Tagasi: Antiigiveeb | Livius

Ilmunud: Üldajaloo lugemik. I vihk: vana-aeg. Valiku teinud ja redigeerinud Pärtel Haliste, tõlkinud Ervin Roos. Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus, Tartus 1933, lk 34–35.

Kirjutada rooma rahva ajalugu algusest peale on määratu suur töö, kusjuures tuleb tagasi astuda üle seitsmesaja aasta; võrsudes väikesest algusest on ainestik paisunud nii suureks, et ta küllus mõjub juba takistavalt. Mis puutub ajasse enne linna rajamist või rajada-kavatsemist, mäherdune on teada pigemini ilustatud luulejuttude kui võltsimatute ajalooliste mälestiste kaudu, siis pole mul mõttes siin midagi tõendada ega ümber lükata. Sest muinasaja eesõigus on, tõmmates jumalaid inimeste toiminguisse, muuta linnade saamislugu majesteetlikumaks; ja kui ühelegi rahvale peab lubatama pühaks kuulutada oma päritolu ja seostada seda jumaliku üritusega, siis on küll rooma rahva sõjaline kuulsus selline, et kui ta nimetab just Mars’i enda ja oma asutaja peavanemaks^[1], tuleb inimessool taluda seda sama rahulikult, nagu ta talub Rooma ülemvalitsustki. Kui mind ei peta armastus mu ettevõtte vastu, siis pole kunagi olnud suuremat, auväärsemat ja heade eeskujude poolest rikkamat riiki; ühtegi ühiskonda pole nii hilja tunginud ahnus ja pillakus; kuskil pole niikaua vaesust ja kokkuhoidlikkust peetud nii suures austuses.

[1] Romulus ja Remus, muinasloo järgi Rooma asutajad, olid Marsi ja Rhea Silvia kaksikud.