vaimustatud, et näis, et kui oleks antud märk lahinguks, poleks võinud mingi jõuga vastu seista. Saguntiinlased, kuigi lahingutest rahu omasid ja mõningate päevade jooksul ei kutsunud välja ega olnud välja kutsutud, siiski nad ei loobunud ööl ega päeval millalgi töötamast, et ehitada üles uut müüri sellesse osasse, kust linn oli lahtine varemete tõttu.
Sealt tõusis nende peale kallaletung mitu korda hirmsamini kui enne ja esmalt ei võinud nad küllalt teada, millisesse ossa kõige otstarbekohasemalt kanda jõudu, sest kõik mürises mitmesugustest kisadest. Hannibal ise tuli juurde julgustama, kui liikuv torn, mis kõrgusega ületas kõik linna kindlustused, juurde veeti. Kui see oli juurde liigutatud ja katapuldid ja ballistid oli asetanud kõikidele kordadele ja müür kaitsjatest oli paljastatud, siis arvas Hannibal paraja aja tulnud olevat ja saadab umbes 500 afrikaanlast kirkadega, et õõnestaksid altpoolt müüri. See ei olnud raske töö, sest et müür polnud tsemendi ega lubjaga kõvaks tehtud, vaid määritud saviga muistse ehitusviisi järele. Ja nõnda laiemalt, kui võis arvata, varises müür kokku ja läbi lahtiste varemete tungisid relvastatud salgad linna. Nad võtavad ära kõrgema koha, ja kui katapuldid ja ballistid olid sinna viidud, piiravad nad müüriga, et neil oleks linnas eneses loss, nagu ähvardav kindlus.
Saguntiinlased juhivad veel ära võtmata linna osa poole sisemise müüri ja kindlustavad mõlemalt poolt ja võitlevad suurima jõuga, kuid kaitstes sisemisi osi teevad saguntiinlased päev-päevalt linna väiksemaks.
Samal ajal kasvab kõigi puudus pika piiramise tõttu ja väheneb ootus välise abi peale, sest ainuke lootus, roomlased, oli nii kaugel, aga kogu ümbruses olid vaenlased. Vähehaaval siiski elustas rõhutud meeli Hannibali äkiline ärasõit Oretani ja Karpetani, millised kaks rahvast rõhutud nekrutivõtmise valjusega, pidasid kinni sõjaväe kaubitsejaid, kuid ilmutasid siiski hirmu äraandmise pärast ja, maha surutud Hannibali kiirusega, langesid sõjariistad, mida olid tõstnud.

§ 12.
Sagunti piiramine polnud aeglasem, sest Maharbal Himilkoni poeg, teda oli Hannibal etteotsa määranud, ajas nii väsimatult asju, et ei kodanikud ega vaenlased ei tundnud juhi äraolekut. Ta tegi mitu järgnevat lahingut ja purustas mitmed müürid kolme müürimurdjaga ja näitas tagasitulnud Hannibalile kõik kaetud värskete varemetega. Ja nõnda sõjavägi juhiti otsekohe kindluse juurde ja alati hirmsat lahingut paljude tapmistega mõlemalt poolt ja võeti ära osa kindlust.
Teiseks tehti katse rahu teha saguntiinlase Alkoni ja hispaanlase Alorkuse läbi, millele polnud aga suurt lootust. Alko saguntiinlaste teadmata arvates, et saavutab midagi palvetega, läheb öösi Hannibali juurde. Pärast seda, kui pisarad ei liigutanud ja pakuti kurbi tingimusi, nagu vihaselt võitjalt pakutakse, siis palujast sai jooksik, kes jäi vaenlase juurde, kinnitades, et see surevat, kes ajab rahuläbirääkimisi sellistel tingimustel. Nõuti ka, et turtentaanlastele tagasi antaks nende asjad ja üle andes kulla ja hõbeda läheksid välja linnast ainukestes riietes ja jääksid sinna elama, kuhu puunlased käseksid. Kuna Alko seletas, et selliseid rahu seadusi saguntiinlased ei võta vastu. Alorkus aga kinnitas, et meeled võidetakse seal, kus võidetakse kõik muu, ja lubab olla rahu vahelträäkijaks. Ta oli siis aga Hannibali sõdur, muidu aga riigi poolt saguntiinlaste sõber ja külaline. Andnud üle sõjariistad vaenlase vahtidele, ta juhiti läbi kindlustuste saguntiinlaste pealiku juurde, nagu ta ise käskis. Kui otsekohe kõikide suguharude inimesi oli kokku joosnud ja kui ülearune rahvas oli eemaldatud, võeti Alorkus senatis vastu, kellel oli säärane kõne:

§ 13.
“Kui teie kaaskodanik Alko nõnda rahupalumiseks Hannibali juurde tuli ja nõnda teile rahutingimused Hannibalilt oleks toonud, siis see tee oleks olnud mulle üleliigne, sest mitte Hannibali palujana ega põgenikuna pole teie juurde tulnud. Nüüd, kui see, kas teie või oma süü pärast jäi vaenlase juurde — oma, kui kartust simuleeris — teie, kui teie juures oleks hädaoht neile, kes õigust räägivad — mina, et teil ei jääks teadmata, et teil on mõnedel tingimustel pääsemise ja rahu võimalus, tulen teie juurde vana võõrastevastuvõtlikkuse tõttu, mis minul on teiega. Aga, et ma teie pärast ja mitte mõne teise pärast ei räägi ja, et seda teie juures räägin, ka see oleks tõenduseks, et seni, kui panite vastu oma jõuga ja seni, kui lootsite Rooma abile, millalgi teile rahu meelde ei tuletanud. Pärast seda, kui teil pole mingit lootust roomlastele ja teid ei kaitse juba küllaldaselt teie müürid ja relvad, panen teile ette rahu, enam tarviliku kui õiglase.
Sellel on nõnda mõningat lootust, kui teda, kui võidetud, kuulate sel viisil, kuidas võitja Hannibal tahab. Sest kõik kuulub võitjale, ärge arvake kahjuks seda, mis teilt võetakse, vaid kasuks kõik, mis teile jäetakse. Teie linna, mis suuremalt jaolt lõhutud ja peaaegu äravõtmist omab, võtab ta ära, põllud ta jätab teile ja laseb näidata teile koha, kuhu ehitaksite uue linna. Kõik kulla ja hõbeda ühiskonna ja eraomanduse käseb ta tuua enese juurde. Teie naiste ja laste kehad hoiab ta puutumata, kui teie ilma sõjariistadeta igaüks kahe ülikonnaga tahaksite välja minna Saguntist.
“Seda käseb teil võitja vaenlane, ehk küll see on kibe ja raske, siiski soovitab teile seda teie saatus. Ma ei kaota lootust, kui kõik võim on talle antud, ta midagi annab sellest järele, kuid ka seda ma arvan peaks ära kannatama enam, kui lubaksite, et teie kehad saaksid hukatud, naised ja lapsed röövitud ja piinatud teie silmade all sõjaõiguse põhjal.”

§ 14.
Kui selle kuulamiseks rahvahulk oli vähehaaval ümber valgunud ja rahvakogu läks senatiga segamini, äkitselt esimesed, minnes kõrvale enne kui anti vastus, viskasid kiirelt tehtud tulle kõik kulla ja hõbeda, mis oli kogutud riigi ja eramajadest turuplatsile, ja peale selle veel iseendid. Sellest läks hirm ja värin läbi linna. Teine rahutus kuuldus kindlusest, kus kaua lõhutud torn oli kokku langenud, ja läbi nende varemete tegi puunlaste salk pealetungi, andes märku ülemjuhatajale, et vaenlase linn on paljastatud harilikkudest vahtidest ja vahipostidest. Sellisel juhul, arvas Hannibal, ei tule viivitada, ja tungis otsekohe kogu jõududega linna, vallutades selle, ja annab märgi, et kõik täiskasvanud hukataks. See käsk oli vali, kuid peaaegu tarvilik, sest tema tulekul saadi teada, et kelle peale oleks võinud armu heita, nendest ühed lukkustasid end majadesse ühes naiste ja lastega ja põletasid end ise ära, kuna relvastunud ei teinud enne lõppu võistlusele, kui surid.

§ 15.
Linn võeti määratu saagiga. Ehk küll väga palju oli isandate poolt meelega rikutud, vaevalt tegi tapmistes viha mingit vahet vanaduses, ja vangid olid sõjameeste saagiks. Oli kindel, et palju raha oli saadud müüdud asjade hinnast ja, et paljud kallihinnalised majariistad ja riided olid saadetud Kartaagosse.
Mõned kirjutavad, et Sagunt olla võetud kaheksandal kuul peale seda, kui alati piiramist. Sealt läks Hannibal Uude Kartaagosse talvekorterisse. Teiseks, et ta jõudis viie kuuga, kui Kartaagost oli väljunud, Itaalia. Kui see nii on, siis ei võinud sündida, et P. Kornelius ja Tib. Sempronius konsuliteks olid, kelle juurde piiramise alul olid saadetud Sagunti saadikud, kes oma teenistuse ajal Hannibaliga üks Titsiini jõe juures ja mõlemad mõni aeg hiljem Treebia juures olid võidelnud. Ehk kõik oli palju varem, et Sagunti aasta alul, mil P. Kornelius ja Tib. Sempronius konsuliteks olid, ei hakatud piirama, vaid oli siis juba ära võetud, sest lahingut Treebia jõe juures ei või üle viia Cn. Servilia ja C. Flamini aastale, millal C. Flaminius algas konsuli ametit Arimis, valitud konsul Tib. Semproniuse poolt, kes, pärast lahingut Treebia juures, tuli konsulite valimisteks Rooma ja peale selle, kui valimiskoosolek lõppes, läks tagasi sõjaväe juurde talvekorterisse.

§ 16.
Just samal ajal saadikud, kes Kartaagost olid tagasitulnud, teatasid, et kõik olla vaenlikud, samuti teatati, et Sagunt olla hävitatud. Nii suur mure ja kaastunne valdas korraga kõiki senaatoreid autult hukka saadetud liitlaste vastu ja häbi mitte antud abi pärast, ja viha kartaagolaste vastu, ja kartus ülimate asjade pärast, kui oleks juba vaenlane väravate ees, et hinged ühel ajal ette tulevatest segadustest enam värisesid kui nõu pidasid, sest mitte ägedama ega sõjahimulisema vaenlasega pole nad kokku puutunud ega kunagi pole Rooma asjades olnud sellist tegevusetust ja sõjatust. Sardos, Carsos ja Histros, samuti Illirios olevat enam Rooma sõjariistu välja kutsunud kui harjutanud ja gallialastega olevat tõsisemad kokkupõrkamised kui sõjapidamine. Vana vaenlane puunlane 23 aastat karmis sõjateenistuses Hispaania rahvaste keskel, alati harjunud võitjana ägedamaks juhiks, kohe pärast värsket rikkaima linna hävitamist minevat üle Ebro. Viivat kaasa enesega üleshässitatud Hispaania rahvaid ja hässitavat alatasa ahneid sõjariistadele, Gallia suguharusid, et kogu maakeraga peaks pidama sõda Itaalia ja Rooma müüride ees.

§ 17.
Provintsid olid juba varem määratud konsulitele, nüüd kästi neil liisku heita. Kornelius sai Hispaania, Sempronius Aafrika ühes Sitsiiliaga. Selleks aastaks määrati: 6 leegiooni ja liitlastest niipalju, kuipalju näis neile tarvis olevat, ja laevastik nii suur, kui suure oleks võinud valmistada. 24000 Rooma jalgväelast kutsuti välja ja 18000 ratsanikku ja liitlastest 40000 jalgväelast ja 4400 ratsanikku ja merre lasti 220 viiemõlalist laeva ja 20 kiirpurjekat. Siis küsiti rahvalt, kas ta soovib käskida kuulutada Kartaago rahvale sõda, ja selle sõja pärast peeti linnas palvepäev, et sõda õnnelikult kujuneks, mida Rooma rahvas on käskinud.
Konsulite vahel olid sõjaväed nõnda jaotatud: Semproniusele anti 2 leegioni, milles oli 4000-de kaupa jalgväelasi ja 300-ja kaupa ratsanikke ja liitlastest 16000 jalgväelast ja 18000 ratsanikku, sõjalaevu 160 ja kiirpurjekaid 112. Ühes nende maa- ja merevägedega saadeti Tib. Sempronius Sitsiilia ja, et alles siis üle läheks Aafrika, kui teine konsul küllalt tugev oleks, et puunlasi Itaaliast eemal hoida. Korneliusele anti vähem sõjaväge, sest et preetor L Manlius ise mitte just nõrga kaitseväega saadeti Gallia. Kõige enam vähendati Korneliuse laevade arvu. Talle anti 60 viiemõlalist, sest ei ustud, et vaenlane tuleks merd mööda ja sõda selles osas saaks pidama, ja 2 Rooma leegioni ühes täielise ratsaväega ja 14000 liitlaste jalgväega ja 1600 ratsanikuga. 2 Rooma leegioni, milles 10000 liitlaste jalgväelast ja 1000 liitlaste ratsanikku ja 600 roomlast, omandas Gallia provints, mis oli ka pööratud puunia sõtta.

§ 18.
Kui see nõnda oli valmistatud, et kõik õiglaselt enne sõda sünniks, nad saadavad suurima vanusega saadikud, Q. Fabiuse, M. Liviuse, L. Aemiliuse, C. Liciniuse, Q. Baebiuse Aafrika, Kartaagost järele küsima, kas Hannibal riigi otsusega Sagunti piiras ja kui seda, mida nähtavasti tahtsid teha, üles tunnistaksid, et see olla riigi otsusega tehtud, et siis kuulutaksid sõda Kartaagole. Pärast seda, kui roomlased Kartaagosse tulid ja neile sissepääs senati anti ja peale seda, kui Q. Fabius midagi muud ei küsinud, kui milleks oli volitatud, siis üks kartaagolastest ütles:
“Roomlased, teie esimene saatkond oli äkiline, kui nõudis Hannibali väljaandmist, nagu piiraks ta oma otsusega Sagunti. See saatkond on seni sõnades pehmem olnud, kuid asjades valjum, sest siis süüdistati Hannibali ja nõuti ta väljaandmist. Nüüd meilt pressitakse välja süütunnistus ja nõutakse nagu ülestunnistajatelt kohe rahuldust. Mina aga arvan, et ei peaks küsima, kas riigi või eraotsusega piirati Sagunti, vaid kas õigusega või õiguseta, sest meie ülesanne on oma kodanikku karistada ja järele uurida, kas ta on teotsenud oma või riigi otsuse järele. Teiega on meil ainult üks tüliküsimus, et kas sel lepingu põhjal oli lubatud sündida. Ja nõnda nähtavasti meeldib eraldada, mida riigiotsusega ja mida omal tahtel väejuhatajad teevad. Meil on teiega leping konsul C. Lutatiuse poolt sõlmitud, milles hoiatati mõlemaid liitlasi, kuid midagi polnud ette nähtud saguntiinlaste kohta, kes siis veel ei olnud teie liitlased. Selle lepingu järele aga, mis on sõlmitud Hasdrubaliga, eraldatakse Sagunt. Selle vastu ei või ma muud öelda kui seda, mida teilt olen õppinud, sest teie esitasite selle lepingu pidamist, mida konsul C. Lutatius esmalt meiega sõlmis, sest see ei olla sõlmitud senati tahtel ega rahva käsul. Ja nõnda sõlmiti teine leping uuesti, rahva nõusolekuga. Kui teid ei seo lepingud, kui nad pole sõlmitud teie tahtel ja käsul, ka meid ei või siduda Hasdrubali leping, mida ta ilma meie teadmata sõlmis. Sellepärast loobuge Sagunti ja Ebro meeldetuletamisest ja, mida ammu teie meeled on kavatsenud, viimaks täitke.”
Siis roomlane tehes toogast voldi ütles: “Siit kanname teile sõda ja rahu, võtke kumb teile meeldib. Pärast seda hüüet mitte vähem metsikult kisendati, andku kumba tahab. Ja kui voldi lahti laskis ja ütles, et annab sõda, kõik vastasid, et nad võtavad vastu, ja millise hingega vastu võtavad, sellega saavad ka pidama.”

