Tagasi: Antiigiveeb | Ovidius
Ilmunud: P. Ovidius Naso. Metamorphose. Sõna-sõnalt eesti keelde tõlkinud Hugo Pärna. F. Vanatalu kirjastus Tartus, 1930, lk 29–30 (proosatõlge).
[Sisaldab Metamorfoosidest: I Sissejuhatus (prooemium); II Neli maailma-ajajärku; III Võitlus gigantidega; IV Uputus; V Deucalion ja Pyrrha; VI Pyramus ja Thisbe; VI-a Niobe; VI-b Lüürika talupoegade ümbermuutmine konnadeks; VII Daedalus ja Icarus; VII-a Philemon ja Baucis; VIII Orpheus ja Eurydice; IX Lõppsõna (epilogus); lisaks ka katkendid Fasti‘st (X Arion) ja Tristia‘st (XI Ovidiuse autobiograafia), samuti Mõtteterad [Sententiae]: XII a) Heksameetrid; b) Eleegilised paarisvärsid.]
[Tekstis on parandatud ilmseid trükivigu.]
X. Arion.
Milline meri, milline maa ei tunneks Arioni? Tema lauludega pidas kinni jooksvaid vesi, sagedasti hunt, kes jälgis lammast, oli tema häälest tagasi hoitud, sagedasti jäi seisma lammas, kes põgenes ahne hundi eest: Sagedasti koerad ja jänesed lamasid ühe varju all ja põder kalju pealt seisis kõige lähemal lõvile: ja vaakuja vares istus ilma riiuta ühes Palladiga ja tuvike oli ühendatud kanakulliga. Kõlarikas Arion, räägitakse et sagedasti sinu helidest jäi sõnatuks Cyuthil viibija, nagu venna helidest. Arioni nimi täitis Sitsiilia linnu ja Ausoni maa oli vaimustatud sinu lüürilistest helidest. Sealt koju tagasi tulles istus Arion laevale ja kandis enesega rikkuse, mis oli omandatud kunstiga. Võibolla, sina õnnetu, kartsid tuuli ja laineid: aga meri oli sinule ja sinu laevale hädaohuta. Ja sest tüürimees paljastades mõõka astus sinu ette ühes teiste relvastunud mässulise salgaga. Mis sinule on ühist mõõgaga? Meremees, õigus kõigume laevaga. Mitte need sõja riistad sinu sõrmedest hoitud on. Ja tema ilma kartuseta ütles: “Ma ei palu teid minu elu mitte võtta, vaid lubatagu võetud lüüraga vähekese ette kanda.” Ja irvitades annavad nad surma andi. Tema võtab pärja, millega võis Phoebus oma juukseid ehtida: ja riietub mantlisse mis oli ilustatud kaks korda Tüüruse tigudega: ja lüües pöidlaga keelt, algab oma viise: nagu luik, kelle valge meelekoht on läbipistetud karmist noolest, laulab kurbadel viisidel. Kohe ilustatult hüppab keset laineid: ja pritsib tumesiniste vahutavate lainetega laeva pära. Siis raske uskuda, kui räägitakse, et delfiin olevat asetanud ennast kõverdatud seljaga haruldasele (uuele) raskusele. Seal tema istub ja hoiab tsitrit ja tasuks sõidu eest laulab ja vaigistab lauluga mere laineid. Jumalad nägid püha tegu: ja Juppiter võttis delfiini tähtede hulka ja käskis omada üheksat tähte.