Tagasi: Antiigiveeb | Livius
Ilmunud: Üldajaloo lugemik. I vihk: vana-aeg. Valiku teinud ja redigeerinud Pärtel Haliste, tõlkinud Ervin Roos. Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus, Tartus 1933, lk 36–37.
(Pleebsi sotsiaalne seisund)
Room oli alles tegevuses Kapitooliumi ehitusega, kui juba rahvatribuunid tegid katset võita oma kõnekoosolekuile maaseaduse eelnõudega arvukat kuulajatehulka. Nad sisendasid lootust Pomptiinumi väljade kohta, mis Camillus’e otsustava võidu järele volskide üle olid saanud roomlaste kaheldamatuks omandiks. Nad tegid etteheiteid ülikaile, et seda maatükki varitseb hädaoht nende poolt nüüd palju enam kui enne volskide poolt, sest need olevat korraldanud sinna kallaletunge ainult niikaua, kuni neil jätkus selleks relvade jõudu; ülikad aga tükkivat vägisi riigimaa omanikuks ja kui maajaotusega ei jõuta ette kõike endi kätte kiskujaile, ei olevat plebeidel sealt midagi saada. Nad ei suutnud aga kuigi palju mõjustada plebeisid, kes ei saanud rohkearvuliselt ilmuda koosolekuile ehitusemurede tõttu ja olid kurnatud sellega ühenduses olevaist kuludest, nii et nad ei võinud mõeldagi maapidamisele, mille varustamiseks neil puudus jõud.
A. 386 e. Kr. esitas rahvatribuun L. Sicinius eelnõu Pomptiinumi väljade kohta juba arvukamale ning maaihaldusest rohkem vallatud rahvahulgale kui varemalt.
Järgmisel aastal tekkis äge sisemine rahutus, kust seda kõige vähem võis karta, nimelt patriitslasteseisusest päritoleva parima kuulsusega mehe, M. Manlius Capitolinus’e poolt. Kui ta nägi kord, kuidas üht pealikut, kes oli sõjas kuulsaks saanud oma vägitegudega, viidi kinni võlgade pärast süüdi mõistetuna, ruttas ta kesk turuplatsi oma salgaga kohale, haaras kinni vangiviidavast ja kuulutanud oma arvamise patriitslaste kõrkuse, liigkasuvõtjate julmuse, pleebsi viletsuse ja siis selle mehe teenete ning saatuse üle, hüüdis ta: “Siis peaks mu parem käsi küll ilmaaegu olema päästnud Kapitooliumi ja kantsi, kui vaataksin pealt, kuidas mu kaaskodanik ning sõjakaaslane otsekui võitjaist gallialastest vangistatult viiakse orjusse ning ahelaisse.” Sellepeale tasus ta võla rahva ees avalikult võla-usaldajale ja laskis seaduslikult lahtiostetud pealiku vabadusse, kes vannutas siis jumalaid ja inimesi, et need ei jätaks seda tasumata M. Manliusele, tema vabastajale, Rooma pleebsi kaitse-isale.
Kui sellistest kõnedest õhutatud pleebs oli sattunud juba ühe inimese mõju alla, lisandus midagi muud, mis oli veel sündsam selleks, et kõike segi paisata. Manlius pani Veii väljal asuva krundi, oma peapäruse, avalikule enampakkumisele, öeldes: “Ma ei või seda kannatada, et keegi kodanikest, seni kui midagi on veel järel minu varandusest, viidaks kinni süüdi mõistetult või orjaks kuulutatult.” See alles sütitas niivõrra meeli, et nad näisid valmis olevat järgima oma vabaduse päästjale läbi kõige lubatu ja lubamatu.