§ 19.
See otsekohene järelepärimine ja sõjakuulutamine näis Rooma rahvale enam väärilisem olevat, kui vaielda lepingu õiguse üle sõnadega, kui enne siis veel enam peale Sagunti hävitamist. Sest kui see oleks sõnade vaidlusasi, et lepingut Hasdrubaliga võrrelda Lutatiuse lepinguga; mis oli muudetud, siis oli lepingus juurde lisatud, et ta omandab maksvuse, kui rahvas on seda otsustanud, kuna Hasdrubali lepingus polnud sellist erandit ja peale selle paljude aastate vaikimisega, tema eluajal, oli see leping heaks kiidetud, nii et peale lepingusõlmija surma midagi ei muudetud. Ehk kui seisti eelmise lepingu alusel, oldi saguntiinlaste eest küllalt ettevaatlik, kui mõlema poole liitlased olid eraldatud. Need, kes olid siis, ei olnud juurde võetud ja ka pärast pole juurde võetud. Juurde lubati võtta uusi liitlasi, kes rahu mõtleksid pidada, kuna teenete pärast kedagi sõprusse ei võinud vastu võtta, ja keda vastu võeti kaitse alla, neid pidi ka kaitstama, ainult, et Kartaago liitlasi üles ei hässitaks äralangemiseks ja omal tahtel äralangenuid tagasi ei võetaks.
Rooma saadikud läksid Kartaagost üle Hispaania, nõnda kui neil Roomast oli kästud, et üles hässitada riike ja neid meelitada liitu, et pöörduksid ära puunlastest. Esiteks tulid nad barguuside juurde, kelle poolt lahkesti vastu võeti, sest need olid tüdinud puunlaste valitsemisest ja hässitasid paljuid rahvaid sealpool Ebrot uue saatuse kirele. Sealt tuldi volkiaanide juurde, sest et kuulus vastus läbi Hispaania, pööras ära Rooma liidust teisi rahvaid. Sest nõnda neist suurima vanusega vastas koosolekul: “Milline viisakus, roomlased, teil nõnda, et eelistaksime teid Kartaago sõprusele, kui kes seda tegid, teie oma liitlased karmimalt andsite ära, kui neid vaenlane puunlane ära hävitas. Ma arvan, et otsiksite seal liitlasi, kus pole teada Sagunti hävitamine. Hispaania rahvastele kurvaks ja tähelepandavaks tõenduseks on Sagunti varemed, et keegi ei usuks Rooma truudust ja lepingut. Sealt kästi neil otsekohe volkiaanide piirest lahkuda. Teiseks nad mitte kustki Hispaania rahva koosolekult ei saavutanud lahkemaid sõnu. Nõnda asjata läbi rännates Hispaania nad lähevad üle Galliasse.”

§ 20.
Nende juures nähti uut ja hirmsat vaatepilti, sest et koosolekule tuldi sõjariistus, nõnda oli rahva komme. Kui nad sõnadega olid ülistanud Rooma rahva kuulsust ja vahvust ja võimu, suurust, palusid, et puunlastele kes sisestavat sõda Itaaliasse, ei annaks läbiminekut oma põldudest ja linnadest. Räägitakse, et seepeale tekkis selline möirgav naer, et vaevalt ülematest ja vanematest inimestest noorsugu vaigistati. Seejuures näis olevat rumal ja häbemata nõudmine ja arvamine, et puunlased sõda ei viiks üle Itaalia ja, et nad ise pööraksid selle eneste peale ja annaksid oma põllud teiste eest rüüstamiseks. Kui viimaks möirgamine oli vaigistatud, vastati saadikutele, et roomlastel ei olla teeneid ega kartaagolastel ülekohut, mispärast nad roomlaste eest tõstaksid sõjariistad puunlaste vastu. Sellevastu nad kuulvat, et oma rahva inimesed ära aetud Itaalia põldudelt ja piiridest Rooma rahva poolt ja maksvat sõjamaksu ja kannatavat muid haavamisi.
Sedasama peaaegu kuuldi ja räägiti ka teistel Gallia koosolekutel ja midagi varem võõrastevastuvõtlikkusest ja rahust ei kuuldud, kui tulid Massiilia. Sealt said teada, et kõik liitlaste poolt oli läbi uuritud hoolsuse ja truudusega. Hannibal olla juba enne gallialaste meeled vallutanud, kuid ka tema vastu pole rahvas küllalt sõbralik, nii metsik ja taltsutamata olla nende iseloom, kui mitte kullaga, mille pääle see suguharu on kõige ahnem, ei meelitata pealikute meeli.
Nõnda siis, kui Hispaania ja Gallia rahvad olid läbi rännatud, tulid saadikud Rooma tagasi, mitte palju hiljem, kui konsulid provintsesse olid rännanud. Nad leidsid kogu riigi olevat ärritatud sõja ootustest, sest kuulujutt oli küllalt kindel, et puunlased juba Ebrost olevat üle läinud.

§ 21.
Hannibal, peale Sagunti vallutamist, läks Uude Kartaagosse talvekorterisse ja seal kuuldes, mis Roomas ja Kartaagos oli tehtud ja otsustatud, et tema mitte ainult juht, vaid ka sõjapõhjus olla, ta jagab ja müüb sõjasaagi jäänused ära ja arvab, et midagi ei tohi enam edasi lükata, ja kutsub kokku hispaania rahvusest sõdurid.
“Ma usun teid, liitlased, ja ka teie ise märkate, et peale seda, kui kõik Hispaania rahvad on vaigistatud, meie peame lõpetama sõjateenistuse ja sõjaväe lahti laskma või sõja üle viima teistesse maadesse. Nõnda need rahvad, mitte ainult rahule, vaid samuti headele võitudele õitsevad, kui meie otsime teistelt rahvastelt saaki ja kuulsust. Ja nõnda et kaugel kodust seisab ees sõjateenistus ja teadmata on, millal teie oma maju ja mis ka kõik teile kallis pole, nägema saate, sellepärast, kui keegi soovib omakseid külastada, ma annan puhkust. Kevade alul käsen kohal olla, et siis jumalate hea abiga algaksime sõda määratuks saagiks ja kuulsuseks.”
Kõikidele oli meeldimiseks vabatahtlikult lubatud võimalus külastada kodu, sest et juba igatsesid omaste poole ja nägid ette pikemat igatsust tulevikus. Puhkus läbi kogu talve aja, tööde vahel, mis juba läbi kannatatud, või varsti pidi läbi kannatatama, värskendas kehi ja hingi, kõiki uueks kannatamiseks. Kevade alul nad tulid kokku käsu peale.
Hannibal, kui oli läbi vaadanud kõikide rahvaste abiväed, rändas Gadesesse ja täitis Herkulesi lubadused ja kohustas end uute tõotustega, kui kõik muu õnnelikult täide läheks. Sealt jagades mured ühtlaselt pealetungimise ja kaitsesõjaks ja et mitte siis, kui ise maad mööda läbi Hispaania ja Gallia teed Itaalia otsiks, Aafrika paljastatud ega lahtine roomlaste Sitsiiliale ei oleks, otsustab ta teda tugeva kaitseväega kindlustada. Selle jaoks nõudis ta ise Aafrikast abivägesid, kõige enam kergete sõjariistadega odaviskajaid, et afrikaanlased Hispaanias ja hispaanlased Aafrikas teeniksid, sest et iga sõdur kodust kaugel saab olema parem, nagu vastastikune kohustus pantidega. Ta saatis Aafrika 13850 jalgväelast kilpidega ja 870 linguviskajat ja 1200 ratsanikku, segatud paljudest rahvastest. Need sõjaväed käskis ta osalt olla Kartaago kaitseks, osalt üle Aafrika ära jaotada. Ühtlasi saadab ta nekrutivõtjaid riikidesse ja käseb kogutud 4000 valitud noormeest juhtida Kartaago kaitseks ja pantvangeks.

§ 22.
Ta arvas, et ka Hispaaniat ei tuleks jätta tähelepanemata, samuti seda vähem veel, et tal polnud teadmata, et see oli käidud läbi Rooma saadikute poolt, et üles hässitada pealikute meeli. Ta määrab selle provintsiks venna Hasdrubalile, väsimata inimesele, ja kindlustab selle kõige rohkem Aafrika kaitsevägedega, milles oli: 11850 aafriklaste jalgväelast, 300 liguurlast ja 500 baleaarlast. Sellele jalgväele oli abiks juurde lisatud 450 libiföönitsi ratsanikku, milline suguharu oli puunlaste ja afrikaanlaste segu, ja 1800 numiidlast ja maurlast, kes elasid ookeani ääres, ja väike ilergeetlaste salk Hispaaniast, mis koosnes 300 ratsanikust, ja et mitte ükski maakaitseväe üksus ei puuduks, veel 21 elevanti.
Peale selle anti laevastik mere kalda kaitseks, sest et uskusid, et selles sõja osas, milles võitsid, nüüd saavad võima ka roomlastega asju ajada, milles oli: 50 viiemõlalist, 2 neljamõlalist, 5 kolmemõlalist, kuid kõlblikult olid varustatud sõudjatega 32 viiemõlalist ja 5 kolmemõlalist.
Gadesest tuli ta tagasi Kartaagosse sõjaväe juurde talvekorterisse. Sealt välja minnes, Onusa linnast mööda, juhib ta mere kallast mööda Ebro jõe juurde. Seal on kuulujutt, et temast olla nähtud unes, noormees jumaliku välimusega rääkis, et ta olevat saadetud Juppiteri poolt Hannibalile juhiks Itaalia, sinna järgnegu ta talle ja ärgu pööraku kuhugi silmi ära temast. Kartlikult olevat ta esmalt talle järgnenud, mitte kuhugi kõrvale ega taha vaadates, siis inimese iseloomu uudishimust, et mis see oleks, sepitses hinges, et teda keeldaks tagasi vaadata, ta ei võinud silmi tagasi hoida.
Siis olevat ta näinud enese taga lohet imeliku suurusega ühes määratute puude ja põõsaste langetamisega välkuvat ja pärast järgnevat vihmapilve taeva müristamisega. Siis kui ta järele küsis, et milline koletis ja ettetähendus see olla, ta olevat kuulnud, et see olla Itaalia laastamine. Jätkaku ta oma minemist ja ärgu küsigu enam ja lubagu saatust salajas alla.

§ 23.
Olles rõõmus selle nähtuse üle, viib ta sõjaväe kolmes osas üle Ebro, ette saates inimesi, kes gallialaste hingi, seal kus pidi sõjaväge üle viima, kingitustega meelitaksid ja uuriksid Alpidest üle minekut. Ebrost viis ta üle 90000 jalgväelast ja 12000 ratsanikku. Seal heitis ta enese alla ilergeetlased, barguuslased, ausentaanlased ja lutsetaanlased, kes elasid Pürenei mäeaheliku jalal, ja pani tervele sellele kaldale etteotsa Hanno, et mäekitsused, mis Hispaaniat Galliaga ühendasid, tema võimu all oleksid. Hannole anti 10000 jalgväelast ja 1000 ratsanikku maakonna kaitseks, mida ta pidi hoidma.
Pärast seda, kui sõjaväge hakati läbi Pürenei mäekitsuste juhtima ja kindlam kõmu barbarite seas Rooma sõjast laiali lagunes, pöördus 3000 karpetaanlaste jalgväelast teelt tagasi. Nad polnud hirmutatud mitte sõjakartusest niivõrt, kuivõrt tee pikkusest ja ületamatutest Alpidest üleminekust. Hannibal kahtles, kas neid tagasi kutsuda või jõuga tagasi hoida, et mitte teiste hingi üles ei hässitaks. Ta saatis enam kui 7000 inimest koju tagasi, kellest ta märkas, et nad olid koormatud sõjateenistusest, ja simuleeris, et karpetaanlased on tema poolt lahti lastud.

§ 24.
Seal siis, et viivitus ja puhkus hingi üles ei hässitaks, läheb ta ülejäänud vägedega üle Pürenei mäestiku ja kohastab laagri Iliberri linna juurde.
Gallialased, ehk küll kuulsid, et sõda Itaalia kantakse, siiski, et oli kuulujutt, et Hannibal sealpool Püreneid hispaanlased jõuga olevat alla heitnud ja nende üle tugeva kaitseväe asetanud, tulevad mõned rahvad, orjusest hirmutatud sõjariistade haaramiseks, Rustsiooni kokku. Kui see Hannibalile teada anti, kartes rohkem viivitust kui sõda, saadab ta saadikud nende juhtide juurde, et ta tahtvat ise nendega läbi rääkida. Kas nemad tuleksid lähemale Iliberrile või tema läheks Rustsiooni poole, et sel viisil lähenedes kergem oleks kokkusaamine, sest ta võtvat neid oma laagris rõõmsalt vastu, või ta saaks viivitamata tulema nende juurde. Ta olevat ju Gallia tulnud mittevaenlasena, vaid külalisena, ja ta ei paljastavat enne mõõka, kui see gallialaste poolt lubatakse, kui ta Itaalia oleks tulnud. Seda laskis ta saadikute kaudu öelda. Ja kui tegelikult gallialaste pealikud laagri Iliberri juurde olid liigutanud, tulid nad ilma raskusteta puunlaste juurde ja meelitatult täieliku rahu ja kingitustega, lasksid nad oma piirest sõjaväe Rustsiooni linna juurest läbi minna.

§ 25.
Vahepeal ei olnud midagi muud Massiilia saadikute poolt Rooma teatatud, kui et Hannibal on üle läinud Ebrost. Ja siis korraga nagu oleks ta juba Alpest üle läinud, bialased langevad ära, kui nad olid üles hässitanud insubrelasi, mitte vana viha pärast Rooma rahva vastu, vaid et hiljuti Poo jõe ümbruses asuvad kolooniad Platsentsia ja Gremoona, Gallia maale juhiti, mille tõttu väga kannatasid. Ja nõnda haarasid nad äkitselt sõjariistad ja tungisid sama maakoha peale, sünnitades sellist hirmu ja segadust, et mitte ainult maarahvas hulganesti, vaid isegi Rooma triumviraat, kes oli tulnud maademääramiseks, ei usaldanud Platsentsia müüre ja põgenes Mutinasse, nimelt C. Lutatius, C. Servilius ja M. Annius. Lutatiuse nime kohta pole kahtlust. Anniuse ja Serviliuse asemel on mõnedes aastaraamatutes M. Acilius ja C. Herennius, teistes P. Kornelius Asinus ja C. Papirius Maso. See samuti on kahtlane, et saadikud boialaste juurde saadetud rahulduse nõudmiseks, olla haavatud või triumviirele põldude määramisel kallale tungitud. Kui nad Mutinas ümber piirati ja see suguharu linna piiramise kunstis vilumata oli, samuti väga laisk sõjalistes tehingutes, tegevusetult ja puutumata asus müüride ees, siis hakati simuleerima, et olevat alatud rahu üle läbirääkimisi. Siis Gallia pealikute poolt välja kutsutud saadikud nõupidamiseks, mitte ainult rahvusvahelise õiguse vastu, vaid samuti haavatud lubadusest, mis seks ajaks anti, võetakse kinni, kus juures gallialased ütlesid, et nad neid enne ei vabasta, kui neile pantvange pole tagasi antud.
Kui see oli teatatud saadikute kohta ja Mutina ja kaitsevägi olid hädaohus, siis preetor L. Manlius vihast sütitatuna juhib korratut salka Mutina juurde. Sel ajal olid tee ääres suuremalt jaolt metsikud metsad. Sealt läbiuurimatult läbi minnes langes ta lõksu ja pääses vaevalt paljude omade langemisel lahtistele väljadele. Seal kindlustati laager ja et gallialastel puudus julgus tema peale tungida, siis toibusid ka sõdurite hinged, ehk küll küllalt kindel oli, et umbes 500 oli langenud. Siis alati teed uuesti; seni kui juhiti salka läbi lahtiste kohtade, ei olnud vaenlast, kui aga mindi metsadesse, siis tungiti viimastele peale ja kõikide suures kisas a hirmus tapeti 700 sõdurit ja võeti 6 lippu ära. Lõpp osutus gallialastele hirmumiseks ja roomlastele kartmiseks, kui väljusid teeta ja läbipääsematuist metsist. Seal lahtistes kohtades kaitsesid roomlased kergesti oma salka ja ruttasid Tannetisse, ühte Poo-äärsesse külasse. Seal kaitsesid nad end ajutise kindlustusega ja tagavaraga, mis jõge mööda juurde veeti, ja Brixia gallialaste abiga päevast päeva kasvava vaenlase hulga vastu.

§ 26.
Pärast seda, kui see äkiline segadus oli Rooma teatatud ja senaatorid teada said, et sõda puunlastega on suurendatud Gallia sõjaga, käsevad nad preetor C. Atiliust ühes ühe Rooma leegioniga ja 5000 liitlasega, kes olid kogutud konsuli poolt nekrutivõtmisel, abi anda Manliusele. See ilma ühegi võitluseta, sest vaenlased olid kartuse pärast ära läinud, jõudis Tannetisse.
P. Kornelius, kui oli kogunud uue leegioni selle asemele, mis oli preetorile saadetud, rändab välja linnast 60 sõjalaevaga, minnes mööda Etruuria kaldast, Uguuria ja Saluuvia mägedest, tuleb Massiilia ja kõige lähema Roone jõesuu juures, sest et jõgi jaguneb paljudeks jõgedeks merre suubumisel, asetab ta laagri, vaevalt küllalt uskudes, et Hannibal Pürenei mäed on ületanud. Kui ta oli märganud, et ta samuti Roone üleminekust mõtleb, siis oli teadmata, millisel kohal pidi ta talle vastu minema, ja et sõdurid veel küllalt polnud mere pillutamisest toibunud, ta saadab vahepeal ette 300 valitud ratsanikku Massiilia juhtidega ja Gallia abivägedega kõige järele uurimiseks ja hädaohutult vaenlase märkamiseks.
Hannibal, kui teisi oli rahustanud hirmu ja tasuga, juba oli jõudnud tugeva suguharu volkaaride põldudele. Need elasid aga mõlemal pool Roone kallastel, kuid mitte usaldades, et puunlased võiksid hoiduda siitpoolsest maast, et nad ka jõest kaitset omasid, siis viisid peaaegu kõik omad üle Roone ja hoidsid sealpoolset jõekallast sõjariistadega. Teisi jõe elanikke ja neid, keda nende eneste asukohad olid tagasi hoidnud, meelitab Hannibal kingitustega, et nad laevu igal pool ehitaksid ja koguksid. Samuti nad ise tahtsid, et sõjavägi üle viidaks, et nende piirkond nii pea kui võimalik kergeneks sellisest rõhuvast inimhulgast. Ja nõnda sai kogutud määratu laevade ja lootsikute kari, mis juhuliselt ülekäimiseks valmis olid, ja teisi uusi gallialased õõnestasid üksikutest puutüvedest, teiseks sõdurid ise, osalt ehitusmaterjali küllusest, osalt töö kergusest aetuna, valmistasid vormita künasid ja mingiks muuks otstarbeks ei muretsenud, kui ainult ujuksid vee peal ja võiksid kanda koormaid, millega endid ja endi varanduse üle veaksid.

§ 27.
Ja kui kõik oli juba küllaldaselt üleminekuks ette valmistatud, hirmutasid vastasolevalt poolt vaenlase ratsanikud ja jalgväelased, hoides enese all kogu kallast. Et neid sealt ära pöörata, käseb ta Bomilkari poega Hannot esimesel öisel vahetusel osa sõjaväega, milles enamikus hispaanlased, minna ühe päeva tee vastu jõe voolule ja nii pea kui võib, salaja üle jõe minna ja tulla sealt ümberringi, et kui see tegevus tarvilikuks osutub, et siis vaenlasele selja tagant peale tungida. Selleks otstarbeks antud gallialaste juhid õpetavad, et sealt ülalpool umbes 25000 sammu, jõgi peaaegu väikese saare ümber joostes laieneb ja jaguneb, mille tõttu vähem sügavalt jõesängi üleminemiseks näitab. Seal raiuti kiirelt ehitusmaterjal ja valmistati parved, millel hobuseid ja mehi ja teisi raskusi võis üle viia. Hispaanlased ilma vaevata panevad oma riided nahklähkritesse ja ise neile peale heites ujuvad üle. Muu sõjavägi viidi üle ühendatud parvedel ja asetati laagrisse jõekaldale, et öisest teekonnast ja tööraskustest väsinud puhkaksid ja toibuksid ühe päeva, kui juht jälgis plaani soodsat täidesaatmisevõimalust. Järgmisel päeval välja rännates annavad nad teada suitsuga kõrgemalt kohalt, et nad on üle läinud ja kaugel ei ole. Kui Hannibal selle teate vastu võttis, siis et mitte aega kaotada, annab märgi üleminemiseks. Jalamehed juba omasid valmistatud kõlblikke lootsikuid, kuna ratsanikel hobuste tarvis olid laevad. Laevade salk üle minnes ülaltpoolt vastu jõe voolu, muretses altpoolt üleminevatele lootsikutele vaikust. Suur osa hobuseid võeti kaasa rihma otsas ujuvatena laevapäradel, peale nende, keda asetati laevadele sadulassepandult ja valjastatult, selleks et otsekohe kaldale läinud ratsanikele osutuksid tarvitamiseks.

§ 28.
Gallialased jooksid kaldale vastu mitmesuguste ulumistega ja omaviisi laulmistega, raputades kilpe ja paremate kätega veheldes pääde kohal odadega, ehk küll vastaspoolelt hirmutas neid selline laevade hulk ühes määratu jõe kohinaga ja mitmesuguse meremeeste ja sõdurite kisamisega, samuti kes püüdsid läbi murda jõevoolust ja kes teiselt kaldalt üleminejaid omi julgustasid. Kui nad juba küllalt hirmusid vastasolevast lärmist, tõusis selja taga veel kohutavam kisa, kui Hanno oli vallutanud laagri. Varsti oli ta ka ise seal. Mõlemalt poolt ümbritses neid hirm, sest et nii suur relvastatud hulk maale tuli ja selja tagant rõhus neid ettenägemata sõjaliin. Gallialased pärast seda, kui neid minema aeti, katsusid mõlemal pool jõudu tarvitada ja murdsid seal läbi, kus nägid teed kõige enam avatud olevat, ja põgenesid värisedes igale poole oma küladesse. Hannibal peale seda, kui teise sõjaväe rahus oli üle viinud, mitte enam tähele pannes gallialaste segadusi, asetab laagri.
Ma usun, et elevantide üleviimiseks olid mitmesugused plaanid, kuid kindlasti erinesid mälestused asjade ajamisest. Peale seda, kui elevandid olid kogutud kaldale, kõige metsikum neist vihale aetud oma juhist, järgneb vette, kui teda taga ajab, ja kisub enesega kaasa kogu karja, ja kui keegi kaotas kartuse jõe sängi sügavusest, teda kisti jõevoolust enesest teisele kaldale. Muidu on kindlam, et nad viidi üle parvedega, sest et see plaan osutus hädaohutuks enne tegu ja aetud asjadele enam usaldusväärseks. Nad nihutasid ühe 200 jala pikkuse ja 50 jala laiuse parve maalt jõkke, ja et see mitte ära ei kantaks voolavast veest, nad kinnitavad selle kalda ülemises osas paljude tugevate köitega ja katavad silla kombel pealevisatud mullaga, et loomad julgelt nagu maapinnal sammuksid. Teine parv sama lai ja 100 jalga pikk, kõlblik jõest üleminemiseks, ühendati temaga; siis elevandid läksid üle mööda kindlat parve nagu teed mööda, emaelevantide eesminemisel. Kui olid üle läinud väiksemale juurdeköidetud parvele, siis otsekohe tehakse lahti köied, millega see parv oli kergesti köidetud, ja tõmmatakse mõnede kergeltsõitvate laevadega teisele kaldale. Nõnda kui esimesed olid maale asetatud, tuldi teistele järele ja viidi ka need üle. Muidugi nad ei kartnud seni, kui neid aeti nagu kindlat silda pidi, hirm tuli alles siis, kui parv vabastati teisest ja neid veeti sügavusse. Seal üksteist tõugates, taganesid äärepoolsed veest eemale, sünnitades palju segadust, seni kui hirm ise neid rahustas, nähes ümberringi vett. Mõned langesid mässates jõkke, seisid aga oma raskuse peale vaatamata kindlalt ja juhte maha visates, otsisid nad samm-sammult madalamaid kohti ja pääsesid maale.

§ 29.
Seni kui elevante üle veeti, saadab Hannibal 500 numiidia ratsanikku roomlaste laagri uurimiseks, kus nad asuvad ja milliseid sõjavägesid omavad ja mida valmistavad. Sellele ratsanikkude salgale tuli vastu, nagu enne öeldud, 300 roomlaste ratsanikku, mis oli saadetud Roone jõesuust. Lahing peeti hirmsam kui see oleks kohane olnud võitlejate arvule, sest pärast paljude haavamist ja tapmist oli see arv mõlemal pool võrdne, ainult numiidlaste põgenemine ja hirm andis nii väga väsinud roomlastele võidu. Võitjatest langes 160, mitte kõik roomlased, vaid ka osa gallialasi. Võidetutest langesid enam kui 200. See algus ja sõjaettekuulutus ennustas roomlastele kõikide asjade õnnelikku lõppu, kuid kaheldavat võitu võitluses ja mitte vereta.
Kui nõnda oli asju aetud ja nad tagasi tulid mõlema poole juhtide juurde, Scipio ei võinud teisiti otsustada vaenlase plaanest ja algatusest, kui et teeks ise katse, ja ka Hannibal oli kahevahel, kas ta pidi alatud teed jätkama Itaalia või selle roomlaste sõjaväega võitlema, keda esmalt kohtab, ta pöördub sellest lahingust ära boialaste saadiku ja Magali vürsti sinnatuleku tõttu, kes ütlesid, et nad tulevad juhtidena ja hädaohust osavõtjatena ja arvavad, et Itaalia peale tuleks tungida värskete jõududega. Rahvahulk selle vastu kartis vaenlast, sest et endise sõja mälestus polnud veel haihtunud, kuid enam kartis määratut teed üle Alpide, mis kuulujutu järele pidi olema hirmus, iseäranis vilumatutele.

§ 30.
Ja nõnda siis Hannibal pärast seda, kui temasse oli asetunud kindel mõte jätkata teed ja tungida Itaalia, ta kutsub kokku sõjameeste koosoleku ja pöörab mitmel viisil sõdurite hingi, noomides ja julgustades. Talle olla imestumiseks, milline äkiline hirm olevat sisestunud alati kartmatutesse südametesse. Paljude aastate jooksul nad on teeninud võites ja pole enne Hispaaniast väljunud kui kõik rahvad ja maad, mida kaks vastasolevat merd piiravad, Kartaagolastele on kuulunud. Siis vihastades selle üle, et Rooma rahvas nõudvat kõikide nende väljaandmist, kes Sagunti piirasid, nad on üle Ebro läinud roomlaste nime hävitamiseks ja maakera vabastamiseks. Siis ei paistnud kellelegi see tee pikana, kui nad päikese loojaminekust päikese tõusu poole teele asusid, nüüd, kui nad märkasid, et on suurema osa teest ära käinud, ületades Pürenei mägesid keset metsikumaid rahvaid ja on üle tulnud nii suurest Roone jõest, mis oli takistatud paljudest tuhandetest gallialastest, taltsutades isegi jõe jõudu, ja kui silmapiirile kerkisid Alpid, mille teine külg on Itaalias, nad jäävad väsinult seisma just vaenlase väravates, arvates et Alpid on midagi muud kui kõrged mäed. Kujutage enestele ette, et nad on kõrgemad Pürenei mäeahelikust ja mingi maa ei puutu kokku taevaga ega ole ületamatu inimsoole. Alpel vähemalt elatakse, neid haritakse ja nad sünnitavad ja toidavad elavaid. Neid samu saadikuid, keda te märkate, pole mitte tiivadega üle Alpide tõstetud, vaid nad on üle tulnud, ja nad on ka ületatavad sõjavägedele, kui seda vähestele olid. Samuti olla nende esivanemad mitte maa päriselanikkudena vaid juurdetulijaina ja Itaalia põlluharijaina neid samu Alpe sageli määratute salkadena ühes naiste ja lastega rändajate viisil ületanud. Aga sõjariistus sõdurile, kellel peale sõjariistade midagi kanda pole, mis oleks siis temale läbipääsematu ja ületamatu. Et Sagunti ära võtta, kui palju viletsust ja hädaohtu olevat nad kaheksa kuu jooksul kannatanud, kas Roomale, maakera pealinna peale tungijaile paistaks miski nii raske ja järsuna, et võik alatud ettevõtet viivitada. Gallialased olevat selle millalgi ületanud, millele lähenemiseks puunlased kaotavad lootuse. Sellepärast, kas jäävad nad maha rahvast, keda nad vahvuse ja mehisusega nende päevade sees niimitu korda on võitnud, või jäävad lootma tee lõppu, mis asub Tiberi ja Rooma müüride vahel.

§ 31.
Selliste julgustamistega käseb ta kohe kehade eest hoolitseda ja endid teele valmistada.
Järgmisel päeval välja rännates vastu Roone kallast, püüab ta jõuda Gallia sisemaale, mitte sellepärast, et tee Alpideni oleks otsem, vaid et ta uskus, et mida enam ta merest kaugemal, seda vähem võimalust roomlastega kohtumiseks, kellega ta ei tahtnud enne käsitsi võidelda, kui on Itaalia jõudnud. Kui neljas kord oli laager asetatud, jõudis ta saare juurde. Seal mitmesuguseist Alpest voolavad kokku Roone ja Isari jõgi ja haaravad eneste vahele laialdase maaala. Nende vahele jäänud põllud on saareks nimetatud. Lähedal elavad allobrooglased, milline rahvas ei seisnud ühestki Gallia rahvast madalamal oma võimu ja kuulsuse poolest. Siis oli lahkheli. Kuningliku võimu pärast tülitsesid vennad. Vanem, Braneuse nimeline, kes enne valitses, aeti noorema venna ja noormeeste ühenduse poolt, kes vähem õigusega võisid kui jõuga, minema. Kui selle tüli kohane lahendamine usaldati Hannibalile, siis vahetalitajaks olles andis ta kuningriigi tagasi vanemale, sest see oli senati ja pealikute arvamus. Selle teene eest aidati teda juurdeveoga ja kõikide asjade tagavaraga, kõige enam riietega, mida nad olid sunnitud ette valmistama, sest Alpid olid külma suhtes halvas kuulsuses.
Kui Hannibal peale allobrooglaste tüli rahustamist juba Alpeni jõudis, algas ta teed, mitte õige sihiga, vaid pöördus vasakule frikastide juurde, sealt, mööda äärmist vokontide põlluriba, läks ta trikorlaste juurde, ja mitte varem ei omanud teetakistusi, kui jõudis Druenti jõe juurde. See Alpi jõgi omab kaugelt teistest jõgedest kõige raskemaid üleminekuvõimalusi, sest kuigi ta määratut veekogu veab, pole ta siiski kõlblik laevasõiduks, sest ta pole ühestki kaldast piiratud ja voolab paljudes mitte ühedes ja samades jõesängides, sünnitades alati uusi jõesänge ja veekeerusid ja sellepärast on ka jalgväelasele tee kahtlane. Ta veab enesega kaasa kaljurahne, nii ei oma ta mingit kindlat ega hädaohuta kohta, kes temasse astub. Ja sel ajal juhuslikult suurenenud vihmaga, tegi ta üleminejatele määratut segadust, sest et peale nende eneste kartuse aeti nad segadusse ka määratutest kisamistest.

§ 32.
Konsul P. Kornelius peaaegu kolm päeva pärast seda, kui Hannibal Roone kaldalt edasi oli liikunud, tuli neljakordse salgaga vaenlase juurde, tahes teha ei mingit viivitust võitluseks. Kui ta aga näeb, et kindlustused on maha jäetud ja tal pole võimalik edasi marssida, vaid kergesti kätte saada, läheb ta tagasi mere äärde laevade juurde, lootes Alpest laskuvale Hannibalile nõnda kergesti vastu minna; aga et Hispaania poleks paljastatud roomlaste abivägedest, ta saadab oma venna kõige suurema sõjaväe osaga, mida ta provintsest liisu läbi oli kogunud, Hasdrubalile vastu, mitte ainult, et sel viisil kaitsta vanu liitlasi ja uusi juurde meelitada, vaid selleks, et Hasdrubali Hispaaniast minema kihutada. Ta ise läks tagasi Genuasse väikese sõjaväega, et nende sõjavägedega, mis asusid Poo jõe ümbruses, kaitsta Itaaliat.
Hannibal jõudis Druentist Alpide juurde heas rahus, nende kohtade elanikkudega, gallialastega. Siis, ehk küll kuulujutt varem tundmatut enam kui tõsi on suurendada viisistab, kuid asi oli ette võetud, siis märgati läheduses kõrgeid mägesid ja lund, peaaegu taevaga segunemas ja kaljudele asetatud vormita hurtsikuid ja lojuseid ja veoloomi kangestatud külmast ja pügamata inimesi ja harimatuid ja elusat ja eluta loodust, mis külmast näpistatud, kõik muu nähtus oli veel vastikum, nagu öeldud, ja uuendas hirmu.
Kui sõjavägi hakkas tõusma esimestele küngastele, ilmusid mäeelanikud, kes asusid ülevalt poolt rippuvatel küngastel, kes kui oleksid asunud peidetud orgudes, oleksid sünnitanud määratut põgenemist ja kaotust. Hannibal käskis lippudel seisma jääda ja saadab ette gallialasi, koha järelevaatamiseks, pärast seda, kui oli veendunud, et sealt pole võimalik läbi minna, ta asetab laagri veerevate ümmarguste kivide ja kuristikkude vahele, kõige avaramasse orgu. Siis nende samade gallialaste läbi, kes palju ei eraldunud oma keele ja kommete poolest, kui nad end segasid jutuajamistega mäeelanikesse, sai ta teada, et ainult päeva jooksul on mäed vallutatud, kuna öösi minevat igaüks oma hurtsikusse ja väljuvat vara hommikul küngastele, et avalikult päevaajal jõudu mäekitsustes kasutada. Teiseks, kui ta oli päeva mööda saatnud ja näinud, mida valmistati, siis selsamal kohal, kus nad asusid, ta kindlustab laagri, ja kui ta märkab mäeelanikke mägedelt alla tulevat ja vahiposte harvenemas, ta süütab rohkem tulesid silmakirjaks, kui võrreldes oli mahajäänute arv, ja maha jättes moonavoori ühes ratsa- ja suurema osa jalgväelastega, kes olid lahinguvalmis ja julgemad mehed, väljus kiirelt kitsustest ja asetas end samadele küngastele, mida enne vaenlased hoidsid.

§ 33.
Koidu ajal laagrist väljudes, hakkas ülejäänud sõjavägi edasi minema. Juba mäeelanikud märgiandmisel hakkasid kindlustatud kohtadelt kokku koguma harjunud kohtadele, kui korraga märkavad üht sõjaväge, kes nende kindluse vallutanud, nende peade kohal ähvardamas ja teist vaenlast teed mööda minemas. Mõlemad nähtused, mis ühel ajal ilmusid nende silme ja meelte ette, naelutasid neid mõneks ajaks liikumatusega. Siis märgates segadust mäekitsustes ja et sõjaväe seguneb enese ärrituse tõttu ja et hobused on kõige enam rahutud, siis arvates, et millist hirmu nad ka ise juurde ei lisaks, oleks küllalt vaenlase hävitamiseks. Nad jooksevad alla mitmesugustelt kaljudelt, olles harjunud teel ja teetuses.
Siis tõeliselt olid puunlased ühel ajal vaenlastest ja halvast kohast rahutud ja nende eneste vahel oli rohkem võitlust kui vaenlastega, sest igaüks püüdis esimesena väljuda hädaohust. Kõige rohkem valmistasid hädaohtu hobused, kes mitmesugustest kisamistest, mida metsad ja orud vastukajadega suurendasid, hirmutatult kardavad ja haavatult juhulistest visetest saavad niivõrt ärritatud, et valmistavad määratut kartust inimestele. Paljuid segaduses, ka sõjariistutuid, pillutati alla määratusse sügavusse, sest et mõlemal pool oli kitsus järsk ja äkiline. Kõige enam veeresid kaljudelt alla veoloomad koormatega. Ehk küll see oli vastik näha, siiski seisis Hannibal mõni aeg ja hoidis omi tagasi, et mitte suurendada segadust ja kartust. Teiseks pärast seda, kui ta nägi, et sõjavägi on murtud ja on hädaoht ja oleks asjata, kui viiks läbi vigastamatult sõjaväe, kaotades aga moonatagavara, ta laskus alla kõrgemalt kohalt, ja kui pealetungiga oli tagasi löönud vaenlase, ta sellega samuti suurendas omade segadust, kuid see segadus rahustus silmapilkselt pärast seda kui teed olid vabastatud mäeelanikkude põgenemisest ja mitte ainult rahulikult, vaid isegi lähedases vaikuses viidi varsti kõik läbi. Siis vallutas ta kindluse, mis oli selle ringkonna pealinn, ja ümbruses asuvad külad ja toitis kolm päeva sõjaväge äravõetud viljast ja loomadest, ja et mitte mäeelanikkude poolt, kes varem löödud, ei takistatud, samuti mitte kohalikkusega, siis käis ta kolme päevaga laraka teed ära.

§ 34.
Sealt tuldi teise rahva juurde, kes oli põlluharija, niivõrt, kuivõrt see mäe elanikkude juures võimalik. Seal mitte avaliku sõjaga, vaid oma kunstega, kavalustega ja salasepitsustega piirati see ümber. Suure vanusega juhid tulevad kindlustest palujatena puunlaste juurde. Nad olla võõrast õnnetusest kasulikku eeskuju õppinud ja soovivat läbi katsuda enam puunlaste sõprust kui jõudu, sellepärast on nad kästut sõnakuulelikult täitnud. Võtku ta vastu vilja ja teejuhte ja pantvange truuduse tõenduseks. Hannibal arvas, et seda ei tuleks uisapäisa mõteldes tagasi lükata, et tagasilükatud avalikult vaenlaseks ei saaks. Ta vastab neile lahkelt ja võtab vastu pantvange, keda nad andsid, ja viljatagavara, mida nad ise teele kokku kandsid, ja järgnes nende teejuhtidele, kokku seades sõjaväe, mitte kui rahustatute keskel. Salga eesotsas olid elevandid ja ratsanikud, ta ise järgnes tublima jalgväega, ümber vaadates ja kõikidesse vaimustust sisendades.
Kui nad olid jõudnud kitsamale teele, mis ühest osast üleulatuva mäeaheliku all asus, siis tormavad igalt poolt varitsemispaigust barbarid esile ja tungivad selja tagant ligidalt ja kaugelt kallale ja veeretavad alla määratuid kive sõjaväe peale. Suurem inimeste hulk rõhus selja tagant, nende vastu pöördub jalgväelaste liin, milles polnud kahtlust, et kui see äärmine salk poleks kindlustatud olnud, siis oleks pidanud selles metsa kuristikus määratut kaotust vastu võtma. Kuid ka siis mindi äärmise hädaohuni ja peaaegu hukkumiseni, sest Hannibal viivitas saatmast salka kitsustesse, sest et oli ise ratsaväele kaitseks ja ei jätnud jalgväele mingit abiväge selja tagant, siis mäeelanikud külje peale tungides murdsid sõjaväe keskelt läbi ja vallutasid teed, mille tõttu Hannibal ühe öö pidi veetma ratsaväeta ja voorideta.

§ 35.
Järgmisel päeval, kui barbarid aeglasemalt peale tungisid, ühendati sõjaväed ja mindi läbi mäeaheliku mitte just ilma kaotuseta, kuid siiski hävinesid enam loomad kui inimesed.
Siis mäeelanikud kogunesid kokku juba vähemal arvul ja tungisid enam röövretke sarnaselt kui sõjaviisil, kord eelväe, kord järelväe peale, selle järele, kuivõrt ümbrus soodsat võimalust andis, kas peale tungides või viivitades mõningaks juhuks osutusid. Nagu elevandid suurte viivitustega aeti läbi kitsastest ja äkilistest teedest, nõnda muretsesid nad sõjaväele hädaohutust vaenlase eest, kuhu nad ka ise oleksid läinud, sest et harjumatuil oli hirm lähemale tulla. Üheksandamal päeval jõuti Alpide tipule suuremalt jaolt teetuses ja eksimistes, sest kas teejuhid pettuse tõttu, või kui neisse ei ustud, siis vahest nende tõttu, kes arvasid teed tundvat, laskusid, kuid laskusid ettevaatamatult orgu. Kaks päeva nad olid mäetipul laagris ja sõduritele, kes tööst ning võitlusest olid väsinud, anti puhkust. Mõningad veoloomad, kes olid kaljudelt libisenud, jälgides sõjaväe jälgi, tulid laagrisse tagasi. Väsitatult tüdinud nii paljudest viletsustest, ka lumesadu lisas juurde määratut hirmu, sest et tähestik ei loojenenud. Koiduajal, kui lipud olid liikuma pandud, hakkas sõjavägi minema, läbi kõikjal lumega täidetud kohtade. Kui sõjavägi aeglaselt edasi liikus ja kõikide nägudelt peegeldus laiskus ning meeleheide, Hannibal lippude juurde sõites käskis neil seisatada mingisugusel mäekingul, kust oli pikuti ja laiuti väljavaade, ja näitas sõduritele Itaaliat ja neid põlde, mis olid Poo jõe ümbruses ja Alpi mägede jalal, ei minevat mitte ainult Itaalia müürest läbi, vaid ka Rooma linnast. Kõik ülejäänud olla tasane ja kallak, ühe või kõige enam kahe lahinguga olla kindlus ja Itaalia pealinn nende käes ja võimuses.
Siis hakkas sõjavägi edasi minema, kuna isegi vaenlased midagi ei katsunud peale väikeste varguste soodsal võimalusel. Peale selle oli tee palju raskem kui ülesminekul, sest et Alpid Itaalia poolt on küll lühemad, kuid järsumad. Ja nõnda, et kogu tee oli peaaegu järsk, kitsas ja libe, et ei võinud rippuda naelutatult oma jälgedes, vaid üks ühele ja veoloomad inimestele langesid peale.

§ 36.
Teiseks tuldi kalju juurde, kus tee oli palju kitsam ja järsum kividest, et vaevalt kergesti varustatud sõdur kobades ja kätega kinni haarates ümbruses kasvavatest põõsastest ja tüvedest võis end lohistada. Juba looduseliselt oli see koht järsk, kuid värske maalibisemisega oli see veel järsumaks muutunud, kuni tuhande jala sügavuseni. Kui siin nagu teelõpul ratsanikud seisataksid, imestus Hannibal, mis asi rivitab sõjaväge. Talle teatati, et kalju olla teeta. Ta ise laskus alla koha järelevaatamiseks, kus talle näis olevat kahtluseta, et tal tuleb sõjavägi pika ringina ümber juhtida, läbi teetuse ja ümbruse, kus ennem poldud käidud, kuna see tee oli tõesti läbipääsematu. Vanal lumel oli mõõduka sügavusega uus lumi, siis pealeastujate jalad leidsid kergelt toetust pehmes lumes, kuna aga tegelikult paljude inimeste ja veoloomade astumisest lumi sulas, siis selle tõttu tuli mööda paljast jääd ja läbi sulava lume mudase lainetavuse minna. Siin oli hirmus võitlus, sest libe jää ei võtnud vastu jälgi, ja et ka koht kiirelt jalgu pettis, siis tuli kas kätega end üles aidata või põlvega end avitada, kui aga need toed libisesid, siis nad kukkusid uuesti maha, ja et ümberringi polnud puutüvesid ega juuri, millele keegi oleks võinud jala või käega toetuda, ja nõnda nad veeresid alla, mööda nii siledat ja sulavat lund. Vahepeal veoloomad peale astudes sõkkusid ka alumise lume sogale ja mahalangenud, üles tõustes ja lüües tugevamini kapjadega, purustasid hoopis ära, nõnda et paljud rippusid nagu kammitsas, karmis ja põhjani külmanud jääs.

§ 37.
Viimaks, kui asjata olid veoloomad ja inimesed väsitatud ja kui selleks oli suure vaevaga koht puhastatud, sest palju lund tuli kaevata ja ära kanda, asetati laager mäeseljakule. Sealt juhiti sõdurid kalju juurde, mille läbi võis ainult olla tee. Ja seks, et oli tarvis lõhkuda kaljut, nad raiuvad maha ümbrusest põlised puud ja ära laasides nende oksi, teevad määratu puude hunniku ja peale selle, kui oli tõusnud kohane tuul, süütavad selle põlema ja teevad hõõguva kalju äädika pealevalamisega rabedaks. Nõnda lahtistavad nad purustatud tuledest kalju, raudriistadega ja pehmendavad mäenõlvu mõõdukatele ringteedele, nii et mitte ainult veoloomi, vaid ka elevante võis alla juhtida. Ümber kalju minekuks kulus neli päeva, mille juures veoloomad peaaegu hukkusid nälja pärast, sest tipud olid ju peamiselt paljad, ehk kuigi oli loomatoitu, seda kattis aga lumi. Allpoolsemail oru kohtadel olid mõningad päikesepaistelised künkad ja ojad metsade läheduses ja kohad kõlblikumad inimestele harimiseks. Seal saadeti veoloomad karjamaale ja anti teedetegemisest väsinuile inimesile puhkust. Sealt laskuti kolme päevaga alla lagendikule, mille juures olid kohad ja elanikkude iseloom pehmem.

§ 38.
Nõnda jõuti sel viisil viie kuu jooksul Uuest Kartaagost Itaalia, mille juures ületati Alpid 15 päeva jooksul. Kui palju oli Hannibalil Itaalia saabumisel sõjaväge, selles pole autorite keskel kindlust. Ühed, kes rohkem arvavad, kirjutavad, et olevat olnud 100000 jalgväelast ja 20000 ratsanikku. Teised, kes vähem arvavad, kirjutavad, et olevat olnud 20000 jalgväelast ja 6000 ratsanikku, K Cincius Alimentus kirjutab, et ta olla Hannibali poolt vangi võetud, ta liigutaks autorina kõige enam, kui mitte arvu ei segaks gallialaste ja liguurlaste juurdelisamisega. Nendega olla 80000 jalgväelast ja 10000 ratsanikku juurde juhitud. Enam tõenäoline on, et nad on Itaalias liitunud, nii teatavad ka mõned autorid. Aga ta olevat ise kuulnud Hannibalilt, et pärast seda, kui ta Roonest üle läinud, olevat ta kaotanud 36000 inimest ja määratu suure arvu hobuseid ja teisi veoloomi. Kõige lähem rahvas Itaalia tulekul oli talle poolgallialased — tauriinlased. Et see kõikide keskel kindel on, seda enam imestun, et kaheldakse, millisest kohast on läinud üle Alpide, ja et üldse ustakse, et ta Peninusest üle on läinud, samuti et sellest see Alpi mäeahelik on omale nime saanud. Coelius ütleb, et on läinud üle Gremo mäeaheliku. Need mõlemad mäestikud poleks teda juhtinud mitte läbi tauriinlaste, vaid läbi mägedes elutsevate sallaste, Gallia libuurlaste juurde. Pole tõenäolik, et need teed sel ajal Itaalia avatud oleksid olnud ja veel need, mis Peninuse juurde viisid. Nad oleksid suletud olnud poolgermaani rahvastest. Nendele mägedele, kui see kedagi tugevasti liigutaks, pole puunlaste üleminekust nimi antud, nagu seda selle mäeaheliku elanikud seduulased ja veraagralased mäletavad, vaid jumalast, keda mäeelanikud austavad mäetipul ja nimetavad Peninaks.

§ 39.
Väga hea juhtum oli tema ettevõttele, et kõige lähem suguharu, tauriinlased, olid insuubrelaste vastu sõda alanud. Kuid relvastada sõjaväge, et ühele või teisele poolele abiks olla, Hannibal ei võinud, sest et see puhkuse ajal tundis kõige enam enne läbikantud viletsusi, sest et puhkus peale tööd, küllus peale puudust, harimine kõntsast ja mudast, mõjus mitmesuguselt peaaegu räpastunud ja metsikuks muutunud kehadele.
See oli konsul P. Corneliusele põhjuseks, kui laevadega oli Piisasse jõudnud ja Manliuselt ja Attiluselt oli vastu võtnud noorte sõjameeste sõjaväe, kes oli hirmunud hiljuti häbistatud sündmustest, et rutata Poo jõe kaitseks ja vaenlasega, kes veel polnud toibunud, käsitsi võidelda. Kuid sel ajal, kui konsul Placentia tuli, oli Hannibal oma asukohalt liikunud ja ühe tauriinlaste linna, mis oli selle suguharu pealinn, jõuga vallutanud, sest et nad vabatahtlikult sõprusse ei tulnud. Ta oleks ühendanud enesele Poo ääres elavad gallialased, mitte ainult kartusega, vaid samuti vabatahtlikult, kui mitte konsuli äkiline sinnatulek poleks neid tabanud ootamatult, kui äralangemise aega jälgisid. Ja Hannibal liikus Tauriinist edasi, mõeldes, et gallialased, kes polnud kindlad, kummale poole peaksid järgnema, saaksid sellele, kes ise seal on, järgnema. Juba olid sõjaväed peaaegu üksteisele näha ja tulid kokku juhid, kes veel küllalt enesekeskes tuttavad polnud, siiski oli igaüks täidetud teise vastu mingi imestusega, sest et Hannibalil oli juba enne Sagunti hävitamist roomlaste juures väga kuulus nimi — ja Hannibal arvas Scipiot silmapaistvaks meheks, sest et ta tema vastu oli valitud juhiks, nad olid eneste vahel seda arvamust suurendanud. Scipio, sest et oli jäetud Gallia, tuli läbi teetuse vastu Itaaliasse üle tulnud Hannibalile. Hannibal nii julge Alpest ületuleku katsega ja täideviimisega.
Siiski tuli Scipio Poo jõest üle ja liigutas laagri Ticinuse jõe juurde, ja enne kui ta üles seadis sõjaliini, pidas ta sõjameeste julgustamiseks sellise kõne:

§ 40.
“Sõdurid, kui selle sõjaväe juhiksin lahingusse, kes minuga ühes Gallias oli, siis oleks ülearune teie juures rääkida, sest mis kasu oleks julgustada neid ratsanikke, kes vahvalt võitsid vaenlase ratsaväe Roone jõe juures, või neid leegione, millega seda sama vaenlast jälgisin ja ma võidu asemel omasin tema ülestunnistamist ja põgenemist, et ta kõrvale hoidus võitlusest. Nüüd, sest et see sõjavägi oli kokku kutsutud Hispaania provintsile, seal minu ettenägemisel ajab vend Cn. Scipio asju, kus seda soovis senat ja Rooma rahvas. Mina aga, et teil oleks konsul juhiks Hannibali ja puunlaste vastu, ise ilmusin vabatahtlikult selleks võitluseks, siis peab ka uus juhataja uute sõdurite juures mõned sõnad rääkima.”
“Et teile mitte tundmatuks ei jääks sõjaviis ja vaenlane, siis teadke, sõdurid, et saate sõdima nendega, keda teie eelmises sõjas maal ja merel võitsite ja kellelt te olete kahekümne aasta jooksul nõudnud sõjamaksu ja kellelt te omate võetud sõjatasuna Sitsiiliat ja Sardiiniat. Nõnda siis selles võitluses saab olema teil ja neil selline meeleolu, milline viisistub olla võitjatel võidetute juures. Ja nüüd nad saavad võitlema, mitte et nad seda julgeksid, vaid et see neile on hädatarvilik. Kui teie ei arva, et need, kes puutumata sõjaväega võitlusest kõrvale hoidusid, et nad nüüd rohkem lootust omavad, kui Alpest üleminekul on kaotanud kaks kolmandikku jalgväest ja ratsaväest. Aga neid, kes on värsked hingelt ja kehalt ja kelle tugevusele ja mehisusele vaevalt võiks mingi jõud vastu seista, on vähe. Sellevastu nad on inimeste varjud ja viirastused, nõrgestatud näljast, külmast, porist ja mudast ja vigastatud ja kurnatud kivide ja kaljude vahel. Seejuures on neil külmanud liikmed ja lumest kangestunud lihased ja külmast tarretanud liikmed ja raputatud ja puruks löödud sõjariistad ja nõrgad ja lombakad hobused. Selliste ratsanikkudega ja sellise jalgväega saate te võitlema ja omama mitte vaenlast, vaid viimseid vaenlase jäänuseid ja mina ei kardaks miskit enam, kui et Alpid on Hannibali ära võitnud, kui et teie võitlema saate. Kuid nõnda võib-olla oli sünnis, et jumalad ise ilma mingi inimeste abita algasid sõda lepingumurdja juhi ja rahvaga. Meie aga, kes oleme jumalatele järgmistena haavatud, viime lõpule alatud ja otsustatud sõja.

§ 41.
“Ma ei karda, et keegi võiks otsustada, et ma seda teie julgustamiseks räägin. Ma ise tunnen hinges teisiti. Minul lubati minna Hispaania oma provintsi, kuhu ma juba välja rännanud ja oma sõjaväega minemas olin, kus minu vend oleks olnud osavõtjaks minu plaanest ja liitlaseks hädaohus ja parem oleks olnud Hasdrubal kui vaenlane Hannibal ja sõjaraskused oleksid olnud kahtlemata väiksemad. Siiski kui Gallia rannast laevadega mööda sõitsin, tulin maale kuulujutu tõttu sellest vaenlasest, ja ette saates ratsaväe liigutasin laagri Roone äärde. Ratsaväe lahingus, kus osa sõjaväega anti saatusest mul kätt tarvitada, lõin ma vaenlase põgenema. Jalgväge, keda põgenejate kombel aeti kiirelt edasi, polnud mul sellepärast võimalik kätte saada. Ma läksin tagasi laevade juurde, ja nii kiirelt kui võisin nii suure maa ja mere ringkäiguga, tulin peaaegu Alpide jalal sellele kartustäratavale vaenlasele vastu. Emb-kumb, kas näib, et ma ootamatu võitlusse sattusin või võitlusest kõrvale hoidusin, kas minna talle vastu jälgi mööda ja välja kutsuda ja meelitada teda otsustavale võitlusele. Mul meeldib teha katse, kas maa on korraga teisi kartaagolasi kahekümne aasta jooksul sünnitanud või nad on needsamad, kes võitlesid Ägati saarte juures ja keda te Eryce mäe juurest minema lasksite, kui olite neid hinnanud igaüht kaheksateistkümnele denaarile, ja kas see Hannibal osutub Herkulesi teede järeleaimajaks, nagu ise ütleb, või on ta isalt maha jäetud sõjamaksu maksjaks ja Rooma rahva orjaks. Kui teda mitte Sagunti kuritöö tagant ei kihutaks, ta vaataks tagasi, kui mitte oma võidetud kodumaale, siis kindlasti kodule ja isale ja lepingutele, mis kirjutatud Hamilkari käega, ja et meie konsuli käsul pidi ära viima kaitseväe Erycelt ja nurisedes ja kurvastudes vastu võtma rasked seadused, mis pandud võidetud kartaagolastele, kes Sitsiiliast lahkudes tõotasid Rooma rahvale sõjamaksu maksta, ja nõnda ma sooviksin, sõdurid, et võitleksite mitte ainult sellise meeleoluga, nagu viisistate võidelda teiste vaenlastega, vaid mingi põlguse ja vihaga, nagu näeksite oma orje korraga eneste vastu sõjariistu kandvat. Meil oli võimalik neid Eryce mäele kinnisuletult, kõige äärmise inimsoo karistusega, näljaga, ära tappa. Võimalik oli ka võidurikast laevastikku Aafrikasse üle viia ja väheste päevade jooksul mingi võitluseta Kartaago ära hävitada. Me andsime palujatele armu ja lasksime neid välja ümberpiiramisest ja tegime rahu võidetutega. Teiseks juhtisime neid oma kaitse all, kui neid rõhuti Aafrika sõjaga. Nende heategude eest nad tulevad meie kodumaad vallutama, järgnedes märatsevale noormehele.
“Oh kui oleks see võitlus teile au pärast ja mitte teie hea käekäigu pärast! Teil ei tule võidelda Sitsiilia ja Sardiinia omandamise eest, mille eest millalgi võideldi, vaid Itaalia eest. Pole teist sõjaväge selja taga, et kui meie ei võida, et siis võiks vastu seista vaenlasele. Pole ka teisi Alpe, mida siis veel oleks vaja ületada, et võiks sel ajal valmistada uut sõjaväge. Siin tuleb vastu seista, sõdurid, nagu võitleksime Rooma müüride ees. Arvaku igaüks, et ta mitte enese keha, vaid abikaasat ja väikseid lapsi kaitseb sõjariistadega. Ärgu mõelgu keegi ainult oma kodustele muredele, vaid arvaku alati hinges seda, et senat ja Rooma rahvas vaatavad nüüd meie kätele; milline on meie jõud ja mehisus, selline saab olema selle linna ja Rooma riigi saatus.”
Seda rääkis konsul roomlaste juures.

§ 42.
Hannibal arvas, et sõdureid tuleb julgustada ennem tegudega kui sõnadega. Ta seab ümberringi vaatlejateks sõjaväe ja asetab ahelates olevaid vangivõetud mäeelanikke ringi keskele, visates gallialaste relvad nende jalge ette, käseb tõlgi läbi küsida, kas keegi sooviks neist võidelda rauaga, kui ta vabastataks ahelatest, et võitjana sõjariistu ja hobust vastu võtta. Kui kõik viimseni nõudsid rauaga võitlust ja siis, kelle peale liisku heideti, see soovis aina seda, et saatus teda selleks võitluseks välja valiks, ja kelle loos välja tuli, see hüppas rõõmsalt rõõmu pärast tervitajate keskel ja tantsides oma kombe järele haaras kohe relvad. Aga kui nad tegelikult võitlesid, siis oli selline meeleolu, mitte ainult nende inimeste keskel, kes samas seisukorras olid, vaid ka vaatleja rahva keskel, et mitte enam võitjaid kui surijate head saatust kiideti.

§ 43.
Kui nad olid jälginud võitlejate paare ja olid laiali saadetud sellise meeleoluga, siis kutsub ta kokku sõjameeste koosoleku ja räägib nende juures nõnda:
“Kui seda meeleolu, mida vähe aega tagasi teiste saatuse eeskujul omasite, saate omama ka varsti eneste saatuse hindamisel, siis oleme juba võitnud, sõdurid, sest see polnud ju mingi etendus, vaid nagu mingi kujutus teie olukorrast.
“Ma ei tea, kas teid saatus ümbritseb suuremate ahelatega ja hädadega, kui ta teie vange ümbritses. Paremalt ja pahemalt poolt sulevad meid kaks merd, sest et mitte keegi ei oma põgenemiseks laeva. Ümberringi piirab meid Poo jõgi, mis on suurem ja eluvõimsam Roonest, selja tagant ähvardavad Alpid, mille te vaevalt ületasite terveina ja tugevaina. Siin tuleb kas võita või surra, sõdurid, siis kui kohtute vaenlasega. Seesama saatus, kes asetab teile võitlemise tarvilikkuse, see lubab ka teile võitjatele sellise tasu, millist silmapaistvamad inimesed pole isegi surematutelt jumalatelt soovida viisistanud. Kui ainult saaksime tagasi oma mehisusega Sitsiilia ja Sardiinia, mis on meie vanematelt ära kistud, siis oleks see juba küllaldaseks tasuks meile. Kuid nüüd kõik, mis ka roomlased pole kogunud ja omandanud paljude võidukäikudega. See kõik saab teile ühes valitsejatega. Et saavutada nii rikkalikku tasu, siis edasi, jumalate hea abiga võtke sõjariistad. Juba küllalt siiamaale olete tühjades Lusitania ja Geltiberia mägedes karja ajanud, mille juures te pole näinud mingit tasu, niipaljude teie tööde ja hädaohtude eest. On juba aeg, et teenida kasulikumat ja rikkamat sõjateenistust ja teenida suuremaid töö tasusid nii suurte teekondade puhul, läbi nii paljude mägede ja jõgede ja nii paljude relvastatud rahvaste. Siin teile annab saatus tööde lõpu, siin annab väärilise tasu ärateenitud sõjateenistuse eest.
“Kuigi sõjal on suur nimi, siiski ärge arvake võitu nii raskeks. Sageli ka põlatud vaenlane võitis verise lahingu ja kuulsad rahvad ja kuningad võideti kerge olukorraga. Sest kui ära võtta neilt see Rooma nime kuulsus, mis siis veel jääks, et võiks neid teiega võrrelda. Kui teie kahekümneaastasest sõjateenistusest sellise mehisusega teie saatus vaikiks, et Herkulesi sammaste juurest, ookeani ja maakera kaugemast piirest läbi nii paljude metsikute Hispaania ja Gallia rahvaste võitjatena olite siia tulnud. Teie võitlete noorte sõjameeste sõjaväega, kes samal suvel võideti ja piirati ümber gallialaste poolt ja on siiamaale tundmatud juhile ja ei tunne oma juhti. Kas peaksin mina, kes ma peaaegu olen sündinud ja üles kasvanud kuulsama väejuhataja, oma isa, telgis ja olen Hispaania ja gallialaste allaheitja ja mitte ainult Alpi rahvaste võitja, ja mis on palju enam, Alpide eneste võitja, ennast võrdlema selle kuuekuulise juhiga, kes maha jättis oma sõjaväe, ja kui keegi temale täna näitaks äravõetud märkidega puunlasi ja roomlasi, ma olen kindel, et ta ära ei tunneks kumma sõjaväe konsul ta on. Ma seda siiski ei hinda väikselt, sõdurid, sest pole kedagi teist, kelle silmade ees ma sageli mingit sõjalist vägitegu pole korda saatnud. Kellele mina mitte tema vahvuse pealtnägijana ja tunnistajana pole teatanud, mis paljastatud aegadele ja kohtadele, et oma kaunistust tagasi kanda võiksid. Minust tuhat korda kiidetutega ja tasututega, mina ennem teie kõikide kasvandik kui käskija, lähen võitlusse nende vastu, kes tundmatud eneste vahel ning kes üksteist ei tunne.

§ 44.
“Kuhu ma ka silmi ei pööraks, ma näen kõiki täis hinge ja mehisust, vanu jalgväelasi, suurtsugu rahvaste ratsanikke, valjastatult ja valjastamatult, teid kõige ustavamaid ja vahvamaid liitlasi, teid kartaagolasi, kes saate õiglasema vihaga isamaa eest võitlema. Meie sisestame sõda ja laskume Itaalia vaenlikkude lippudega, niivõrt julgemalt ja vahvamalt, saame võitlema vaenlastega, kuivõrt suurem on lootus ja kuivõrt on suurem mehisus jõuga pealetungijatel kui kaitsjatel. Peale selle sütitab ja hässitab hingi kurbus, õiglusetus ja alandus. Surmanuhtluseks nad nõudsid esmalt mind kui juhti, viimaks teid kõiki, kes olid piiranud Sagunti. Väljaantuid nad oleksid karistanud kõige äärmiste piinadega. Kõige valjem ja kõrgim rahvas teeb kõik oma tahtmise ja oma otsuse järele. Ta arvab oma õiguseks määrata, kellega sõda ja kellega rahu omaksime. Ta piirab meid ümber ja lukustab meid mägedest ja jõgedest piirega, kust meie väljuda ei tohi, ja ometi ta ise ei hoia alal neid piire, mida määras. Sa ei pea üle Ebro minema, kuulen sa ei pea mingit tüli saguntiinlastega algama! Kas Ebro juures on Sagunt? Mitte kuhugi sa ei tohi oma jälgedest liikuda. Kas sellest on vähe, et sa minu vanad provintsid Sitsiilia ja Sardiinia ära võtsid, sa võtad ka Hispaania ära, ja kui ma sealt ei lahku, kas tuled sa ka Aafrikasse üle? Aga kas lähed üle? Ma ütlen, sa oled üle läinud. Kahest selle aasta konsulitest olete ühe Aafrika, teise Hispaania saatnud. Miskit pole kuhugi meile jäetud, kui mitte seda, mida võidame relvadega.
“Neil lubatakse olla kartlikud ja arad, kes omavad varjupaika, keda oma maja ja oma põld läbi hädaohutute ja rahulikkude teede põgenedes vastu võtab. Teil on tarvilik olla vahvad mehed ja sellepärast, et kõik on muretud, kindlas meeleheites võidu ja surma vahel, kas võita, või kui saatus kahtleb, siis on parem lahingus surmale vastu minna kui põgenedes. Kui see teile kõikidele on hästi hinge naelutatud ja kui on määratud, ma ütlen teist korda, teie olete võitnud. Surematuilt jumalailt pole ühtki teravamat relva inimesele võitmiseks antud kui surma põlgus.”

§ 45.
Kui nende julgustamistega mõlemalt poolt oli sõdurite hinged sütitatud võitluseks, roomlased ühendavad Ticinuse silla, ja silla kaitsemise põhjusel ehitavad selle peale kindluse. Puunlane, sel ajal, kui vaenlane oli koormatud tööga, saadab Maharbali ühes numiidlaste 500 ratsanikust koosneva salgaga Rooma rahva liitlaste põldude laastamiseks. Ta käseb gallialastele, niipalju kui võib, armu anda ja hässitada pealikute hingi äralangemiseks. Kui sild oli valmis, viidi Rooma sõjavägi üle insubrelaste põldudele ja asetati laager 5000 sammu Viktumulast. Siin oli Hannibali laager. Ta kutsus kiirelt tagasi Maharbali ja ratsanikud, sest et märkas, et lahing ees seisab. Millalgi pole küllalt sõdurite julgustamiseks öeldud, ja meeldetuletatud ta mõtleb ja teatab kokkukutsutud sõjameeste koosolekul kindlad tasud, millele lootes nad võitleksid. Põlde ta saaks andma neile Itaalias, Aafrikas, Hispaanias, kus keegi soovib, ja see on vaba maksest, kes neid võtab. Ja lapsi, kes raha rohkem soovivad kui põlde, ta rahuldavat hõbedaga. Kes liitlastest soovib saada Kartaago kodanikuks, sellele ta annab võimaluse. Kes rohkem koju tagasi soovib minna, siis ta muretsevat, et see ei sooviks kellegagi oma rahvusest vahetada oma saatust. Ka peremeest jälgivatele orjele lubab ta vabaduse, kuna peremeestele andvat ta nende eest kahekordselt orje tagasi. Ja et nad ta kõnet usuksid, ta hoiab vasakus käes talle ja paremas kivi, palub Juppiteri ja teisi jumalaid, et kui ta petaks, et siis samuti teda hukkaksid nagu ta talle hukkab. Peale palvet lööb ta kiviga loomakese pea puruks, siis tegelikult kõik nagu oleksid jumalaid vastu võtnud oma lootuse käemeesteks ja arvasid, et see viivitavat loodetavat saavutamast, et veel ei võitle, ja nõuavad kõik ühel meelel ja häälel lahingut.

§ 46.
Roomlaste juures polnud sugugi niisuurt vaimustust, sest nad olid hirmutatud peale muu hiljutistest ilmutustest, sest hunt oli tulnud laagrisse ja oli kiskunud lõhki vastutulijaid, kuid oli pääsenud ise puutumatult ja mesilaste pere oli asunud juhi telgi üle ulatuvale puule. Neid lepitades sõitis Scipio ühes ratsaväega ja kergelt varustatud odameestega vaenlase laagri juurde, et järele vaadata lähemalt, milline sõjavägi ja kui palju teda on. Ta tuli Hannibalile vastu, kes oli ise ühes ratsaväega väljunud ümberkaudse ümbruse uurimiseks. Alguses ei märganud kumbki pool teineteist, siis aga oli nii paljude inimeste ja hobuste astumisest tõusev tihe tolm märgiks lähenevast vaenlasest. Mõlemad sõjaväed peatusid ja valmistasid end lahinguks.
Scipio asetab gallia ratsanikud ja odaheitjad etteotsa ja roomlased ja liitlased, kes olid tugevamad, reservi.
Hannibal asetab valjastatud ratsanikud keskele, kuna tiivad kindlustab numiidlastega. Vaevalt, kui oli tõstetud kisa, kui odamehed põgenesid tagavaraväkke ja teise sõjaliini. Siis oli ratsaväe lahing mõni aeg kahepeane. Teiseks, et jalamehed ratsanikesse segatuna hirmutasid hobuseid, mille pärast kukkusid paljud hobustelt või hüppasid ise, kui nägid, et omad olid rõhutud ja ümber piiratud. Juba muutus lahing suuremalt osalt jalgväe lahinguks, kui korraga numiidlased, kes olid vähe ümber ratsutanud, näitasid end selja tagant. See hirm kohutas roomlasi, samuti suurendas hirmu ja hädaohtu konsuli haav, mis kõrvaldati vaevalt meheks saanud poja poolt vaheleastumisega. See on sama noormees, kellel on sõjalõpetamise kiitus ja kes on nimetatud afrikaanlaseks suurte võitude pärast Hannibali ja puunlaste üle. Siiski oli odameeste põgenemine kõige korratum, sest et numiidlased tungisid neile esmalt peale. Teine kokkukogunenud ratsavägi, võttes konsuli enese keskele, teda mitte üksi sõjariistadega, vaid isegi oma kehadega kaitstes, tuli laagrisse tagasi, mitte kuski kartlikult ja korratult taganedes.
Coelius annab konsuli päästmise kaunisuse orjale, rahvusest liguurlasele. Ma sooviksin seda, mis tõenäolikum, pojale sest et seda ka paljud autorid on üle andnud ja on hoitud kuulujutus.

§ 47.
See oli esimene lahing Hannibaliga, milles kergesti ilmnes, et puunlaste ratsavägi on parem ja et lahtistel väljadel, millised olid Poo ja Alpide vahel, pole roomlastel kohane sõda pidada. Ja nõnda lähemal ööl käskis ta sõdureid vaikselt asjad kokku koguda, mille järele liigutati laager Ticinuse juurest ja rutati Poo juurde, et parvedega, mis ühendasid jõge ja ei olnud veel lahti tehtud, üle viia sõjaväge ilma segaduseta ja vaenlase pealetungimiseta. Kõige esmalt tuldi Placenti, mille eel Hannibal sai kindlalt teada, et nad on Ticinuse juurest lahkunud, siiski läks tal korda vangistada 600 hiljaksjäänut, kes siinpoolel Poo kaldal aeglaselt parve lahti tegid. Üle silla ta aga ei võinud minna, sest et parve ots oli lahti tehtud, mille tõttu kogu parv pärivett alla libises.
Crelius teatab, et Mago ühes ratsaväega ja Hispaania jalgväega olevat otsekohe jõest üle ujunud, kuna Hannibal ise olevat ülalt poolt Poo madalikult sõjaväe üle viinud, asetades elevandid ritta jõevoolu takistuseks. Need, kes selle jõevooluga vilunud, neile on see vaevalt usaldusväärne, et ratsavägi ilma sõjariistade ja hobuste kaotusteta võis sellist jõe jõudu ületada. Kuigi kõik hispaanlased oleksid üle viidud täispuhutud lähkritel, siis oleks kulunud hulk päevi ringkäiguks, Poo madaliku otsimisel, et üle viia sõjaväge, kes oli koormatud kompsudega. Usaldusväärsemad on minule autorid, kes teatavad, et kahe päeva jooksul olevat vaevalt koht leitud, kus oleks võimalik olnud jõekaldaid parvedega ühendada. Seda mööda olevat Mago ratsaväega ja Hispaania jalgväega ette saadetud. Sel ajal, kui Hannibal jõe ümbruses viivitles, et kuulata Gallia saadikuid, läheb ka koormatud jalgvägi üle. Vahepeal Mago ja ratsavägi, peale seda, kui olid jõest üle läinud, ruttavad ühe päeva teega Placenti vaenlaste juurde. Hannibal väheste päevade jooksul kindlustab laagri 6 miili Placentist ja seab järgmisel päeval vaenlase silmapiirile sõjaliini üles, tehes võimaluse lahinguks.

§ 48.
Järgmisel ööl oli roomlaste laagris tapmine, mis saadeti korda gallialaste abivägede poolt, siiski oli segadus suurem kui asi. Umbes 2000 jalgväelast ja 200 ratsanikku, väravate juures vahte ära tappes, jooksid Hannibali juurde üle. Nendega rääkis puunlane sõbralikult ja saatis nad selle järele, kui oli neid sütitanud määratu tasu lootusega, oma koduriiki maarahva hingede hässitamiseks. Scipio arvas seda tapmist kõigi gallialaste äralangemise märgiks, ja et nad on sütitatud sellest kuriteost nagu tabatud hullumeelsusest, mille tõttu saaksid relvad haarama, ja et ta veel oli koormatud haavast, viib ta siiski järgmise öö neljandal öö vahetusel sõjaväe vaikselt Treebia jõe ja kõrgemate kohtade ja küngaste juurde, mis enam olid ligipääsematud ratsaväele, ja asetab laagri. Vähem kui Ticinuse juures pettis. Hannibal saatis esiteks numiidlased ära, siis kogu ratsaväe oleks segamini ajanud ja järelväe, sest et saagihimulised numiidlased pöördusid tagasi tühja rooma laagrisse. Seal läbi uurides kõik laagri kohad, kaotati aega ilma viivituse väärse tasuta, mille tõttu vaenlane libises käte vahelt. Ja kui nad juba üle Treebia läinud roomlasi märkavad, kes olid laagri kohastanud, nad tabavad mõned viibijatest, kes olid vangistatud siinpool jõge. Scipio, kes ei tahtnud enam kannatada haava piina, mis teel oli halvenenud, mõtles oodata ametivenda, sest ta oli kuulnud, et ta olevat juba Sitsiiliast tagasi kutsutud ja kindlustas väljavalitud koha, mis näis olevat jõeääres kõige hädaohutum laagri jaoks.
Sealt mitte kaugel oli Hannibal laagris, kes niipalju, kui oli uhke ratsaväe võidu puhul, niipalju kartlikum puuduse üle, mis teda tabas päev-päevalt suuremas ulatuses, kui läbistas vaenlase põlde, sest kuski polnud valmistatud tagavara. Ta saadab Klastidiuse külla, kuhu roomlased olid kogunud suure viljatagavara. Seal, kui vägivallas ette valmistusid, tehti lootus äraandmiseks, ja kui kaitseväe juhataja Dasius, mitte suure hinna eest, nimelt 400 kuldtükiga oli ära ostetud, anti Klastidium üle Hannibalile. See oli Treebia juures istuvatele puunlastele viljaaidaks. Vangi võetuile, kes üle anti kaitseväest, ei tehtud halba, et tekiks armuandmise kuulujutt asjade alguses.

§ 49.
Kui Treebia juures seisatas maasõda, siis sel ajal Sitsiilias ja Itaalia ümbruses asuvatel saartel sõditi konsul Semproniuse poolt ja enne tema tulekut laevadega merel. Kartaagost saadeti 20 viiemõlalist laeva ühes 1000 relvastatuga Itaalia kallaste rüüstamiseks. 9 hoidsid kurssi Lipari saarte juurde, 8 Vulkaani saarte juurde, kuna 3 pööras merevool merekitsusesse. Kui neid märgati Messanast, siis saadeti 12 laeva Sirakuusa kuninga Hiero poolt, kes siis juhuliselt Messanas olid, oodates Rooma konsulit. Ilma mingi vastupanuta vangistati nad ja juhiti Messana sadamasse. Vangivõetuilt saadi teada, et peale 20 laeva, millesse nad ise kuuluvad, mis Itaalia saadeti, on veel teine 35 viiemõlalisest laevast koosnev laevastik, mis tungib Sitsiilia peale, et hässitada üles vanu liitlasi. Iseäranis olla Lilybei okupeerimine mureks. Nad usuvad, et seesama torm, mis neid laiali pillutas, et ta ka selle laevastiku Ägati saarte juurde paiskas. Seda nõnda kuulda saades, kirjutab kuningas preetor M. Aemiliusele, kellele Sitsiilia provints kuulus, ja manitseb teda, et ta Lilybeid tugeva kaitseväega hoiaks. Otsekohe saadeti preetori poolt ümberkaudseisse kodanlusringesse saadikud ja tribuunid, kes õhutaksid omi valve muretsemiseks ja kõiki pidi Lilybeis hoitama ilmuvaks sõjaks, mille juures oli käsk antud, et mereliitlased kümne päeva jaoks kannaksid laevadesse kuivatatud toitu, et kui märk antakse, et siis pealeistumiseks mingit viivitust ei oleks. Mööda kõiki kaldaid saadeti inimesi, kes märkaksid valvetornest lähenevat vaenlase laevastikku.
Nii siis, ehk küll hoolsasti oli kartaagolaste laevade jaoks korraldatud, et nad enne koitu oleksid lähenenud Lilybeile, siiski märgati neid enne, sest et kuu paistis kogu öö ja nad tulid ülestõmmatud purjedel. Kohe anti märk vahitornest ja linnas kutsuti kokku relvade juurde ja istuti laevadele. Osa sõdureid oli müürel ja väravate vahipostel, osa laevadel, ja et kartaagolased märkasid, et neil asi õnnestuks ettevalmistatutega, nad hoidsid kuni valguseni end sadamast eemal, kasutades aega purjede mahavõtmiseks ja laevastiku võitluseks ettevalmistamiseks. Kui valgenes, nad tõmbusid tagasi ulgumerele, et oleks võitluseks vaheruum ja vaba väljasõit vaenlase laevastikule sadamast. Roomlased ei hoidunud kõrvale lahingust, sest neil oli mälestus nende kohtade ümbruses korda saadetud tegudest ja oli usaldus sõdurite hulksusse ja vahvusse.

§ 50.
Kui nad olid välja sõitnud ulgumerele, roomlased tahtsid alata võitlust ja katsuda jõudu läheduses. Selle vastu mängis puunlane ja sõdis kunstiga, mitte jõuga, ja soovis teha rohkem laevade kui meeste või relvade võitlust. Ta laevastik oli koostatud küllaldaselt mereliitlaste laevadest, siiski omasid nad sõduritepuudust, sest kui mõni laev oli kinni võetud, siis ei võidelnud sellest võrdne arv relvastatuid. Kui seda märgati, siis suurendas roomlaste julgust nende hulksus, kuid vähendas nende väikearvulisus. Otsekohe piirati ümber 7 puunlaste laeva, teised algasid põgenemist. Laevadelt vangistati 1700 sõdurit ja meremeest, nende seas 3 suurtsugu kartaagolast. Roomlastel tuli laevastik tervena sadamasse tagasi, ainult üks laev oli vigastatud, kuid ka see tuli ise tagasi.
Pärast seda lahingut, mida need ei teadnud, kes Messanas olid, tuli konsul Tib. Sempronius Messanasse. Kui ta oli sisse sõitnud merekitsusse, juhtis talle kuningas Hiero varustatud ja kaunistatud laevastiku vastu ja üle minnes kuninga laevalt juhi laevale ta tervitas teda, et ta õnnelikult sõjaväe ja laevadega kohale jõudnud, ja soovis, et ülesõit Sitsiilia õnnestuks ning õnnelik oleks. Siis ta andis seletust saare seisukorrast ja kartaagolaste katsetest ja kinnitas, et millise hingega eelmises Rooma rahva sõjas noormehena aitas, sellisena saab ka vanaduses aitama. Vilja ja riideid saab ta hea meelega muretsema konsuli leegionele ja liitlaste laevadele. Suures hädaohus olla Lilybei ja mereäärsed riigid, nii mõnelgi on tahtmist mööda riigipööre. Sellepärast näis asjata olevat viivitamine, et Lilybeisse sõita laevastikuga. Ja kuningas ja kuninglik laevastik sõitsid üheskoos välja. Purjetades võtsid nad vastu teate, et Lilybeis sõditi ja et seal vaenlase laevastik oli löödud ja kinni võetud.

§ 51.
Lilybeist sõitis konsul, kui ta Hiero ühes kuningliku laevastikuga oli ära saatnud ja preetori oli jätnud Sitsiilia kallaste kaitseks — Malta saarele, mis hoiti kartaagolastest. Tulijale annab kaitseväe juhataja Hamilkar Gisgose poeg linna ja saare natuke vähem kui 2000 sõduriga üle. Sealt pärast mõningaid päevi tuldi tagasi Lilybeisse, kus müüdi konsuli ja preetori poolt vangi võetud orjadeks peale suurtsugu meeste. Pärast seda kui konsul arvas Sitsiilia sellest küljest küllalt kindla olevat, ta läks üle Vulkaani saartele, kus kuulujutu järele pidi seisma puunlaste laevastik, kuid saarte ümbruses ei leitud ühtki vaenlast. Juba juhtumisi nad olid üle läinud Itaalia kallaste laastamisele ja olles rüüstanud Vibo põllud, nad ähvardasid samuti linna.
Sitsiiliasse tagasi tulevale konsulile teatati, et vaenlane on Vibo põldudele maandunud, ja anti üle kirjad senati poolt, Hannibali ületulekust Itaalia, et esimesel võimalusel annaks abi ametivennale. Ühel ajal ärritatud paljudest muredest saatis ta kohe laevadele asetatud sõjaväe ülemist merd mööda Ariimi ja andis alamväejuhataja Sextus Pomponiusele 25 sõjalaeva Vibo põldude ja Itaalia mereäärsete kallaste kaitsmiseks ja täiendas preetor M. Aemilio laevastikku kuni 50 laevani. Ta ise peale Sitsiilia asjade korraldamist tuleb 10 sõjalaevaga Ariimi, sõites mööda Itaalia randa. Sealt oma sõjaväega välja rännates ühineb ta ametivennaga Treebia jõe juures.

§ 52.
Juba mõlemad konsulid ja nii palju kui oli roomlastel jõude, oli Hannibalile vastu asetatud, kas võis nende vägedega kaitsta Rooma riiki, või ei olnud enam mingit muud lootust. Siiski üks konsul hoiatatud ratsaväe lahinguga ja oma haavaga, soovis asja rohkem venitada. Teine värske hingega ja seega metsikum, ei kannatanud mingit viivitust.
Et Treebia ja Poo vahelisel maaalal sel ajal gallialased elasid, siis kahe võimsa rahva võitluses, leegitsedes mõlematele, nad vaatasid võitja kahtlevale poolehoiule. Seda roomlased kandsid küllaldase rahulikkusega, kui nad aga miskit ei liigutaks. Puunlased aga kandsid seda pahal meelel, sest et nad olla kutsutud gallialaste poolt nende vabastamiseks. Selle viha pärast, et saak toidaks sõdureid, ta käseb 2000 jalgväelasel ja 1000 ratsanikul, milles olid enamalt jaolt numiidlased, segatud mõningate gallialastega, rüüstata kõiki maid üksteise järele, vahetpidamata kuni Poo kallasteni. Gallialased vajades abi kuni siiani hoidsid alal kahtlevaid meeli, nüüd saadavad nad saadikud konsuli juurde, kes paluvad abi maale, mille elanikud, liiga truudusest roomlaste vastu, olla hädaohus ja ära pöördunud õiglusetuse algatajast tuleviku kättemaksja juurde. Korneliusele ei meeldinud see põhjus ega ka aeg asjade-ajamiseks, sest see rahvas oli kahtlusealune paljude truuduseta tegude pärast, ja kuigi oleksid teised asjad vanadusest iganenud, siis boialaste värske truudusetuse pärast. Sempronius selle vastu arvas, et suurim abinõu liitlaste truuduse aheldamiseks olla see, et need, kes esimesena abi vajavad, oleksid kaitstud. See saadab siis, kui ametivend viivitas oma ratsaväega, tuhat jalgväelast — segatud suuremalt jaolt odameestega — üle Treebia Gallia põldude kaitsmiseks. Kui nad laialipillatuile ja korratult asetatuile, kes selle juures veel suuremalt jaolt olid saagiga koormatud, ootamatult kallale tungisid, sünnitasid nad määratut hirmu ja tapmist ja põgenemist vahetpidamata kuni vaenlase laagri vahipostideni, kust väljavoolava hulgaga tagasilöödult nad uuendasid omade abiga lahingu. Siin mitmesuguses võitluses, taga ajades ja taganedes, muutus viimaks lahing võrdseks, siiski oli vaenlase kaotus suurem roomlaste suurest võidu kuulsusest.

§ 53.
Muidu kellelegi ei paistnud see võit kõikidest suurem ja õiglasem kui konsulile enesele. Ta oli rõõmujoovastuses. Millise sõjaväe osaga teine konsul oli võidetud, sellega tema võitis. Toibunud ja värskendatud on sõdurite hinged ja mitte kedagi pole peale ametivenna, kes soovib võitluse edasilükkamist. Tema on haige enam hingeliselt kui kehaliselt ja kardab sõjaliini ja relvu haava mälestuse pärast. Kuid nii ei tohi haigega vananeda, sest mispärast edasilükkamisega aega kaotada? Millist kolmandat konsulit, millist teist sõjaväge oodata. Kartaagolaste laager on Itaalias ja peaaegu linna silmapiiril. Mitte Sitsiiliale ja Sardiiniale, mis võiduga ära võetud, ega Hispaaniale, mis siinpool Ebrot, ei tungi ta peale, vaid kodumaa pinnalt, kus oleme sündinud, et kihutada minema roomlasi. Ta ütles: “Kui palju ohkaksid . meie isad, kes viisistasid sõdida Kartaago müüride ümbruses, kui nad näeksid meid, oma järeltulijaid, kaht konsulit ja konsulite vägesid, keset Itaaliat värisemas laagris ja puunlast, kes on oma alla heitnud Alpide ja Apenniini vahel asuvad maad. Seda haige ametivenna juures, seda sõjanõukogus ja sõdurite koosolekul rääkis. Teda hässitas lähedalseisev konsulite valimiskoosolek, et mitte uutele konsulitele sõda üle anda, ja võimalus, et enese peale pöörata kuulsust, seni kui ametivend haige on. Ja nõnda, ehk küll Kornelius mitte asjata talle kaasa ei häälitsenud, ta käseb sõdureid ette valmistuda lähenevaks lahinguks.
Hannibal, kes märkas selgesti, mis vaenlasele parem oli, sellepärast ei võinud ta loota, et konsulid teeksid midagi mõtlemata ja ettenägemata. Kuid ta teadis ka, et ühe konsuli iseloom, esiteks kuulujutu järele, teiseks asjade järele, oli tuntud äkiline ja metsik ja ta arvas, et ta on veel metsikumaks muutunud õnnestunud võitluse tõttu, tema saagiotsijatega, seejuures ta ei kahelnud, et ta asjaajamises õnn puuduks. Ja et ta aega selle tõttu ei kaotaks, hoolitseks ja korraldaks ta seni, kui juhtidest parem haava parandaks, — seni kui vaenlase sõdurid noorsõdurid oleksid, seni kui gallialaste hinged elustuksid, kellest ta teadis, et määratu hulk neid järgneks seda laisemini, mida kaugemale neid kodunt veetakse. Kui ta seda lahingut lootis sellisena lahenevat ja teda himustas, siis teatasid gallialastest salakuulajad, kes olid selle uurimiseks kõige hädaohutumad, mida ta soovis, et roomlased olla lahinguvalmis, siis algas puunlane ümber vaatama varjulisemat kohta.

§ 54.
Keskel oli oja, suletud mõlemalt poolt kõrgete kallastega, ja ümberringi täiskasvanud soo rohtudega, millega harilikult on harimatu maa kaetud, rägastiku ja kibuvitsadega. Kui ta selle koha, mis osutus küllaldaseks peidupaigaks ka ratsanikule, läbi ratsutas ja oma silmadega läbi vaatas, ütles ta oma vennale Magole, see on koht, mida sa pead hoidma. Vali saja kaupa mehi jalg- ja ratsaväest, kellega tule minu juurde esimesel öisel vahetusel, nüüd on aeg kehade eest hoolitseda. Nõnda saadeti sõjanõukogu laiali. Varsti tuli Mago valitutega. Hannibal ütles: “Ma näen meeste tugevust, et te aga mitte ainult hingeliselt, vaid ka arvult tugevad oleksite, valige välja enestele ühe kaupa üheksa meest eneste sarnased ratsasalkadest ja rühmadest, Mago näitab koha, kuhu te maha istute, teil on sellise sõjakunsti juures vilumata vaenlane.” Nõnda saadeti Mago ühes 1000 ratsanikuga ja 1000 jalgväelasega minema.
Hannibal käseb koidu ajal numiidia ratsanikel üle Treebia jõe minna ja ratsutada vaenlase väravate juurde ja visata odasid vahipostele ja kutsuda vaenlast lahingusse. Teiseks, kui on lahing alatud, siis taganeda vähehaaval siiapoole jõge. See jäeti numiidlaste hooleks. Teistele ratsa- ja jalgväe juhtidele kirjutati ette, et nad käseksid einet võtta ja siis saduldatud hobustel oodata märguannet.
Sempronius viis välja numiidlaste segaduste ajal esiteks kogu ratsaväe, uhke selle osa jõududele, teiseks 6000 jalgväelast ja viimaks kogu sõjaväe juba varem määratud plaani järele ahneks võitluseks. Oli juhuslikult talve aeg ja lumine päev Alpi ja Apenniini mägede vahel, millised kohad olid jõgede, samuti soode läheduse tõttu külmad. Ka järsku välja juhitud inimestel, samuti hobustel, polnud küllalt soe, sest et enne ei oldud toitu võetud ega kasutatud ühtki abinõu külma kõrvaldamiseks. Mida enam nad jõe õhule lähenesid, seda kõledam tundus külma jõud. Kui nad tegelikult taganevatele numiidlastele järgnedes vette astusid, mis oli suurenenud öisest vihmast, ta ulatus rinnuni, siis väljudes tardusid kõikide kehad ja vaevalt oli võimalus relvade hoidmiseks, ühtlasi roidusid nad ka väsimusest ja juba mööduva päeva tõttu näljast.

§ 55.
Vahepeal oli Hannibali sõdur laagri ette tuled ülesse teinud ja õli oli saadetud rühmadele liikmete pehmendamiseks, ja puhkuse ajal oli võetud toitu. Kui teatati, et vaenlased olla üle jõe tulnud, siis haarasid kõik, värskendatud hingeliselt ja kehaliselt, sõjariistad ja astusid võitlusse. Baleaarid asetab ta lippude ette ja peaaegu 8000 kergesti varustatud inimest. Teiseks raskemate relvadega jalamehed, sest et neis jõud, sest et neis tugevus oli. Tiibadele asetab ta 10000 ratsanikku ja tiibadelt mõlemale poole ossa asetab jaotatud elevandid. Konsul taganemise käsku andes ümbritseb tagasikutsutud ratsanikke, kes järgnesid korratult, jalgväelastega, kui nad äkitselt ettevaatamata võeti vastu numiidlaste poolt. Roomlasi oli 18000, ladinlasteks nimetatud liitlasi 20000, peale selle tsenomaanlaste abiväed, milline Gallia suguharu oli ainukesena truuks jäänud. Nende sõjavägedega tormati kokku.
Lahing algas baleaaride poolt, kellele seisid vastu suurema tugevusega leegionid. Kergelt varustatud viidi üle tiibadele, see asjaolu tekitas kohe Rooma ratsaväe kokkusurumise, sest kui nad vaevalt eneste läbi väsinult vastu seisid 4000 sõduriga 10000 ratsanikule, kes olid suuremalt jaolt värsked, puistati nad veel üle nagu pilvest odadega, mis heideti baleaaride poolt. Peale selle sünnitasid laialist põgenemist äärmistelt tiibadelt väljaulatuvad elevandid, sest et hobused olid neist hirmutatud, mitte ainult neid nähes, vaid ka nende ebaharilikust haisust.
Jalgväelaste lahing oli võrdne enam hingede kui jõudude poolest, sest puunlane oli neid toonud lahingusse värsketena, hoolitsedes vähe varem nende kehade eest, selle vastu olid roomlaste kehad väsinud ja söömata ja kangestusid tarduvaina külmast. Siiski oleksid nad vastu seisnud hingedega, kui oleks tulnud ainult jalgväega sõdida. Peale ratsaväe tagasilöömist heitsid baleaarid odasid külgedele ja elevandid olid juba jalgväelaste lahinguleeri keskele tulnud ja Mago ühes numiidlastega, kelle peidupaigast lahinguliin mööda oli, tormas selja tagant peale, tekitades määratut segadust ja hirmu. Siiski nii paljudes ümbritsevates õnnetustes jäi mõneks ajaks sõjaliin liikumatuks, kõige enam mööda kõikide lootust elevantide vastu. Kergesti varustatud, kes neile olid kohandatud, pöörasid neid heidetud odadega ära ja taga ajades pööratuid, torkasid neid sabade alt, sest et siin kõige õrnema naha tõttu võtsid vastu haavu.

§ 56.
Hirmunuid ja peaaegu omade peale vihastunuid käskis Hannibal ajada ära kesksõjaliinist äärmisse, gallialaste abivägede vastu.
Seal tekitasid nad kohe mitte kaheldava põgenemise ja sellega lisati juurde roomlastele uus hirm, kui nad nägid, et nende abiväed põgenevad. Ja nõnda, kui nad juba ringis võitlema pidid, siis peaaegu 10000 inimest, nähes et muud väljapääsu võimalust pole, murdsid läbi määratu inimeste tapmisega keskelt afrikaanlaste sõjaliini, mis oli kindlustatud gallialaste abivägedega, ja et neil äralõigatud jõest polnud mingit tagasimineku võimalust laagrisse ja vihma tõttu ei võinud küllalt selgelt otsustada, kuidas omadele abi anda, pöördusid nad otsemat teed Placenti. Teiseks tehti palju väljatungimisi kõikidesse osadesse ja need, kes otsisid jõge, neelati alla veekeerisest, kes aga viivitas sisse astuda, see suruti maha vaenlastest. Need, kes olid põgenedes põldudele laiali pillatud, jälgides järelväe jälgi, ruttasid Placenti. Teistele tegi nende hirm vaenlaste ees julgust jõkke astumiseks, ja olles üle läinud, nad tulevad laagrisse.
Vihm segatud lumega ja väljakannatamatu külma hoog hävitas palju inimesi, veoloomi ja peaaegu kõik elevandid. Vaenlaste, puunlaste tagaajamise lõpuks osutus Treebia jõgi, kust nad kangestunult külmast pöördusid laagri tagasi, et vaevalt rõõmu tundsid võidu üle. Ja nõnda järgmisel ööl, kui laagri kaitseväe, mis oli üle jäänud suuremalt jaolt pooleldi varustatud sõdureist, üle Treebia viis, siis ei tundnud nad midagi muud peale krabiseva vihma, sest et nad ei võinud end liigutada väsimuse ja haavade tõttu, kuid nad simuleerisid, nagu nad seda ei märkakski. Sel ajal, kui puunlased olid rahulikud, juhiti konsul Scipio poolt sõjavägi vaikselt rongis Placenti, ja kui olid üle läinud Poost, Gremonasse, et üks asumaa ei oleks rõhutud kahe sõjaväe talvekorteritega.

§ 57.
Sellest kaotusest tungis Rooma selline hirm, et juba usuti, et vaenlane on vaenlikkude lippudega Rooma linna tulemas ja et mingit abi loota ei ole, et võiks jõuga tornelt ja müürelt vastu seista. Peale selle, kui üks konsul oli Ticinuse juures võidetud, oli veel teine Sitsiiliast tagasikutsumiseks. Kui aga mõlemad konsulid ja mõlema konsuli sõjaväed olid võidetud, milliseid teisi juhte, milliseid teisi leegione saaks veel olema, keda võiks välja kutsuda. Kui nad nõnda hirmus olid, jõudis konsul Sempronius kohale, määratus hädaohus, kõikjal saagiotsimiseks laialipillatud vaenlaste ratsanikkude tõttu, enam julgusega kui nõupidamisega, või pettuse, või vastupanu lootusega, kui ta ei peta, oli läbi tulnud. Ja kui ta oli pidanud konsulite valimiskoosolekut, mida käesoleval ajal kõige enam igatseti, läks ta tagasi talvekorteritesse. Konsuliteks valiti Cn. Servilius ja C. Flaminius.
Muidu ei olnud talvekorterid roomlastele sugugi rahulikud, sest et igal pool hulkusid numiidlaste ratsanikud, ja kus neil takistusi oli, celtibeerid ja lusitaanlased. Nõnda siis oli kõik juurdevedu igalt poolt suletud, (kui) peale selle, mida laevad Pood mööda alla vedasid. Turg oli Placenti lähedal kindlustatud suure vaevaga ja tugeva kaitseväega. Selle kindlustuse vallutamise lootusega Hannibal läks välja ratsanikkudega ja kergelt varustatutega, sest et ta enam lootis saavutavat, kui oma alatut salajas hoiaks, ja tungis öösi peale, kuid siiski ta ei petnud valveposte. Korraga tõsteti sellist kisa, et seda ka Placenti kuuldi, ja nõnda jõudis konsul koidu ajal ratsaväega kohale, käskides leegione järgneda neljanurgelises salgas. Vahepeal oli ratsaväe lahing löödud, ja sest et Hannibal lahkus lahingust haavatuna, hirmusid vaenlased ja kindlust kaitsti auga.
Seal võttes väheseid päevi puhkuseks, vaevalt haava küllaldasel paranemisel, tõttas ta, et tungida Viktumulale peale, mis oli roomlastele Gallia sõjas viljaaidaks, siis olid kindlustatud kohad täis rahvast ja elanikud segatud kõikjal naaberrahvastest. Sel ajal oli hirm rüüstamise eest, mille tõttu kogus sinna palju inimesi maalt. Selline rahvahulk, sütitatud kuulujutust, et kindlus olevat Placenti juures vahvalt kaitstud, haarasid relvad ja tõttasid Hannibalile vastu. Rohkem salkadena kui sõjaliinina kogusid nad teele, ja kuna nad ühelt poolt mitte sugugi rohkem kui korratu salk polnud, teiselt poolt aga, et juht sõdurit ja sõdur juhti usaldas, aeti 35000 inimest väheste poolt põgenema. Järgmisel päeval pärast allaheitmist võtsid nad kaitseväe müüride vahel vastu, ja kui nad sõna kuulasid ja käsu peale sõjariistad välja andsid, anti korraga võitjatele märku, et nad rüüstaksid linna, nagu oleks see väevõimuga võetud, ja ei jäetud vahele mingit jälkust, mis sellistest asjaoludest mälestatavana ajaloolastele näib. Seejuures käsitleti õnnetuid kõigi kiimalisuse ja valjuse ja ebainimliku kõrkuse eeskujul.
Need olid Hannibali talvised sõjakäigud.

§ 58.
Seepeale ei antud sõdureile, siis kui külm oli väljakannatamatu, mitte pikemaks ajaks puhkust ja esimeste ja kaheldavate kevade märkide juures, rändas ta talvekorteritest välja ja juhtis sõjaväe Etruuriasse, et samuti seda rahvast enese külge, nagu gallialasi ja liguurlasi jõuga või vabatahtlikult ühendada. Apenniinest üleminejaid tabas nii hirmus tõusnud torm, et see isegi Alpide koleduse ületas. Kui neile tuul, mis oli segatud vihmaga, vastu nägu paiskus, jäid nad seisma, sest kas tuli relvad maha jätta või vastu seistes tuule kiirusele maha paisatud saada. Teiseks kui ta juba kinni mattis hinge ja ei lubanud hingamist korrata, nad pöördusid ära tuulest ja istusid mõneks ajaks maha. Siis tegelikult taevas kõmises määratust mürinast ja hirmuäratavasse mürinasse segunesid tuled, ja pimedaks lööduina tardusid kõik hirmust kurdiks. Viimaks ühes vihmavalinguga suurenes veel enam tuule jõud, siis näis olevat tarvilik asetada laager samasse kohta, kuhu nad olid rõhutud. See aga osutus tegelikult nagu uueks õnnetuse alguseks, sest neil ei läinud korda midagi lahti keerata ega ülesse panna, ega see, mis oli üles pandud, ei jäänud püsima, kõik käristas lõhki ja röövis tuul. Ja varsti vesi kergendatud tuulest, kui ta oli jäätunud külmadel mäetippudel, paiskus maha sellise lume ja rahena, et inimesed maha jättes kõik, heitsid maha oma katetega enam täis puistatud kui kaetud. Järgnes selline külmahoog, et sellest haletsemisväärt inimeste ja veoloomade hunnikust, kui keegi tahtis üles tõusta ja kohenduda, siis ta seda kaua ei võinud, sest et külmast tarretanud lihastega võis vaevalt liikmeid liigutada. Teiseks, kui viimaks hakkasid endid liigutama ja mõistust tagasi saama ja harvadel kohtadel tuld tegema, siis otsis igaüks abitult teiste abi. Kaks päeva jäid nad sellele kohale nagu ümberpiiratud. Palju inimesi ja veoloomi ja elevantidest need seitse, kes Treebia lahingust olid üle jäänud, surid.

§ 59.
Alla tulles Apenniinelt liigutas ta laagri Placenti tagasi ja olles edasi läinud 10 miili, peatus. Järgmisel päeval juhtis ta 12000 jalgväelast ja 5000 ratsanikku vaenlastele vastu. Konsul Sempronius, kes oli juba Roomast tagasi tulnud, ei tõrjunud lahingut tagasi. Sel päeval oli kolm tuhat sammu mõlema laagri vahel. Järgmisel päeval võideldi suure vaimustusega, kuid mitmesuguste tagajärgedega. Esimesel kokkupõrkel, oli roomlastel niivõrt ülivõim, et nad mitte ainult lahingut ei võitnud, vaid löödud vaenlasi ajasid kuni laagrini taga ja tungisid ka varsti laagrile peale. Hannibal, olles asetanud väheseid väravate ja valli kaitsjateks, võttis teisi kokku surutuna keset laagrit ja käskis oodata märguannet väljatungimiseks. Juba oli peaaegu üheksas päeva tund, kui roomlane, olles väsitanud asjata sõdureid, ei omanud ühtki laagri omandamise lootust, andis ta märgi taganemiseks. Kui Hannibal seda märkas, et lahing oli lõppenud ja et laagri juurest taganeti, otsekohe ära saates paremalt ja vasakult ratsanikke, tungis ta ise laagri keskelt tugevama jalgväega vaenlasele peale. Harva oleks lahing enam metsikum või mõlema poole hukkumiste poolest kuulsam, kui päev seda oleks lubanud pikendada kuni pika ajani. Öö lahutas määratu vaimustusega lahti puhkenud lahingu. Nõnda oli olnud teravam kokkupõrge kui tapmine ja nagu lahing oli peaaegu ühtlane, nõnda lahkuti ka võrdse kaotusega. Mõlemalt poolt ei langenud enam kui 600 jalgväelast ja pool niipaljust ratsanikke. Kuid roomlaste kaotus oli suurem kui see arvult oli, sest et mõned rüütliseisusest ja 5 sõjatribuuni ja 3 liitlaste juhatajat oli tapetud.
Pärast seda lahingut läks Hannibal Liguuriasse, Sempronius aga Lukasse. Liguuriasse saabumisel antakse Hannibalile üle salakavalusega vangistatud 2 Rooma kvestorit C. Fulvius ja L. Lucretius ühes 2 sõjatribuuniga ja 5 rüütliseisusest isikuga, peamiselt senaatorite lapsed, et ta enam usuksid, et nad saavad temaga rahus ja ühenduses olema.

§ 60.
Sel ajal, kui see sünnib Itaalias, Cn. Cornelius Scipio, saadetud Hispaania ühes laevastiku ja sõjaväega, kui Roone jõesuust väljudes ja ümber Pürenei mägede sõites oli maandunud Emporias ja sõjaväe maale viinud, alates Lacetaaniast heitis ta roomlaste alla kogu ranna, kuni Ebro jõeni, osalt liite uuendades, osalt uusi alustades. Seal ära teenides helduse ja õigluse kuulsuse, mõjustas ta mitte ainult mereäärseid rahvaid, vaid ka maismaa ja mägede metsikuid suguharusid. Nõnda saavutas ta nende juures mitte ainult rahu, vaid ka lepinglasi ja sõjaosalisi ja kaunis hulk tugevaid abisalku koguti nende seast.
Hanno provints oli siinpool Ebrot, teda oli Hannibal jätnud selle piirkonna kaitseks. Ta arvas, et enne, kui kõik oleks hässitatud äralangemisele, tuleks vastu minna, ja laagrit asetades vaenlase silmapiirile juhtis ta sõjaväe lahingusse. Roomlasele ei paistnud sünnis olevat lahingut edasi lükata, sest ta teadis, et tuleb sõdida Hanno ja Hasdrubaliga, ja pidas paremaks iga üksiku vastu eraldi kui kahe vastu korraga sõdida. See ei olnud suure jõupingutusega. 6000 vaenlast tapeti ja 2000 laagri kaitsjat vangistati, sest et laager vallutati ühes juhi ja mõningate pealikute vangistamisega, ja Cissis, laagrile lähedane linn, võeti ära. Muidu oli selle linna saak vähese väärtusega, barbarite majariistad ja odavad orjad. Laager aga rikastas sõdureid, sest et mitte selle sõjaväe rikkus, kes oli üle viidud, vaid ka selle, kes sõdis Hannibaliga Itaalias, sest peaaegu kõik kallid asjad, et nad ei osutuks koormaks kandjaile, olid jäetud siiapoole Püreneid.

§ 61.
Enne kui selle kaotuse kindel kuulujutt võis saabuda, Hasdrubal läks 8000 jalgväelasega ja 1000 ratsanikuga üle Ebro, nagu kavatsedes roomlaste tulekul vastu minna. Pärast seda, kui oli kuulda saanud Cissise langemist ja laagri kaotust, pöördus ta mere poole. Mitte kaugel Tarrakost ta saatis laevade juurde meremehi ja mereliitlasi, kes põldudel eksisid, ja nagu harilikult sünnib, et õnnelikud asjad sünnitavad hoolimatust, ta ajas ratsamehi igale poole suure tapmise ja veel suurema põgenemisega ja ei julgenud kauemini nende kohtade ümbruses viibida, et mitte alla ei heidetaks Scipio poolt, ja taganeb üle Ebro. Ja Scipio korraga aetud uute vaenlaste vägede kuulujutust, kui mõningaile laevade juhatajaile oli tähelepanu juhtinud ja jätnud Tarrakosse väikese kaitseväe, läks ta laevastikuga Emporasse tagasi. Tema vaevalt lahkunud, tuli Hasdrubal ja lõi ilergeetlaste rahva äralangemisele, kes olid Scipiole pantvange andnud, ja laastas nende oma noorsooga Roomale truude liitlaste põlde. Kui Scipio oli välja kutsutud, pöördus ta tagasi siinpoolsetelt Ebro põldudelt.
Kui Scipio oli tunginud vaenliku sõjaväega äralangenud ja mahajäetud ilergeetlaste suguharu peale, ajas ta kõik kokku ja piiras selle suguharu pealinna Atanagrumi ümber ja mõne päeva jooksul, kui ta oli käskinud rohkem pantvange saata kui varem ja oli neid karistanud rahaga, võttis nad vastu alamateks. Sealt tungis ta ausentaanlaste peale, kes olid puunlaste liitlased, ja piiras nende linna ümber ja võttis kinni salakavalusega mitte kaugel sellest linnast latsetoonlased, kui nad tahtsid sisse astuda ja naabritele öösi abi tuua. Umbes 12000 tapeti maha ja võeti kõikidelt sõjariistad ja ümberpiiratud igal pool põldudel, põgenesid koju ja ümberpiiratuid ei kaitsnud mingi muu asi kui piirajaile ebasünnis talv. 30 päeva kestis piiramine, millise aja jooksul lumi harva madalamalt kui 4 jalga lamas, ja niivõrt oli katnud roomlaste kaitsekatuseid ja varjualuseid, et see üksi oli kaitseks mõningate vaenlase poolt visatud tulede eest. Pärast seda, kui nende pealik Amusikus oli Hasdrubali juurde põgenenud, andsid nad end alla, lubades maksta 20 hõbe-talenti. Tarrakost tuldi tagasi talvekorterisse.

§ 62.
Roomas ja linna ümbruses olid sel talvel ilmutised, millel on viisiks ilmuda, kui meeled on liigutatud usulisest hirmust. Palju teatati ja usuti mõtlemata, et 6-kuune vabade inimeste laps olevat kisendanud aiaviljaturul “triumph”, ja et loomaturul olevat härg omal jõul kolmandale korrale tõusnud ja sealt elanikkude segadusest ärritatuna olevat end alla heitnud ja et taevas olevat säranud laevade kujutised ja et Spessi templisse, mis asub aiavilja turul, olevat välk löönud ja Lanuvius olevat oma oda liigutanud, ja et ronk olevat lennanud Juno templisse ja istunud tema istmele ja Amiterno põldudel olevat nähtud paljudes kohtades kaugelt inimese kujusid valgetes linikutes, kes pole kellegagi kokku puutunud, ja et Picenas olevat sadanud kivivihma ja Caerese liisutahvlikesed olevat õhenenud ja et Gallias olevat hunt vahil mõõga tupest ära röövinud.
Mis puutub muisse ilmutisisse, siis kästi pöörduda detsemviiride poolt raamatusse. Mis puutub Picena kivisaosse, siis määrati üheksapäevane jumalateenistus ja teiste ilmutiste lunastamisel oli kogu riik koormatud. Juba enne kõiki pühitseti linn ja suuremad ohvriloomad tapeti neile jumalatele, kellele oli kästud, ja 40-naelaline annetatud kuld viidi Lanuviasse Junole ja vaskkuju pühendasid suurtsugu naised Junole Aventini mäel ja jumalate pidusöök korraldati Caerese juures, kus olid liisulauad õhenenud, ja palve päev Fortunale Algiduse mäel. Roomas oli pidusöök määratud nooruse jumalannale ja palve Herkulesi templis, teiseks määrati selles piirkonnas, kus sadu oli olnud, tervele rahvale palve ja Geeniusele tapeti 5 suurt ohvrilooma ja preetor C. Ailius Serranusele kästi anda tõotused, kui riik jääb 10 aastat samasse seisukorda.
Need põhjendused ja vanded Sibyllinuse raamatutest rahustasid suuremalt jaolt usklikke meeli.

§ 63.
Flaminius, teine määratud konsulitest, kellele langesid need leegionid loosiga, kes Placentis talvekorterites olid, saatis käsu ja kirja konsulile, et see sõjavägi Märtsi iididel Arimini juures laagris oleks.
Siin provintsis kavatses ta konsuli ametisse astuda, mäletades vanu tülisid senaatoritega, mida rahvatribuunina ja mida pärast konsulina ja varem konsuli ameti pärast, millest teda taheti ilma jätta, siis triumphi pärast, omas. Ta oli vihatud senaatorite poolt uue seaduse pärast, mida rahvatribuun Q. Claudius ette kandis, toetatuna C. Flaminiuse poolt, vastu senati tahtmist, et ükski senaator, või kelle isa oli olnud senaator, ei tohtinud omada merelaeva, mis enam kui 300 amphorit mahutas. Selles mahutuses olla küllalt vilja äravedamiseks põldudelt. Ka igasugune kauplemine loeti senaatorile mitte auväärseks. See asi viidi läbi suure jõupingutusega, sünnitades aristokraatide juures seaduse soovitaja Flaminiuse vastu vihkamist, kuid alama rahva juures armastust ja sealt ka teistkordset konsuli ametit.
Sellepärast arvas ta, et teda kinni peetakse linnas väljamõeldustega ja ladina pidude viivitusega ja teiste konsuli ameti takistustega. Ta läks salaja eraisikuna provintsi, simuleerides nagu läheks ta reisile. See asi, kui ta avalikuks sai, siis juba enne vaenlikkude senaatorite poolt tekitas uut viha. Mitte ainult senatiga, vaid juba surematute jumalatega C. Flaminius peab sõda. Ta on asetunud konsuli ametisse enne õigeid ennustusi, ta pole kuulanud inimeste ega jumalate tagasikutseid lahingust enesest. Nüüd aga üles tunnistades süüd, et ta on ära põgenenud kapitooliumist ja pidulikkude tõotuste täitmistest, et mitte ametisse astumise päeval minna parima ja suurima Juppiteri templisse, et mitte näha senatit, mille poolt ta olla vihatud ja keda tema üksi vihkavat, et mitte ladina pühasid välja kuulutada ja et mitte ladina Juppiterile mäetipul ohvrit tuua. Et mitte täita ennustusi ja minna Kapitooliumi, et lubada tõotusi edaspidiseks ja sealt, riietatud ülemjuhataja mantlisse, minna liktoritega provintsi. Nagu moonakaupleja ilma aumärgeta, ilma liktoriteta olevat ta läinud salaja ära, mitte teisiti, kui maalt väljaajamise põhjusel pinda oleks muutnud. Enam on võimule vastav ametisse astuda Arimis kui Roomas ja parem on võõrastemajas kui penaatide juures oma ettepanekut vastu võtta? Kõik arvasid, et teda tuleks tagasi kutsuda ja sundida isiklikul juuresolekul kõiki kohustusi jumalate ja inimeste vastu täitma, enne kui ta läheks sõjaväe juurde provintsi. Sellesse saatkonda, sest meeldis saadikuid saata, kuulusid Q. Terentius ja M. Antistius. Tema juurde jõudes ei liigutanud nad teda mitte enam, kui eelmisel konsuliks oleku ajal senati poolt saadetud kirjad liigutasid.
Mõne päeva pärast astus ta ametisse, ja kui ta ohverdas, siis juba haavatud vasikas rabeles ohverdajate käte vahelt lahti ja pritsis paljuid ümberseisjaid verega. Põgenemine oli kaugel mitteteadjate juures palju suurem, kes ei teadnud mis oli rahutuse põhjuseks. Seda peeti paljude poolt suure õnnetuse ettekuulutuseks.
Seal Sempronius, vastu võttes eelmise aasta konsulilt kaks leegioni ja kaks preetor C. Ailiuselt, hakkas sõjaväge üle Apenniinide Etruuriasse juhtima.